2-22-137103/10 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Menetlusabi taotlemise kord TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 442 lg 6 alusel selgitab kohus, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtuotsuse põhjendused TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral õiguslikult põhjendatud, v.a osaliselt viiviste osas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid laenuandja xxx OÜ-ga ja kostja kui tarbija 26.07.2019 laenulepingu nr xxx, mille alusel sai kostja laenu summas 1 000 eurot. Peale lepingu sõlmimist on hageja ja kostja sõlminud: 21.08.2019 lisalaenulepingu nr xxx summaga 1 477,59 eurot, 18.10.2019 lisalaenulepingu nr xxx summaga 2 004,22 eurot, 31.10.2019 lisalaenulepingu nr xxx laenusummaga 2442,47 eurot, 02.12.2019 lisalaenu lepingu nr. xxx laenusummaga 2767,34 eurot, 12.01.2020 lisalaenu lepingu nr. xxx laenusummaga 3946,50 eurot, 26.01.2020 lisalaenu lepingu nr. xxx laenusummaga 4556,43 ja 31.01.2020 lisalaenu lepingu nr. xxx laenusummaga 4909,98 eurot. Kostja ja xxx OÜ sõlmisid 18.10.2020 refinantseerimislepingu nr. xxx laenusummaga 4566,05 eurot (koosneb refinantseeritud lepingu nr. xxx põhiosa jäägist 4348,62 eurot, lepingu muutmise tasust 217,43 eurot), intressimääraga 21,4% aastas. Hageja lähtub nõude esitamisel viimasest lisalaenulepingust nr xxx. Hagiavalduse kohaselt on hagejal vastavalt Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punktile 3 õigus nõuda kostjalt viivist 0,12% päevas. Hageja nõuab kostjalt viivist määraga 0,12% päevas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast s.o 27.06.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni s.o 25.10.2022 summas 532,96 eurot. Alternatiivselt, kui kohus leiab siiski, et viivisemäär 0,12% päevas on kostjat ebamõistlikult kahjustav, tugineb hageja Riigikohtu lahendi 3-2-1-25-16 p 13 ning palub kostjalt välja mõista viivis kolmekordse seadusjärgse määraga (0,065% päevas) kokku summas 288,68 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Kuna tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi, on tüüptingimuste kehtivuse kontrollimine kohtu kohustus. Kui kohtu ees on vaidlus tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 30.10.2013 otsus 3-2-1-106-13 p 24). VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohus on lahendis 3-2-1-25-16 (p 13) asunud seisukohale, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Olukorras, kus viivisemäär 0,12% päevas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine, ei saa kohus hageja alternatiivse taotluse alusel kohaldada Riigikohtu lahendi 3-2-1-25-16 p-s 13 toodud viivist (viivis kolmekordse seadusjärgse määraga , s.o 0,065% päevas). Tühise viivisemäära puhul kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär. VÕS § 113 lg 1 teises lausest tulenev viivisemäär on käesoleval ajal 8% aastas ehk ligikaudu 0,02% päevas (8% / 365). Aastamääras arvestatuna on kolmekordseks seadusjärgseks viivisemääraks 24% aastas (3 x 8%). Käesoleval juhul nõuab hageja kostjalt viivist määraga 0,12% päevas ehk 43,8% aastas (0,12% x 365), mis ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seega on tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punktis 3 sätestatud viivisekokkulepe tühine. Riigikohus on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Kohus selgitab, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist (vt Riigikohtu 03.06.2020 otsus 2-17-7502 p 13). Seadusandja eesmärk on olnud tarbijate kaitsmine. Kuna lepingust tulenev viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on poolte kokkulepe viivisemäära kohta tühine ja hagejal on võimalik nõuda kostjalt viivise väljamõistmist seadusjärgses määras vastavalt üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule. Seega on hageja põhinõudelt 3 670,50 eurolt sissenõutavaks muutunud viivise nõue hageja nõutud perioodi 27.06.2022-25.10.2022, s.o 121 päeva eest 97,34 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Hageja viivisenõue jääb 435,62 euro ulatuses rahuldamata (532,96-97,34). Menetluskulud TsMS 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi ulatuses, mis oleks vastanud hagihinnale 4 165,32 eurot, so ca 91% hagihinnast, jätab kohus menetluskulud 91% ulatuses kostja kanda ning 9% ulatuses hageja kanda. Hageja on välja toonud, et tema menetluskuluks on riigilõiv 560 eurot. TsMS § 138 lg 1, 2 ning TsMS § 139 lg 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 560 eurot.