Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Tiit Kollom
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. juuli 2008, Tallinn
Tsiviilasi
Raimo Allikvee hagi Tõnu 125 863, 50 krooni saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.03.2007 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tõnu Ritsbeki apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
17. juuni 2008, avalik kohtuistung
Menetlusosalised
Hageja Raimo Allikvee (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxx xx xxxx), esindaja advokaat Helen Tomberg kostja Tõnu Ritsbek (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxx xx xxxxxx), esindaja advokaat Eerik Entsik
Ritsbeki
vastu
Resolutsioon Jätta Harju Maakohtu 19.03.2007 otsus muutmata arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud täpsustusi. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta esimese astme menetluskulud 93 % ulatuses kostja ja 7 % ulatuses hageja kanda ning teise astme menetluskulud täielikult kostja kanda. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale võib esitada vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättetoimetamisest.
Asjaolud ja menetluse käik
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 12.01.2000 laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale 150 000 krooni. Lepingu kohaselt pidi kostja laenust esimese kolmandiku ehk 50 000 krooni tagasi maksma 12.06.2000 ja ülejäänud 100 000 krooni 12.01.2001. Ühtlasi kohustus kostja maksma hagejale intressi 2% laenujäägilt ning maksetähtaegade ületamisel viivist 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest.
2.Kostja ei ole kokkulepitud maksetähtaegadest kinni pidanud ja on laenu põhiosa kokkulepitust erinevatel tähtaegadel ja summades hagejale lõplikult tagastanud alles 08.09.2005. Kuna pooltevahelised suhted olid normaalsed, leppisid pooled korduvalt kokku tagasimakse tähtaja pikendamises. Viimati leppisid pooled kokku laenu tagasimaksmise lõplikuks kuupäevaks 31.12.2004.
3.Ühes põhiosa tagasimakse tähtaegade rikkumisega on kostja rikkunud ka intresside maksmise kohustust ja võlgneb ajavahemiku juuni 2002 kuni september 2005 eest hagejale intressidena kokku 52 781 krooni. Samuti võlgneb kostja hagejale laenu lõpliku tagasimakse tähtaja 31.12.2004 üheksakuulise ületamise eest viivistena kokku 73 082, 50 krooni. Hageja palus mõista kostjalt välja kokku 125 863, 50 krooni ja jätta menetluskulud kostja kanda.
4.Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja tunnistas intressinõuet üksnes 44 000 krooni suuruses summas, kuna pärast laenulepingu lõppemist 31.12.2004 on hagejal õigus nõuda üksnes viivise tasumist. Kostja palus hageja poolt nõutud viiviseid vähendada ja oli nõus maksma viiviseid kokku 31 000 krooni. Kostja hinnangul on kokkulepitud viivise % liiga suur. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks 117 082, 50 krooni ja menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Samuti mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäi.
6.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 12.01.2000 tähtajalise laenulepingu, mille alusel laenas hageja kostjale 150 000 krooni. Lepingu kohaselt pidi kostja laenust esimese kolmandiku ehk 50 000 krooni tagasi maksma 12.06.2000 ja ülejäänud 100 000 krooni 12.01.2001. Samuti ei ole vaidlust selles, et kostja kohustus laenu kasutamise eest maksma hagejale intressi 2% laenujäägilt ning maksetähtaegade ületamisel viivist 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Vaidlust ei ole ka selle üle, et pooled leppisid täiendavalt kokku laenu lõplikuks tagastamise tähtajaks 31.12.2004 ning et sama kuupäeva seisuga oli kostjal hagejale laenu põhiosast tasumata veel 75 000 krooni, mis sai lõplikult makstud 08.09.2005.
7.Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-dele 2 ja 11 ning § 12 lg-le 2 tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. TsK § 274 mõtte kohaselt on ka enne 01.07.2002 sõlmitud tehingute puhul intresside võtmine lubatud ning kohustuse täitmisega viivitamise korral näeb TsK § 231 ette võlgniku kohustuse maksta kokkulepitud viivist. TsK § 173 lg 1 sätestab, et kohustised tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks ning TsK § 174 kohaselt ei ole ühepoolne kohustise täitmisest keeldumine lubatud.
