Võlaõigus › Võõrandamislepingud

2(6)

Makstes võla mitte hagejale vaid tundmatule isikule, kostja küll tegutses majanduslikult mitte kõige otstarbekamal viisil, kuid tõendamata on asjaolu, et nimelt sellest tegevusest oli tingitud hagejal kahju tekkimine. Tõendamata on asjaolu, et kostja tegevus, mis seisnes ajavahemikus 07.06.-13.06.2000 raha üleandmises tundmatule isikule, põhjustas hagejal kahju tekkimise. AS Bemei oli juba 2000 aasta alguses makseraskustes, mistõttu ei olnud tal võimalik hageja ees tähtaegselt oma võlgnevust tasuda. Kostja tegevuse ning hagejal kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. AS Bemei makseraskuste põhjustena ei ole toodud äriühingu juhatuse liikme juhtimisviga ega tema süülist tegevust. Hageja ise ei ole pöördunud AS Bemei vastu võla sissenõudmiseks kohtusse ega nõudnud seda ka pankrotimenetluses. Pankrotiotsusest nähtub, et äriühingul oli vara kogusummas 1 190 777 krooni ja võlakohustusi 2 232 775 krooni. Hagi ei ole aegunud. Nii enne 01.07.2002 kehtinud ÄS § 315 lg 3 kui ka alates 01.07.2002 jõustunud ÄS § 315 lg 4 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg 4 järgi arvutada alates kohustuse rikkumisest. Kostja väidetav kohustuse rikkumine toimus 07.06.-13.06.2000, hagi on esitatud 24.01.2005. Seega hagi esitamisel ei olnud mööda lastud viie aastast nõude aegumistähtaega. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi (jättis kohaldamata kehtinud ÄS § 315 lg 2 ja arvestamata kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) 173 ja § 174 ning kehtinud TsÜS § 108) ja rikkunud oluliselt protsessinorme. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on jäetud kogu kostja tegevus laiemalt analüüsimata ning keskendutud üksnes ühele kostja poolt väidetud ja tõendamata sündmusele. Kohus on isegi viidanud, nagu oleks hageja ise tuginenud sellele, et kahju tekkimise põhjuseks oli asjaolu, et kostja jättis juhatuse liikmena nõuetekohaselt täitmata oma kohustuse, makstes võla mitte hagejale vaid tundmatule isikule. Hageja ei ole mitte kunagi väitnud, et kahju tekkimine talle oli põhjustatud sellega, et kostja andis raha üle tundmatule vene keelt kõnelenud mehele. Märgitud väiteid on kogu aeg esitanud kostja. Hageja on alternatiivselt vaid märkinud, et isegi kui kostja kõnealune väide oleks õige, siis oleks ta ikkagi rikkunud oma hoolsuskohustust. Märgitust tulenevalt on maakohus oma otsuses analüüsinud väidet, mida hageja ei ole esitanud ning hinnanud seetõttu valesti tõendeid, otsides seoseid hagejale tekkinud kahju ja kostja poolt tundmatule meesterahvale raha paljasõnaliselt väidetava, kuid tõendamist mitteleidnud tasumise vahel ning jõudnud märgitut analüüsides järeldusele, et hageja kahju tekitamine ei ole tõendatud. Samas on kohus jätnud analüüsimata hageja tegelikud väited. Hagi väiteks oli, et: „...kuna hageja pole AS-le Bemei tarnitud kauba eest saanud 245 586,14 krooni, siis kannab ta nimetatud summa osas kahju. Hageja on seisukohal, et nimetatud kahju on otseses ja põhjuslikus seoses kostja poolt oma kohustuste täitmata jätmisega AS Bemei juhatuse liikmena. Asja materjalidest lähtuvalt ei ole kohus tähele pannud ka muid hageja poolt rõhutatud olulisi asjaolusid: kostja poolt väidetud kronoloogia on täiesti ebaloogilises järjekorras (kostja väitel tasus ta võla aprillis 2000, mais 2000 võtab arve tasumiseks laenu ja juunis 2000 allkirjastab pretensiooni, kus nähtub tema võlgnevus) ja viitab üheselt kostja poolt sõna otseses mõttes valetamisele. Samuti on erinevate menetluste jooksul kostja poolt väidetud, et tundmatu vene keelt kõnelenud meesterahvas tõi kostja poolt arvutis ette valmistatud võla tasumist kinnitava dokumendi allkirjastatult ja templi jäljendiga tagasi 15 minuti jooksul, kuid spetsialistide

