Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Kohus leiab, et Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 järgi võib asja lahendada lihtmenetluses. Pooled on soovinud lahendada antud vaidlus ilma kohtuistungit pidamata. Hageja on oma nõude põhjendamiseks kohtule esitanud poolte vahel 19.06.2000 sõlmitud liitumislepingu, võlanõude koopia, arvete koopiad ja E teenuste kasutamise üldtingimused. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg 1 kohaselt enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 3 kohaselt on kestvusleping püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud leping. Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 163 kohaselt tekivad kohustised lepingutest või muudest alustest. TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. TsK § 174 kohaselt ei ole ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine lubatud. TsK § 231 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Liitumislepinguga on tõendatud, et pooled on sõlminud 19.06.2000 lepingu, mille kohaselt on DB nõustunud E teenuste kasutamise üldtingimustega, mis moodustab liitumislepingu lahutamatu osa. E teenuste kasutamise üldtingimuste kohaselt on klient kohustatud tasuma õigeaegselt ja regulaarselt teenuste arveid. Arvete koopiatest nähtuvalt on kostja võlgnevus 1 952,20 krooni. E teenuste kasutamise üldtingimuste kohaselt on E-l õigus nõuda kliendilt viivist arvete tasumisega hilinemise eest, kusjuures viivist arvestatakse maksetähtajale järgnevast kalendripäevast 0,15% tasumata summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Kostja ei ole vaidlustanud hageja poolt esitatud põhinõude suurust, kuid ta ei ole nõus viiviste tasumisega nõutud suuruses. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja rikkus oma maksekohustust ja selle eest oli liitumislepingus ettenähtud viivis 0,15% tasumata summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja on arvestatud viiviste nõuet vähendanud heas usus tegutsemise põhimõttest lähtuvalt 1 951,20 kroonile, mis on suurusjärgus põhivõlaga. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on kostjale mõistetud 2000.a 6-kuuline vabadusekaotus ning vabanes kinnipidamisasutusest 21.07.2001. Kostja viibis xxx Vanglas alates 25.11.2002 ja kostja viibib xxx Vanglas alates 27.01.2004 Kostja viibib tänaseni kinnipidamisasutuses. Kostja ei ole viibinud kogu viivitusesoleku perioodil kinnipidamiskohas. Kostja kinnipidamiskohas viibimine ei võta hagejalt õigust nõuda kostjalt viivist. Kohus leiab, et kuna hageja on ise juba vähendanud viiviste nõuet, nõudes seda

väiksemas ulatuses kui põhivõlg, ei ole põhjendatud viiviste veelkordne vähendamine kohtu poolt. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja ei ole tõendanud, et hageja poolt nõutav viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, millele on hageja kostja tähelepanu juhtinud ka oma kirjalikus seisukohas kostja vastusele. Kohtupraktika on käsitlenud mõistlikku viivist kui see on põhivõla ulatuses. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 1 952,20 krooni ja viivised summas 1 951,20 krooni, kogusummas 3 903,40 krooni. Kostja ei ole hagiavaldusele lisatud tõendite põhjal lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 3 903,40 krooni. Menetluskulude osas lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1 mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Meelis Eerik kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.