Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbimata

lähtus oma arvestuses keskmisest kuupalgast 15 036, 33 kroonist, s.o töölepingu lõpetamisele eelnenud kuue kuu (juuni - november 2006) tasust. 05.12.2006 kuni 10.01.2007 oli hageja töövõimetuslehel. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja juures 01.12.2004 sõlmitud töölepingu alusel teenindusjuhi ametikohal kuni 10.01.2007, mil tööleping temaga lõpetati TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu. Kuna hagejale vastavat käskkirja ei esitatud, nõudis hageja selgitust. 10.01.2007 väljastas kostja hagejale väidetavalt varasematel perioodidel määratud distsiplinaarkaristuste käskkirjad. Hageja väitel on käskkirjad koostatud TLS § 106 ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätete jämeda rikkumisega. Hagejalt ei ole nõutud seletuskirja; ei ole tutvustatud käskkirju; käskkirjadest ei nähtu, milles väljendusid väidetavad rikkumised. 05.12.2006 karistus on määratud ajal, mil hageja viibis töövõimetuslehel. Käskkirjad on vormistatud volitusteta isikute poolt. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hagejale määrati distsiplinaarkaristused tööandja käskkirjadega nr 175AS - 24.11.2006, nr 176AS - 24.11.2006, nr 07-06 - 28.11.2006 ja nr 08-06 - 05.12.2006. Käskkirjad anti hagejale kätte kohe pärast nende väljaandmist ning hageja ei ole nimetatud käskkirju vaidlustanud. Karistused on määratud volitatud isikute poolt. Hageja nõue hüvitise saamiseks kuue kuu keskmise palga ulatuses on põhjendamatu. Hagejaga sõlmitud tööleping lõpetati kandega töölepingus. Kostja leidis, et töölepingu lõpetamine oli igati põhjendatud, kuna hageja on korduvalt rikkunud töölepingut ja tööseadusandlust. Hagejal puudub kontakt töökaaslastega, ta on jätnud esitamata tervisetõendi, ta viibib tihti tööl alkoholijoobes või selle jääknähtudega. Kostja vaidles vastu hageja esitatud keskmise palga suurusele ja esitas tõendi, mille kohaselt Rain Veskimäe viimase kuue kuu keskmine palk oli 12 524 krooni. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi (osaliselt), tunnistas Rain Veskimäe ja OÜ Ülemiste Hotell vahel 01.12.2004 sõlmitud töölepingu nr 94/04 lõpetamise TLS § 86 p 7 alusel ebaseaduslikuks, luges töölepingu lõppenuks töötaja algatusel TLS § 79 alusel ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahe keskmise kuupalga suuruse hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest netosummas 25 048 krooni. Kohus jättis hageja põhjendatud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt kuulub hagi rahuldamisele, kuna kostja lõpetas hagejaga töölepingu, selleks vastavat alust omamata ja protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Töölepingu nr 94/04 alusel, mis on sõlmitud hageja ja OÜ Ülemiste Hotell vahel, töötas hageja kostja juures teenindusjuhi ametikohal alates 01.12.2004 kuni 10.01.2007, mil tööleping temaga lõpetati TLS § 86 p 7 ja § 101 lg 1 alusel. Töölepingu lõpetamise alusena on viidatud käskkirjadele nr 07-06, nr 08-06, nr 175AS ja nr 176AS. Käskkirjaga nr 175AS - 24.11.2006 on hagejale avaldatud noomitus tööle hilinemise ja koosolekult puudumise eest. Samal päeval 24.11.2006 on hagejale koostatud teinegi käskkiri nr 176AS, millega avaldati hagejale noomitus alkoholilõhnadega tööle ilmumise eest. Nimetatud käskkirjad on allkirjastanud hotelli direktor Andrus Savitski. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 4 sätestab, et distsiplinaarkaristuste määramise, täitmise ja ennetähtaegse kustutamise õigus kuulub tööandjale, samuti tema selleks volitatud esindajatele. Hageja ei ole tõendanud nimetatud käskkirju allkirjastanud isiku volitusi töötajale distsiplinaarkaristuste määramiseks. Kohtule esitatud volikiri (tl 37) ei ole asjakohane ega tõenda esindaja volitusi distsiplinaarkaristuste määramiseks. Nimetatud volikiri on antud muu hulgas ka ühingu nimel tehingute sõlmimiseks. Volikiri on väljastatud 18.01.2007, samas kui käskkirjad on allkirjastatud 24.11.2006. Kohtu hinnangul ei tulene tööandjale kuuluv distsiplinaarkaristuse määramise õigus ka direktori ametijuhendist (tl 74).

