Otsuse avalikult teatavaks Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 28.08.2008.a. kell 10.00 tsiviilkantselei kaudu Kentmanni 13 Tallinnas. tegemise aeg ja koht 2-07-2621 Tsiviilasja number Kohtuasi
AVhagi AS E vastu töölepingu lõppenuks tunnistamiseks TLS § 82 lg 1 alusel, töölepingu lõpetamise eest hüvitise väljamõistmiseks TLS § 82 lg 2 alusel ja vähem saadud puhkusetasu summas 688,32 krooni väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Hageja AV (i k XXX, XXX 8) Hageja esindaja Thea Rohtla (Labour Consulting OÜ Tööõigusbüroo, XXX)
Asja läbivaatamine
Kostja AS E(reg kood XXX, asukoht XXX), Kostja esindaja advokaat Gaabriel Tavits (Advokaadibüroo Rando Antsmäe, XXX ) Kohtuistungil 08.11.2007 .a. ja kirjalikus menetluses
Resolutsioon.
1.Rahuldada osaliselt AV hagi AS E vastu. 2, Tunnistada AV ja AS E vahel sõlmitud tööleping lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel alates 04.09.2006.a.
3.Välja mõista AS-lt E A V kasuks hüvitis töölepingu lõpetamise eest TLS § 82 lg 2 alusel summas 37.348,52 (kolmkümmend seitse tuhat kolmsada nelikümmend kaheksa krooni ja 52 senti) krooni.
4.Jätta rahuldamata AV hagi AS E vastu vähem saadud puhkusetasu 688,32 ( kuussada kaheksakümmend kaheksa) krooni väljamõistmiseks. Menetluskulude jaotamine. Jätta AV menetluskuludest 95 % AS E kanda ja 5 % AV kanda. Jätta AS E menetluskuludest 5 % AV kanda ja 95 % AS E kanda.
Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vaidlustamata asjaolud ja töövaidluse lahendamise varasem menetluse käik.
1.Aivar Vares töötas AS-is E poolte vahel 31.07.2001.a. sõlmitud töölepingu alusel vanemlaohoidja ametikohal.
2.28.08.2006 esitas hageja kostjale avalduse milles palus lõpetada temaga tööleping TLS § 82 lg 1 alusel alates 01.09.2006.a. Avalduse esitamise aluseks olid järgmised asjaolud: a.) vaatamata sellele, et hageja viibis alates 14.08.2006 korralisel puhkusel, polnud kostja hagejale 28.augustiks 2006 veel välja makstud puhkusetasu ning b.) arusaamata põhjustel oli kostjal hagejale välja maksmata ka juulikuu lisatasu.
3.04.09.2006 teatas tööandja hagejale, et ta ei ole nõus lõpetama töölepingut hagejaga TLS § 82 lg 1 alusel ja kohustas töötajat puhkuse lõppedes tööle tulema. Tööandja selgitas, et puhkusetasu on makstud ettevõttes kogu aeg mitte puhkusele jäämisel, vaid järgmise kuu algul kui on selgunud eelmise kuu majanduslikud näitajad ning hageja on väidetavalt sellega leppinud, mistõttu pole puhkusetasu puhkusele jäämisel väljamaksmata jätmine töölepingu rikkumine ja hagejal pole sel põhjusel õigust nõuda töölepingu lõpetamist tööandjapoolse rikkumisega ning, et hageja ilmajätmine juulikuu lisatasust ehk nn kuu/kvartali preemiast on karistus hageja tööle hilinemise eest.
4.Hageja luges temaga töölepingu lõppenuks alates 04.09.2006.a. ja tööle pärast puhkust ei asunud.
5.21.09.2006.a. jõudis hagejani kostja poolt 18.09.2006 saadetud teatis töölepingu lõpetamisest ja käskkiri nr 15/06., millega tööandja määras hagejale distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel töölt põhjuseta puudumise eest alates 12.09.2006.a.
6.Aivar Vares esitas 06.10.2006.a. Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse milles palus tunnistada temaga tööleping lõppenuks 04.09.2006.a. TLS § 82 lg 1 alusel, mõista tööandjalt välja töölepingu lõpetamise hüvitis TLS § 82 lg 2 alusel 38.505,20 krooni, mõista välja vähem saadud puhkusetasu 2367,75 krooni ja vähem saadud puhkusehüvitis 101,07 krooni.