3(6)

hinnangul kulub sellise võltsingu tegemiseks tunde. Järelikult tõendab ka märgitud väide otsese vale esitamist kostja poolt. Maakohus oleks pidanud esitatud nõuet analüüsima ÄS (nii enne 01.07.2002 kehtinud ÄS § 315 lg 3 kui ka alates 01.07.2002 jõustunud ÄS § 315 lg 4) valguses ning tuvastama, kas kostja on teinud tegusid, millega ta on rikkunud seadust ja kas märgitud rikkumine oli seotud hagejale kahju tekkimisega. Arvestades, et võltsingu eeskujuks olnud dokument oli kostja valduses ning mitte millegagi pole tõendatud kostja väited, et ta oleks vastava dokumendi saanud kolmandalt isikult, on üheselt selge, et kostja kasutas võltsingut teadvalt eesmärgiga vabaneda võlast hageja ees. Puuduvad mõistlikud selgituseks, kuidas oleks võimalik, et keegi kolmas isik oleks kostjale esitanud võltsitud dokumendi, millel asuvate hageja juhatuse liikme käekirja ja allkirjade jäljendamiseks kasutatud eeskujuks olev dokument oli peidetud kostja valduses olevasse lukustatud seifi. Märgitud asjaolud tõendavad seega üheselt, et kostja oli hagejale võltsitud dokumenti esitades teadlik, et tegemist on võltsinguga. Täiendavalt kinnitab vastavat asjaolu fakt, et kõnealusel võltsingul oli valede värvidega võltsitud ka hageja templi jäljend (originaalis punane ring punase kirjaga EESTI VABARIIK ja ringi keskel musta kirjaga Stelling KAUBANDUSE OÜ, võltsitud templi jäljend oli ühevärviline ja joonistatud manuaalselt sinise tindiga). Seda, et kostja oli teadlik õigetest templi värvidest, kinnitab muuhulgas asjaolu, et võlgnevuse tasumiseks edastati kostjale korduvalt allkirja vastu arveid, pretensioone ja viivisarveid sh võltsingu eeskujuks olnud 02.02.2000 esitatud viivisarve. Seega ei saanud kostja kõnealust dokumenti mitte mingil viisil ehtsaks pidada, isegi juhul, kui ta seda ka ise ei võltsinud. Samas juhul, kui kostja teadis, et ta kasutab hageja ees võlast vabanemiseks võltsitud dokumenti, siis oli tema käitumine igal juhul õigusvastane, millega ta pani toime oma kohustuste rikkumise, mis omakorda on kostja vastutuse aluseks kehtinud ÄS § 315 lg 2 alusel. Kostja süülisus on antud juhul üheselt selge, kuivõrd ta oli teadlik, et esitab võlgnevusest vabanemiseks võltsingu. Kostjapoolne kohustuste rikkumine seisneb järgnevas. Puudub vaidlus, et AS-1 Bemei oli hageja ees võlgnevus kehtiva lepingu alusel, so AS-1 Bemei oli tekkinud lepingust tulenev tsiviilõiguslik kohustis, mis tuli täita TsK § 173 järgi nõuetekohaselt. Puudub vaidlus, et AS Bemei oma kohustusi ei täitnud ning seda juba alates 1999 juulist (esimese võlgu oleva arve kuupäevana oli 27.07.1999). Märgitud hetkel kehtinud ÄS § 306 lg 1 oli sätestatud, et juhatus on aktsiaseltsi juhtimisorgan, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi. Järelikult oli vastava toimingu tegemise kohustus kostjal kui ainsal AS Bemei juhatuse liikmel. Viidatud kohustusi kostja ei täitnud. Hagejale esmalt võlgu jäämise ja Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti pankrotihoiatuse vahe oli ligi aasta. Kogu märgitud aja jooksul ei täitnud kostja oma kohustusi, vastupidi, kostja püüdis kohustustest hageja ees vabaneda hoopis viisil, et esitas teadlikult hagejale võltsitud dokumendi, mis oleks nagu vabastanud võlgniku vastutusest. Samuti ei saa märgitud tegevust pidada õiguspäraseks ja heauskseks. Riigikohus on lahendis 3-2-1-67-03 rõhutanud, et TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Märgitust tulenevalt on kostja vaieldamatult rikkunud otse seadusest tulenevat keeldu käituda juhatuse liikmena pahauskselt. Raske juhtimisvea tuvastamise puudumine ei välista kahjunõuet kostja vastu. Käesolevas asjas on üheselt tuvastatud kohustuste raske ja ühene rikkumine kostja poolt. Riigikohus on lahendis 3-2-1-6703 selgitanud, et kui raske juhtimisveaga ei põhjustatud võlgniku maksejõuetust, kuid tekitati võlgnikule kahju, siis kannab juhtimisvea toime pannud isik ikkagi vastutust ÄS § 315 lg 1 järgi. Kostjale etteheidetavaks teoks on nii tema tegevusetus kui õigusvastane tegevus. Kostja on süüliselt vastutav oma tegevusetuse eest eelkõige lepingu täitmisel, so ÄS § 306 lg 1 tulenevalt AS Bemei esindus- ja juhtorgani funktsioone kandnud kostja rikkus TsK § 173 ja 174 norme. Samuti on oluline, et kostja esitades võltsitud dokumendi võlgnevusest