Käskkirjast nr 07-06 - 28.11.2006 nähtuvalt on hagejat karistatud noomitusega tervisetõendi esitamata jätmise eest. Käskkirja nr 08-06 - 05.12.2006 kohaselt on hagejat karistatud noomitusega tööle mitteilmumise eest. Nimetatud käskkirjad on allkirjastanud toitlustusjuht. Kostja ei ole tõendanud toitlustusjuhil vastavate volituste olemasolu. TDVS § 11 sätestab distsiplinaarkaristuse vormistamise. Seadusesätte kohaselt peab tööandja vähemalt kahes eksemplaris koostama dokumendi, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse. Nimetatud dokument peab sisaldama vähemalt karistatava töötaja nime, süüteo toimepanemise aja, süüteo, samuti karistamisel arvessevõetud asjaolude kirjelduse, määratud karistuse, karistust määrava isiku nime ja allkirja. Toimikumaterjalist (tl 16, 17) nähtuvalt viibis hageja töövõimetuslehel alates 05.12.2006 kuni 09.01.2007. Kõik loetletud käskkirjad on hagejale teatavaks tehtud 10.01.2007. Kohtu hinnangul on esitatud ja tõendatud asjaoludest tulenevalt kõik ülalloetletud käskkirjad distsiplinaarkaristuse määramiseks tühised. Kohus leidis, et isegi juhul, kui nimetatud käskkirjad oleksid kehtivad, ei saa nad olla aluseks töötajaga töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu. TLS § 104 sätestab, millistel juhtudel on tööandjal õigus lõpetada tööleping TLS § 86 p 7 ettenähtud alusel. Kostja ei ole tõendanud ühtegi hageja tegevust, mille puhul oleks tal tekkinud õigus hagejaga töölepingu lõpetamiseks usalduse puudumise tõttu. Kostja on kohtuistungil kinnitanud, et eraldi käskkirja töölepingu lõpetamise kohta ei ole tööandja välja andnud, vaid vastav märge on tehtud töölepingusse. Seega hagejaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel on ebaseaduslik. Tööandja poolt viidatud hagejapoolsete väidetavate rikkumiste olemasolul tulnuks tööleping lõpetada teistel TLS §-s 86 sisalduvatel alustel. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 1 kohaselt on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Kuna hageja ei taotle tööle ennistamist, tuleb hageja tööleping lugeda lõppenuks hageja algatusel. ITVS § 30 lg 2 kohaselt, kui töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuid töötaja ei soovi tööle ennistamist ja ta loetakse töölt lahkunuks omal algatusel, mõistab töövaidlusorgan töötajale välja hüvituse kuni tema kuue kuu keskmise palga ulatuses olenevalt töölepingu lõpetamise asjaoludest ja seaduserikkumise iseloomust töölepingu lõpetamisel. Hüvituse suurus ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas töötaja asus tööle teise tööandja juurde või mitte. Kostja 20.11.2007 esitatud palgatõendi kohaselt oli hageja keskmine netopalk kuus 12 524 krooni. Kohus, arvestades töösuhte kestvust, töölepingu lõpetamise asjaolusid ja seaduserikkumise iseloomu töölepingu lõpetamisel, leidis, et kostjalt tuleb töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest välja mõista hüvitis hageja kahe keskmise kuupalga ulatuses. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis summas 25 048 krooni (netosumma). Apellatsioonkaebuse põhjendused Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis kuue kuu keskmise palga ulatuses summas 90 218 krooni (15 036, 33 x 6). Apellant leiab, et kohus ei ole arvestanud hüvitise suuruse määramisel kõiki tuvastatud asjaolusid ning on arvutamisel võtnud aluseks kostja poolt näidatud ebaõige keskmise palga. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on hagejale töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest väljamõistetud hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses põhjendamatult väike. Esimese astme kohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1, § 438 lg 1, § 442

