4.Vabastada Vassili Volk Vyacheslav Gorbunovilt väljamõistmisele kuuluva riigi õigusabi tasu ja kulu riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Vyacheslav Gorbunov (hageja) esitas 26. juunil 2018 hagi Vassili Volki (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ja kahju hüvitamiseks. Hageja palus 22. aprilli 2021. a hagi terviktekstis mõista kostjalt hageja kasuks välja üürivõla 11 867 eurot ajavahemiku juunist 2016. a kuni aprillini 2019. a eest või alternatiivselt mõista kostjalt välja üürivõla 5200 eurot ajavahemiku juunist 2016. a kuni novembrini 2017. a eest ja kahju 7667 eurot tootmistsehhi kasutamise eest ilma seadusliku aluseta ajavahemiku novembrist 2017. a kuni aprillini 2019. a eest. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja kahju 6670 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 7. oktoobril 2013 üürilepingu tähtajaga 7. oktoober 2016 Pajualuse külas asuva tootmistsehhi rentimiseks. Lepinguga andis omanik (hageja) rentnikule (kostjale) üürile tootmistsehhi osa pindalaga 350 m2. Hageja hinnangul on see leping üürileping, kuna puuduvad rendilepingu tunnused. Lepingu esemeks olev kinnistu on Aktsiaseltsi VEGER GRUPP omandis, selle äriühingu likvideerijaks on määratud hageja. Enne likvideerimist oli hageja Aktsiaseltsi VEGER GRUPP ainuaktsionäriks ja juhatuse liikmeks. Aktsiaselts VEGER GRUPP andis 26. jaanuari 2007. a otsusega hagejale õiguse kasutada ja käsutada Aktsiaseltsi VEGER GRUPP omandis olevat kinnistut, sh anda kinnistu või selle osad üürile või rendile. Lepingu p-i 7.1. kohaselt pikeneb leping automaatselt, kui pooled ei teata selle lõppemisest. Pooled ei teatanud 7. oktoobril 2016 teineteisele lepingu lõpetamisest, seega muutus leping tähtajatuks. Kostja pidi lepingu eseme kasutamise eest tasuma üüri. Alates juunist 2016 kostja üüri ei tasunud. Hageja ütles 25. oktoobril 2017 lepingu üles ja palus vabastada ruumid hiljemalt
30.oktoobril 2017. Kostja ruume ei vabastanud. Hageja saatis kostjale 6. novembril 2017 lepingu ülesütlemisavalduse. Kostja jätkab ruumide kasutamist.
Lepingu p-i 2.1. kohaselt oli alates 1. jaanuarist 2016 kuni 7. oktoobrini 2016 üüritasu 333 eurot kuus. Alates lepingu ülesütlemisest on üürileandjal õigus võlaõigusseaduse (VÕS) § 135 lg 2 alusel nõuda abstraktselt arvestatud kahju hüvitamist kuni lepingu kehtivuse lõpuni (Riigikohtu 18. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-09). Kui üürileping öeldi üles 6. novembril 2017, siis on üürivõlgnevus 5200 eurot. Lisaks on kostja tegevuse tõttu (kasutusse antud seadmete rikkumine, hävimine) tekitatud kahju 6670 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõuded on tõendamata ja aegunud. Lisaks vara faktilisele üleandmisele kostjale, peaks hageja tõendama, et ruumid olid kostja valduses pärast 7. oktoobrit 2016. Hageja ja kostja lepingud erinevad üksteisest. Erinevusi kostjaga ei kooskõlastatud ja mingit teadet muutmise kohta pole kostja saanud. Rendieseme suurus on väiksem kui 350 m 2. Hageja esitatud esemete hindamisakt on koostatud 28. aprillil 2011, st enne lepingu sõlmimist ja ei seostu kostjaga. Kostjale neid esemeid üle antud ei ole ja kostja neid ei kasutanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 28. aprilli 2022. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7750 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlust ei ole selle üle, et poolte vahel on 7. oktoobril 2013 sõlmitud leping, millega hageja andis kostja kasutusse tootmistsehhi osa Pajualuse külas, Jõhvis. 