Täitmine › Kolmanda isiku hagi vara arestist vabastamiseks

lahusvaraks jäi tema nimel oleval arveldusarvel Eesti Ühispangas asuv tühine rahasumma. Muud vara kokkuleppega ei jagatud. Kostja kohustus hagejale enamsaadud ühisvara arvel maksma kompensatsiooni 200 000 kr hiljemalt 31.12.2003. Raskete asjaolude kokkulangemise ja kostja vägivaldse käitumise tagajärjel tegi hageja endale äärmiselt kahjuliku lepingu. Tervise ja vaimse seisundi paranedes pöördus hageja notaribüroosse ja tegi V. T. avalduse asjaõiguslepingu ja ühisvara jagamise lepingu tühistamise kohta. Kinnistusraamatu registriossa nr 22614 on III jakku kantud käsutamise keelumärge M. V. kasuks (Pärnu Maakohtu 13.01.1997 kohtuotsuse ja kohtutäituri 28.05.2004 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud 08.06.2004). Hageja palus kohtul tunnustada poolte R. T. ja V. T. vahel 10.02.2003 sõlmitud ühisvara jagamise ja asjaõiguslepingu tühisus, tunnistada R. T. XXXXX külas XXXXXXXXXX vallas XXXXXXXXX asuva XXXXXXXX kinnistu ühisomanikuks 1⁄2 mõttelises osas ja muuta vastavalt kinnistusraamatu kanne. Samuti palus hageja vabastada kinnistu aresti alt. Kostja V. T. hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole hagejat eksitusse viinud ega tarvitanud enne tehingu tegemist hageja suhtes vägivalda ega muul viisil hagejat mõjutanud tehingut tegema. Kostja on tellinud asja hindeakti ja sellest tulenevalt on asi tehinguga jagatud pooleks. Asjaolu, et kinnistu maksaks 1 miljon krooni pole tõendatud. Kostja M. V. vaidles hagile vastu. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus jättis 22.05.2007 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja on täitnud tehingust loobumise teatamiskohustuse, esitades vastava avalduse notarile. Tehingu tühisuse tuvastamiseks kontrollib kohus, kas tehing oli tehtud ebasoodsatel tingimustel ja kas tehingu tegemisel oli olemas hageja raske olukord ja selle ärakasutamine. Kuivõrd tegemist oli notariaalse tehinguga, siis kontrollis notar poolte tegelikku tahet, õigus- ja teovõimet. Seetõttu võis eeldada, et notari juuresolekul tehingu sõlmimisel hagejat keegi mingilgi määral ei mõjutanud. Vaidlusalaune kinnistu veebruaris 2003 võis maksta antud paikonnas ja antud koosseisus ning ajal 300 000-400 000 kr. Seega tehing hagejale kahjulik ei olnud. Hageja on küll tõendanud, et ta on füüsiliselt vigastada saanud, kuid pole tõendanud, et vigastused tekitas kostja. Hindamaks hageja depressiooni esitatud tõendite alusel oleks olnud vaja psühhiaatrilist ekspertiisi koos teostatud ravi analüüsiga. Lisaks leidis kohus, et antud tõendid ei ole päris objektiivsed ja nende alusel ei saa tuvastada hageja rasket olukorda ja selle ärakasutamist tehingu tegemisel. Lähtudes eeltoodust jättis kohus tehingu tühisuse tuvastamise nõude TsÜS § 90 lg 1 ja § 97 alusel rahuldamata. Samuti jättis kohus rahuldamata hagi vara arestist vabastamise ja kinnistusraamatu kande muutmise nõudes, kuna hageja pole nõudeõiguslik isik. Apellatsioonkaebus

