Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

1 (4)

Tsiviilasi nr 2-04-2005

06.11.2001.a. sõlmisid hageja ja kostja ostu-müügilepingu nr 37, mille esemeks on järelmaksuga mööbli müük, nimelt 2 mööblikomplekti „Venetsia“ (kaks diivanit ja 4 tugitoolvoodit), maksumusega 16500 krooni. Pärast ostu-müügilepingu sõlmimist ja esimese osamakse tasumist summas 5000 krooni oli mööbel antud kostjale, mida tõendab saatelehttšekk nr 37. Vastavalt ülalmainitud lepingu punktile 2.3. oli kostja kohustatud alustama tasumata jäänud summa 11 500 krooni maksmist võrdsete maksetena ajavahemikul 06.12.2001 kuni 06.05.2002. Kohustus on täidetud osaliselt, 9500 krooni ulatuses. Seega, põhisumma võlgnevus seisuga 20.12.2004 moodustab 2500 krooni. Juhindudes 06.11.2001 ostu-müügilepingu nr 37 punktist 2.4., maksete õigeaegse tasumata jätmise ning rahalise kohustuse mittetäitmisel võib müüja nõuda ostjalt alates kohustuse tekkimisest kuni selle nõuetekohase täitmiseni viivise tasumist 1, 0% tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Seisuga 20.12.2004 moodustab viivise summa 16037,50 krooni. Hageja palub kohustada kotjat täitma 06.11.2001.a. ostu-müügilepingu nr 37 punktis 2.3. märgitud kohustused täies mahus, s.o. tasuma põhivõlgnevust 2500 krooni, nõuda sisse kostjalt viivist 1,0% tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest alates kohustuse tekkimisest kuni 24.12.2004.a., s.o. 16 037.50 krooni. Kokku palub hageja kostjalt välja mõista 18537.50 krooni ja hageja poolt kantud kohtukulud.

KOSTJA VASTUS

Kostja tunnistab hagi osaliselt. Mööbli soetas kostja kahe perekonna peale, ühe enda perekonnale, teise – endise abikaasa poja perele J.V.. Kostja ei olnud teadlik, et poeg J. V. ei täida laenu tagastamise kohustust. Seepärast tekkis võlg, Siis kui abikaasa suri, kostja side abikaasa pojaga katkes. Seoses sellega, et laen oli võetud kostja nimele, ta saab aru, et lepingust tulenevalt on ta kohustatud võlgnevust kustutama. Hageja tegi valesti, et pöördus kohe kohtusse, ta oleks pidanud kõigepealt saatma teate võlgnevuse olemasolu kohta, siis oleks kostja võla kustutanud. Hagejale oli teada, et mööblit osteti kahele perele, sest hageja töötajad toimetasid mööbli kohale erinevatele aadressidele. Hageja märkis vale võlasumma, Kui vastavalt hageja väitele mööbli maksumus moodustas 16 500 krooni, 5000 krooni tasuti kohe ja hiljem tasuti 9500 krooni, siis jääk moodustab 2000 krooni, aga mitte 2500 nagu märkis hageja. Lepingu järgi oli määratud käendaja – Z., järelikult oleks pidanud teda kostjana võla sissenõudmisse kaasama. Kostja ei ole nõus viiviste summaga ja arvab, et see on mõistmatult suur. Lisaks sellele, kostja ei olnud teadlik, et laen on tasumata, alates 2002 aastas hageja ei teavitanud võla olemasolust. Kostja palub jätta rahuldamata nõue viiviste osas, kuna see summa on ebamõistlikult suur ja kostja ei olnud võlgnevuse olemasolust teadlik. Kostja palub kohustada hagejat kaasama kaaskostjana Z.i, kes oli lepingu järgselt käendajaks. Kostjal ei ole Z.i andmeid. Mõista välja kostjalt ja Z.ilt 2000 krooni solidaarselt. Jätta rahuldamata riigilõivu väljamõistmise nõue, ja mõista välja 140 krooni Z.ga solidaarselt.