26. märtsi 2019. a kohtuistungil selgitasid pooled, et kostja kasutas ruume autoremondi teenuse osutamiseks. Sellest tulenevalt on poolte vaheline leping rendileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 339 mõistes. Hageja (rendileandja) andis kostjale (rentnik) kasutamiseks tööstushoone ja võimaldas kostjal saada majandustegevusega (autoremont) kasu, kostja võttis asja kasutusse sellelt tulu teenimise eesmärgil. Rendilepingule kohaldatakse täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut (VÕS § 341). Lepingu p-i 7 kohaselt kehtib leping kuni 7. oktoobrini 2016 ning p-i 7.1. järgi pikeneb leping automaatselt, kui pooled ei teata lepingu lõpetamisest. Asja materjalides puuduvad tõendid selle kohta, et pooled oleksid soovinud lepingu lõpetamist. Järelikult muutus leping tähtajatuks. Kostja on esitanud aegumise vastuväite. Renditasu ja kahju hüvitamise nõuetele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg. VÕS § 338 lg 1 järgi on üürileandja poolt üüritud asja muutmise või halvendamise eest hüvitise saamise nõude aegumistähtaeg kuus kuud. Selle nõude aegumistähtaeg algab VÕS § 338 lg 2 teise lause järgi asja tagasisaamisest. Sama tähtaeg kehtib VÕS § 341 järgi rendileandja nõuete kohta rentniku vastu. 26. märtsi 2019. a kohtuistungil kinnitas kostja, et ta kasutab renditud asja. Sama on väitnud ka hageja. Seega võib järeldada, et VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud 6-kuuline tähtaeg ei ole alanud (tähtaja kulgemine algab asja tagasisaamisest hageja poolt). Hagi on esitatud 26. juunil 2018 ning järelikult ei ole hageja nõuded aegunud. Hageja väitel ütles ta lepingu üles, kuid need väited ei ole üheselt arusaadavad. Hageja väitis, et ütles lepingu üles 25. oktoobril 2017 ja 6. novembril 2017 ning et 25. oktoobri 2017. a kiri oli üürilepingu ülesütlemise hoiatus. Kostja on lepingu ülesütlemise teate kätte saanud. Ehkki
25.oktoobri 2017. a kiri on pealkirjastatud hoiatusena, on sellest selgelt nähtav hageja tahe leping üles öelda, sh nõuab hageja renditud asja vabastamist. VÕS § 353 lg 1 sätestab, et ülesütlemisest tuleb ette teatada vähemalt 6 kuud, kuid lepingu p-i 5 kohaselt peavad pooled lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ette teatama vähemalt üks kuu. Seega saab lugeda lepingu üles öelduks alates 26. novembrist 2017. Hageja palus mõista kostjalt välja 2400 eurot katuse remondi eest. Lepingu p-s 2.1. on märgitud, et hagejal puuduvad katuse remondi osas pretensioonid. Lepingu p-i 4 kohaselt teostab rentnik kord aastas ruumide jooksvat remonti. Hageja ei toonud välja, millise remondiga on tegemist, kuidas kujunes selle maksumus ega esitanud tõendeid selle kohta. Lepingust ja VÕS § 345
lg-st 1 ei tulene, et rentniku kohustus on teha kõikvõimalikku remonti. Rentnik peab oma kulul tagama lepingueseme tavapärase korrashoiu, tehes vajadusel väikest remonti ja parandustöid. Hageja rendi nõue on põhjendatud osaliselt ja lähtuda tuleb kostja poolt esitatud algsest lepingust, milles on rendi suuruseks 250 eurot kuus. Lepingut saab muuta ainult poolte kokkuleppel (VÕS § 13 lg 1). Sellist kokkulepet ei ole tuvastatud. Kostja on kogu menetluse jooksul leidnud, et rendi suurust ei ole muudetud. Rendi suurendamist hageja poolt ei saa pidada kokkuleppeks. Lepingust ei nähtu rendi tõstmise või lepingu muu ühepoolse muutmise alust ja tingimusi. Hageja nõuab renti alates juunist 2016, kuid hageja 25. oktoobri 2017 kirjast nähtub, et kostja on tasunud hagejale kuni 31. juunini 2016 renti 800 eurot. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja võlgnevus alates juulist 2016 kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o novembrini 2017, lepingujärgses ulatuses (250 eurot kuus) kokku 4000 eurot (16 kuud x 250 eurot). Lepingu ülesütlemine ei muuda üürniku rikkumist olematuks ega välista üürileandja nõudeid üürilepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Nõudes lepingu ülesütlemise järel kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel VÕS § 115 mõttes, on nõude sisuks VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 4 alusel üürilepingust saamata jäänud üüri, kui saamata jäänud tulu hüvitamine. Üüri maksmise kohustuse rikkumine on tekkinud kahjuga VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjuslikus seoses, kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes ning VÕS § 127 lg 3 tähenduses ka ettenähtav (Riigikohtu 5. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-15, p 25). Kuna kostja väitel kasutab ta rendieset ka peale lepingu ülesütlemist ja hageja nõuab renditasu kuni aprillini 2019, siis tuleb kostjalt välja mõista renditasu 250 eurot kuus, alates detsembrist 2017 kuni aprillini 2019, s.o 3750 eurot (15 kuud x 250). Hageja on üldsõnaliselt väitnud, et kostja on talle üle antud seadmeid rikkunud ja mõned neist on hävinud, millega on hagejale tekitatud kahju 6670 eurot. Hageja ei toonud välja, millised seadmed on kostjale üle antud, millised on hävinud ja millised on kahjustatud ning milline on nende väärtus. Samuti ei ole hageja esitanud oma nõuet kinnitavaid tõendeid. 28. aprilli 2011. a seadmete hinnang on koostatud üle kahe aasta enne kostjaga lepingu sõlmimist ja ei seostu poolte vahelise lepinguga. Lepingu p-i 6 järgi võtab rentnik vastu ruumid koos esemetega mõlema poole allkirjastatud inventari aktiga. Viidatud akti ei ole kohtule esitatud. Hageja ei ole tõendanud kahju hüvitamise nõude aluseid ja ulatust, mistõttu kahju 6670 euro hüvitamise nõue jääb rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata või alternatiivselt saata tsiviilasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt saab hagimenetluses menetlusosalise seletust käsitleda tõendina üksnes siis, kui see on kohtuistungil antud vande all samade reeglite kohaselt, kui toimub tunnistaja ülekuulamine. Kuna kostja ei ole 26. märtsi 2019. a kohtuistungil vande all seletusi andnud, siis ei saa kohus tugineda otsuses sellele, kui asjaolule, mille osas pooltel puudub vaidlus. Olukorras, kus kostja on kohtuistungi järgselt kirjalikes menetlusdokumentides korduvalt kinnitanud, et ei võta omaks mitte ühtegi hagiavalduses ja selle täiendustes esitatud väidet, mh ka seda, et kasutab peale hageja lepingu ülesütlemise avalduse esitamist edasi vaidlusaluseid ruume, ei saa kostja omaksvõttu ka eeldada. Kostja 13. mai 2019. a seisukoha kohaselt tekkis kostjal 2016. a kevadel kahtlus ruumide pindala vastavuses rendilepingule. Kostja mõõtis üle ruumide pindala ning selgus, et see on vähemalt 77 m2 väiksem (st 273 m2). Kostja teavitas 20. oktoobri 2016. a e-kirjas sellest hagejat
ning tasaarvestas hageja rendinõude, teavitades hagejat, et kostjal on ettemaks. Kostja teatas, et arvestab enamtasutud 1022 eurot 10 senti ettemaksuks ajavahemiku november 2016. a kuni 10. aprill 2017. a eest. Seega puudus kostjal võlgnevus 10. aprilli 2017. a seisuga. Hilisemal perioodil ei ole hageja esitanud kostjale pangaandmeid, kuigi kostja on neid järjepidavalt nõudnud. Kui kostja esitas kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis pidi kohus seda arvestama (Riigikohtu 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06). Kui kostja vastuses sisaldub vastuväitena omapoolne nõue, mida seadus ei luba esitada vastuväitena, siis peaks kohus eelmenetluses juhtima kostja tähelepanu asjaolule, et hagi vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle, kuid