Tsiviilasi nr 2-07-31914
Otsuse teinud kohtu nimi
Harju Maakohus
Otsuse kuupäev
Tallinn, 30.aprillil 2008
Kohtukoosseis
kohtunik Imbi Sidok
Kohtuasi
AV(isikukood xxx, elukoht: xxx) hagi AS-i B (registrikood xxx, asukoht: xxx) vastu 15 000.00 krooni saamiseks.
Asja läbivaatamise kuupäev
08.aprillil 2008 avalikul sisulisel kohtuistungil
Istungil osalenud menetlusosalised
hageja AV hageja lepinguline esindaja M Adamson kostja lepinguline esindaja T Friedenthal iseseisva nõudeta kolmanda isiku K & P OÜ seaduslik esindaja juhatuse liige V K
Kohtuotsuse resolutsioon • Jätta hagi rahuldamata. • Menetluskulud jätta hageja kanda. Pooltel on õigus Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel Harju Maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 632 ja § 633). I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt käendas AV(edaspidi hageja) AS-i B (edaspidi kostja) võlgnevusi OÜ A I , OÜ A H , OÜ C , OÜ H , OÜ H , OÜ R P , OÜ S T , OÜ Välimeri ja OÜ W K ees kokku 5 432 305.51 krooni ulatuses lihtkirjalike käenduskirjade alusel. Võlausaldajad loovutasid oma nõuded OÜ-le C . 03.05.2004 ütles OÜ C võlatunnistused üles ning nõudis võlgnevuste kohest tasumist. Kostja ei ole kunagi vaidlustanud võlatunnistusi ega nende aluseks olevaid asjaolusid. 03.05.2004 sõlmisid hageja ja OÜ C ühiste kavatsuste protokolli ja aktsiate ostu-müügilepingu, millega hageja müüs OÜ-le C 79 240 (99,0500%) AS-i B aktsiat hinnaga 1 (üks) kroon, tingimusel, et aktsiate müügist saadava tulu arvelt vähendab OÜ C hageja kohustusi, mis tulenevad käenduslepingutest. OÜ C tulu aktsiate ostmisel seisnes aktsiate tegeliku väärtuse
asemel 1 krooni maksmises. AS B aktsiate tegeliku väärtuse nimetas hageja 03.05.2004 ettepanekus, korrates seda 02.07.2004 ettepanekus. Kuna OÜ C venitas võla vähendamise akti tegemisega, tegi hageja 26.08.2004 avalduse tasaarvestuseks, millega tasus OÜ-le C kostja eest võlgnevusi ja hageja muid kohustusi kokku 6 875 464.00 krooni ulatuses. OÜ C tasaarvestusele vastuväiteid ei esitanud. Tulenevalt eeltoodust on hageja seisukohal, et ta on käendajana täitnud OÜ C poolt omandatud kostjavastased võlanõuded ja omab tagasinõudeõigust kostja vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 152 lg 1 alusel. Eeltoodu alusel on hageja seisukohal, et kostja võlgneb talle 5 432 305.51 krooni, kuid hageja nõuab kostjalt selle osalist (15 000.00 krooni ulatuses) tasumist. Samuti palub hageja jätta menetluskulud jätta kostja kanda. Vastuses kostja kirjalikule seisukohale lisas hageja, et tasaarvestusele tehtavad vastuväited tuli vastavalt VÕS § 200 lg-le 4 teha kirjalikult ning edastada tasaarvestatavale poolele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-72-05 asunud seisukohale, et tahteavaldus on mõistlik anda kätte viisil, mida tahteavalduse tegija saab hilisema võimaliku vaidluse käigus usaldusväärselt tõendada. Kirjaliku dokumendina vormistatud tahteavalduse isiklikul üleandmisel on võimalik selle hilisema tõendamise jaoks võtta saajalt allkiri või tahteavaldus üle anda tunnistajate juuresolekul. Tulenevalt eeltoodust oleks OÜ C pidanud edastama oma vastuväited hagejale õigeaegselt ning kirjalikult. Kuna seda ei tehtud ning aktsiate võõrandamise tehingut ei ole vaidlustatud, on tasaarvestus jõus ning kehtiv. Kostja ei ole õige isik vaidlustama hageja ja OÜ C vahel sõlmitud 03.05.2004 aktsiate ostu-müügilepingut ega ühiste kavatsuste protokolli sõlmimise asjaolusid. Hageja on seisukohal, et hageja ja OÜ C sõlmisid AS B aktsiate ostu-müügilepingu hinnaga 