8.Kuivõrd pooltevaheline laenuleping oli tähtajaline, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt intresside tasumist pärast kokkulepitud laenu lõplikku tagastamise tähtaega 31.12.2004. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Laenu kokkulepitud ajaks tagastamata jätmisel kaotas kostja laenatud raha kasutamise aluse ja on rikkunud lepingust
2(6)
tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest ei ole hagejal enam intressi arvestamiseks õiguslikku alust ning alates 01.01.2005 tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Eeltoodu põhjal saab hageja intressi nõue kuuluda rahuldamisele kuni 31.12.2004 tehtud arvestuse ulatuses s.t summas 44 000 krooni. Nimetatud osas on kostja ka hageja nõuet tunnistanud.
9.Kostjal tuleb tasuda viiviseid 12.01.2000 kokkulepitud määras. Viivis on TsK § 191 järgi leppetrahvi alaliigiks, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral.
10.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja on laenu tagasimakse kohustust rikkunud ja et selle eest oli laenulepingu p-s 4 ette nähtud viivise arvestamine 0,5% päevas. Kostja ei ole ka väitnud, et ta rikkumise eest ei vastuta (TsK § 191 lg 3). Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud ega ei ole vaidluse all.
11.Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Arvestades seda, et 12.01.2000 esialgselt üheks aastaks antud 150 000 krooni suurusest laenust oli 31.12.2004 veel 75 000 krooni tagastamata, ei ole 73 082, 50 krooni suurune viivis hageja eeldatava kahjuga võrreldes ülemäära suur ning kohaldamisele ei kuulu TsK § 194 lg 1 alusel viivise vähendamine. Andmeid võlasuhte osaliste varalise olukorra või ühegi muu tähelepanuvääriva huvi arvesse võtmiseks ei esitatud.
12.Hagejapoolse viivisearvestuse kohaselt on kostja viivitanud kohustuse täimisega alates 01.01.2005 kuni 08.09.2005 kokku 251 päeva ja võlgneb lepingust tuleneva viivisena kokku 73 082, 50 krooni. Kostja ei ole hagejapoolse viivise arvestuse õigsust kahtluse alla seadnud. Apellatsioonkaebuste nõue ja põhjendus
13.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule teises koosseisus uue otsuse tegemiseks. Maakohus lahendas vaidluse ebaõige materiaalõiguse normi alusel.
14.Maakohus jättis otsuse tegemisel täielikult arvestamata, et enne kohtusse pöördumist oli kostja tagastanud hagejale põhivõlgnevuse 150 000 krooni ning täiendavalt tasunud hagejale intresse 67 500 krooni. Kohtuotsuse jõustumisel on kostja tasunud ja kohustatud tasuma hagejale lisaks põhivõlgnevuse 150 000 krooni tagastamisele täiendavalt 111 500 krooni intresse ning 73 082, 50 krooni viivisintressi, so täiendavalt 184 582, 50 krooni. Nimetatud suuruses täiendava summa tasumist lisaks põhisumma tagastamisele tuleb lugeda heade kommete vastaseks.
15.Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg-st 1 tuleneb, et enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Laenulepingu osas on tegemist kestvuslepinguga VÕS tähenduses. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest tuleneb, et väidetavalt leppisid pooled kokku laenu lõplikuks tagastamise tähtajaks 31.12.2004 ning et võlgnevus sai lõplikult makstud 08.09.2005. Seega tuli alates 01.07.2002 VÕS jõustumisest kohaldada poolte vahelistele õigussuhetele VÕS sätteid, mistõttu kohus on vaidluse ebaõigesti lahendanud TsK sätete alusel. Ülaltoodud materiaalõiguse normi ebaõigest kohaldamisest tulenevalt ei ole kohtu poolt üldse arvestatud VÕS § 113 lg 1 ja 8.
16.Maakohtu poolt võeti vaidluse lahendamisel aluseks poolte vahel sõlmitud lepingus sätestatud intressimäär 0,5% päevas, mis aasta arvestuses moodustab (365 x 0,5%) kokku 182,5%. Kuna laenulepingust tuleneva intressi suuruseks oli 2% kuus (so 24% aastas), siis VÕS § 113 lg 1 kohaselt oleks maksimaalseks viivisintressi määraks saanud olla 24%
3(6)
aastas. Seega ületas kohtuotsuses aluseks võetud viivisintressi määr seadusest tulenevat viivisintressi suurust 7-8 korda.