kostjal on õigus esitada vastuhagi (Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09, p 12). Maakohus on eelmenetluse reegleid rikkunud. Kostja tugines maksmisest keeldumise õigusele. Maakohus ei ole kostja väidet hinnanud. Kostjani jõudis teave, et hageja üürnikel on olnud probleeme sularahamaksetega, hageja ei ole neid aktsepteerinud ning maksete reaalset tegemist on võimatu hiljem tõendada. Kostja teavitas hagejat, et soovib edaspidi teha makseid hageja pangaarvele, mitte sularahas. Korduvalt paluti pangaarve andmeid, kuid neid ei ole kuni tänaseni esitatud. Ringkonnakohus selgitas 26. novembril 2020 tehtud määruses, et maakohtu 9. septembri 2005. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-450/05 on määratud Aktsiaseltsi VEGER GRUPP likvideerijaks aktsiaseltsi endine juhatuse liige Vjatšeslav Gorbunov (hageja). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus mh selgitama välja, kuidas on toimunud 9. septembri 2005. a tsiviilasjas nr 2-450/05 tehtud kohtuotsuse täitmine. Maakohus ei ole nimetatud osas seisukohta võtnud, seega on jätnud välja selgitamata ringkonnakohtu juhisest tulenevalt asja lahendamiseks olulise asjaolu. Kuigi hagejal võis olla õigus vaidlusaluse rendiruumi rentimiseks, ei ole maakohus välja selgitanud, millisel õiguslikul alusel on hagejale üle läinud õigus anda rendile vaidlusalust rendiruumi. Kui selgub, et hagejal puudus õigus anda asi rendile/allrendile, saab kostja keelduda hagejale rahalise kohustuse täitmisest ning nõudeõigus kostja vastu võib olla tekkinud hoopis Aktsiaseltsil VEGER GRUPP.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus on esitatud hilinemisega. AET-i andmete kohaselt toimetati kohtuotsus kostjale kätte 28. aprillil 2022. Seega oli apellatsioonkaebuse esitamise tähajaks 28. mai 2022. AET-i andmete kohaselt saabus kostja apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 30. mail 2022. Apellatsioonkaebus oli esitatud 31. mail 2022. Kostja väide, et ta ei ole omaks võtnud, et ta siiamaani kasutab renditud esemeid, on ebaõige. Kostja kinnitas 13. mai 2019. a menetlusdokumendi p-is 3.1., et vara on tema valduses ning ta on nõus valduse hagejale üle andma. Samuti on ebaõiged kostja väited selle kohta, et tal puudub hageja pangakonto number. Hageja pangakonto on märgitud hageja 27. juuni 2018. a menetlusabi taotluses. Lisaks esitas hageja 9. jaanuari 2020. a kirjas kostjale palve teha maksed hageja pangakontole, kirjas oli ka pangakonto number. Tsiviilasjas on esitatud tõendid selle kohta, et hagejal oli õigus sõlmida kostjaga rendileping ning et hageja on kinnisasja omanik alates 16. märtsist 2021.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda.
Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda TsMS § 654 lg 6 alusel neid kõiki.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud hagi osaliselt rahuldamata jätmise osas. Maakohtu otsus on vaidlustamata osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
8.Vastuseks hageja väitele apellatsioonkaebuse hilinenult esitamise kohta selgitab ringkonnakohus järgmist. Kostja sai maakohtu otsuse kätte 28. aprillil 2022, apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg oli 28. mai 2022. Kuivõrd 28. mai 2022 sattus laupäevale, siis saabus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg TsÜS § 136 lg 8 järgi 30. mail 2022. Ekslik on hageja väide, et kaebus esitati
31.mail 2022. Kostja esitas puudustega apellatsioonkaebuse (allkirjastamata) 30. mail 2022, seega tähtaegselt. Tegemist on puudusega, mida saab kõrvaldada. Kaebuse esitamise ajaks loetakse puudustega kaebuse kohtusse jõudmise aega.
