Tartu Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Lea Aavastik
Otsuse tegemise aeg ja koht
9. juuni 2008, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1
Tsiviilasja number
2-07-52222
Tsiviilasi
E.K. hagi Maxima Eesti OÜ vastu töövaidluses
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja E.K. , kostja Maxima Eesti OÜ, rk 10765896, asukoht Peterburi tee 47, 11415 Tallinn kostja esindaja Erly Lüdig.
Kohtuistungi toimumise aeg
20. mai 2008
Protokollija
istungisekretär Tiia Lepp
Juhindudes Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-dest 173, 174, 178, 436, 438, 452 lg 1 ja 3, 632 lg 1, kohus o t s u s t a s: Tunnistada E.K. i ja OÜ Maxima Eesti vahel 19.01.2007 sõlmitud töölepingu nr 0139/07 lõpetamine tööandja algatusel Töölepinguseaduse § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks. Lugeda E.K. i ja OÜ Maxima Eesti vahel 19.01.2007 sõlmitud tööleping nr 0139/07 lõppenuks Töölepinguseaduse § 79 lg 1 alusel alates 2. septembrist 2007. Välja mõista osaühingult Maxima Eesti E.K. i kasuks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitus ühe kuupalga ulatuses, so 4679 (neli tuhat kuussada seitsekümmend üheksa) krooni, millelt tuleb tööandjal arvestada ja kinni pidada seadusega sätestatud maksud. Hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Hageja nõue ja põhjendused
Hageja töötas AS-s Maxima Eesti alates 17.01.2007 kirjaliku töölepingu alusel müüja ametikohal. 01.08.2007 esitas hageja faksi teel avalduse lõpetada temaga sõlmitud tööleping TLS § 82 alusel, sest kostja on lepingutingimusi rikkunud. Kostja leidis, et avaldus ei ole põhjendatud ja teatas hagejale, et töölepingu lõpetamise avaldus jäetakse rahuldamata ning hagejal on õigus jätkata töötamist endistel tingimustel. Hageja tööle ei läinud. Kostja lõpetas hagejaga 06.09.2007 töölepingu TLS § 86 p 6 alusel. Töövaidluskomisjoni otsus Hageja pöördus töövaidluskomisjoni taotlusega lugeda tööleping lõppenuks TLS § 82 alusel alates 07.08.2007, mõista kostjalt välja hüvitus kahe kuupalga ulatuses, lõpparve koos viivisega ühe kuupalga ulatuses, keskmine palk tööraamatu kinnipidamise eest, tuvastada hageja tööle asumine 17.01.2007. Tartumaa Töövaidluskomisjon otsustas, et hagejaga sõlmitud tööleping on kostja poolt lõpetatud ebaseaduslikult, luges töölepingu lõppenuks töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel ning mõistis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kostjalt hageja kasuks välja hüvituse kolme kuu keskmise palga ulatuses summas 14 037 krooni. Avaldaja ülejäänud nõuded jäeti rahuldamata. Tööandja esitas avalduse kohtusse, vaidlustades töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkuse ja sellest tuleneva hüvituse maksmise kohustuse. Kostja vastuväited Kostja on seisukohal, et hageja avaldus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel oli põhjendamatu. Hageja väited, et ta tegi töölepingus kokkulepitust rohkem tööd ei ole millegagi tõendatud. Hageja töötas vastavalt tööaja graafikus ettenähtud normtundidele ja sai tasu töölepinguga kokkulepitud suuruses. Tööajagraafikuga tutvumise kohta on hageja andnud allkirjad. Viimase kuu tööajagraafiku allkirjastas hageja 03.08.2007, sest ta oli kuni 31.07.2007 puhkusel. Palgaseaduse § 8 lg 1 ja 2 kohaselt on tööandja kohustatud töötajale andma palgalehe alles töötaja vastavasisulise avalduse alusel. Hageja sellist avaldust tööandjale ei esitanud. Hageja väited selle kohta, et ta pidi tegema teiste tööliste tööd, on tõendamata. Hagejale tutvustati tema tööülesandeid, mis on kirjas töölepingus, ametijuhendis, sisekorraeeskirjas ja mitmetes ohutusjuhendites. Nende dokumentidega tutvus