lg 8). Kaevatav kohtuotsus ei ole osaliselt seaduslik ega põhjendatud, selle tegemisel ei ole arvestatud kõiki asjas esitatud ja uuritud tõendeid ja sellest ei selgu, miks jättis kohus hageja poolt esitatud asjaolud kohaldamata. Kostja rikkus distsiplinaarkaristuse määramisel oluliselt tööõiguse norme, fabritseeris tagantjärele kuupäevadega ebaseaduslikke käskkirju, püüdis töötajat igasuguste vahenditega halvustada ning, mis ei ole vähetähtis, venitas protsessi pika aja jooksul, nii et hageja on juba 1,5 aasta jooksul survestatud, ebasoodsas seisundis. Teiseks leiab apellant, et kohus lähtus hüvitise suuruse arvutamisel põhjendamatult kostja esitatud ebaõigest hageja keskmise palga arvestusest. Kostja esitas 20.11.2007 tõendi hageja keskmise kuupalga kohta netosummas 12 524 krooni. Antud tõendit ei oleks võinud tsiviilkohtumenetluses arvestada tõendina, kuna sellele oli alla kirjutanud volituseta isik ning tõendist ei nähtunud palga arvestamise alused. Kohtuistungil arvestas hageja ise kostja väljastatud palgaandmete alusel välja, et tema keskmine kuupalk netosummas oli 15 036, 33 krooni pärast puhkusetasu mahaarvamist. Hageja arvestatud keskmine kuupalk on usaldusväärsem, sest see põhineb dokumentidel. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et kaevatav kohtuotsus tuleb väljamõistetud hüvituse suuruse osas tühistada ning teha selles osas kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 uus otsus. Muuta hageja keskmise palga arvestuslikku alust ning määrata TLS § 117 lg 2 alusel väljamõistetava hüvituse suuruseks neli keskmist kuupalka. Ülejäänud osas jätta kohtuotsus muutmata. Asja materjalist nähtuvalt lõpetas kostja hagejaga töölepingu TLS § 86 p 7 alusel töötaja suhtes usalduse kaotamisel. TLS § 104 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 punktis 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse. TLS §-st 106 tulenevalt on töölepingu lõpetamisel § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel tööandja kohustatud järgima distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei ole nimetatud korrast kinni pidanud. Samas ei nõustu kolleegium maakohtu hinnanguga töölepingu lõpetamise asjaoludele, millele tuginedes on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitus vaid kahe kuupalga ulatuses. TDVS § 11 sätestab kohustuslikud nõuded tööandja poolt koostatud dokumendile, millega vormistatakse distsiplinaarkaristus. Nimetatud õigusnormist tulenev nõue ei ole formaalne, vaid õiglase ja seadusele vastava karistuse määramise eeldus. Antud juhul ei olnud kohtul võimalik kontrollida nende nõuete täitmist, sest vastavat dokumenti ei vormistatud. Kohtul puudus võimalus kontrollida töölepingu lõpetamise väidetavaks aluseks olevaid asjaolusid (millise süüteo eest karistus määrati, milliseid asjaolusid karistuse määramisel arvestati jne). Veelgi enam, puudus võimalus hinnata, kas hageja väidetav tegu, mille eest karistus määrati, on süütegu TLS § 104 tähenduses. Kostjal kui tööandjal ei olnud võimalik kohtumenentluse käigus sisustada distsiplinaarsüütegu ega tõendada selle koosseisu kuuluvaid asjaolusid. Eeltoodu põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et kostja on tööandjana jämedalt rikkunud kehtivat tööseadusandlust. Rangeima distsiplinaarkaristuse – töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel – määramine töötajale rikkumiste eest, mida tööandja ei ole karistuse määramise ajal nõuetekohaselt tuvastanud, on jäme seaduse rikkumine. Arvestades kõiki menetluse käigus tuvastatud asjaolusid, leiab kolleegium, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista nelja keskmise kuupalga suurune

hüvitus. Suurema hüvituse väljamõistmist ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, sest pooltevaheline töösuhe kestis suhteliselt lühikest aega (kaks aastat). Hüvituse määramise aluseks olevat keskmist kuupalka tuleb aga täpsustada. Kostja väljastatud õiendi (tl 72-73) kohaselt on hageja keskmine kuupalk töölepingu lõpetamisele eelenenud kuue töötatud kuu (juuni-november 2006; 15 720 + 12 443 + 10 021 + 23 596 + 16 438 + 12 000 = 90 218) eest 15 036, 33 krooni (90 218: 6). Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kas kostja viidatud käskkirjad kehtivad või mitte ning millal olid need hagejale teatavaks tehtud tehtud. Pealegi nähtub kostja vastuväidetest (27.02.2007 vastus hagile tl 28-32), et hagejale süükspandud, töölepingu lõpetamise aluseks olnud väidetavad rikkumised on samad, mille eest oli teda juba distsiplinaarkorras karistatud. TDVS § 9 lg 1 kohaselt võib iga süüteo eest määrata ainult ühe karistuse, süüteo jätkumisega § 9 lg 2 tähenduses on tegemist siis, kui tegu jätkub pärast distsiplinaarkaristuse määramist (TDVS § 12 lg 1 kohaselt on distsiplinaarkaristus määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti; lähtuvalt § 163 lg-st 1 võib kohus hagi osalise rahuldamise korral jaotada menentluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta need osaliselt või täielikult poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, siis jätab ta hageja apellatsioonimenentluses kantud kuludest 70% kostja kanda, kostja vastavad kulud jätab tema enda kanda.

Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.