9.Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes selle üle, et nad sõlmisid 7. oktoobril 2013 lepingu, millega hageja andis kostjale rendile tootmistsehhi asukohaga Pajualuse küla, Jõhvi vald. Pooled ei teavitanud 7. oktoobriks 2016 üksteist vastavalt lepingu p-le 7.1 lepingu lõppemisest, seega pikenes leping automaatselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega lepingu lõppemise osas. Hageja on kehtivalt lepingu üles öelnud 25. oktoobri 2017. a teatega (hoiatusega, I kd, tl 38–41), sellest on selgelt arusaadav hageja tahe leping lõpetada ning nõue ruumid vabastada. Vaidlust ringkonnakohtus ei ole ka selle üle, et kostja kasutas eset ka pärast lepingu lõppemist vähemalt kuni maakohtu kohtuistungi toimumiseni 26. märtsil 2019 (vt ringkonnakohtu
22.novembri 2022. a istungi protokoll).
10.Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus ei ole tuvastanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid, sh eelkõige seda, et hagejal oli õigus anda vaidlusalused ruumid rendile. Tsiviilasja materjalides on kinnistu omaniku Aktsiaseltsi VEGER GRUPP 26. jaanuari 2007. a otsus, otsuse kohaselt võib hageja kinnistut kasutada ja anda rendile (II kd, tl 107). Ringkonnakohus on 26. novembri 2020. a määruses märkinud, et asja uuel läbivaatamisel peab maakohus mh selgitama välja, kuidas on toimunud 9. septembri 2005. a tsiviilasjas nr 2-450/05 tehtud kohtuotsuse täitmine. Kostja jätab aga tähelepanuta, et ringkonnakohus selgitas samas määruses, et viidatud asjaolu ei mõjuta praeguses asjas tehtavat lahendit (III kd, tl 59).
11.Apellatsiooniastmes on vaidlus renditasu ja kahju hüvitamise nõude üle perioodi juuli 2016 – aprill 2019 eest, s.o maakohtu poolt rahuldatud nõuete osas. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et vaidlusaluse lepingu puhul on tegemist rendilepinguga VÕS § 339 mõistes. Rendilepinguga andis hageja kostja kasutusse tootmistsehhi ning kostja kohustus tasuma selle eest renditasu. Kostja kasutas hageja ruume autode remondiks, seega sellelt tulu teenimise eesmärgil. Kostja ei ole väitnud, et ta oleks pärast juunit 2016 hagejale renditasu maksnud. Seega on hagejal renditasu nõue kostja vastu perioodi juuli 2016 – oktoober 2017 (k.a) eest, s.o lepingu kehtivuse ajal kuni lepingu ülesütlemiseni. Maakohus leidis õigesti, et pärast lepingu lõppemist saab hageja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127–128 alusel. Nõudes lepingu ülesütlemise järel kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel VÕS § 115 mõttes, on nõude sisuks VÕS § 127 lg 1, § 128 lg 4 ja § 335 alusel üürilepingust saamata jäänud üüri kui saamata jäänud tulu hüvitamine. VÕS § 335 kohaselt kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja
viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist. Üüri maksmise kohustuse rikkumine on tekkinud kahjuga VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjuslikus seoses, kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes ning VÕS § 127 lg 3 tähenduses ettenähtav (Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 35). Eelnevast lähtudes on maakohus õigesti leidnud, et hagejal on kostja vastu kahju hüvitamise nõue lepingu ülesütlemisest kuni aprillini 2019, s.o ajani, mil kostja ruume kasutas.
