Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2(7)

Kahe väidetava rikkumise eest on hagejat karistatud kokku kolmel korral: mõlema rikkumise eest eraldi noomitusega ja kahe sama rikkumise eest korraga töölepingu lõpetamisega. Selline kostja tegevus on ebaseaduslik, kuna seaduses on otseselt sätestatud keeld määrata ühe süüteo eest mitu karistust. Hageja väitel ülalnimetatud kolm käskkirja ei ole koostatud mitte tagajärjena selle eest, nagu oleks hageja tõepoolest töökohustust rikkunud, vaid tagajärjena selle eest, et hageja keeldus vabatahtlikult töölt lahkumise avaldust kirjutamast. 28.02.2007 käskkirjas nr 1, 01.03.2007 käskkirjas nr 2 ning 02.03.2007 käskkirjas nr 3 määratud distsiplinaarkaristused on määratud selleks ettenähtud korda rikkudes, seega ei ole need käskkirjad arvestatavad töölepingu lõpetamise aluseks oleva distsiplinaarkaristustena. Antud juhul eiras kostja ka TLS §-s 92 sätestatud nõuded. Vastavalt TLS § 92 lõikele 1, on tööandjal keelatud lõpetada töölepingut alla kolmeaastast last kasvatava isikuga ilma tööinspektori sellekohase nõusolekuta. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitel puudus hageja ajavahemikul 22.02.-28.02.2007 põhjuseta töölt ning see on piisav alus distsiplinaarkaristuse määramiseks, kuna hageja süütegu häiris tööd. Hageja väide, et kostja rahuldas hageja avalduse palgata puhkusele minekuks ning lubas hagejale palgata puhkust ajavahemikul 22.02.-28.02.2007, ei vasta tegelikkusele ja on ebaõige. Hageja ei ole tõendanud puhkuseseaduse §-st 32 tuleneva pooltevahelise kokkuleppe olemasolu. Hageja on väitnud, et hageja tööle mitteilmumise põhjuseks oli kostja poolt suuliselt rahuldatud avaldus. Poolte vahel ei eksisteerinud üheski vormis kokkulepet hagejale palgata puhkuse andmiseks. Seega on kostja seisukohal, et hagejal puudus igasugune alus tööle ilmumata jätmiseks ning kostja poolt töölepingu lõpetamine oli asjakohane ja seaduslik. Töölt eemalviibimine on käsitletav jämeda ja olulise töökohustuste rikkumisena. Hageja töölt eemalviibimine on käesolevas asjas leidnud kinnitust hageja omaksvõtuga ning selles suhtes puudub poolte vahel vaidlus. TLS §-des 48 ja 50 nimetatud töökohustuste süüliselt täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on TDVS § 2 p 1 järgi töötaja distsiplinaarsüütegu. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadusega antud distsiplinaarvõimu kasutades on tööandjal õigus TLS § 103 lg-st 1 tulenevalt lõpetada tööleping § 86 p-s 6 ettenähtud alustel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on kustumata distsiplinaarkaristus või sama paragrahvi teise lõike kohaselt ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. On ilmne, et töötaja töölt eemalviibimine on käsitletav töökohustuste süüliselt täitmata jätmisena, millest tulenevalt oli kostjal tööandjana õigus lõpetada hagejaga tööleping TLS § 86 punktis 6 toodud alustel. Kostja tasus kohaselt hagejale töölepingu lõpetamisel lõpparve, mis sisaldas 2007. aasta veebruaris töötatud päevade eest töötasu 6 183,60 krooni, saamata jäänud puhkusekompensatsiooni 2 736,93 krooni ning lisatasu töövälisel ajal töötamise eest 1 352,68 krooni, kokku 10 273,00 krooni. Hagejalt peeti kinni töötuskindlustus makse 62,00 krooni ja tulumaks 1 806,00 krooni. Hagejale väljamakstud summa oli 8 405,00 krooni. Kostja ei nõustunud hageja väitega, et ta on ühe ja sama teo eest määranud hagejale mitu distsiplinaarkaristust. Hageja süütegu, see tähendab töölt puudumine, oli kestev ning hageja käitumine (võtmete üleandmine jms) viitas otseselt sellele, et hageja ei kavatse ka tulevikus täita töölepingust tulenevaid kohustusi. TDVS § 9 lg 2 kohaselt on süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist uus süütegu ja selle eest võib töötajale määrata distsiplinaarkaristuse. Käskkiri nr 2 oli koostatud hagejale seetõttu, et hageja lahkus 01.03.2007 tööajal (see on kell 9.30) töölt. Hiljem naasis aga hageja tööle, andis üle kontori võtmed ja 3(7)

