Asjaõigus › Omandiasjad

Tsiviilasi nr 2-04-1868 ja sellest tulenevalt on asi tehinguga jagatud pooleks, et asi maksaks 1 milj. pole tõendatud. Kostja arvates hoopis hageja valetab, vassib ja petab. Kohtupraktika Riigikohtu seisukohad. 3-2-1-80-02 - tehingu kehtetuks lugemiseks ei piisa üksnes sellest, et tehing on tehtud ebasoodsatel tingimustel, vaid oluline on tuvastada ka poole raske olukord lepingu sõlmimisel ja selle ärakasutamine. 3-2-1-108-02 – seadus annab poolele võimaluse hageda tehingu kehtetuks tunnistamist, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, et ta oli sunnitud tehingu tegemiseks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära. Seaduse tähenduses on oluline, et lisaks tehingu enda äärmiselt ebasoodsatele tingimustele peab pool olema selle sõlmimisel sundseisus, kus tal ei olnud muud valikut, ja et teine pool kasutas tema seisundit ära. Kohtu seisukohad. Tehingust loobumise teatamiskohustuse hageja täitis esitades vastava avalduse notarile. Hageja väidete tuvastamiseks on vaja a) kas tehing oli tehtud ebasoodsatel tingimustel? b) kas oli tehingu tegemisel olemas hageja raske olukord ja selle ärakasutamine. Asja lahendamise teeb problemaatiliseks asjaolu, et tegemist on notariaalse tehinguga (10.02.2003), kus notar kontrollib tehingu poolte tegelikku tahet, ka õigus- ja teovõimet. Kuidas hageja, kinnitades notarile oma tahet teostada tehing ja arusaamist tehingu asjaoludest ning sisust saab hiljem väita, et tehing oli temale kahjulik. Võib eeldada, et notari juuresolekul tehingu sõlmimisel hagejat mingilgi määral keegi ei mõjutanud. Tehingu tegemine hageja poolt temale ebasoodsatel tingimustel. Tehinguga hageja loovutas kostjale kinnistu nr. 22614 asukohaga xxxxx k. xxxxxxxxxx vald Pärnu maakond. Kinnistu koosseisu kuulub elamu (laudvoodriga rõhtpalkmaja / 3 tuba, köök, pesuruum, rehealune, laut, vesi hüdroforiga kaevust, kanalisatsioon kogumiskaevu, ahjuküte ja Pioneer-pliit ning 80 l elektriboiler – soojavee varustuseks/), hoidla (mõõtmed 19x10m), mitu köetavat kilekasvumaja ja katlamaja, krunt 16,55 ha (165 500 m2). Kinnistu asub ca 25 km Pärnust, xxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxx juures. Tehinguga jäi kinnistu kostjale, kostja pidi hagejale maksma enamsaadud ühisvara arvel 200 000 krooni 31.12.2003.a. Kostja väidab, et on hagejaga teinud võrdse ja õiglase tehingu, soovides hagejale maksta kinnistu hinna 200 000 krooni tervikuna (hindeakt tl.65). Siinjuures kostja kinnitab kohtule, et lepingut täitma pole ta asunud ja ei kokkulepitud tähtajaks ega käesolevaks ajaks pole kostja hagejale kokkulepitud summat tasunud. Hindamaks olukorda, kus üks poolt on lepingu täitnud ja teine mitte, tekib küsimus, kas kostja kavatseski lepingut täita. Kostja pole ka antud summat kandnud kusagile deposiiti. Teisest küljest on hagejal õigus õiguslikule kaitsele ja asjaolu, kas kostja täitis lepingut või mitte, polegi tähtis. Üldteada asjaolu on, et kinnisvarabuum riigis veebruaris 2003.a. polnud veel saabunud. Kinnisvara hinnad hakkasid tõusma 2005.a. Seega on üldteada, et vaidlusalaune asi maksis antud paikonnas ja antud koosseisus ning antud ajal 300-400 000 krooni. Sellest kohus järeldab, et hagejale tehing kostjaga kahjulik ei onud. Muidugi, tänastes tingimustes, kus asi vähema maaga (1,4657 ha /16,55 ha) ja sama suure tellistest elamuga (223 m2/ 250m2) samas paikonnas maksab 2 milj krooni, oleks tehing väga kahjulik, kuid asjaolu, et hageja tehingu tegemisel olukorra muutumist ette ei näinud ei saa lugeda kahjulikuks asjaoluks.