12.Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et tal oli õigus keelduda renditasu maksmisest, kuna temani jõudis teave, et hageja üürnikel on olnud probleeme sularahamaksetega, hageja ei ole neid aktsepteerinud ning maksete reaalset tegemist on võimatu hiljem tõendada. Kostja nõudis hageja pangakonto numbrit, kuid hageja ei ole seda kostjale väljastanud. Kostja on tõendina esitanud 12. aprilli 2017. a e-kirja hagejale (II kd, tl 7, tõlge tl 16), milles teatas, et soovib edaspidi tasuda rendimaksed hageja arveldusarvele lähtudes ruutmeetrihinnast. Kostja ei ole e-kirja kättesaamist hageja poolt tõendanud. 7. oktoobri 2013. a rendilepingus ei ole renditasu makseviisis kokku lepitud. Seega iseenesest võis kostja maksta renditasu nii sularahas, kui ka ülekandega. Asjaolu, et kostjal ei olnud hageja pangakonto number väidetavalt teada, ei vabasta ta kohustusest tasuda renditasu. Ringkonnakohtu hinnangul saab kostja 12. aprilli 2017. a e-kirja käsitleda rendilepingu muutmise ettepanekuna, kuid kostja ei saa ühepoolselt muuta renditasu makseviisi või ühepoolselt määrata makseviisi. VÕS § 91 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täita sularahas. Rahalise kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses. Vaidlust ei ole, et pooled kasutasid sularahas arveldamist. Tähtsust ei oma seejuures hageja apellatsioonkaebuse vastuse väited, et kostjal oli hageja pangakonto number, kuivõrd see oli märgitud hageja 27. juuni 2018. a menetlusabi taotluses ja hageja 9. jaanuari 2020. a kirjas. Kostjale ei saa ette näha kohustuse tasuda pooltevahelisest lepingust tulenevad rendimaksed kohtule esitatud menetlusabi taotluses märgitud pangakonto numbrile, menetlusabi taotlus on adresseeritud kohtule, mitte kostjale. 9. jaanuari 2020. a e-kiri ei oma aga tähtsust seetõttu, et see on koostatud pärast hageja nõude aluseks olevat perioodi.
13.Pooled vaidlevad selle üle, kui suur on lepingujärgne rent. Pooled esitasid maakohtule kaks erinevat lepingu varianti, kusjuures hageja versioonile on tasu kohta tehtud käsikirjalised muudatused (I kd, tl 18–22) ning kostja versioonis (I kd, tl 91–94) need puuduvad. Maakohus lähtus renditasu suurust kindlaks määrates kostja poolt esitatud versioonist. Apellatsioonkaebuse kohaselt tegi kostja oktoobris 2016. a hagejale tasaarvestusavalduse, kuid maakohus ei ole sellega otsuse tegemisel arvestanud. Kostja 20. oktoobri 2016. a e-kirja (II kd, tl 7–8, tõlge tl 16–17) kohaselt tekkisid kostjal kahtlused renditava eseme pindala osas, mistõttu teostas kostja ruumide mõõdistuse. Mõõdistuse tulemusena selgus, et ruumide pindala on 350m2 asemel 273m2. Kostja tegi sellest tulenevalt ümberarvestuse tasutud renditasu osas ning leidis, et tal on tekkinud ettemaks 1022 eurot 10 senti ning selline ettemaks võimaldab kostjal kasutada ruume rohkem, kui viie kuu jooksul. Ringkonnakohus palus 22. novembri 2022. a istungil kostjat selgitada, millele kostja tugineb, väites, et pooltel oli kokku lepitud mitte üks konkreetne rendisumma, vaid poolte sooviks oli ruutmeetripõhine renditasu arvestus. Ringkonnakohus selgitas, et tasaarvestamine hinna suhtes oleks võimalik siis, kui pooled oleks kokku leppinud ruutmeetri hinnas ja see üleantud ese ei vastanud kokkulepitule. Lepingust ei ole üheselt arusaadav, et pooled oleks kokku leppinud
