Harju Maakohus
Kohtunik
Taimi Kollom
Määruse tegemise aeg ja koht
03. juuli 2008.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number Tsiviilasi
2-07-12602
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja S B (isikukood xxx elukoht xxx) Hageja esindaja vandeadvokaat Helina Lukksepp (AB Consensus, asukoht xxx),
S B hagi AS T vastu töölepingu ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise saamiseks.
Kostja AS T (registrikood xxx, asukoht xx) Kostja lepinguline esindaja Ivo Kallas (Tallinna ÕB, asukoht xxx),
Istungi toimumise aeg Istungil osalenud isikud
28.05.2008.a. Hageja esindaja vandeadvokaat Helina Lukksepp Kostja lepinguline esindaja Ivo Kallas
Poolte menetluskulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtusse esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud asjaolud ja nõuded
30.03.2007.a. esitas S B kohtule hagiavalduse AS T vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise saamiseks. Esitatud hagis palus hageja tunnistada tema töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis 6 kuupalga (10 306 x 6).ulatuses summas 61 839 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja hagejaga 17.05.2006.a töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle 07. juunil 2006.a. statistik-kontrolöri ametikohal. Tööleping oli sõlmitud määramata ajaks. Hageja tööülesannete hulka kuulus hotellide ja lennukompaniide arvete jälgimine ja töötlemine ning piletite ja lendude reserveerimine. 13.02.2007.a. teavitas hageja kostjat soovist võtta palgata puhkust ajavahemikul 22.02.2007 28.02.2007.a. seoses vajadusega vormistada uued elamisloa dokumendid Maroko saatkonnas Londonis. Kostja rahuldas hageja palve ja lubas hagejale anda puhkust kohe pärast Eesti turismimessi läbiviimist, mis toimus Tallinnas 16-18. veebruar 2007.a. 21.02.2007.a. esitas hageja kostjale vastava avalduse, mis võeti vastu kostja sekretäri TT poolt. Eeltoodu alusel broneeris hageja lennupiletid ja lahkus Eestist 22.02.2007.a. Hageja naases palgata puhkuselt tööle 01. märtsil 2007 kell 8.30. Hageja töökoht oli selleks ajaks likvideeritud – arvuti kaablid ja juhtmed eemaldatud. Hageja pöördus kontori juhataja poole selgituse saamiseks, palus viimane tal kirjutada avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil. Pärast seda, kui hageja oli sellest keeldunud, asus kostja fabritseerima dokumente hageja vallandamiseks. 02.03.2007.a. laekus hageja pangaarvele veebruarikuu töötasu ja lõpparve 8 405 krooni ja 08.03.2007.a. täiendavalt 1947 krooni veebruarikuu töötasu. 02.03.2007.a. sai hageja kostja sekretäri e-kirja, kus olid lisatud käskkirjad: kostja käskkiri nr 1,
Hageja leiab, et ta ei ole rikkunud töökohustust. Hageja viibis palgata puhkusel kostja nõusolekul. Hageja naases palgata puhkuselt 01. märtsil 2007.a. kell 8.30. Hageja töökoht oli selleks ajaks likvideeritud – arvuti kaablid ja juhtmed eemaldatud. Fakt, et hageja on oma töökohustusi rikkunud, ei vasta tõele. Samuti on see fakt kostja poolt tõendamata ja põhjendamata – kuidas kostja selle kindlaks tegi, mis viisil asjas tähtsust omavaid asjaolusid uuris ja analüüsis. Distsiplinaarkaristused on vormistatud TDVS sätestatud korda rikkudes, käskkirjad on motiveerimata ega vasta ka sisuliselt karistamise aluseks olevatele materiaalõiguslikele nõuetele. Karistuse määramisel eiras kostja TDVS-i § 8 lõikest 1 tulenevat kohustust arvestada karistuse valikul süüteo raskust, selle toimepanemise asjaolude ning süüteo toime pannud isiku eelnevat käitumist. Seega leiab hageja, et antud juhul on tõendamata hageja poolt töökohustuste rikkumine ja hageja süü. 28.02.2007.a. käskkirjas nr 1, 01.03.2007.a. käskkirjas nr 2 ning 02.03.2007.a. käskkirjas nr 3 määratud distsiplinaarkaristused olid määratud selleks ettenähtud korda rikkudes, seega ei olnud need käskkirjad arvestatavad töölepingu lõpetamise aluseks oleva distsip1inaar-karistustena. Antud juhul eiras kostja ka TLS §-s 92 sätestatud nõuded. Vastavalt TLS § 92 lõikele 1, on tööandjal keelatud lõpetada tööleping alla kolmeaastast last kasvatava isikuga ilma tööinspektori sellekohase nõusolekuta. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Ebaõige on hageja väide nagu oleks kostja rahuldanud hageja avalduse palgata puhkusele minekuks ning lubanud hagejale palgata puhkust. Nimetatud väide on hageja poolt tõendamata ning ei vasta tegelikkusele. Hageja ei ole senise menetluse käigus tõendanud puhkuseseaduse § 32 tuleneva poolte vahelise kokkuleppe olemasolu. Hageja on väitnud, et hageja tööle mitteilmumise põhjuseks oli kostja poolt suuliselt rahuldatud avaldus. Kostja ei nõustu hageja vastavasisulise väitega ning kinnitab, et poolte vahel ei eksisteerinud mittemingisuguses vormis mittemingisugust kokkulepet palgata puhkusele minekuks ning hageja ei ole antud asjas sellise kokkuleppe olemasolu tõendanud. Seega on kostja seisukohal, et hagejal puudus igasugune alus tööle ilmumata jätmiseks ning kostja poolt töölepingu lõpetamine oli asjakohane ja seaduslik. Kostja leiab, vastupidiselt hageja arvamusele, et töölt eemalviibimine on käsitletav jämeda ja olulise töökohustuste rikkumisena. Hageja töölt eemalviibimine on käesolevas asjas leidnud kinnitust hageja omaksvõtuga ning selles suhtes puudub poolte vahel vaidlus. TLS §-des 48 ja 50 nimetatud töökohustuste süüliselt täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on TDVS § 2 p 1 järgi töötaja distsiplinaarsüütegu. Töötajate distsiplinaarvastutuse seadusega antud distsiplinaarvõimu kasutades on tööandjal õigus TLS § 103 lg-st 1 tulenevalt lõpetada tööleping § 86 p-s 6 ettenähtud alustel, kui süütegu häiris tööd ja töötajal on kustumata distsiplinaarkaristus või sama paragrahvi teise lõike kohaselt ka töötaja esmakordse jämeda töökohustuste rikkumise eest. On ilmne, et töötaja töölt eemalviibimine on käsitletav töökohustuste süüliselt (ei eksisteerinud alust tööle mitteilmumiseks) täitmata jätmisena, millest tulenevalt oli kostjal tööandjana õigus lõpetada hagejaga tööleping TLS § 86 punktis 6 toodud alustel. Kostja tasus kohaselt hagejale töölepingu lõpetamisel lõpparve, mis sisaldas veebruar 2007.a. töötatud päevade eest töötasu 6 183,60 krooni, saamata jäänud puhkusekompensatsiooni 2 736,93 krooni ning lisatasu töövälisel ajal töötamise eest 1 352,68 krooni kokku 10 273,00 krooni. Hagejalt peeti kinni töötuskindlustus makse 62,00 krooni ja tulumaks 1 806,00 krooni. Hagejale väljamakstud summa oli 8 405,00 krooni.
Hageja väidab, et kostja on hagejat ühe ja sama teo eest määranud hagejale mitu karistust. Kostja ei nõustu hageja väidetega, kuna hageja süütegu oli, see tähendab hageja töölt puudumine oli kestev ning hageja käitumine (võtmete üleandmine jms) viitas otseselt sellele, et hageja ei kavatse ka tulevikus täita töölepingust tulenevaid kohustusi. TDVS § 9 lg 2 kohaselt on süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist uus süütegu ja selle eest võib töötajale määrata distsiplinaarkaristuse. Käskkiri nr 2 oli koostatud hagejale seetõttu, et hageja lahkus tööajal (see on kl 9:30) töölt. Hiljem naases aga hageja tööle, andis üle kontori võtmed ja lahkus uuesti töölt. Süütegude kuupäevad olid samad, kuid karistus töölepingu lõpetamise näol (käskkiri nr. 3) oli tingitud töötaja töölt lahkumise eest teistkordselt ühel ja samal kuupäeval, see on 01.märtsil 2007.a. seega tuleb kostja poolt töölepingu lõpetamist pidada igati seaduslikuks ja põhjendatuks. Hageja väitel koostas kostja nimetatud käskkirjad eesmärgiga sundida töötaja kirjutama lahkumisavaldus omal soovil. Kostja vaidleb nimetatud väitele vastu. TDVS § 6 määrab tööandjale distsiplinaarvastutuse määramise tähtajad, millega on kostja tegevus igati kooskõlas ning ka seetõttu on hageja väited käskkirjade ebaseaduslikkuse suhtes alusetud. Käskkirjad on motiveeritud ning asjaolud, millele kostja käskkirjades tugineb, on hageja poolt varasema menetluse käigus omaksvõetud. Lähtudes eeltoodust palub hageja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu põhjendused Hageja jäi kohtuistungil esitatud nõuete juurde, kostja vaidles hagile vastu kirjalikus vastuses toodud motiividel. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, uurinud asjas kohtule esitatudtõendeid ja hinnanud neid kogumis, leidis, et S B hagi AS-i T vastu tuleb osaliselt rahuldada. Kohus märgib, et mõlemad pooled on ühisel seisukohal, et distsiplinaarkaristuste käskkirjadele tööandja poolt alla kirjutanud TT oli tööandja, s.o. kostja esindaja. ITLS § 28 lg.1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine, kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Käskkirjad nr 1, 01. märts 2007, käskkiri nr 2, 01. märts 2007 ja käskkiri nr 3, 01. märts 2007 on alla kirjutanud TT oli tööandja, s.o. kostja esindaja, mitte kostja seaduslik esindaja, s.o. kostja juhatuse liige. TDVS § 4 kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise, täitmise ja ennetähtaegse kustutamise õigus kuulub tööandjale, samuti tema selleks volitatud esindajale. TLS § 3 p. 1 kohaselt tööandjaks võib olla juriidiline isik, kelle seaduslikuks esindajaks on juhatuse liige. Kostja ei ole tõendanud, et kõikidele eelnimetatud käskkirjadele allakirjutanud kostja esindajale Terje Tellisele oli antud sellekohane volitus. Seega kõik eelnimetatud käskkirjad on ebaseaduslikud ja kehtetud, kuna oluliselt on rikutud kehtestatud protseduurireegleid . Sellest tulenevalt on ülalmärgitud käskkirjade alusel hageja distsiplinaarkorras karistamine kui ka vallandamine ebaseaduslik. Seega kohus tunnistab S B töölepingu lõpetamise AS T poolt ebaseaduslikuks. Lisaks märgib kohus, et hagejale distsiplinaarkaristuse (töölepingu lõpetamine süüteo eest) määramisel rikkus kostja oluliselt protseduurireegleid sellega, et ei märkinud 02.03.2007 kuupäevaga dateeritud dokumendis „töölepingu lõpetamine“ TDVS §-i 11 lg.2 p.2 ja 3 järgi nõutavalt süüteo toimepanemise aega ega süüteo kirjeldust. Antud juhul on see oluline rikkumine, kuivõrd TDVS § 9 kohaselt võib iga süüteo eest määrata ainult ühe distsiplinaarkaristus. Süüteo jätkumine pärast distsiplinaarkaristuse määramist on uus süütegu ja selle eest võib töötajale määrata distsiplinaarkaristuse.
Hagejale määrati 28.02.2007 distsiplinaarkaristusena noomitus töölt puudumise eest 22. kuni 28. veebruar 2007 ja 01.03.2007 noomitus 01.03.2007 samal päeval töölt omavoliliselt lahkumise eest. Pidades silmas ühe süüteo eest mitme distsiplinaarkaristuse määramise keeldu ja arvestades eelnevaid distsiplinaarkaristusi, jääb arusaamatuks, millise süüteo eest hagejat töölepingu lõpetamisega karistati. Kostja väidet, mille kohaselt hagejale määrati karistusena vallandamine 01.03.2007 teistkordselt töölt lahkumise eest, ei kinnita 01.03.2007 käskkirjas toodu ega ole see ka muude tõenditega kinnitatud. Eeltoodu alusel kohus leiab, et hagejaga töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik. Hageja tööle ennistamist ei soovinud. Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel ja töötaja loobumisel tööle ennistamisest on tööandja kohustatud maksma töötajale TLS § 117 lg. 2 alusel hüvitist kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses. S B leidis oma hagiavalduse, et AS T peab talle maksma TLS § 117 lg. 2 alusel ettenähtud hüvitist kuue kuu keskmise palga ulatuses, selgitama, mida ta töösuhtest AS T lootis ja millist kahju ta seoses töölepingu lõpetamisega kandis. Sega ei ole tõendatud hageja õigus saada TLS § 117 lg. 2 ettenähtud hüvitist maksimaalmääras ning arvestades ka tema lühikest töötamise aega AS-is T, leiab kohus, et väljamõistetava hüvitise suuruseks on kaks keskmist kuupalka. Eeltoodus lähtudes kohus leiab, et tuleb tunnistada AS T ja S B vahel sõlmitud töölepingu lõpetamine tööandja poolt 02.03.2007 ebaseaduslikuks ja lugeda S B AS-ist T töölt lahkunuks tema omal algatusel alates 02. märtsist .2007.a. ning välja mõista AS-lt T 20 612 krooni S B kasuks. RLS kohaselt on töövaidluse kohtus läbivaatmaine riigilõivuvaba. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus tuvastas kostja poolse töölepingu ebaseadusliku lõpetamise ja ainult hageja kasuks väljamõistetava hüvitise nõudes rahuldas hagi osaliselt, siis tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Taimi Kollom Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.