2-08-6878/9 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2.Kostja vaidles hageja nõuetele vastu. Kostja väitel pöördus hageja 2007 septembris kostja poole, soovides tööd. Kostja pakkus hagejale kolme klaastaarakioski, asukohaga Ringtee 30, väljaehitamist. Kostja näitas taarakioskite ehituse dokumentatsiooni, tutvustas tööde loetelu ja hindasid. Hageja oli nõus. Seejärel esitas kostja hagejale tutvumiseks töölepingu projekti. Hageja teatas, et temal on firma, ja soovis töid teha firma nimel, töövõtu korras, väidetavalt ei pidavat ta siis maksma tulumaksu. Kuna kostja poolt kioskite ehitamise eest makstav tasu sellega ei muutunud, oli kostja ettepanekuga nõus. Kostjal ei tekkinud hagejaga töösuhet, vaid tekkis töövõtusuhe hagejale kuuluva OÜ-ga Varmelo. Seda kinnitab asjaolu, et hageja esitas OÜ Varmelo nimel tehtud tööde – klaastaarakioskite ehituse – eest tasumiseks kolm arvet, mille alusel on kostja tasunud kokku 25 725 krooni. Muid töid hageja kostjale ei teinud. Kostja hagejalt töölepingu projekti tagasi ei nõudnud ega vormistanud ka töölepingu annulleerimist; ta ei osanud arvata, et hageja kirjutab sellele hiljem oma allkirja ning usaldust kuritarvitades hakkab, pärast tööde eest firma nimel raha kättesaamist, nõudma samade tööde eest tasu veel teistkordselt, töölepingu järgi. Hageja ehitas taarakioskeid palgata puhkuse ajal põhitöökohast, Tartu Maja Betoontoodete Tehasest. Hageja ei allunud kostja töösisekorraeeskirjadele ega töökorraldustele, vaid käis taarakioskeid ehitamas siis, kui heaks arvas. Hagejal oli ehitusel abiks Urmas Piir, kellele maksis töötasu hageja. Pärast 02.11.2007, mil hageja tasu taarakioskite ehituse eest kätte sai, ta kostja käest rohkem tööd ei küsinud ja tööle ei ilmunud. Kostjal on kogu aeg käsil mitu ehitusobjekti ning ta oleks igal juhul hageja tööle rakendanud. 16.11.2007 avalduse esitamise ajaks oli hageja kaks nädalat tööluusi teinud ja tööleping oleks kuulunud lõpetamisele TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolse töökohustuste rikkumise tõttu.

3.Tartu Maakohus luges 18.04.2008 otsusega R.L. e ja Fortemen OÜ vahel 25.09.2007 sõlmitud töölepingu nr 25/09/2007/1 lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel alates 23.11.2007 ning mõistis välja Fortemen OÜ-lt R.L. e kasuks saamata jäänud töötasu summas 7690.60 krooni, sellest viivitamatu täitmisega 7090.60 krooni, ja hüvituse kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 8000 krooni. Summad kuuluvad maksustamisele. R.L. e menetluskulud jättis kohus Fortemen OÜ kanda. Otsuse kohaselt TLS § 1 sätestab, et tööleping on töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. TLS § 8 näeb ette, et vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist. Kohtule on esitatud poolte vahel 25.09.2007 sõlmitud allkirjastatud kirjalik tööleping nr 25/09/2007/1, mille punkti 2.1 kohaselt asus hageja ehitustöölise ametikohale ja punkti 5.1 järgi kohustus kostja talle maksma kuupalka summas 4000 krooni. VÕS § 11 lg 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Töölepingu kehtetuks tunnistamise korra sätestab TLS § 141, mille kohaselt töölepingu kehtetuks tunnistamise kohta teeb tööandja lepingusse kande, milles näidatakse töölepingu kehtetuks tunnistamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile, töölepingu kehtetuks tunnistamise päev, töötajale hüvituse maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Kui tööleping tunnistati kehtetuks pärast tööle asumist, vormistatakse töölepingu kehtetuks tunnistamine korras, mis on ette nähtud töölepingu lõpetamise vormistamiseks. Esitatud materjalidest ei nähtu, et kostja oleks vormistanud töölepingu kehtetuks tunnistamise. Lisaks nähtub nii töölepingust kui ka poolte väidetest, et hageja käis kostja juures töölepingu alusel ka reaalselt tööl. Töölepingu punkt 4.1 sätestab, et töötaja asub tööle täistööajaga ning punkti 4.2 järgi määratakse tööaja algus ja lõpp, samuti lõunavaheaja ning võimalike muude vaheaegade algus ja lõpp ära tööajagraafikus. 