Ühinguõigus › Ühingu organi otsuse vaidlustamine

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Raha eraldamise kriteeriumid on kehtestatud kultuuriministri 10. jaanuari 2001. a. määruse nr. 1 alusel. Kostja põhikirja kohaselt oli kostja õigustatud vaidlustatud otsust tegema. Juhatuse otsus on kooskõlas selle tegemise ajal kehtinud SpS-ga. Kostja tegevus on eesmärgistatud selles seaduses ettenähtud eesmärkidega. Seaduse kohaselt võisid Eestit rahvusvahelistel võistlustel Eesti koondises esindada vaid Eesti kodanikud. Kostja kohustus on tagada parimal tasemel võistkonna komplekteerimine, seetõttu jagati ka osa riigi toetusest selle eesmärgi täitmiseks. Kriteeriumides on ette nähtud klubide baasraha ja pearaha, mille eraldamine ei ole seotud klubi liikmeskonna kodakondsusega. Hagejal on võimalik noormaletajaid maleliselt arendada, hageja klubi liikmeskonnal on sõltumata kodakondsusest võimalik osaleda teistel võistlustel, s. h. Eesti meistrivõistlustel. Esimese astme kohtu otsus

alamalseisva õigusaktiga. Kostja kehtestatud kriteeriumides ei sisaldu teiste riikide kodanikest sportlastele täiendavaid kitsendusi. Kriteeriumide p. 3 alusel on raha jagamisel mõnevõrra eelistatud need spordiklubid, kelle liikmeteks on Eesti kodanikest ja kodakondsuseta noorsportlased (või on nende osakaal suurem) võrreldes nende klubidega, kelle liikmeteks on teiste riikide kodanikest sportlased (või on nende osakaal väiksem). Kriteeriumide p. 5 järgi on eelistatud Eesti kodanikest ja kodakondsuseta noorsportlased teiste riikide kodakondsusega noorsportlaste ees. Ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud ja kantud vajadusest tugevdada Eesti Vabariigi rahvuskoondise koosseisu rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Tegemist ei ole meelevaldse kitsendusega, vaid mõistliku, spordis üldiselt omaks võetud ja aktsepteeritud põhimõttega. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel esindab sportlane nii iseennast kui ka riiki, kellega tal on kodakondsusel põhinev side. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel on rahvuskoondises osalemiseks kodakondsuse nõue üldiselt tunnustatud ning järgimiseks kohustuslik. Tegemist ei ole ebaproportsionaalse kitsendusega. Kostja juhatuse otsusega on kinnitatud viis erinevat alust riiklike sporditoetuste jaotamiseks. Vaidlusalune piirang sisaldub üksnes kahes alajaotuses, mille alusel jaotatakse 30% alaliidule eraldatud rahast. Riigil on avalik-õiguslikke funktsioone täitvate isikute kaudu õigus riigi käsutuses olevat ressurssi jagada, garanteerides seejuures igaühele sotsiaalsed põhiõigused, s. o. õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Valitud spordialaga tegelemisel riiklike toetuste saamine selliste põhiõiguste hulka ei kuulu. Sporditoetuste jagamise eesmärk on saavutada erinevatel võistlustel võimalikult parimaid sportlikke tulemusi. Rahvuskoondise tugevdamine üksnes selleks eraldatud vahenditega on kooskõlas spordis üldiselt tunnustatud põhimõtetega. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et kostja otsustusest tuleneva võrdsuspõhimõtte riivega kaasneb ka vabadusõiguse riive. Kostja otsustus ei piira hageja ja hageja klubi liikmete õigust tegelda valitud spordialaga. Kostja kinnitas, et hageja klubi noorsportlastel on õigus ja võimalus osaleda kõikidel teistel võistlustel ja kandideerida muudele toetustele. Hageja kostja sellekohast väidet ei kummutanud. Iga riigi kodanikul on õigus kandideerida oma riigi rahvuskoondisesse; kostja otsustus ei kitsenda teiste riikide kodanike sellekohase õiguse realiseerimist, tuginedes oma kodakondsusele. Seega on ka neil noorsportlastel võimalus osaleda vastavate võimete olemasolul rahvusvahelistel tiitlivõistlustel vastava riigi rahvuskoondises üldistel alustel. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ei ole kohaldatud hageja poolt viidatud VMS § 5 lg. 1. Otsus ei vasta selles osas TsMS § 442 lg. 8 nõuetele. Vale on kohtu järeldus, et vaidlust ei ole selles, et Eestit on rahvusvahelistel võistlustel õigus esindada üksnes Eesti Vabariigi kodanikel ja alaealistel kodakondsuseta isikutel. SpS sätted reguleerivad õigust osaleda rahvusvahelistel tiitlivõistlustel. Vaidlustatud kriteeriumide ning Kultuuriministri 10. jaanuari 2001. a. määruse nr. 1 § 3 järgi riigieelarvest rahastamise eesmärgiks on noortespordi toetamine. Seega on tegemist täiesti erinevate objektidega: rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalemisega ja noortespordi toetamisega, mistõttu maakohtu järeldus, et kriteeriumid ei sisalda täiendavaid kitsendusi, on väär. Seaduslik piirang kehtib üksnes rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalemise suhtes, nimetatud piirang ei ole aga vaidluse esemeks. Samuti on vastavalt kostja põhikirja §-le 9 selle eesmärkideks male arendamise kaudu tipp-, võistlus- ja rahvaspordi tasemel sportlike eluviiside propageerimine riigi elanikkonna seas, male kandepinna laiendamine ja sportliku taseme tõusmine ning liidu liikmete ühistest huvidest lähtudes sportimiseks ja vaba aja veetmiseks soodsate tingimuste loomine. Seega vastustaja poolt kehtestatud kitsendused ei ole kooskõlas ka tema enda põhikirjaga. Ülaltoodut arvesse võttes ei ole õige kohtu järeldus selle kohta, et sporditoetuste

