Eesti Vabariigi nimel Kohus
Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium
Kohtukoosseis
Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.august 2008.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-06-32431
Tsiviilasi
I. T. hagi I. T. vastu varalise ja mittevaralise kahju 1 000 000 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. septembri 2007.a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant I. T. (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxx xx-x, xxxxx xxxxx) Vastustaja I. T. (ik xxxxxxxxxxx, elukoht xxxx xx, xxxxx xxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Mare Lust
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
1.Jätta Harju Maakohtu 26. septembri 2007.a otsus muutmata.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
03.11.2006.a esitas I. T. kohtule hagi, milles palus I. T.lt välja mõista varalise ja mittevaralise kahju tekitamise eest seoses lepingutingimuste rikkumise, au teotamise ja füüsilise ning hingelise valu ning kannatustega hüvitis kokku summas 1 000 000 krooni. Hageja esitas 08.09.2005.a Tallinna Linnakohtule hagiavalduse abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks. Kostja esitas 04.11.2005.a Tallinna Linnakohtule hagiavalduse laste elukoha määramiseks ja elatise nõudes. Hageja esitas 19.11.2005.a Tallinna Linnakohtule vastuhagi laste elukoha määramiseks ja elatise nõudes. 06.01.2006.a toimunud istungil lahutas kohus otsusega poolte abielu ja kinnitas määrusega poolte vahelise kompromissi ühisvara jagamise kohta. Samal kohtuistungil pooled leppisid suuliselt kokku, et lapsed jäävad kostja juurde ja hageja kohustub alates 01.05.2006.a tasuma laste ülalpidamiseks igakuiselt 4 166,66 krooni ning kostja võtab tagasi esitatud hagi laste elukoha määramiseks ja elatise nõudes ning hageja võtab tagasi vastavasisulise vastuhagi. See kokkulepe oli tingimus, mille tõttu hageja nõustus kompromissiga. Heas usus tegi hageja vara jagamise kokkuleppega kostjale ligi miljoni krooni suuruse kingituse, lähtuvalt asjaolust, et lapsed jäävad elama kostja juurde, hageja endisesse kodukohta. Hageja kinnitas kohustust maksta igakuiselt 4 166,66 krooni ka kirjalikult. Hageja soovis 06.01.2006.a kohtuistungil, et kohus kirjalikult kinnitaks laste elukoha määramise ja elatise hagi tagasivõtmise. Kostja esindaja teatas, et seda pole vaja teha, kuna see puudutab teist kohtuasja. 11.01.2006.a sai hageja kätte kostja vastuse vastuhagile, mis sisaldas endas hagejat laimavaid väljendeid. Kostja esindaja kinnitas siiski, et hagi tagasivõtmine kinnitatakse 17.04.2006.a määratud kohtuistungil. Kaks kuud ootas hageja ühisvara kokkuleppe täitmist, mille kohaselt pidi kostja koheselt pärast 06.01.2006.a istungit tasuma enamsaadu ühisvara arvelt kompensatsiooni 200 000 krooni hageja arveldusarvele. 10.04.2006.a laekus kohtutäituri vahendusel 200 000 krooni. 10.04.2006.a esitas kostja Harju Maakohtule taotluse elatise nõude tagamiseks summas 100 000 krooni ning 11.04.2006.a määruse alusel arestiti hageja kontol 65 000 krooni. 30.06.2006.a tühistas Tallinna Ringkonnakohus hagi tagamise määruse. 