09.04.2008 istungil viitab hageja, et töö sisekorraeeskirjad tehti talle teatavaks suuliselt, töö toimus kell 8-17, ametijuhendit ei olnud. Samal istungil märgib kostja, et „poisid ei olnud korralikult tööl“, kuid väidab samas, et tegu ei olnud töölepinguga, kuna töötajalt ei nõutud sisekorraeeskirjade täitmist, ta ei pidanud kohal olema kellast kellani, ei toonud tööraamatut firmasse – seega tegutses ta töövõtulepingu alusel. Vastuolu ilmneb ka kostja ülejäänud vastuväidetes – kostja on seisukohal, et kuigi tal ei olnud hagejaga töösuhet ning hageja ei pidanud alluma tema korraldustele, oleks ta siiski olnud õigustatud vallandama hageja töölt töökohustuste rikkumise tõttu. Samuti ootas kostja hagejat enda juurde tööle ning helistas ehitusplatsile, et kontrollida tema kohalolekut. Lähtuvalt eeltoodust asus kohus seisukohale, et kostja sisuliselt möönab hageja kohustust käia regulaarselt tööplatsil kohal ning võimalust lõpetada temaga tööleping töölepinguseaduses sätestatud alusel. Asjaolu, et kostja ei ole lõpetanud hagejaga töölepingut TLS § 86 lg 6 alusel, ei puutu hageja nõuetesse käesolevas asjas. Kostjal oli võimalus oma õigusi mainitud osas kaitsta. Samuti ei ole põhjendatud kostja väide, et hetkest, kui hageja palgata puhkus oli põhitöökohas lõppenud, ei saanudki ta enam kostja juures töötada. Töölepinguseadus ei näe ette piiranguid, mitme tööandja juures võib inimene korraga töötada. VÕS § 635 lg 1 näeb ette, et töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. OÜ Varmelo arved on esitatud kolme „klaastaarakioski

ehituse“ eest. Kohus möönis, et tegemist võis olla töövõtulepinguga kostja ja hagejale kuuluva firma vahel. Samas sätestab käsitletava töölepingu punkt 2.1, et töötaja, s.o hageja, asub tööle ehitustöölise ametikohale ning tema tööülesanded on ära toodud ametijuhendis. Hageja väitel, millele kostja vastu ei vaielnud, hagejale ametijuhendit ei antud. Seega ei ole kuidagi tõendatud, et hagejaga sõlmiti tööleping just taarakioskite ehitamiseks. Hageja on istungitel maininud, et ta teostas kostja jaoks ka muid ehitustöid, nt Ülenurme lennuväljal. OÜ Varmelo ei tegele registrikaardi kohaselt ehitustegevusega. Osaühingu tegevusena on ette nähtud ehitusmaterjalide tootmine ja müük. Kohus ei näe seost poolte vahel sõlmitud töölepingu, millega hageja kohustus tegema kostja jaoks ehitustöid ja kostja nende eest igakuiselt tasuma, ning OÜ Varmelo ja kostja vahel sõlmitud võimaliku töövõtulepingu vahel, mille eest kostja tasus OÜ-le Varmelo kindla summa. Seega on alusetu kostja väide, et ta ei ole maksnud hagejale töölepingu alusel palka seetõttu, et hageja on „sama asja eest juba raha saanud“. Kõnealused summad on oluliselt erinevad. Töölepingu punkt 5.1 näeb ette, et sõltuvalt töötaja töötulemustest võib tööandja maksta töötajale lisatasu, mis on määratletud kirjalikus palgakokkuleppes või teiste tööandja sisedokumentidega. Esitatud materjalidest ei tulene, et poolte vahel oleks sõlmitud kokkulepe lisatasu maksmiseks töölepingu raames. Kui poolte vahel ka oli suuline kokkulepe, et hageja esitab kostjale oma firma arved lisatasu saamiseks taarakioskite ehituse eest, ei ole seda kohtule kuidagi põhistatud. Kostja väide, nagu oleks hageja kostja juures töötades ise maksnud töötasu U. Piirile, ei ole tõendatud. Kohus leidis, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv tööleping. Kostja ei maksnud hagejale töölepingus ettenähtud palka. Seega kuulub hagi käsitletavate nõuete ulatuses rahuldamisele. Kostja on rikkunud lepingutingimusi ja on põhjendatud töölepingu lõppenuks lugemine alates 23.11.2007 TLS § 82 lg 1 alusel. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista töötasud summas 7690.60 krooni ning TLS § 82 lg 2 alusel kahe kuu keskmine töötasu 8000 krooni. Palgast läheb viivitamatule täitmisele 7090.60 krooni, ülejäänud summad kuuluvad maksustamisele.