jagamine on eesmärgistatud võimalikult parimate sportlike tulemuste saavutamisele erinevatel võistlustel. Väär on kohtu seisukoht, et ebavõrdne kohtlemine on põhjendatud ja kantud vajadusest tugevdada Eesti Vabariigi rahvuskoondise koosseisu rahvusvahelistel tiitlivõistlustel ja et tegemist ei ole meelevaldse kitsendusega, vaid mõistliku, spordis üldiselt omaksvõetud ja aktsepteeritud põhimõttega. Ei ole arusaadav, missugust spordis üldiselt omaks võetud ja aktsepteeritud põhimõttega tegemist on: üksnes kodanikest sportlaste riigi poolt rahastamise „põhimõtte“ „spordis üldiselt omaks võtmine ja aktsepteerimine“ jäi asjas täielikult tõendamata. Maakohus oleks pidanud, lähtudes VMS § 5 lõikest 1, uurima mitte kostja poolt kehtestatud piirangu põhjendatust, vaid selle seaduslikkust, kuna osundatud norm sätestab üheselt mõistetavalt, et piirang peab olema kehtestatud põhiseadusega, seadusega või välislepinguga. EML juhatuse otsus iseenesest ei saa olla piirangu aluseks. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus on piisavalt põhjendatud, ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendust ega pea kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 vajalikuks seda üle korrata. Kolleegium leiab, et maakohus on sisuliselt vastanud ka enamusele hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidetest; maakohtu poolt juba vastatud küsimustele ei pea kolleegium vajalikuks veelkord vastata. Nõustuda ei saa kaebuse väitega, nagu oleks maakohus rikkunud TsMS § 442 lõikes 8 otsuse põhjendusele esitatud nõudeid: osundatud norm kohustab kohut muuhulgas otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, ei kohusta aga andma hinnangut poolte õiguslikele väidetele. TsMS § 436 lg. 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes poolte esitatud õiguslike väidetega ka seotud. Põhjendades otsuses, et teiste riikide kodakondsusega noorsportlaste õigusi on kitsendatud kooskõlas SpS sätetega, on kohus sisuliselt siiski vastanud ka hageja väitele, et VMS § 5 lg. 1 kohaselt saab igasugune kitsendus välismaalase suhtes põhineda üksnes seadusel. Et mõlemad hageja poolt vaidlustatud otsusepunktid käivad isikute kohta, kes on õigustatud esindama Eestit rahvusvahelistel tiitlivõistlustel, siis jääb arusaamatuks apellandi väide, nagu ei puutuks SpS vastavad sätted asjasse. Kolleegium leiab ka, et kui rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalemiseks ei ole rahvusvaheliselt piiranguid kehtestatud (kui Eestit võivad esindada nii kodanikud kui need isikud, kes kodanikud ei ole), siis ei saa vaidlustatud otsusepunktides sätestatud kriteeriumi alusel arvestuspunktide arvessevõtmine tekitada ebavõrdsust olenevalt selles sätestatud kriteeriumist. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne selle seadust jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005. a. kehtinud TsMS § 60 lg. 1 lauses 1 sätestatud kohaselt mõistis kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud; sama paragrahvi lg. 3 kohaselt, kui pool ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, ei ole tal õigust kulude hüvitamist nõuda. Vaidlusaluses asjas ei ole pooled kohtuistungit taotlenud, kostja ei ole aga taotluste ja avalduste esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul esitanud kohtule apellatsioonimenetluse kohtukulude nimekirja. Seega ei ole tema kulude hüvitamine võimalik. Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.