7.Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni otsusega 12.detsembrist 2006.a. rahuldati AV avaldus ning pooltevaheline tööleping tunnistati lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel 04.09.2006.a., kostjalt mõisteti välja hageja kasuks TLS § 82 lg 2 alusel kahe kuu keskmine palk 38.505,20 krooni ning vähemsaadud puhkusetasu summas 598,32 krooni.
8.Nimetatud töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud kostja ning esitas 19.01.2007.a. kohtusse hagiavalduse vaidluse läbivaatamiseks kohtus hagimenetluse korras. Kohus selgitas kostjale, et käsitleb tema hagi kui taotlust ITLS § 24 lg 4 mõttes ja vaatab töötaja hagi kohtus
läbi hagimenetluse korras. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue ning põhjendused.
9.Hageja on seisukohal, et tööandja rikkus TLS § 48 lg 1 p 1 ja § 49 p 2, ning PuS § 24 lg 1 sätestatud kohustusi, mistõttu oli hageja õigustatud nõudma temaga töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel. Puhkusetasu õigeaegne väljamaksmata jätmine on töölepingu rikkumine mille alusel saab töötaja nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Hageja on seisukohal, et ta oli õigustatud pärast etteteatamistähtaega töölt lahkuma ja luges temaga töölepingu lõppenuks 04.09.2006.a.
10.Hageja leiab, et kostja poolt talle 18.09.2006 saadetud ja 21.09.2006 hagejani jõudnud käskkiri nr 15/06., millega tööandja määras hagejale distsiplinaarkaristusena töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 6 alusel töölt põhjuseta puudumise eest alates 12.09.2006.a. on õigustühine ega too hageja jaoks kaasa õiguslikke tagajärgi. Hageja tööleping oli 18.09. 2006 juba lõppenud, sest töötaja polnud oma lahkumisavaldusest loobunud ja ta teavitas tööandjat oma 28.08.2006 e-kirjaga, et jääb esitatud avalduse juurde. Seega ei saanud tööandja töölepingut temaga enam lõpetada. Tööandja ei vaidlustanud ka töötajapoolset töölepingu lõpetamist töövaidluskomisjonis.
11.Hageja väidab, et pooled ei olnud sõlminud omavahel kokkulepet puhkusetasu väljamaksmiseks pärast puhkuselt naasmist, vaid hageja oli sunnitud kostja poolt kehtestatud ebaseaduslikku korda taluma kuna soovis jätkata kostja juures töötamist. VÕS § 25 lg 2 välistab lepingupoolte kohustuse järgida nendevahelistes suhetes tekkinud praktikat kui see on seadusevastane.
12.Hageja on seisukohal, et tal oli õigus nõuda töölepingu lõpetamist kostjalt TLS § 82 alusel ka osaliselt saamata jäänud töötasu tõttu. Kostja oli kohustatud maksma hagejale lisatasu 2006.a. juuli ja augusti eest töölepingu p 4.2 alusel. Töölepingu p 4.1 nägi ette hagejale palgamäära 7757.- krooni, p 4.2 kohaselt võis tööandja töötulemustest sõltuvalt maksta ka lisatasu. Kostja oli hagejale maksnud lisatasu alates katseaja lõppemisest igakuiselt. Palgateatise järgi oli see „Kuu/kv preemia”, mis pooltevahelise suulise kokkuleppe kohaselt tähendas palga seda osa millega hageja võis alati arvestada, kuid mille suurus määrati müügitulemuste alusel. Lisatasu arvestati protsendina Tallinna müügitulemustesthagejale teadaolevalt 1% tulemusest, sõltumata sellest kas olid haige või puhkusel.. See ei olnud preemia AS E25.08. 1997 nõukogu otsuse ja 27.12.2005 a. juhatuse otsuse alusel. Lisatasu pole kunagi hagejal ära võetud ega vähendatud. Hageja on seisukohal, et 2006.a. juuli ja augusti lisatasust ilmajätmine oli tööandja reaktsioon hageja nõudele lõpetada temaga tööleping TLS § 82 alusel.