17.Laenuvõtjat tuleb seaduse mõistes lugeda tarbijaks, kelle puhul tuleb muuhulgas kontrollida ka küsimust, kas viivisintressi või leppetrahvi kokkulepet ei saa lugeda tühiseks heade kommete vastasuse tõttu liigkasuvõtmise tunnustel. Vaieldamatult on käesoleval juhul hageja laenulepingu sõlmimisel 2% suuruses intressis (kuus) ja 0,5% suuruses viivisintressis (päevas) kokku leppides pahatahtlikult ära kasutanud kostja kogenematust ja sundolukorda. Esimese astme kohus peab asja uuel läbivaatamisel ka kaaluma, kas on asjaolusid, nagu kostja kogenematus, sundolukord või muu tema tahet mõjutanud asjaolu, mis annavad aluse pidada laenulepingu kokkuleppeid heade kommete vastaseks liigkasuvõtmise tunnusel.
18.Sõltumata asjaolust, kas laenulepingu kokkuleppeid tuleb lugeda tühiseks nende vastuolu tõttu heade kommetega liigkasuvõtmise tunnusel või mitte, peab kohus VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaselt asja uuel läbivaatamisel kaaluma täiendavalt küsimust, kas tasumisele kuuluv viivis on ülemääraselt suur. Nimetatud küsimuse kaalumisel peab kohus seaduse kohaselt eelkõige arvestama kohustuse täitmise ulatust poole poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Asja uuel läbivaatamisel peab arvestama, et laenusuhte olemasolu ajal hageja kinnitas kostjale korduvalt, et ei nõua viivisintressi tasumist. Seega oli kostja teadlik, et viivisintressi tasuma ei pea, mistõttu ei kiirustanud laenu tagastamisega. Hageja ja kostja vahel eksisteerisid muud koostöösuhted (hageja tegi kostja äriühingu raamatupidamist), mistõttu kostja ei võinud ette näha, et temale võib hageja poolt järgneda sellises suuruses viivisintressi nõue. Ka nimetatud põhjusel on viivisintressi nõudmine hageja poolt hea usu ja heade kommete vastane.
19.Kuivõrd kostjale kinnitati hageja poolt korduvalt, et laenu tagastamisega ei ole kiiret ning viivisintressi tasuma ei pea ning kuivõrd hageja ise aktiivselt ei nõudnud laenu tagastamist, siis tuleb asuda seisukohale, et pooled on muutnud laenulepingut VÕS § 13 kohaselt. Sellise lepingu muutmise tagajärjel muutus laenuleping tähtajatuks lepinguks. Ülaltoodust tulenevalt on maakohtu seisukoht, et poolte kokkuleppe kohaselt pidi laenusuhe kestma väidetavalt kuni 31.12.2004. Sellist kokkulepet laenu konkreetse tagastamise tähtaja osas poolte vahel ei eksisteerinud, mistõttu tegemist oli tähtajatu laenulepinguga. VÕS § 398 lg-st 1 tuleneb, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Ka nimetatud küsimust peab asja uuesti läbivaatav kohus põhjalikult kaaluma. Vastustaja seisukoht
20.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
21.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus täpsustab otsuse põhjendusi kohaldatava seaduse osas.
22.Õige on apellandi väide, et maakohus kohaldas antud vaidluse lahendamisel ebaõigesti üksnes TsK sätteid. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg-st 1 tuleneb, et enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Laenuleping oli sõlmitud enne VÕS jõustumist, kuid pooled
4(6)
leppisid kokku laenu lõplikuks tagastamise tähtajaks 31.12.2004 ning võlgnevus sai lõplikult makstud 08.09.2005. Seega tuli alates 01.07.2002 VÕS jõustumisest kohaldada intressi arvestusele ja viivise maksmise kohustusele VÕS sätteid. Maakohtu viited üksnes TsK-le ei toonud aga kaasa ebaõiget kohtulahendit, sest põhimõtteliselt on vaidlusalustele asjaoludele kohaldatavate sätete regulatsioon mõlemas seaduses ühesugune.