4(6)

vabanemiseks ega kajastanud vastavat võlgnevust enam oma raamatupidamises. Samas kehtinud ÄS § 306 lg 4 on üheselt sätestatud, et juhatus korraldab aktsiaseltsi raamatupidamist. Samuti ei täitnud kostja kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 36 lg 1 sätestatud kohustust, kajastades ebaõigesti äriühingu raamatupidamist, jättis kostja ka pankrotihalduri oma tegelikust võlast informeerimata. Maakohus ei ole märgitud kohustuste rikkumist kostja poolt tähele pannud ja pööranud tähelepanu hoopis sellele, et hageja ei ole pöördunud AS Bemei vastu võla sissenõudmiseks kohtusse ega nõudnud seda ka pankrotimenetluses. Samas tuleb tähele panna, et käimas oli kriminaalmenetlus, kust tulenes üheselt hageja nõue. Kuigi kehtinud PankrS § 23 lg 3 ei tulenenud otseselt hageja vabastust nõude esitamisest, on see siiski mõistlikult põhjendatav seoses käimas olnud kriminaalmenetlusega ja analoogia korras PankrS § 23 lg 3 p 1 nimetatuga (kohtumenetlus kui teatamisest vabastamise alus). Antud juhul ei oma asjaolu, kas hageja esitas nõude ka AS Bemei pankrotimenetluses või mitte mingit tähtsust, kuivõrd tuvastamisele kuuluvad kostja teod ja tegevusetus, millega ta hagejale kahju tekitas. Samuti ei kao nõue mitte kuhugi ka juhul, kui seda pankrotimenetluses ei esitata. Nii 2000 kehtinud PankrS § 95 lg 1 kui ka käesoleval hetkel kehtiva PankrS § 167 lg 1 tuleneb printsiip, et ka pärast pankrotimenetluse lõppemist võivad võlausaldajad esitada nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata. Ainsaks vaheks on sellisel juhul üksnes see, et pankrotimenetluse aja eest intresse ja viiviseid ei arvestata. Seega tuleneb nii kehtinud PankrS § 95 kui ka kehtiva PankrS § 167 lg 1 üheselt, et pankrotimenetlus isiku vastu ei lõpeta nõudeid tema vastu isegi mitte juhul, kui neid ei ole pankrotimenetluses esitatud. Sellisel juhul saab neid esitada üldises korras. Märgitust tulenevalt puuduvad seaduslikud põhjendused, miks peaks ka juhatuse liige vabanema vastutusest ainuüksi põhjusel, et äriühingu vastu polnud nõuet pankrotimenetluses esitatud, kuigi samas oli käimas kriminaalmenetlus. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja kaevatava kohtuotsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 16.04.2008 otsus tuleb tühistada menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. TsMS § 652 lg 1 p. 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole andnud hinnangut kõigile hageja poolt toodud asjaoludele ja seetõttu tuvastanud asjaolud ebaõigesti. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Nimetatud nõuetele aga kaevatav otsus ei vasta. Kaebuses on hageja põhjendatult väitnud, et maakohus ei ole andnud hinnangut hageja poolt hagi avalduses esitatud asjaoludele. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et kostja oli AS Bemei ainuke juhatuse liige ja kes kasutas AS Bemei rahalisest kohustusest vabanemiseks võltsitud dokumenti. Ka on hageja märkinud, et seetõttu Stelling Kaubanduse OÜ võlga raamatupidamises ei kajastatud. Samuti ei ole kohus andnud hinnangut kostja vastuväidete