KOHTUISTUNG

2 (4)

Tsiviilasi nr 2-04-2005 Kostja kohtuistungil täpsustas, et hagis oli märgitud summa ekslik, õige summa on 2000 krooni ja viiviseid on 16 037.50 krooni, muus osas jäi hageja oma hagiavalduses toodu juurde. Kostja sellist põhivõla suurust tunnistas ja leidis, et haginõue on selge, kuid viiviste summa on liiga suur ja taotles selle vähendamist kohtult.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohust tuvastas, et 06.11.2001.a. sõlmisid hageja ja kostja ostu-müügilepingu nr 37 (t.l. 4), mille esemeks on järelmaksuga mööbli müük, nimelt kaks mööblikomplekti „Venetsia“ (kaks diivanit ja 4 tugitool-voodit), maksumusega 16500 krooni. Pärast ostu-müügilepingu sõlmimist ja esimese osamakse tasumist summas 5000 krooni oli mööbel antud kostjale, mida tõendab saateleht-tšekk nr 37 (t.l. 5). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt võlasuhetele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Kuni 01.07.2002.a. kehtinud Tsiviilkoodeksi (TsK) § 242 lg 1 kohaselt ostu-müügi lepingu järgi kohustub müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Vastavalt ülalmainitud lepingu punktile 2.3. oli kostja kohustatud alustama tasumata jäänud summa 11 500 krooni maksmist võrdsete maksetena ajavahemikul 06.12.2001 kuni 06.05.2002. TsK § 257 lg-s 1 sätestati ka kaupade järelmaksuga müügi regulatsioon, mille kohaselt pikema kasutamisajaga kaupu võivad jaekaubandusorganisatsioonid kodanikele müüa järelmaksuga (ositi maksmisega) NSV Liidu ja Eesti NSV seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel ja korras. Lepingus nr 37 on fikseeritud, et üheks lepingu pooleks oli kostja ja saatelehes (t.l. 5) on fikseeritud, et kostja sai kauba kätte. Vaidlust ei ole selles, et põhivõla suuruseks on 2000 krooni. Kohus ei nõustu aga kostjaga selles, et kohus hagi rahuldamisel peaks või saaks ilma hageja taotluseta kahju välja mõista solidaarselt kostjalt ja Z.lt. Seda välistab ka TsK § 188. TsK § 188 lg 1 kohaselt solidaarse kohustuse korral on kreeditoril õigus nõuda täitmist nii kõikidelt võlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi võlga täies ulatuses kui ka osaliselt. TsK § 191 lg 1 kohaselt leppetrahviks (trahviks, viiviseks) loetakse seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Juhindudes 06.11.2001 ostu-müügilepingu nr 37 punktist 2.4., maksete õigeaegse tasumata jätmise ning rahalise kohustuse mittetäitmisel võib müüja nõuda ostjalt alates kohustuse tekkimisest kuni selle nõuetekohase täitmiseni viivise tasumist 1, 0% tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Hagiavalduse kohaselt seisuga 20.12.2004 moodustab viiviste summa 16 037.50 krooni. Vaidlust ei ole selles, et kostja kohustub viiviseid hagejale tasuma (kohtuistungiprotokoll t.l. 39), kostja taotleb aga viivisnõude vähendamist, kuna leiab, et see on ebamõistlikult suur.

3 (4)

Tsiviilasi nr 2-04-2005 TsK § 194 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv (trahv, viivis) on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada. Seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku poolt kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate kodanike varalist olukorda, mitte ainult varalist, vaid ka igasugust muud tähelepanuväärivat kreeditori huvi. Leppetrahvi alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes ja see peab olema võlgniku poolse lepingu rikkumisega proportsionaalne. Kohus nõustub kostjaga selles, et 2000 krooniselt põhinõudelt hageja poolt esitatud 16 037.50 kroonine viivisnõue on ülemäära suur ja ei ole proportsionaalne. Leppetrahvi sissenõudmine ei tohi kreeditorile muutuda tulu saamise allikaks ega asetada võlgnikku liigselt raskesse olukorda. Kostjal oli tasumata diivani ja tugitoolide hinnast (s.o. 16 500 krooni) üksnes 2000 krooni. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt peab kohus võimalikuks viivist vähendada. põhinõude suuruseni, s.o. 2000 kroonini. Kokkuvõtvalt kohus rahuldab hageja 2000 kroonise põhinõude ja viivisnõude 2000 krooni ulatuses. Seega kostjalt G. G.lt tuleb hageja OÜ A. kasuks välja mõista kokku 4000 krooni.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 kohaselt kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hageja on tasunud riigilõivu 1400 krooni põhi - ja viivisnõudelt. Kohus rahuldas hageja 2000 kroonise põhi - ja viivisnõude 2000 krooni ulatuses, s.o. kokku 4000 krooni ulatuses ja nimetatud summalt mõistab kohus välja riigilõivu 280 krooni kui menetluskulu kostjalt hageja kasuks. Osas, milles kohus hagi ei rahuldanud, jääb hageja poolt selle eest tasutud riigilõiv, s.o. 1120 krooni (1400-280=1120) krooni, hageja enda kanda. Kohtuotsus on tehtud eeltoodud alustel ja juhindudes TsMS § 434-436, 438, 441-442, 452453, 456.

Iris Kangur-Gontšarov Kohtunik

4 (4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.