kindlas ruutmeetri hinnas. Pooled on kokku leppinud hinna vähendamises, kuid see on seotud esemele tehtavate töödega, mitte ruutmeetritega. Hageja poolt esitatud lepingus on tehtud mitmeid käsikirjalisi muudatusi, mida kostja ei aktsepteeri. Kostja poolt esitatud lepingus käsikirjalisi muudatusi ei ole. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja esindaja, et kostja aktsepteerib lepingus nimetatud summadena vaid 350m2 ja 250 eurot. Muid käsikirjalisi muudatusi kostja ei aktsepteeri. Ringkonnakohus selgitas, et hageja poolt esitatud lepingus on lepingu p-i 2.1. juures käsikirjaline märkus hinna 525 eurot kohta ning see on ainuke koht, kust võiks järeldada poolte soovi arvestada renti ruutmeetripõhiselt. Kostja kinnitas, et seda tasu suurust ta ei aktsepteeri. Lepingu p-i 2.1. teises lõigus on ruutmeetri tasuna märgitud 2 eurot / m2, mille kohaselt ka kostja väidetud rendipinna suuruse korral oleks rent suurem, kui 250 eurot kuus. See viitab sellele, et poolte tahe ei olnud suunatud ruutmeetri põhise tasu kokkuleppimisele. Kostja ei soovinud ringkonnakohtu istungil esitada täiendavaid tõendeid, millest võiks tuleneda poolte kokkulepe ruutmeetripõhise renditasu osas. Seega leiab ringkonnakohus, et praegu ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et pooled oleksid leppinud kokku muus renditasus, kui on lepingu p-s 2.1. märgitud 250 eurot kuus (I kd, tl 18, 20, 91, 93). Sellest tulenevalt mõistis maakohus põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja renditasu perioodi juuli 2016 – oktoober (k.a) 2017 eest kokku summas 4000 eurot, s.o 16 kuu eest (16*250). Üürileandja saamata jäänud üürist, st üürist teenimata jäänud kasu nõude sisuks on saamata jäänud tulu hüvitamine VÕS § 128 lg 4 ja § 335 järgi (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 35). VÕS § 128 lg 4 viimase lause kohaselt võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kui kostja oleks ruumid pärast lepingu lõppemist vabastanud, saanuks hageja need uuesti rentida vähemalt sama tasu suurusega, nagu oli kostjaga kokkulepitud tasu, s.o 250 eurot kuus. Kahju oli ettenähtav (VÕS § 127 lg 3) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Seega mõistis maakohus õigesti kahjuna välja 3750 eurot, s.o 15 kuu eest.
14.Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjale anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 8 p 1 alusel). See tähendab, et kostjal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ei riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 esimese lause alusel (Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23). See ei välista aga hageja menetluskulude kostja kanda jätmist (TsMS § 190 lg-d 1, 3). Maakohus rahuldas 13. mai 2020. a määrusega hageja riigi õigusabi taotluse ning andis hagejale riigi õigusabi kohustusega hüvitada täielikult riigi õigusabi tasu ja kulud. Kuivõrd hageja apellatsiooniastme kulud jäävad kostja kanda, siis on kostja hageja asemel kohustatud hüvitama riigile hagejalt väljamõistmisele kuuluva riigi õigusabi tasu ja kulud. TsMS § 190 lg 7 sätestab, et TsMS § 190 lg-tes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. TsMS § 190 lg 7 kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus ning kohtul tuleb selle tegemisel kaaluda, kas isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustuse kergendamiseks on mõjuv põhjus või mitte (Riigikohtu 14. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-10, p 10). Kohus saab esitatud asjaolusid arvestades kaaluda TsMS § 190 lg 7 kohaldamist ka omal algatusel
(Riigikohtu 12. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13, p 14). Ringkonnakohus, arvestades kostjale riigi õigusabi andmise otsustamisel tuvastatud asjaolusid, s.o eelkõige kostja majanduslikku seisundit, leiab, et kostja tuleb vabastada hageja riigi õigusabi tasu ja kulu riigi kasuks väljamõistmisest TsMS § 190 lg 7 alusel. Hageja ja kostja riigi õigusabi korras määratud esindajate tasu taotlused lahendatakse eraldi määrustega. (allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Vahur-Peeter Liin
Indrek Parrest
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.