30.08.2006.a kohtuistungil kostja uus esindaja kokkulepet hagi tagasi võtmise kohta ei tunnistanud, öeldes, et elatist puudutavates asjades mingid lepped ei kehti. Seoses kompromissi käigus sõlmitud kokkuleppega alustas hageja heas usus XXXXXX, aadressil XXXX XX, asuva hoone renoveerimist, võttes tööde tarbeks Hansapangast laenu. Kavaga rajada kodu XXXXXXXX, lahkus hageja töölt R.i kommunikatsiooniosakonna juhi kohalt, loobudes töötasust 28 900 krooni kuus ja mitmetest riigiteenistusega seotud hüvedest. Lepingutingimuste rikkumisest põhjustatud kohtuskäimise tõttu viibis XXXXXX asuva hoone korterite välja üürimine. Sellest tulenevalt on saamata jäänud tulu aastas 2,64 miljonit krooni. Seoses töölt lahkumisega kaotas hageja igakuise sissetuleku, kostja lubatud 200 000 krooni ootas hageja kaks kuud, mille järgselt kostja taotluse alusel arestiti hageja arvel 65 000 krooni. Sellise teguviisi järgselt ei olnud hagejal võimalik külla kutsuda oma lapsi ja šokist toibumiseks oli hageja sunnitud sõitma puhkusele Hispaaniasse, mis läks maksma 50 000 krooni. Seoses kokkulepete rikkumisega on viibinud hageja ja tema nüüdse abikaasa ühise raamatu väljaandmine. Hinnanguliselt saamata jäänud tulu on 350 000 krooni. Lisaks ei võimaldanud suurenenud närvipinge jätkata õpinguid Tartu Ülikoli magistriõppes. Kostja on korduvalt teotanud hageja au. Hageja hindas kostja tekitatud füüsilise ja hingelise valu ja kannatuste suuruseks üks miljon krooni. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Põhjendamata ja tõendamata on hagejale tekitatud varaline kahju. Hageja nõuete osas kostja vastu puudub igasugune põhjuslik seos. Vaidlus puudub selles, et alates kodust lahkumise päevast 20.05.2005.a ei täida hageja ülalpidamiskohustust laste osas, samuti ei võta osa nende kasvatamisest. Hageja asetas end ise olukorda, et tuli töölt ära. Laste
ülalpidamiskohustus ei saa olla vanemale üllatuseks, samuti ei ole tõsiselt võetav, et see põhjustaks hagejale nii moraalseid kannatusi kui ka tervisehäireid. Hageja ei ole nimetatud asjaolusid tõendanud. XXXXXX maja renoveerimine ja selle tarbeks laenu võtmine pangast oli hageja enda initsiatiiv ning kostjal igasugune puutumus majaga seonduvasse puudub. Kostja ei ole mingilgi moel takistanud hageja ja tema abikaasa raamatu väljaandmist, samuti pole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks kostja seost raamatu väljaandmise viibimisega. Tõendamata on jäänud saamata jäänud tulu tõenäosus ja kalkulatsioon. Selgusetuks jääb konkreetne summa, mille materiaalse kahjuna väljamõistmist kohtu poolt hageja taotleb. Hageja poolt esitatud nõue nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks on alusetu ja vaid emotsioonidel põhinev, kuna väidetav tekitatud kahju on täies ulatuses tõendamata. Esimese astme kohtu otsus 26.09.2007.a otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kooskõlas TsMS § 230 ja VÕS § 127 peab kahjustatud isik tõendama kohustuse rikkumist väidetava võlgniku poolt, kahju olemasolu ja suurust, samuti põhjuslikku seost kahju väidetava tekitaja käitumise ja kahju tekkimise vahel ning et nende asjaolude tõendatuse korral peab kahju tekitaja tõendama kahjuhüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid. Hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu. Kahju suurus on jäänud hageja subjektiivseks hinnanguks. Hageja esitatud koopiad hagidest, vastuhagidest, kohtumäärustest, kohtuotsusest ja kohtutäituri dokumentidest ei tõenda kahju olemasolu hagejal. Kohtu menetluses olnud tsiviilasjades tehtud lahendid on pärast nende jõustumist täidetavad kohtutäituri kaasabil kui kohustatud pool ei täida neid vabatahtlikult. Hageja ise valis aja, mil ta pöördus kohtutäituri poole. Selgusetuks jääb ka konkreetne summa, mille materiaalse kahjuna väljamõistmist kohtu poolt hageja taotles. Väited, et poolte suulisest kokkuleppest lähtuvalt kostja kokkuleppest mitte kinnipidamine on tekitanud olukorra, kus hagejale on tekkinud varaline kahju, on jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata. Kohtumenetluses olevaid tsiviilvaidlusi, mille pooled lahendavad kokkuleppel, tuleb vormistada