„klaastaarakioskite ehitamise eest“ makstud 25 725 krooni. Arusaamatuks jääb, miks ei olnud see tasu tehtud töö eest. Töövõtulepingu mitteolemasolu ei saa põhjendada sellega, et töövõtulepingut ei olnud vormistatud kirjalikult. VÕS § 11 lg 1 sätestab, et lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 9 lg 2 alusel loetakse leping sõlmituks ka teo tegemisest. Antud juhul töö tegemine, selle eest arvete esitamine ja arvete maksmine tõendabki töövõtulepingu olemasolu. Töösuhtes töötaja tehtud töö eest arveid ei esita, vaid makstakse töötasu. Töölepingu täitmiseks ei kasuta töötaja ka sulast (U. Piiri), kellele ta ise tasu maksab. Kohtuotsuses väidetakse, et ei ole tõendatud, et hageja maksis U. Piirile töötasu, kuid miks pidi ta töötama tasuta? Töölepingu projekt jäi hageja kätte, millele ta hiljem alla kirjutas, kuid vaatamata vormistatud paberile töösuhet poolte vahel ei tekkinud: hageja ei allunud tööandja töökorraldusele ega töö sisekorraeeskirjadele, tegi taarakioskeid oma vabast ajast, palgata puhkuse ajal põhitöökohast, esitas hiljem tehtud töö eest arved oma firma nimel ja sai tehtud töö eest tasu kätte. Töölepinguseadus ei näe küll ette piiranguid, mitme tööandja juures võib inimene korraga töötada, kuid füüsiliselt pole võimalik päevasel ajal täistööajaga kahes kohas korraga töötada. Vormistades ennast põhitöökohast palgata puhkuse ajal täiskohaga määramatuks ajaks sõlmitud töölepinguga teise firmasse tööle, oli algusest peale tegemist pettusega. Hageja poolt kostjaga tehtud tööleping oli algusest peale fiktiivne, tehtud mitte heade kavatsustega. Hageja enda käitumine tõendab, et ta ei pidanud töölepingut kehtivaks. Peale seda kui ta raha taarakioskite ehitamise eest OÜ Varmelo nimel vormistatud arvetega kätte sai, ta enam kostja juurde tööle ei ilmunud, tööd ei küsinud, kuigi kostjal oli käsil mitu objekti ja tööd piisavalt. Alles siis, kui hageja taipas, et tema kätte jäänud formaalse paberiga (töölepingu projektiga) võib kostjalt veel raha „välja pressida“, hakkas ta selle alusel „töötasu“ ja „hüvitisi“ nõudma. Nõuda töötasu aja eest, mil ta tööl ei olnud ja tekitada sellega teisele poolele kahju, on ebaaus. Otsuses väidetakse, et kohus ei näe seost hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu ning OÜ Varmelo ja kostja vahel sõlmitud võimaliku töövõtulepingu vahel, sest kõnealused summad on üksteisest oluliselt erinevad. Seos on otsene, sest mõlemad summad on tasu ühtede ja samade taarakioskite ehituse eest. Summad peavadki olema erinevad, sest kostja maksis selle summa tehtud tööde eest, hageja arvutas oma summa selle järgi, mis ta oleks saanud sama tööd tehes töölepingu alusel töötades. Kohtuotsus riivab oluliselt kostja õiglustunnet ja ei vasta hea usu põhimõttele. Kostja juhatajal pole juriidilist haridust ja ta käitus lihtsameelselt. Kostja lähtus üldinimlikest eetikanormidest, et inimesed on enamuses ausad, ning jättis töölepingu projekti hagejalt tagasi nõudmata. Samuti ei tunnistanud ta seda kehtetuks, eeldades et hageja ei hakka seda kuritarvitama. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on tekitada kahju teisele isikule. Antud juhul on hageja teostanud oma õigusi ebaausalt. Kohus peaks sellist tegevust tõkestama.