13.Hageja oli hagiavalduses seisukohal, et tööandja on maksnud talle vähem ka puhkusetasu ning ka lõpparve on makstud valesti. Hageja jäi puhkusele 14.08.2006.a. Puhkusehüvitist arvutati talle 28 päeva eest 15.649,20 krooni. Puhkusetasu arvestamise korra § 2 lg 1 ja § 3 lg 1 järgi oleks läbi päevatasu arvutatuna pidanud puhkusetasu olema 18.016,95 krooni ( 92.015,10: 143 kp x 28 kp). Seega makstud vähem 2367,75. Arvestatud asjaoluga, et töövaidluse käigus maksis kostja hagejale ära osa puhkusetasu ja puhkusehüvitist, palub hageja kostjalt välja mõista täiendavalt puhkustasu katteks kokku 688,32 krooni.
14.Kõige eeltoodu alusel palub hageja 1.) lugeda poolte vahel sõlmitud tööleping lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel; 2.) mõista kostjalt välja - hüvitis töölepingu lõpetamise eest TLS § 82 lg 2 alusel 38.505,20 krooni ja - vähem saadud puhkusetasu 688,32 krooni
15.Oma nõuete tõendamiseks esitas hageja dokumentaalsete tõenditena poolte vahel sõlmitud töölepingu, pangakonto väljavõtted kostjalt saadud laekumiste kohta, palgalehtede koopiad, hageja avalduse 28. augustist 2006.a. kostjale töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, tööandja vastuse hageja avaldusele, hageja e-kirja kostja tegevdirektorile ning kostjalt 21.09.06.a. saadud dokumendid. Kostja vastuväited ja põhjendused.
16.Kostja hageja nõudeid ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja väidetel töötas hageja küll kostja juures vanem-laohoidjana töötasuga 7757.- krooni kuus, kuid sellele töötasule võis lisanduda lisatasu ning täiendavalt maksti hagejale lisatasu ärisaladuse hoidmise eest 676.- kr kuus.
17.Kostja on seisukohal, et: hagejal puudus alus nõuda kostjalt töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel, sest: a.) tulenevalt töölepingu p 4.2 võis tööandja maksta töötajale preemiat 27.12.2005.a. juhatuse otsuse alusel, kuid preemia maksmise tingimusteks olid töötajate töötulemused ning töödistsipliinist kinnipidamine ja töökohustuste korrektne täitmine. Kuna hageja hilines pidevalt tööle, ei makstud talle preemiat ei juuli ega augusti eest. Tööandja põhjendas preemia mittemaksmist hagejale oma kirjades 21.07.2006 ja 04.09.2006. b.) puhkusetasu väljamaksmise osas on äriühingus olnud pikaajaline praktika, et see makstakse välja puhkuselt saabumisel, sest see on töötajale soodsam ning sellist praktikat on töötajad aktsepteerinud Kostja on seisukohal, et vastavalt VÕS §-le 25 on lepingupooled oma majandus- ja kutsetegevuses kohustatud järgima praktikat, mis nendevahelistes suhetes on tekkinud. Puhkustasu väljamaksmise osas oli praktika välja kujunenud. Seepärast ei saa töötaja nõuda sellele alusel töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel.
18.Tööandja on seisukohal, et töösuhe jätkus poolte vahel pärast töötaja avalduse esitamist töösuhte lõpetamiseks TLS § 82 alusel. Seda kinnitab see, et tööandja vastas 04.09.2006 töötaja avaldusele lõpetada temaga tööleping TLS § 82 alusel eitavalt tuues ära ka põhjendused. Kuna tööandja keeldus põhjendatult töölepingu lõpetamisest, ei lõppenud töösuhe ja töötaja oleks pidanud tööle tagasi tulema. Ka töötaja käitumine viitab töösuhte jätkumisele, sest 11.09.2006 tööandjale saadetud kirjas nõustus töötaja sellega, et töösuhe ei ole lõppenud ning esitas taotluse puhkuse pikendamiseks PuS § 24 lg 2 alusel 22 kalendripäeva võrra. Kui töötaja oleks olnud veendunud, et töösuhe on lõppenud TLS § 82 alusel, poleks olnud vaja sellist avaldust teha. Pärast 11.09.2006 avaldust ei saanud töötaja TLS § 83 lg 3 alusel töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel nõuda.
19.Kostja ei nõustu töövaidluskomisjoni otsuses tooduga, et tööandja käskkiri hagejaga töölepingu lõpetamisest TLS § 86 p 6 alusel on õigustühine, sest 04.09.2006 lõpetatud töölepingut ei saanud 18.09.2006 enam lõpetada. Kostja on seisukohal, et kuna hageja ei ilmunud tööle 12.09.2006 ega ka järgmistel päevadel, oli tööandjal õigus tööleping hagejaga lõpetada TLS § 82 alusel.