kirjalikult. Kohus ei ole seotud poolte omavaheliste suuliste kokkulepetega, mida nad on teinud teises tsiviilasjas olnud kohtuistungil ja mille konkreetne sisu on teadmata. Seega ei leidnud tõendamist kostja süü ja õigusvastane käitumine ning põhjuslik seos kostja käitumise ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Laenulepingud kinnitavad hageja soovi saada pikaajalist laenu, mis ei ole kuidagi seotud kostja tegevuse või tegevusetusega, mis oleks hagejale saanud kahju põhjustada. Pooled sõlmisid kompromissi 06.01.2006.a toimunud kohtuistungil, mistõttu ei saa olla puutumust hageja varasema töölt lahkumisega 01.01.2006.a. Samuti puudus põhjuslik seos saamata jäänud üürituluga ning hageja ja I. T. ühise raamatu väljaandmise viivituse ja väidetavalt saamata jäänud tuluga ega hageja puhkuse veetmisega Hispaanias. Seega hageja paljasõnalised väited varalisest kahjust, mille suuruseks hageja hindab 500 000 krooni, ei ole piisav alus kahju olemasolu tuvastamisel. Puudus alus hagejale mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise 500 000 krooni väljamõistmiseks. Asjaoludega, et hageja tegevus on olnud kostja tegevusest pärsitud, mistõttu ta ei suutnud uue elukaaslasega välja anda ühist raamatut ega jätkata õpinguid, ei ole tõendatud, et talle tekitati rahalist kompenseerimist vajav mittevaraline kahju. Rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks ei saa olla üksnes kannatanu hingelised üleelamised, au teotamise tõttu tekkinud piinlikkusetunne ja ajutine meeleolu langus, mis on seotud
pooltevahelise abielu lahutamisega. Abielu lahutamisel tuleb taluda mõlemal osapoolel ebameeldivusi, mistõttu ei ole rahalise hüvituse väljamõistmine hagejale õigustatud VÕS § 134 lg 2 mõtte kohaselt. Apellatsioonkaebus Apellant palus tühistada Harju Maakohtu 26.09.2007.a otsuse ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kohus on asunud seisukohale, et hageja ei ole esitanud piisavalt tõendeid, kuid jääb selgusetuks, milliseid tõendeid pidas kohus ebapiisavaks ja milliseid kohus arvestas. Apellandi arvates on lepe ka suuline kokkulepe ja I. T. sõlmis kokkuleppe teadmisega, et ka suuline kokkulepe on siduv. Seetõttu ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et poolte suuline kokkulepe on paljasõnaline ja tõendamata. Maakohus on valesti aru saanud apellandi seletustest töölepingu lõpetamise kohta. Seoses töölepingu lõppemisega oli I. T. eriti haavatavas seisus ning loobumine ühisvara jagamisest seadis apellandi veelgi raskemasse seisu, mida I. T. ära kasutas. I. T. ei olnud nõus maakohtu seisukohaga, et mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks ei piisa üksnes sellest, et kostja rikkus hageja õigusi. Kohus ei ole põhjendanud oma seisukohti leides, et puudub seos I. T. käitumise ja varalise kahju tekitamise vahel. Tegelik varaline kahju on 2,45 miljonit krooni, kuid apellant nõuab ainult 500 000 krooni hüvitamist. I. T. leidis, et I. T. on tekitanud talle reaalset varalist kahju, mis on ka piisavalt tõendatud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium, et TsMS § 631 lg 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus, mistõttu ainuüksi viidetest seaduste sätetele ei piisa kohtuotsuse tühistamiseks, kui kaebusest ei nähtu, millist materiaalõiguse või menetlusõiguse normi on esimese astme kohus rikkunud. Apellatsioonkaebuses kordab hageja põhiliselt esimese astme kohtule esitatud väiteid, millele maakohus on piisava põhjalikkusega vastanud. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et kostja tekitas talle 06.01.2006.a sõlmitud kokkuleppe rikkumisega reaalset varalist ja mittevaralist kahju ja maakohus jättis õigesti hagi kahju olemasolu tõendamatuse tõttu rahuldamata. Maakohus leidis õigesti, et kahju suurus on jäänud hageja subjektiivseks hinnanguks ja tõendamata on kostja süü ja õigusvastane käitumine ning põhjuslik seos kostja käitumise ja hagejale väidetavalt tekkinud kahju vahel. Kahju tekkimist hagejale ei tõenda poolte abielulahutuse, lastele elatise, nende elukoha ja