lahkus uuesti töölt. Süütegude kuupäevad olid samad, kuid karistus töölepingu lõpetamise näol (käskkiri nr 3) oli tingitud töötaja töölt lahkumisest teistkordselt ühel ja samal kuupäeval, see on 01.03.2007. Seega tuleb kostja poolt töölepingu lõpetamist pidada igati seaduslikuks ja põhjendatuks. TDVS § 6 sätestab tööandjale distsiplinaarvastutuse määramise tähtajad, millega on kostja tegevus igati kooskõlas. Käskkirjad on motiveeritud ning asjaolud, millele kostja käskkirjades tugineb, on hageja poolt varasema menetluse käigus omaks võetud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi 03.07.2008 otsusega osaliselt. Kohus tunnistas hagejaga TLS § 86 p 6 alusel töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ja luges hageja töölt lahkunuks omal soovil 02.03.2007, samuti mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvituse töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 20 612 krooni. Kohus jättis poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt on Samir Bounia töölepingu lõpetamine TopTours AS poolt olnud ebaseaduslik ja seetõttu tuleb hagejale välja mõista TLS § 117 lg-s 2 ettenähtud hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses. ITLS § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine, kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolus, et hagejale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjadele (kostja 28.02.2007 käskkiri nr 1, kostja 01.03.2007 käskkiri nr 2, kostja 02.03.2007 käskkiri nr 3) alla kirjutanud Terje Tellis oli tööandja (kostja) esindaja, mitte kostja seaduslik esindaja, s. o kostja juhatuse liige. TDVS § 4 kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise, täitmise ja ennetähtaegse kustutamise õigus kuulub tööandjale, samuti tema selleks volitatud esindajale. TLS § 3 p 1 kohaselt tööandjaks võib olla juriidiline isik, kelle seaduslikuks esindajaks on juhatuse liige. Kostja ei ole tõendanud, et kõikidele eelnimetatud käskkirjadele allakirjutanud kostja esindajale Terje Tellisele oli antud sellekohane volitus. Seega kõik eelnimetatud käskkirjad on ebaseaduslikud ja kehtetud, kuna oluliselt on rikutud kehtestatud protseduurireegleid. Sellest tulenevalt on ülalmärgitud käskkirjade alusel hageja distsiplinaarkorras karistamine kui ka vallandamine ebaseaduslik. Lisaks märkis kohus, et hagejale distsiplinaarkaristuse (töölepingu lõpetamine süüteo eest) määramisel rikkus kostja oluliselt protseduurireegleid sellega, et ei märkinud 02.03.2007 kuupäevaga dateeritud dokumendis „Töölepingu lõpetamine“ TDVS § 11 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi nõutavalt süüteo toimepanemise aega ega süüteo kirjeldust. Antud juhul on see oluline rikkumine, kuivõrd TDVS § 9 kohaselt võib iga süüteo eest määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse. Süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist on uus süütegu ja selle eest võib töötajale määrata distsiplinaarkaristuse. Hagejale määrati 28.02.2007 distsiplinaarkaristusena noomitus töölt puudumise eest 22.02. kuni 28.02.2007 ja 01.03.2007 noomitus 01.03.2007 samal päeval töölt omavoliliselt lahkumise eest. Pidades silmas ühe süüteo eest mitme distsiplinaarkaristuse määramise keeldu ja arvestades eelnevaid distsiplinaarkaristusi, jääb arusaamatuks, millise süüteo eest hagejat töölepingu lõpetamisega karistati. Kostja väidet, mille kohaselt hagejale määrati karistusena vallandamine 01.03.2007 teistkordselt töölt lahkumise eest, ei kinnita 01.03.2007 käskkirjas toodu ega ole see ka muude tõenditega kinnitatud. Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel ja töötaja loobumisel tööle ennistamisest on tööandja kohustatud maksma töötajale TLS § 117 lg 2 alusel hüvitust kuni tema kuue kuu keskmise 4(7)