20.Kostja ei nõustu ka sellega, et puhkusetasu on töötajale väljamakstud vähem. Puhkusetasu arvestamisel ei ole arvestatud töölepingu p. 8.3 alusel makstava summaga ärisaladuse hoidmise eest summas 676 kuus. See ei ole palga hulka kuuluv summa., kuna seda ei maksta töö ega sellega seotud oskuste eest, vaid tulevikku suunatud lepingulise kohustuse täitmise tagamiseks.
21.Oma vastuväidete tõendamiseks hagile esitas kostja AS E juhatuse koosoleku protokolli nr 36, 27. detsembrist 2005.a., RM seletuskirja kostja tegevdirektorile GT hageja hilinemiste kohta tööle juulis 2006.a., hageja avalduse 20.07.2006.a. kostja tegevdirektorile, GT vastuse hagejale e-kirjaga 21.juulist 2006.a., SV seletuskirja, AVe-kirja GT ja vastuse e-kirjale 18.augustist 2006.a., AV teate AS E tegevdirektorile 11.septembrist 2006.a. puhkuse pikenemise kohta. Lisaks nimetatud dokumentaalsetele tõenditele taotles kostja kohtuistungil üle kuulata tunnistajatena ka SV ja KH. Kohtuotsuse põhjendused.
22.Pooled ei vaidle selle üle, et - nende vahel sõlmiti 31.07.2001.a. tööleping, mille järgi hageja asus tööle kostja juurde vanem-laohoidja ametikohale; - 28.08.2006.a. esitas hageja kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel; - kostja hageja poolt eelpoolnimetatud avalduses esitatud nõudmistega ei nõustunud ja lõpetas hagejaga töölepingu 18.09.2006 käskkirjaga nr 15/06 TLS § 86 p 6 alusel töölt põhjuseta puudumise eest alates 12.09.2006.a.
23.Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul vaidluse lahendamiseks poolte vahel kontrollida kas tööandja rikkus poolte vahel sõlmitud töölepingut (ei maksnud õigeaegselt hagejale välja puhkuseraha ja jättis maksmata juulikuu lisatasu), mis andis hagejale aluse nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel, kas poolte töösuhe jätkus pärast 04.09.2006.a.nagu leiab kostja, kas kostjal oli õigus lõpetada töötajaga töösuge TLS § 86 p 6 alusel jämeda töökohustuste rikkumisega (hageja põhjuseta puudumisega töölt alates 12.09.2006.a.) tagasiulatuvalt alates 13.09.2006.a. või oli pooltevaheline töösuhe selleks ajaks juba lõppenud ja kostja poolt koostatud käskkiri nr 15/06 18. septembrist 2006.a. on õigustühine.
24.Kõigepealt võtab kohus seisukoha selles kas hagejal oli õigus nõuda kostjalt töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel seoses 2006.a. lisatasu väljamaksmata jätmisega või mitte arvestades lepingu tõlgendamisel ka VÕS § 29 sätestatud lepingu tõlgendamise sätteid, sest tulenevalt VÕS § 1 lg 1 sätestatust kohalduvad võlaõigusseaduse üldosa sätted ka töölepingule. Töölepingu p-s 4.2 on pooled kokku leppinud, et „sõltuvalt töötaja töötulemustest võib tööandja maksta töötajale lisatasu”. Hageja väidab, et kostja pidi talle lisatasu maksma kuna ta oli seda teinud aastate vältel alates katseaja lõppemisest, see oli palga osa, millega hageja võis alati arvestada ning lisatasu väljamaksmata jätmine oli tööandja nn „kättemaks” hageja poolt 28.08.2006.a. esitatud avalduse eest. Kostja väidab aga, et töötajal ei olnud õigust lisatasu nõuda, sest selle maksmise kohustust ei olnud töölepingus kokku lepitud ning tööandjal oli õigus otsustada kas lisatasu maksta või mitte vastavalt AS E juhatuse koosoleku otsusele nr 36 27.detsembrist 2005.a. Kuna vastavalt nimetatud otsuse p-le 2 oli preemia väljamaksmise aluseks töötaja töötulemused ning eelduseks töödistsipliinist kinnipidamine ning töökohustuste täitmine. Kuna hageja hilines tööle 2006.a. juulikuus, puudus hagejal õigus lisatasu saada ja selle väljamaksmata jätmisel ka töölepingu lõpetamist nõuda. Kohus nõustub kostjaga, et pooled ei olnud töölepingus kokku leppinud lisatasu maksmise kohustuses, vaid vastavalt töölepingu p-le 4.2 oli lisatasu maksmise õigus tööandja õigus.