hageja enne tööle asumist. Hagejalt ei nõutud tööde tegemist, mis ei olnud ette nähtud töölepingus või ametijuhendis. Kui hageja pärast 08.08.2007 tööle ei ilmunud, saatis kostja talle 28.08.2007 teate, kus palus teavitada töölt puudumise põhjustest. Hageja tööle ei ilmunud ja puudumist ei põhjendanud, mistõttu kostja lõpetas hagejaga sõlmitud töölepingu TLS § 86 p 6 alusel hageja poolt töökohustuste rikkumise tõttu. Eelnevalt määras hageja kostjale distsiplinaarkaristuse 13.08.2007 käskkirjaga nr T-132/2-2/18, sest hageja puudus töölt 09.08.2007.a. 05.09.2007 määrati hagejale uus distsiplinaarkaristus töölt puudumise eest ajavahemikus 10.08.05.09.2007, millega lõpetati hagejaga sõlmitud tööleping TLS § 86 p 6 alusel 6. septembrist 2007. Kostja on seisukohal, et distsiplinaarkaristuste vormistamisel ja tutvustamisel on tööandja järginud kehtivat seadust. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 11 kohaselt tööandja on kohustatud vähemalt kahes eksemplaris koostama dokumendi, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse. Üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale. Tööandja on kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, vähemalt alljärgneva: 1) karistatava töötaja nime; 2) süüteo toimepanemise aja; 3) süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse; 4) määratud karistuse, rahatrahvi korral ka selle suuruse kroonides ja sentides ning trahvi igast palgast kinnipidamise ulatuse protsentides; 5) dokumendi koostamise kuupäeva; 6) karistust määrava isiku nime ja allkirja. TDVS § 12 lg 1
kohaselt distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil töötaja andis allkirja dokumendile, millega tööandja vormistas karistuse. Käesolevas vaidluses on hagejal ja kostjal erinevad distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade eksemplarid. E.K. ile antud käskkirjadel nr T-132/2-2/18 ja nr T-132/2-2/18 (TVK toimiku lk-d 43-45) ei ole distsiplinaarkaristuse määranud isiku allkirja, mis aga töötaja karistamise käskkirjal on kohustuslik TDVS § 11 lg 2 p 6 kohaselt. Lisaks erinevad käskkirja nr T-132/2-2/19 tööandja ja töötaja eksemplar käskkirja tutvustamise kohal (TVK toimiku lk 45 vrd tsiviilasja tl 46 pöördel). Töötajal oleva eksemplari kohaselt on temale töölepingu lõpetamise karistust määrav käskkiri tutvustatud 07.09.2007, mida kinnitab kaupluse juhataja Urve Rops allkiri. Tööandja eksemplaril on märgitud, et E. K keeldus käskkirjale alla kirjutamast, mida tööandja tõendab tunnistajate allkirjadega. Kohus on seisukohal, et hageja karistamise käskkirjad nr T-132/2-2/18 ja nr T-132/2-2/18, mis hagejale üle anti, ei olnud dokumendid TDVS § 11 mõttes. Hagejale antud mõlemal käskkirjal puudus tööandja esindaja allkiri, seega ei olnud tegemist töötaja karistamise dokumendiga. Kui töötaja karistamise dokumendi teist eksemplari ei ole töötajale üle antud, siis ei ole töötajat karistatud. Seda asjaolu ei muuda ka see, kui töötaja on oma allkirja andnud tööandja eksemplarile, millel oli tööandja esindaja allkiri. Ka töötaja peab saama tööandja esindaja allkirjaga dokumendi, vastasel korral ei ole täidetud distsiplinaarkaristuse vormistamise vorminõuded. Kohus on seisukohal, et E. K ei olnud 02.08.2007 esitatud avaldusega alust nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Siinkohal nõustub kohus kostja kõikide vastuväidetega. Hageja ei ole välja toonud ühtegi konkreetset lepingutingimust, mida kostja oleks rikkunud. Hageja oli 2007 a juulikuuks töötanud kostja juures vähem kui 11 kuud, seega ei saanud ta eeldada, et tema juulikuine puhkus oleks pandud juba aasta algul puhkusegraafikusse. Kostja võimaldas hagejale puhkust