palga ulatuses. Hageja tööle ennistamist ei soovinud ja nõudis hüvitust kuue kuu keskmise palga ulatuses. Hüvituse nõude põhjendamiseks oleks hageja pidanud selgitama, mida ta töösuhtest TopTours AS-ga lootis ja millist kahju ta seoses töölepingu lõpetamisega kandis. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud hageja õigus saada TLS § 117 lg-s 2 ettenähtud hüvitust maksimaalmääras. Arvestades ka hageja lühikest töötamise aega TopTours AS-s, pidas kohus põhjendatuks tööandjalt välja mõista hüvituse töötaja kahe keskmise kuupalga ulatuses. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 03.07.2008 otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei arutanud esimese astme kohus asja ammendavalt ning rajas otsuse asjaolule ja tõenditele, mida menetluses ei olnud arutatud ning mille suhtes kostja ei olnud saanud oma arvamust avaldada. Eeltooduga rikkus maakohus TsMS § 436 lg-tes 1 kuni 4 sätestatud menetlusõiguse norme. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt määras kostja hagejale distsiplinaarkaristused töötajate distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud protseduurireeglite olulise rikkumisega, kuna käskkirjadele kirjutas alla kostja esindusõigust mitteomav isik. Kostja esindaja Terje Tellise esindusõiguse küsimust esimese astme kohtu menetluses ei arutatud, mistõttu kostja palub ringkonnakohtul apellatsioonimenetluses vastu võtta tõendi (volikirja) Terje Tellise volituse kohta kostja esindamiseks, millest nähtub Terje Tellise õigus kostjat töötajatega seotud küsimustes esindada, muuhulgas määrata distsiplinaarkaristusi, läbi viia distsiplinaarmenetlust, samuti kostja nimel sõlmida, muuta ja lõpetada töölepinguid. Samas on kohus kaevatavas otsuses märkinud, et Terje Tellise esindusõiguse üle pooltel vaidlus puudus. Kostja toob apellatsioonkaebuses esile asjaolu, et kohus ei analüüsinud ega andnud hinnangut kostja väitele, et poolte vahel ei olnud saavutatud puhkuseseaduse § 32 tähenduses kokkulepet hageja lubamiseks palgata puhkusele ajavahemikul 22.02.2007 kuni 28.02.2007. Eeltoodud asjaolu tuvastamisest sõltub, kas hagejal oli õiguslik alus tööle mitteilmumiseks või puudus ta töölt omavoliliselt. Kostja jääb väite juurde, et hageja 21.02.2007 puhkuseavaldust ei rahuldatud seoses liiga lühikese etteteatamise ajaga ning hageja ei ole puhkusekokkulepet tõendanud, mistõttu esinesid alused tema distsiplinaarkorras karistamiseks. Kostja viis läbi distsiplinaarmenetluse, milles leidis tõendamist hageja omavoliline töölt puudumine ajavahemikul 22.02.2007 kuni 28.02.2007 ning seejärel omavoliline töölt lahkumine 01.03.2007 (kahel korral), mille eest määrati töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse nõuetele vastavad distsiplinaarkaristused selleks õigustatud isiku poolt. Karistused olid motiveeritud, karistus oli proportsionaalne hageja süü ja tekitatud kahjuga (kostja oli sunnitud hageja ootamatu töölt puudumise tõttu ettevõtte töö ümber korraldama, mis ei olnud nii lühikese aja jooksul täiesti võimalik, mistõttu kannatas kostja maine klientide ees). Kostja maksis hagejale välja lõpparve täies ulatuses. Eeltoodud asjaoludel palub kostja teha ringkonnakohtul uus otsus ja jätta hagi rahuldamata kui alusetu. Vastuväited apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Vastustaja palub jätta menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et kaevatav kohtuotsus on õige, mistõttu tuleb see kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 jätta muutmata ja apellatsioonkaebus 5(7)

rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Hageja nõue tugines asjaolule, et kostja on vormistanud distsiplinaarkaristused TDVS-is sätestatud korda rikkudes, käskkirjad on motiveerimata ega vasta ka sisuliselt karistamise aluseks olevatele materiaalõiguslikele nõuetele. Oma nõuet on hageja põhistanud. Kui kostja nende väidetega ei nõustunud, pidi tema tõendama, et on rangeima distsiplinaarkaristuse määramisel järginud seadust. Neile asjaoludele ja esitatud tõenditele on kohus hinnangu andnud ning õigesti järeldanud, et töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel oli ebaseaduslik. Apellatsioonikohtu istungil ei olnud vaidlust selles, et kostja esindajal Terje Tellisel olid kõik õigused kostja esindamiseks töötajatega seotud küsimustes, s.h. määrata distsiplinaarkaristusi, läbi viia distsiplinaarmenetlust ja sõlmida, muuta ning lõpetada töölepinguid. Asjaolu, kas Terje Tellisel oli või ei olnud vastavaid volitusi, ei omagi kolleegiumi arvates asjas tähtsust. Vaidlus on selles, kas hagejale distsiplinaarkaristusena määratud töölepingu lõpetamine oli seaduspärane. Sellest tulenevalt pidi maakohus esitatud tõendite alusel hindama hagejale määratud distsiplinaarkaristuste ja töölepingu lõpetamise seaduslikkust. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et hagejat on distsiplinaarkorras karistatud kolmel korral ja selle kohta on vormistatud järgmised dokumendid: 1) AS TopTours käskkiri nr 1, 28.veebruarist 2007, mille kohaselt on hagejat karistatud noomitusega töölt põhjuseta puudumise eest ajavahemikul 22.-28.veebruar 2007; 2) AS TopTours käskkiri nr 2, 01.märtsist 2007), mille kohaselt on hagejat karistatud noomitusega omavoliliselt töölt lahkumise eest 01.märtsil 2007; 3) AS TopTours käskkiri nr 3, 02.märtsist 2007, mille kohaselt on hagejat karistatud töölepingu lõpetamisega selle eest, et ta puudus töölt 22.-28.veebruaril 2007 ning lahkus omavoliliselt töölt 01.märtsil 2007. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja 02.03.2007 käskkirja nr 3 alusel ei ole võimalik hinnata, millise rikkumise eest on hagejale kohaldatud distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamine. Kolleegium selle seisukohaga nõustub. TDVS § 11 lg 2 p-dest 2 ja 3 tulenevalt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, süüteo toimepanemise aja ja süüteo kirjelduse. Käskkirjast tuleneb otseselt, et hagejat on kahe eelneva rikkumise eest karistatud distsiplinaarkorras kokku kolmel korral – kahe rikkumise eest eraldi noomitusega (28.02.2007 ja 01.03.2007) ja kahe sama rikkumise eest korraga töölepingu lõpetamisega (02.03.2007). Tööandja ei ole aga seadusest tulenevalt käskkirja nr 3 kandnud hageja poolt toime pandud uue süüteo toimepanemise aega ega süüteo kirjeldust. Pidades silmas ühe süüteo eest mitme distsiplinaarkaristuse määramise keeldu, on selline distsiplinaarkaristuse määramine oluline rikkumine, nagu maakohus õigesti leidis. TDVS § 9 lg 1 kohaselt võib iga süüteo eest määrata ainult ühe karistuse. Kostja käsitlus sellest, et käskkirjaga nr 3 määrati hagejale distsiplinaarkorras karistusena töölepingu lõpetamine 01.03.2007 töölt teistkordselt lahkumise eest, so uue süüteo toimepanemise eest, ei ole õige. Hageja poolt süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist (omavoliline töölt lahkumine 01.03.2007), mille eest TDVS § 9 lg 2 kohaselt võib määrata distsiplinaarkaristuse, kostja käskkirjas kajastatud ei ole. Maakohus on seadust õigesti kohaldanud ning ükski kaebuses toodud väide ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi koosmõjus

6(7)

TsMS § 171 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul kostja.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Urmas Reinola

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.