Kuivõrd kohtu käsutuses oleva AS E juhatuse koosoleku otsusega nr 36 27. detsembrist 2005.a. p 2 on mitte muuta 2005.aastal kehtinud töötajatele preemiate väljamaksmise korda ja kinnitada see ka 2006.aastaks nii, et preemia väljamaksmise aluseks on töötaja töötulemused ning eelduseks töödistsipliinist kinnipidamine ja töökohustuste korrektne täitmine ning kohtu käsutuses olev dokumentaalne tõend - RM seletuskiri tegevdirektor GT tõendab, et kostja hilines tööle 2006.a. juunikuus 7-l korral, mida ei eitanud töövaidluskomisjonile esitatud avalduses ka hageja ise, oli kostjal õigus keelduda hagejale 2006.a. lisatasu väljamaksmisest ning hagejal ei olnud alust nimetatud alusel kostjalt töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel nõuda.
25.Järgmisena võtab kohus seisukoha selles kas hagejal oli õigus nõuda kostjalt töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel seetõttu, et kostja ei maksnud hagejale välja enne puhkusele jäämist puhkuseraha või mitte. Kostja väidetel oli AS-is E selline praktika, et töötajatele maksti välja puhkuseraha pärast puhkuselt naasmist, mitte enne puhkusele jäämist, sest nii oli töötajatele kasulikum kuna selleks ajaks olid selgunud eelmise kuu majandustulemused. Ka oli kostja väidetel selline puhkuseraha väljamaksmise kord töötajatega eelnevalt kokku lepitud. Kohus leiab, et kostja juures kehtinud praktika, mille kohaselt maksti töötajatele välja puhkuseraha pärast puhkuselt naasmist, mitte enne puhkusele jäämist, ei olnud kooskõlas PuS § 24 lõikes 1 sätestatuga, mille kohaselt tuleb maksta puhkusetasu täies ulatuses välja hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Kohus on seisukohal, et ka juhul kui poolte vahel oleks olnud selline kokkulepe, oleks see olnud vastavalt TLS §-le 15 kehtetu, sest töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust tingimustest, on nimetatud seadusesätte kohaselt kehtetud. Puhkusele jäämine ilma puhkuseraha saamata, on töötaja jaoks halvem tingimus seaduses sätestatust. Eeltoodust tulenevalt ei oma tunnistajate SV ja KH kohtuistungil antud ütlused puhkusetasu maksmise korrast kostja juures ja väidetavatest kokkulepetest hagejaga puhkusetasu väljamaksmise küsimustes ka tõenduslikku tähendust.
26.Kohus asub seisukohale, et kuivõrd asja sisulise arutelu käigus uuritud tõenditega leidis tõendamist, et kostja ei maksnud välja hagejale enne tema 2006.a. puhkusele jäämist puhkuseraha, rikkus tööandja töötaja suhtes oma PuS § 24 lõikest 1 tulenevat kohustust ja hagejal oli õigus nõuda kostjalt töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel, mida hageja kostjale 28.08.2006.a. avalduse esitamisega tegigi. Sellele seisukohale on asunud oma lahendis nr 3-2-11-05 ka Riigikohus.
27.Kohus leiab, et kostja, olles saanud hagejalt 28.08.2006.a. avalduse sooviga tööleping lõpetada TLS § 82 lg 1 alusel, oleks tulnud hagejalt avalduse saades kas lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidlusorganid. Sellele seisukohale on asunud Riigikohus oma lahendis 3-2-1-120-05. Kuna kostja aga kumbagi nimetatust ei teinud, vaid üksnes vastas 04.09.2006.a. hagejale, et ta ei ole nõus lõpetama temaga töölepingut TLS § 82 lg 1 alusel, oli hageja õigustatud 5 päeva möödudes avalduse esitamisest töölt ära jääma ja pooltevaheline töösuhe tuleb lugeda poolte vahel lõppenuks alates 04.09.2008.a.
28.Kohus nõustub hagejaga, et kostjapoolne nn töölepingu lõpetamine hagejaga 18. septembril 2006.a. TLS § 86 p 6 alusel on õigustühine, sest töölepingut, mis oli 04.09.2006.a. lõppenud töötaja algatusel, ei saanud töötaja enam omal algatusel 18.09.2006.a. lõpetada.