ühisvara jagamise vaidluses esitatud lahendite koopiate esitamisest, väidetavalt kahjustatud poolel on õigus kohustatud poole nende vabatahtlikul mittetäitmisel pöörduda peale lahendi jõustumist kohtutäituri poole. Kolleegium rõhutab, et kohtumenetluses olevates tsiviilvaidlustes, kus pooled saavutavad kokkulepped, tuleb need kokkulepped vormistada kirjalikult ja maakohus leidis õigesti, et kohus ei ole seotud teises tsiviilasjas tehtud poolte suuliste kokkulepetega, mille sisu ei ole kohtule teada. Maakohus on kohtu käsutuses olevaid tõendeid hinnates jõudnud õigele järeldusele, et apellandi enda poolt peale poolte abielu lahutamist laenu võtmist 1 000 000 krooni, apellandi töölepingu lõpetamist omal soovil, saamata jäänud üüritulu, apellandi ja I. T. ühise raamatu väljaandmise viivitust ja väidetavalt saamata jäänud tulu 350 000 krooni aga ka apellandi puhkuse veetmist Hispaanias, millele väidetavalt kulus 50 000 krooni, ei saa vaadelda kostja tegevuse või tegevusetusega apellandile varalise kahju tekitamisena 500 000 krooni suuruses summas ja ringkonnakohus sellega nõustub. Maakohus on õigesti leidnud, et apellant ei tõendanud, et talle tekitati ka rahalist kompenseerimist vajav mittevaraline kahju. Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis kahjulikku tagajärge apellandi jaoks tõendavad. Selleks ei piisa üksnes emotsionaalsest füüsilise ja hingelise valu ja kannatuste kirjeldamisest, mis on tavaline peale abielu lahutamist ja millest tulenevalt kannatavad ebameeldivusi mõlemad pooled. Rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks ei saa siiski olla üksnes kannatanu hingelised üleelamised, kannatanul tema au teotamise tõttu tekkinud piinlikkusetunne ja ajutine meeleolu langus. Seda seisukohta on väljendatud Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-105-01 ja nr 3-2-1-11-04. VÕS § 134 lg 2 mõtte kohaselt isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise (st heastamise) kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule moraalne kahju heastada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. Seega on seaduseandja silmas pidanud, et moraalse kahju taas heaks tegemine toimub põhiliselt muul viisil kui rahalise kompensatsiooniga. Kuna rahaline hüvitis tuleb kõne alla üksnes VÕS § 134 lg-s 2 sätestatud juhul (kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab), peab nimetatud asjaolu tõendama kahjustatud isik (TsMS § 229). Maakohus möönis õigesti, et kostja käitumine võis olla apellandi jaoks küll ebameeldiv, ent sellega seotud 500 000 krooni suuruse mittevaralise kahju tekkimist ei ole hageja hagiavalduses veenvalt põhjendanud. Apellandi täiendavad tõendid kinnistute hindamisaktidest ja kostja palgatõendist, samuti laenu tagasimaksegraafikust, jätab ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 652 lg 4 tähelepanuta, kuivõrd kaebuse põhjendustest ei nähtu uute tõendite lubatavust ja puudub põhjendus, mis takistas tal nimetatud tõendeid esitamast esimese astme kohtule. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 koosmõjus TsMS § 171 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul hageja.
Gaida Kivinurm
Mare Merimaa
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.