Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

kohustus kostja purjelaeva tõsterakise valmis tegema 7 päeva jooksul alates raha laekumisest kostja arvele vastavalt esitatud arvele. Lõplik montaaž kaldal pidi võtma aega kaks päeva ning kraana ettetellimine vähemalt kümme tööpäeva, s.t. 21.12.2005 oleks pidanud kostja oma lepingulise kohustuse olema täitnud. Nimetatud graafikust kostja kinni ei pidanud. Kostja ei ole hagejale mitte midagi üle andnud ega mingit teenust osutanud. Kuna hagejale oli oluline võimalikult kiiresti purjelaev üles tõsta, kasutas hageja VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 105 tulenevat õiguskaitsevahendit ja taganes pooltevahelisest lepingust. Hageja on kostjale oma õigusest saada tagasi makstud rahasumma ka teatanud, aga kostja on keeldunud selle tagastamisest. Hageja palus VÕS § 189 lg 1 järgi lepingu alusel üleantu tagastamist 72 570 kr ning saadud viljade ja viivitusintressi VÕS § 113 ja § 94 järgi raha saamisest alates kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastavalt tööde teostamise graafikule võttis hageja tööde finantseerimiskohustuse ja vastavalt esitatud arvele oli see summas 145 140 kr., millest hageja tasus vaid 50%, kuigi kohustus oli tasuda 100%. Kostja ostis selle eest vajaminevad materjalid. Hoolimata korduvatest meeldetuletustest ei kandnud hageja kostjale ülejäänud arves märgitud poolt raha. Kostja peatas selle tõttu töö. Finantseerimise osas ei olnud suulisi kokkuleppeid. Arve on hageja esindaja viseerinud. Kostja ei ole alusetult rikastunud, raha eest on ostetud materjali. Kostja ei saanud tellimust täita, sest hageja ei esitanud vajalikke tõsterakise jooniseid ja eskiisjoonise tegemine ei olnud kostja kohustus. Maakohtu otsus 18.12.2007 otsusega Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis hageja kohtukulud 95% ulatuses kostja kanda. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nad leppisid 2005 novembris kokku, et kostja valmistab tõsterakise hagejale purjelaeva Nina-1 veest väljatõstmiseks. Pooled vaidlesid selle üle, millised olid tellitava töö eest maksmise tingimused, kuivõrd hageja leidis, et pooltel oli kokkulepe 50% ulatuses ettemaksu tegemiseks ning 50% tuli tasuda pärast töö valmimist. Kostja leidis, et tasuda tuli ette 100% ehk arvel märgitud 145 140 kr. Vaidlust ei olnud selles, et 50% ehk 72 570 kr. tasus hageja töö eest ära. Kostja tugines tööde teostamise graafikule ja arvele. Arve kohaselt tuli maksta 145 140 kr. Jaan Kõrsmaa, kes oli lepingu sõlmimise ajal hageja juhatuse liige, ütluste kohaselt toimus lepingu sõlmimine suuliselt ning et tema leppis kostjaga kokku, et enne töö tegemise alustamist tasub hageja kostjale 50% ja siis, kui laev on välja tõstetud, ülejäänud 50%. Varasemaid ärilisi suhteid kumbki pool ei ole kinnitanud. Tunnistaja ütluste kohaselt ei esitanud kostja ka mingit pretensiooni ülejäänud 50% ulatuses raha tasumiseks. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejalt nõudnud ülejäänud 50% kokkulepitud tasust ehk 100% lepingu järgi maksmist. Arvestades tunnistaja ütlusi, lepingu olemust ja eesmärki, hageja poolt pärast lepingu sõlmist raha 50% ulatuses tasumist ning asjaolu, et kostja ei ole tõendanud pretensiooni esitamist ülejäänud 50% ulatuses raha saamiseks, leidis kohus, et pooled olid kokku leppinud selles, et hageja tasub pärast lepingu sõlmimist ja arve esitamist mitte kogu töö eest täies ulatuses vaid teeb ettemaksu 50% ulatuses, ning ülejäänud 50% tasub tasub pärast töö valmimist, s.o. laeva ülestõstmist. Selline lepingu tingimuse tõlgendamine on kohtu arvates kooskõlas VÕS § 29 lg 5 p 1,3,4, lg 6 ning on kookõlas töövõtulepingu regulatsiooniga VÕS § 635 lg 1, 636 lg 1, 634 lg 3,5 järgi. 2(4)

Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks eskiise tööde tegemiseks nõudnud selleks, et oma lepingujärgne kohustus tähtaegselt täita. Kuna purjelaev Nina-1 oli puulaev ja veest väljatõstmine enne jää tulekut oluline, oli hageja huvi suunatud eelkõige sellele, et leping täidetaks tähtaegselt ja laev tõstetaks veest välja võimalikult ruttu, ning see sai olla hageja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu VÕS § 116 lg 2 p 2 järgi. Kuivõrd kostja lepingut ei täitnud tähtaegselt, oli tegemist lepingu olulise rikkumisega ning hageja oli õigustatud VÕS § 116 lg 1 ja 101 lg 1 p 4 järgi täiendavat tähtaega andmata lepingust taganema. Hageja tunnistaja ütluste kohaselt teatas ta kostjale, et kuivõrd kokkulepitud tööde tähtaeg saab juba läbi, otsivad nad teise firma töö tegemiseks, ning sellist teadet saab käsitada kui lepingust taganemise avaldust vastavalt VÕS § 188 lg 1. VÕS § 189 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool lepingust taganemise korral nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Hageja on tasunud kostjale 72 570 kr., mis tuleb hagejale VÕS § 189 lg 1 järgi tagastada. Kostja ei esitanud tõendeid kulutuste kohta, mida ta on teinud või soetanud märgitud raha eest. Hageja palus välja mõista ka intressi ja viivitusintressi VÕS § 94 ja VÕS § 113 lg 1 järgi. Kohus leidis, et hageja on õigustatud nõudma vaid intressi VÕS § 94 järgi, mitte viivitusintressi VÕS § 113 järgi. Seega oli hageja õigustatud nõudma 72 570 kr. alates 21.12.2005. Intress kuni 31.12.2007 oli summas 5278,60 kr., edaspidi tuleb intress välja mõista vastavalt VÕS § 94 lg 1 sätestatud intressimäärale, mis avaldatakse VÕS § § 94 lg 2 alusel Eesti Panga poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded. Apellatsioonkaebus Kohus on otsuse tegemisel arvestanud J. K. suulisi ütlusi, kuigi lepingu sõlmimisel olid tunnistajal teised kirjalikult fikseeritud kokkulepped. Tunnistaja on kohtus ühepoolselt muutnud algseid kokkuleppeid. Tööettevõtulepingu sõlmimise eeltingimuseks oli arve tasumine täies ulatuses. Vaatamata arve mittetasumist täies ulatuses alustas kostja tööd. Korduvatele järelpärimistele teatas J. K., et lõpliku arve tasumist tema teostada ei saa, vaid seda teeb Soome poolne laeva omanik. Hiljem selgus, et hageja oli leidnud odavama viisi laeva kaldale tõstmiseks. Kostja ostis hageja poolt laekunud raha eest metalltooteid ja need on tänaseni ettevõtte laoplatsil. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohus tuvastas, et hageja on lepingust kehtivalt taganenud, ja kohaldas hagi rahuldamise õigusliku alusena VÕS § 189 lg.1. Nimetatud sätte alusel üleantu tagasinõudmisel ei ole oluline, kas töö alustamise eeltingimuseks oli kogu töötasu korraga väljamakmine. Vaidlust ei ole, et kostja hagejalt 72 570 kr. sai. Apellandi seisukohad on vastuolulised - ühelt poolt ta kinnitab, et töödega alustamise eeltingimuseks oli kogu töötasu korraga väljamaksmine, teiselt poolt aga väidab, et alustas 3(4)

lepingu täitmist (hankis vajamineva metalli) vaatamata sellele, et hageja tasus arvest ainult poole. Hageja oma 27.02.2007 kirjas kohtule kinnitas (veebruaris 2007), et kui kostjal on mingid kahjud seoses hageja tellimuse täitmisega, siis saaks need kulud tagastatavast rahast maha arvata, ja juhtis tähelepanu, et kostja ei ole esitanud tõendeid kulutuste kohta seoses antud tellimusega. Kostja kulude mahaarvamise võimalust pakkus pooltele ka kohus oma 2007.a. aprilli kompromissettepanekus (toimiku lk. 23 ja 24). Sellele vaatamata ei esitanud kostja esimese astme kohtus tõendeid tellimuse täitmisel tehtud kulutuste ja nende suuruse kohta. Seega on kostja väide kulutuste olemasolust tõendamata.

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Meelika Aava

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.