2 (5)

Tsiviilasi nr 2-04-1868 Hageja väidet, et tema suhtes on tarvitatud füüsilist vägivalda kostja poolt enne tehingu tegemist (veebruaris 2003.a.) hageja arvates tõendavad: haiguslugu 880 13.02.98.a. (tl.9-10) kus hageja oli kukkunud peaga vastu betoonseina, peapõrutus ja viibis 2 päeva statsionaarsel ravil, parema käe kolmanda sõrme II lüli murd 05.04.00 (tl.11), kõrva kuulmekile rebend 16.08.02.- hagejale kapsapea pähe kukkunud (tl. 12), perearst Ü. Alanurm on 22.10.03. välja andnud tõendi, et hageja aasta tagasi novembris 2002.a. on tema poole pöördunud depressiivsete kaebustega (tl 13), sama arst 06.11.03. andis hagejale kohtule esitamiseks täpsustava tõendi, et hageja on olnud ravil ägeda depressiooniga alates 30.09.02 ja viimane pöördumine antud diagnoosiga on 03.06.03. Füüsiliste vigastuste kohta väidab hageja, et need tekitas kostja, kuid valehäbist ta valetas nende tekkimise asjaolude kohta ja politseisse ei pöördunud (kapsapea pähe kukkumine). Kostja väidab vastu, et hageja muudab vigastuse tekkimise asjaolud tema kahjuks, tegemist oli lihtsalt õnnetustega põllumajanduslikus tootmises ja kostja pole hageja suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud. Kohus järeldab, et tõepoolest on hageja tõendanud, et ta on füüsiliselt vigastada saanud, kuid pole tõendatud, et vigastused tekitas kostja. Kohus leiab, et on eriti taunitav kui mees (kostja) tarvitab vägivalda endast nõrgemate suhtes (naine, lapsed). Looduse poolt on paika pandud kes on tugevam. Nõrgemaid peab austama ja hoidma ning kaitsma. Kunagi, kui asja lahendav kohtunik oli halduskohtunik ja tol ajal kehtinud seaduste järgi lahendas haldusasju, mis olid seotud ka perevägivallaga, mille eest oli ettenähtud karistus 150 krooni trahvi või 5 päeva haldusaresti, siis kohtunik kohaldas selliste meeste suhtes alati viimast karistusviisi. Seetõttu on kohus arvamusel, et hageja pidanuks koheselt oma õiguste kaitseks astuma samme, lükkama kõrvale valehäbi. Kui kostja oleks halduskorras /väärteomenetluses või karistusseadustikujärgi/ nimetatud tegude eest karistatud, oleks antud asjaolu hageja poolt vaieldamatult tõendatud. Hageja depressioonist tehingu tegemisel . F32 Depressiivne episood e. depressioon Kõigi tüüpiliste episoodide kolme allpoolkirjeldatud variandi [kerge (F32.0), mõõdukas (F32.1) ja raske (F32.2 ja F32.3)] puhul kannatab inimene tavaliselt alanenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumise ja energia vähenemise all, mis toob kaasa suurenenud väsitatavuse ja vähenenud aktiivsuse. Üldiselt ilmneb suurenenud väsimustunne ka pärast kerget pingutust. Põhisümptomite kõrval eristatakse järgnevaid lisasümptomeid: (a) tähelepanu ja kontsentratsioonivõime alanemine; (b) alanenud enesehinnang ja eneseusaldus; (c) süü- ja väärtusetustunne (ka kerge vormi puhul); (d) trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku; (e) enesekahjustuse- või suitsiidimõtted või -teod; (f) häiritud uni; (g) isu alanemine.

3 (5)