Apellant palub tühistada Pärnu Maakohtu 22.12.2007 otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ja kohtukulud jätta vastustaja kanda. Apellandi arvates on maakohtu otsuses toodud järeldused vastuolulised, kohus on tuvastanud selliseid asjaolusid ja selliste materjalide põhjal, mida kohtuistungil arutatud ei ole ja milliste kohta pooltelt arvamust küsitud ei ole. Maakohus on jätnud hindamata, kuidas võis hagejale mõjuda kostja varasem käitumine või kuidas see võis takistada ka notariaalse tehingu vaba sõlmimist. Samuti on kohus apellandi arvates rikkunud menetlusnorme hageja loovutatud kinnistu väärtuse hindamisel. Antud olukorras ei ole kohaldatav TsMS § 231 lg 1 ja kohtul tulnuks määrata ekspertiis XXXXXXXX kinnistu väärtuse tuvastamiseks. Kostja füüsilise vägivalla kasutamise hindamisel piirdus kohus vaid kirjalike tõenditega. Kohus keeldus kontrollimast teisi tõendeid, sh tunnistajate ärakuulamisest. Tehingu tegemise ajal hagejal esinenud depressiivse seisundi hindamiseks on kohus omaalgatuslikult esitanud otsuse vähemalt lehekülje ulatuses koopia www.kliinikum.ee avaldatust. Samas leidis kohus, et esitatud tõendid ei ole objektiivsed. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppkokkuvõttes muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. TsÜS § 97 järgi tehtud tehingu tühistamise avalduse kehtivuse materiaalsete eelduste olemasolu üle käivas vaidluses tuleb arvestada, et tähendatud paragrahv sätestab sisuliselt sellise olukorra, kus tehingu poolte sooritatavate kohustuste suhe on tugevalt tasakaalust väljas ja selline olukord põhineb ühe poole raskete asjaolude ärakasutamisel. Seega peavad koos esinema: objektiivne silmatorkavalt suur erinevus poolte kohustuste vahel ning subjektiivse küljena raske olukorra ärakasutamine. Hageja on hagis kontsentreerinud tähelepanu subjektiivsele küljele, kuid jätnud täielikult tõendamata oma väite, et kinnistu tegelik väärtus tehingu tegemise ajal oli 1,2 miljon krooni. Vaidlusaluse lepinguga jagasid pooled abikaasade ühisvarana kinnistu ja kummagi kontodel olnud arved. Seejuures hindasid pooled kinnistu väärtuseks 200 000 kr., kusjuures kostja kohustus sama suure summa enamsaadud ühisvara arvelt tasuma hagejale. Antud hagi käigus esitas kostja XXXXXXXX kinnistu hindamisakti 2003. aastast, milles hinnati kinnistu (maja ja maa) väärtuseks ca 200 000 kr. Hageja ei ole omalt poolt nimetatud akti vaidlustamiseks omalt poolt tõendeid esitanud ega sellekohast kohtuliku ekspertiisi määramist taotlenud. Kuigi võib kohtule ette heita seda, et ta luges üldteadaolevusele tuginedes tõendatuks asjaolu,et „antud paikkonnas, antud koosseisus ja antud ajal“ oli kinnistu hinnaks 300- 400 000 kr., ei ole hageja tõendanud, et kinnistu tegelik väärtus oleks olnud kordades suurem kui pooled tehingu tegemisel hindasid ja silmas pidasid, ehk

seda, et tehing oleks tehtud hagejale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ühisvara jagamisel võivad abikaasad ka kõrvale kalduda ühisvara võrdsest jagamisest. Kui eeldada, et jagamise esemeks olnud arvetel „ei olnud palju raha“, nagu apellant apellatsioonkohtus väitis, ja pooled hindasid kinnistu väärtust 200 000 kr. peale, siis tähendab asjaolu, et lepinguga kohustus kostja tasuma hagejale kogu kinnistu väärtuse, seda, et pooled kaldusid ühisvara võrdsest jagamisest kõrvale hageja kasuks, või siis seda, et vaatamata kinnistu lepingus deklareeritud väärtusele hindasid pooled tegelikult kinnistu väärtsuseks 400 000 kr. Viimane kattub ka maakohtu hinnanguga. Selle tõendamata jätmine, et hageja tegi tehingu endale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel annab juba iseenesest alust esitatud haginõuete hagi rahuldamata jätmiseks, mistõttu on ainetud apellatsioonkaebuse väited seonduvalt kohtu seisukohtadega kostja poolt hageja suhtes toime pandud füüsilise vägivalla ja hageja depressiivse seisundi tõendamatusest ja selles suhtes kohtu poolt menetlusnormide rikkumisega. Kolleegium peab vajalikuks vaid märkida, et apellatsioonkaebuses ei ole taotletud tunnistajate ülekuulamist apellatsioonikohtus, kelle ülekuulamise taotluse maakohus rahuldamata jättis, samuti ekspertiiside määramist kinnistu väärtuse ja hageja vaimse seisukorra suhtes tehingu tegemise ajal. Asjaolu, et kohus esitas otsuses depressiooni kui haiguse kirjelduse, ei ole TsMS § 436 lg.3 ja 4 rikkumine, kuivõrd haiguse kirjeldus ei ole tõend ega asjaolu.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.