enne 11 kuu möödumist tööle asumisest ja kostja kasutas võimaldatud puhkust poolte kokkuleppel. Puhkusetasu ülekandmisega viivitatud aja eest sai hageja kätte puhkusepäevad. Palgateatise saamiseks tuli hagejal esitada sooviavaldus tööandjale, vastavalt Palgaseaduse §-le 8 lg 1: tööandja on kohustatud andma töötaja soovil andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva palga kohta. Kui hagejale sai selgeks, et temale kokkulepitud töö ei sobi, temal tuleb teha midagi sellist, mis tema ettekujutusega müüja tööst kokku ei lähe, siis oli hagejal õigus esitada avaldus töölt lahkumiseks omal soovil ning lahkuda 1-kuulise etteteatamistähtaja möödumisel. Hageja tööloleku viimane päev oli 08.08.2007. Seega lahkus hageja 5-päevast lühendatud etteteatamistähtaega järgides. Kohus on seisukohal, et hageja võttis endale sellega riski, et kui tõendamist ei leia tööandja poolt töölepingu tingimuste rikkumine, siis on hageja lahkunud töölt TLS §-s 79 lg 1 sätestatud etteteatamise tähtaega järgimata. Riigikohtu lahendis 3-2-1-120-05 punktis 12 on märgitud:“ Riigikohus on 30. septembri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-03 selgitanud, et kui vaidluse lahendamisel töövaidlusorganis selgub, et töötajal puudus õiguslik alus lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, kuid ta on töölt lahkunud ning tööandja ei ole vaidluse tõttu töölepingu lõpetamist vormistanud, on töövaidlusorganil õigus lugeda tööleping lõppenuks TLS § 79 lg-s 1 ettenähtud ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumisest alates.“ Kohus on tuvastanud, et E.K. ile ei ole esitatud distsiplinaarkaristuse määramise dokumente (allkirjastatud käskkirju), mistõttu E. K ei ole distsiplinaarkorras karistatud. Samas ei olnud E. K õiguslikku alust nõuda temaga sõlmitud töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel. Seega tuleb lähtuda Riigikohtu lahendites 3-2-1-120-05 ja 3-2-1-95-03 toodud seisukohast, et
töövaidlust lahendaval organil (kohtul) on nendel asjaoludel õigus lugeda E.K. i ja Maxima Eesti OÜ vahel sõlmitud tööleping lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel alates 02. septembrist 2007, so 1 kuu möödumisel töötaja avalduse esitamisest. Maxima Eesti OÜ on lõpetanud hagejaga töölepingu TLS § 86 p 6 alusel, so töötajapoolse töökohustuste rikkumise tõttu. TDVS § 21 lg 1 kohaselt tööandjal on õigus lõpetada tööleping distsiplinaarkaristuse korras töölepingu seaduse paragrahv 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel, järgides ... käesoleva seadusega ettenähtud karistamise tingimusi ja korda. Tööandja ei ole järginud distsiplinaarkaristuse määramise korda, seega ei olnud OÜ-l Maxima Eesti alust lõpetada E.K. iga sõlmitud tööleping TLS § 86 p 6 alusel. TLS § 117 lg 1 ja 2 kohaselt töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tööandja poolt on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni töötaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Arvestades asjaolusid, et hageja töötas kostja juures vähem kui aasta ja lahkus töölt TLS §-le 82 lg 1 viidates, kuid ei omanud sellel alusel töölepingu lõpetamiseks kohtu hinnangul piisavalt põhjust, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja hüvituse ühe kuupalga ulatuses. Kumbki pool ei ole vaidlustanud Töövaidluskomisjoni poolt tuvastatud hageja keskmist kuupalka, mis on 4679 krooni. Nimetatud summa on hageja brutopalk, millelt tuleb tööandjal kinni pidada kõik töötasult ettenähtud maksud. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 3 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on seisukohal, et hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.