29.Kuna kohus asus kohtuotsuse p-s 26 seisukohale, et hageja oli õigustatud nõudma kostjalt temaga töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel, on hageja õigustatud saama kostjalt vastavalt TLS § 82 lg 2 sätestatule ka hüvitust töötaja kahe kuu keskmise palga ulatuses. Hageja keskmise palga arvestamisel juhindub kohus Vabariigi Valitsuse 15.08.2001 määrusest
nr 275, millega on kehtestatud keskmise palga arvestamise kord ja hageja palgalipikutest ning kohtuotsuse p-s 24 märgitud seisukohast, mille kohaselt ei olnud hagejal õigus nõuda kostjalt lisatasu müügitulemuste eest. Kuna palgalipikute kohaselt on hageja saanud viimasel kuuel kuul enne töölepingu lõppemist palka järgmiselt: märtsis 17.106.- krooni aprillis 17.160,65 krooni mais 19.353.- krooni juunis 18.143,15 krooni juulis 6.425,15 krooni ja augustis 3.299,85 krooni, s.o. kokku 81.487,80 krooni, on hageja keskmiseks päevapalgaks 848,83 krooni (81.487,80:96) ja keskmiseks kuupalgaks 18.674,26 (848,83 x 22) krooni ning kostja on kohustatud maksma hagejale TLS § 82 lg 2 kohaselt hüvitist 37.348,52 krooni.
30.Hageja puhkusetasu arvestamisel juhindub kohus Vabariigi Valitsuse määrusest nr 278 23. augustist 2001.aastast, millega on kehtestatud puhkusetasu arvestamise kord ja hageja palgalipikutest. Kohus on seisukohal, et kuivõrd nimetatud määruse § 2 lg 3 kohaselt arvatakse päevatasu arvutamisel palga koosseisu nii põhipalk, lisatasu, preemiad kui ka juurdemaksed, tuleb puhkusetasu arvutamisel arvestada ka hagejale makstud lisatasudega müügitulemuste eest. Ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja SV kinnitas, et nimetatud lisatasu on kostja juures alati arvestatud puhkusetasu väljaarvestamisel. Päevatasu arvutamisel juhindub kohus eelpoolnimetatud määruse §-st 3 lõikest 1 ning liidab kuue kalendrikuu (veebruar kuni juuli) palgad ja jagab need kalendripäevade arvuga, mille hulka ei arvata rahvuspühi ega riigipühi, saades sel viisil kalendripäeva keskmise päevatasu. Kuivõrd 2006.a. veebruaris oli kalendripäevi 27 ( 1 rahvuspüha) ja hageja palk oli 13.827,15; märtsis oli kalendripäevi 30 ( 1 puhkusepäev) ja hageja palk oli 17.106.- krooni; aprillis oli kalendripäevi 22 ( 6 puhkusepäeva, 2 riigipüha) ja hageja palk oli 17.160,65 krooni; mais oli kalendripäevi 30 ( 1 riigipüha) ja hageja palk oli 19.353.- krooni; juunis oli kalendripäevi 16 ( 3 riigipüha ja 11 puhkusepäeva) ja hageja palk oli 18.143,15 krooni ja juulis oli kalendripäevi 31 ja hageja palga suuruseks oli 6.425,15, oli hageja ühe kalendripäeva keskmine päevatasu 589, 85 krooni (92.016,10 : 156). Eeltoodust tulenevalt pidi hageja puhkusetasu suuruseks 28 puhkusepäeva eest olema 16.515,80 krooni, mitte 18.016,75 krooni nagu leiab hageja. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja hagejale välja maksnud vähem puhkuseraha nagu hageja ekslikult leiab. ja hageja nõue vähem saadud puhkusetasude väljamõistmiseks summas 688,32 krooni, tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotamine.
31.Menetluskulude jaotamisel poolte vahel juhindub kohus TsMS § 162 lg 1 ja lg 2 sätestatust, milliste kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, sealhulgas ka kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Tulenevalt TsMS § 163 lõikes 1 sätestatust peab kohus põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudu 95% ulatuses, tuleb hageja menetluskuludest 95 % jätta kostja kanda ja 5 % hageja enda kanda ning kostja menetluskuludest 95 % jätta kostja enda kanda ja 5 % hageja kanda.
Kohtunik:
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.