5(6)

vastuolulisusele nagu õigesti märgitakse apellatsioonkaebuses. Maakohus ei ole neile hageja poolt esile toodud asjaoludele üldse tähelepanu pööranud ega neile hinnangut andnud. Maakohus on otsuses vaid märkinud, et tõendamata on asjaolu, et hagejale oleks kostja tegevusega kahju tekitatud. Riigikohus lahendis 3-2-1-89-01 leidis, et kostja kui juhatuse liikme vastutuse aluseks pole ainuüksi see, et aktsiaselts ei tasunud hagejale võlgnevust. Küll võib see kaasa tuua juhatuse liikme vastutuse siis, kui vaatamata vara olemasolule ei rahuldatud võlausaldaja nõuet. Või kui aktsiaseltsi vara või asukoha varjamise või vara raiskamisega tekitati olukord, kus võlausaldaja nõuet polnud võimalik täita. Antud juhul tekitati juhatuse liikme poolt võltsitud dokumendi esitamisega, mille kohaselt oleks nagu kohustus hageja ees täidetud. AS Bemei pankroti väljakuulutamise ajal oli võlgnikul vara üle 1 miljoni krooni. Hageja märgib õigesti, et kostja ei teavitanud hageja nõudest ka pankrotihaldurit. Kõigile neile asjaoludele hinnangut andmata ei ole võimalik tuvastada, et hagejale ei ole kostja poolt kahju tekitatud. Kostja peab tõendama, et ta ei ole süüdi hagejale kahju tekitamises. Kuna maakohus leidis, et hagejale pole kahju tekitatud, siis pole kohus selgitanud ka kostjale kohustust tõendada, et ta pole süüdi kahju tekitamises. Kõik selgitused vene keelt kõneleva sportliku kehaehitusega mehest, kes väidetavalt hageja võlga sisse nõudis ja kellele kostja ka väidetavalt raha maksis, põhinevad vaid kostja enda seletustel, mis ei ole tõendiks TsMS § 229 mõttes. Kuivõrd maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, osaliselt teinud seda ebaõigesti ja ei ole andnud hinnangut suurele osale tõenditele, siis tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et laiaulatusliku tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 lg 5 ja TsMS §-ga 688 lg 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

R. Allikvere

U. Loonurm

U. Reinola

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.