Tsiviilasi nr 2-04-1868 Päevast päeva muutub alanenud meeleolu vähe ega sõltu sageli tegelikust olukorrast, kuid võivad esineda meeleolu iseloomulikud ööpäevased muutused. Nagu mania puhul on ka siin kliinilistes avaldustes selged individuaalsed erinevused, seejuures on atüüpilised vormid eriti omased noorukitele. Mõnel juhul on ärevus, hingepiin ja motoorne rahutus rohkem väljendunud kui depressioon. Meeleolu muutust võivad maskeerida lisanduvad nähud, nagu ärrituvus, alkoholi liigtarvitamine, teatraalne käitumine, varem esinenud foobsete või obsessiivsete nähtude ägenemine või hüpohondriline hõivatus. Depressiooni diagnoosiks on sõltumata raskusastmest nõutav tavaliselt vähemalt kahenädalane kestus, lühem ajavahemik tuleb arvesse üliägeda alguse ja eriti raske sümptomaatika puhul. Mõned neist sümptomitest võivad olla eriti väljendunud ja iseloomulike kliinilise tähendusega tunnustega. Tüüpiliseks näiteks on nn. depressiooni somaatilised sümptomid (vt. antud peatüki sissejuhatust, lk. 108): huvi ja rahuldustunde kadumine tegevusest, mis normaalselt oli meeldiv; emotsionaalse reaktsiooni puudumine tavaliselt meeldivatele olukordadele ja sündmustele; ärkamine hommikul kaks või rohkem tundi enne tavalist aega; depressioon hommikul sügavam; selgelt väljendunud psühhomotoorse pidurduse või rahutuse objektiivne avaldumine (teiste inimeste poolt täheldatud või kirjeldatud); ilmne isu alanemine; kehakaalu langus (defineeritud kaalukaotusena 5% või rohkem viimase kuu vältel); selgesti väljendunud libiido langus. Somaatiliste sümptomitega depressiooni diagnoosimiseks peab kindlalt esinema vähemalt neli eespool esitatud sümptomit. Depressiooni kategooriaid kerge (F32.0), mõõdukas (F32.1) ja raske (F32.2 ja F32.3), mille täpsem kirjeldus esitatakse allpool, võib kasutada ainult üksiku (esimese) depressiivse episoodi puhul. Järgnevaid depressiivseid episoode tuleb liigitada korduva depressiooni (F33.-) sobivasse alajaotusse. Raskusastmed on määratletud selliselt, et nad hõlmaksid kogu ulatuses kliinilisi seisundeid, millega puututakse kokku psühhiaatrilises praktikas. Kerge depressiooniga patsiendid satuvad tavaliselt polikliiniku- ja üldarsti juurde, psühhiaatrilised raviasutused tegelevad raskemate vormidega patsientidega. Meeleoluhäiretega isikute enesekahjustusaktid, enamasti enese mürgitamine väljakirjutatud ravimitega, registreeritakse lisakoodi alusel, mis asub RHK-10 XX peatükis, X60-X84 osas. Need koodid ei tee vahet suitsiidikatse ja parasuitsiidi vahel, sest mõlemad on lülitatud enesekahjustuste üldkategooriasse. Siin esitatud kerge, keskmise ja raske astme eristamine põhineb kliinilisel hinnangul, mis arvestab sümptomite hulka, iseloomu ja raskust. Episoodi raskusastme hindamisel annab üldise suuna tavalise tööalase ja sotsiaalse aktiivsuse tase, kuid individuaalsed, sotsiaalsed ja kultuuri mõjud on sedavõrd tavalised ja tugevalt toimivad, et ei võimalda sümptomite raskusastet ja sotsiaalset toimetulekut üksüheselt seostada, mistõttu viimast pole otstarbekas lülitada raskusastme vajalike tunnuste hulka. /www.kliinikum.ee/psühiaatriakliinik/programm/ravi/RHK/ver1998/F3.htm/

Hindamaks hageja depressiooni ( võttes aluseks perearst dr. Ü. Alanurm’e poolt 22.10.03. välja andnud tõendi, et hageja aasta tagasi novembris 2002.a. on tema poole pöördunud depressiivsete kaebustega (tl 13), sama arsti poolt 06.11.03. kohtule esitamiseks nn. „täpsustava“ tõendi, et hageja on olnud ravil ägeda depressiooniga alates 30.09.02 ja viimane pöördumine antud diagnoosiga on 03.06.03) oleks vaja psühhiaatrilist ekspertiisi koos

4 (5)

Tsiviilasi nr 2-04-1868 teostatud ravi analüüsiga. Lisaks tekib küsimus, kas perearst on eriarst-psühhiaater diagnoosimaks õigesti hageja haigust. Samuti on välja antud tõendid vastuoluline – esimeses tõendis märgitakse esmase pöördumise daatumiks november 2002, teises tõendis 30.09.02., seletamatu lahknevus on pöördumise ajas Tõendis 06.11.03 märgitud diagnoos „äge depressioon“ on meditsiinistandardites tundmatu, eristatakse kerge, mõõduka ja raske depressiooni diagnoosi. Seega kohtu hindamisel pole antud tõendid päris objektiivsed ja nende alusel ei saa lugeda tuvastatuks hageja rasket olukorda ja selle ärakasutamist tehingu tegemisel. Lähtudes eeltoodust tuleb hagi tehingu tühistamise nõudes TsÜS § 90 lg 1 ja § 97 alusel jätta rahuldamata. Eeltoodust lähtuvalt tuleb jätta rahuldamata hagi vara arestist vabastamise ja kinnistusraamatu kande muutmise nõudes. Vara arestist vabastamise nõude suhtes pole hageja nõudeõiguslik isik (TsMS § 3 lg 1), hageja pole vara omanik ega huvitatud isik. Samas peab hageja olema tähelepanelik, et tema lepingust tuleneva nõude tagamiseks jääks vara keelumärke alla. Kinnistusraamatu kande muutmise nõude rahuldamata jätmise tingis tehingu tühistamise nõude rahuldamata jätmine. Hageja ühisomanikuks tunnistamise nõude jättis kohus läbivaatamata (tl.29). Kohtunik Rein Pokk

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.