23.Apellatsioonkaebuses on kostja esitanud esmakordselt uue väite, et pooled muutsid laenulepingu tähtajatuks. Asja arutamisel esimese astme kohtus oli kostja seisukohal, et poolte laenuleping oli tähtajaline ja seetõttu puudus hagejal õigus laenuintressi saamiseks pärast laenu lõpliku tagastamise tähtaega 31.12.2004. Sellisest kostja seisukohast lähtudes tegi kohus ka otsuse. Vastavalt TsMS § 652 lg-le 7 kehtib esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud asjaolu omaksvõtt ja hagi õigeksvõtmine ka apellatsioonimenetluses. Seetõttu jätab kolleegium kostja uue väite laenulepingu tähtajatuks muutumise kohta tähelepanuta.
24.Maakohtus oli vaidlus viivise suuruse üle. Kostja palus hageja poolt nõutud viiviseid vähendada, kuna kokkulepitud viivise % on liiga suur. Kostja oli nõus maksma viiviseid kokku 31 000 krooni.
25.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Käesoleval juhul ei kohaldu seaduses sätestatud viivise määr, sest pooled olid teistsuguses viivise määras kokku leppinud. Viivise arvestusele ei ole kostja vastu vaielnud ega vaidlustanud seda ka apellatsioonkaebuses, mistõttu ei kontrolli kolleegium viivise arvestust.
26.Põhjendamatu on kostja etteheide kohtule selle kohta, et kohus on jätnud kohaldamata VÕS § 113 lg-s 8 ja VÕS § 162 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus analüüsinud kostja taotlust viivise vähendamiseks, kuid luges selle alusetuks ja leidis, et 73 082,50 krooni suurune viivis ei ole hageja eeldatava kahjuga võrreldes ülemäära suur. Seejuures lähtus kohus sellest, et kostja ei ole esitanud andmeid võlasuhte osaliste varalise olukorra või ühegi muu tähelepanuvääriva huvi arvesse võtmiseks. Ringkonnakohtul ei ole alust tõendeid teisiti hinnata kui seda tegi maakohus. Viivis ei ületa ka tähtajaks tasumata põhivõlgnevuse suurust. Kostja väide, et hageja lubas viivist mitte nõuda ja seetõttu ta ei kiirustanud laenu tagasimaksmisega, on paljasõnaline, hageja seda ei kinnita.
27.Ekslik on apellatsioonkaebuses märgitud seisukoht, et viivise kokkulepe on heade kommete vastane. Alusetu on etteheide kohtule, et see ei kaalunud, kas esineb asjaolusid, mis lubanuks pidada laenulepingut liigkasuvõtjalikuks ennekõike seetõttu, et apellant oli kogenematu või sundolukorras. Kohus ei saanudki kaaluda asjaolusid, mida kostja ise välja ei toonud. Kohus märkis õigesti, et viivise rakendumine sõltub võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Kostja ei ole vaidlusaluses laenusuhtes tarbijaks, mistõttu kohus ei pidanud kontrollima, kas viivise kokkulepet ei saa lugeda tühiseks tarbijakaitse seaduses sätestatud alusel. Tarbijakaitseseaduse § 1 lg 2, § 2 p-de 1 ja 2 ning VÕS § 34 koosmõjust tuleneb, et tarbijasuhtega on tegemist siis, kui füüsilisele isikule pakub kaupa või teenust isik, kes teeb seda oma majandus- või kutsetegevuses. Vaidlusaluse võlasuhte puhul on tegemist kahe füüsilise isiku vahel eraviisiliselt sõlmitud laenulepinguga, milles laenuandja ei tegutsenud oma majandus- ega kutsetegevuses.
28.Apellant palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada, kuid ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid intressinõude osalisele rahuldamisele. Vastuses hagile ja maakohtu 22.02.2007 istungil tunnistas kostja intressinõuet summas 44 000 krooni. TsMS § 440 lg 1 järgi on hagi õigeksvõtmine hagi rahuldava kohtuotsuse aluseks. Seega on intressinõude rahuldamine õiguspärane.
5(6)
29.TsMS § 173 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel teeb ringkonnakohus kogu seni kantud menetluskulude jaotuse. Esimese astme menetluskulud kannavad pooled võrdeliselt hagi rahuldatud ulatusega, kostja 93 % ja hageja 7 %. Teise astme menetluskulud kannab täielikult kostja, kuna tema apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
Reet Allikvere
Gaida Kivinurm
Tiit Kollom
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.