1 kroon + aktsiate tegeliku väärtuse arvel tasaarvestuse tegemiseks kostja võlaga summas 5 432 305.51 krooni. Kuskil ei ole hageja ja OÜ C kokku leppinud, et niinimetatud tasaarvestatav tulu tekib omakorda aktsiate edasimüügist kolmandatele isikutele. Vastupidi, 03.05.2004 ühiste kavatsuste protokollist nähtub, et pooled pidasid silmas 03.05.2004 ostu-müügitehingut. Ka asus OÜ C oma ainuaktsionäri õigusi koheselt teostama. Seega ei olnud poolte vahel vaidlust tehingu hinnas, vaid OÜ C pahausksena ei teinud nõuete tasaarvestamise lõplikku akti. Sisulisel kohtuistungil jäi hageja lepinguline esindaja esitatud nõude ja põhjenduste juurde ja viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 69 ning lisas, et hinnapakkumine muutub kehtivaks selle teise poole poolt kättesaamisega. Hageja lisas, et tasaarvestamisel võttis ta AS-i B aktsiate hinna määramisel aluseks: bilanss – lühiajalised kohustused + rahvusvahelised litsentsid. Rahvusvaheliste vedude litsentsid on ja olid ka tehingu tegemise ajal ettevõttele väga väärtuslik vara. II Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnista. Nii kirjalike kui suuliste vastuväidete kohaselt ei ole hagejal kunagi olnud nõuet, mida tasaarvestada OÜ C nõudega ning seega puudub hageja nõudel alus, mistõttu on 26.08.2004 tasaarvestuse näol tegemist tühise tehinguga. 01.09.2004 esitas OÜ C hageja tasaarvestuse avaldusele vastuväite, milles on kinnitanud, et OÜ C ei tunnista hageja tasaarvestuse avaldust ning on esitanud ka vastavad põhjendused. Nimetatud põhjendustest selgub, et hagejal puudus nõue, mida OÜ C nõudega tasaarvestada. 03.05.2004 ühiste kavatsuste protokolli sisuks on poolte kokkulepe, mille kohaselt tasaarvestatakse OÜ C nõue hageja vastu osas, milles OÜ C poolt AS-i B aktsiate müügist saadud vahendid ületavad 03.05.2004 aktsiate ostu-müügilepingus määratud aktsiate hinda, see on 1.00 krooni. Kuna 26.08.2004 hageja tehtud tasaarvestuse avalduse ajaks ei olnud AS B aktsiate müüki toimunud, ei saanud hageja omada nõuet OÜ C vastu. Hageja poolt sai olla tasaarvestuse teostamise eelduseks OÜ C kohustus tasuda hagejale tasaarvestuse avalduses osundatud summa. Kostja on seisukohal, et ühiste kavatsuste protokollist taolist OÜ C kohustust ei tulene ning seega puudub hagejal nõue mistahes tasaarvestuse teostamiseks. AS-i B näol oli 2004.aastal tegemist sisuliselt maksejõuetu äriühinguga, millest oli teadlik ka hageja kui AS B juhatuse liige ning raamatupidamise eest vastutanud isik. Asjaolu, et hageja märkis tasaarvestuse avaldusse temale sobiva summa, ei saa tähendada seda, et tal oleks olnud vastava summa ulatuses nõudeõigus OÜ C vastu. Samuti on
kostja seisukohal, et hoolimata hageja väidetest OÜ C tasaarvestuse vastuväite mittekättesaamise kohta, tuleb nimetatud vastuväidet arvesse võtta. VÕS § 200 lg 4 ei sätesta, et vastuväide peaks olema esitatud kirjalikult või koheselt pärast tasaarvestuse teostamist, vaid üksnes selle, et tasaarvestada ei saa nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja nõue on vaieldav, seega ei saanud seda tasaarvestada. Lisaks käesolevale vaidlusele, on hageja esitanud Harju Maakohtule hagiavalduse OÜ C vastu, milles loeb enda poolt 26.08.2004 OÜ-le C esitatud tasaarvestuse avalduse kehtetuks ning nõuab OÜ-lt C AS-i B aktsiate tagastamist. Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi kostja lepinguline esindaja esitatud seisukohtade juurde ja lisas, et tunnistaja ütlustega on tõendatud, et aktsiate ostu-müügilepingu sõlmimise hetkel oli hageja ja OÜ C tahe suunatud sellele, et hiljem võõrandada AS-i B aktsiad ja saadava tulu arvelt hageja kohustusi vähendada. Tunnistaja ütlustega on tõendatud ka asjaolu, et OÜ C proovis müüa AS B aktsiaid kolme miljoni krooni eest, kuid müük ebaõnnestus, kuna ettevõte oli väärtusetu ja omakapital negatiivne. AS B turuväärtus ei saanud olla selline nagu on märkinud hageja tasaarvestuse avalduses. Tunnistaja ütlustega on tõendatud ka asjaolu, et 2004.aastal esitas OÜ C vastuväite hageja tasaarvestuse avaldusele ja see edastati hagejale posti teel. AS B aktsiate müügihinna määramise aluseks pidi olema tulevikus koostatav akt. Tunnistaja ütluste kohaselt oleks akti kuupäevaks pidanud olema aktsiate võõrandamise kuupäev, mil oleks selgunud aktsiate väärtus. VÕS § 20 lg 1 kohaselt on nõustumuseks otsene tahteavaldus. Hageja poolset hinnapakkumist ei saa lugeda kehtivaks ka sama sätte lg-st 2 tulenevalt. III Iseseisva nõudeta kolmanda isiku kostja poolel seisukoht OÜ K & P (edaspidi iseseisva nõudeta kolmas isik) toetab kostja vastuväiteid hagile ning on seisukohal, et hagi on alusetu ja täies ulatuses põhjendamata. Iseseisva nõudeta kolmas isik on seisukohal, et hagejal ei saa olla käendaja tagasinõudeõigust kostja vastu, kuna ta ei ole kunagi täitnud kostja eest kohustusi ei OÜ C ega ka hilisemate võlausaldajate ees. Hagejal puudub tasaarvestuse tegemise alus, tasaarvestuse avalduse formaalse kehtivuse korral on hageja poolt nõude suuruse ühepoolne määramine vastuolus heade kommetega ning hageja on tasaarvestanud nõude, millele on esitatud vastuväide ning mida VÕS § 200 lg 4 alusel ei saa tasaarvestada. Eeltoodu alusel palub OÜ K & P jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Sisulisel kohtuistungil jäi iseseisva nõudeta kolmas isik esitatud seisukohtade juurde ja lisas, et AS B ei ole võlgnevust tasunud, kuid kostja ja iseseisva nõudeta kolmanda isiku vahel käivad läbirääkimised. IV Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste esindajate seisukohad ja tunnistaja T A ́e ütlused ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi rahuldamisele ei kuulu.
tasaarvestus ei ole jõus, kuna tolleaegne võlausaldaja esitas sellele 01.09.2004 vastuväite (t lk 31); 2) tasaarvestus on tühine, kuna hagejal puudus tasaarvestuse avalduse esitamise hetkel sissenõutavaks muutunud nõue tolleaegse võlausaldaja vastu.
juhtorgan asus täitma aktsionäri kohustusi ja kasutama aktsionäri õigusi (muuhulgas valis ümber juhatuse, milline hakkas kostja igapäevast majandustegevust juhtima). Tunnistaja T.A e, tolleaegse võlausaldaja juhatuse liikme, ütluste kohaselt oli tema juhitud äriühing omandanud hulga võlanõudeid muuhulgas hageja vastu; saadi kokku ja selle tulemusena pakkus hageja ühe võimaliku tagatisena AS-i B aktsiaid, ettevõtte ülevõtmist; seda ka tehti ja selle kohta koostati ühiste kavatsuste protokoll; võlausaldaja eesmärgiks oli tagada hageja nõue aktsiatega ja tulevikus nende võimalikult suure hinnaga edasimüümise tulemusena saadava tulu arvelt katta hageja kohustused; võlausaldajal puudus ostu-müügitehingu sõlmimise hetkel ülevaade ettevõttest; aktsiate omandamise eesmärgiks oli omandada kontroll nende üle selleks, et need realiseerida; protokolli ja ostu-müügilepingus ei olnud asja hinda, kuna tehingute sõlmimise hetkel pooled seda ei teadnud; tema OÜ-s C töötamise ajal (kuni november 2004) püüti ühel korral aktsiaid edasi müüa umbes 3 miljoni krooni eest, avaldati ka vastav kuulutus Äripäevas, kuid seoses äriühingu halva finantsseisuga see ei õnnestunud. Hageja on selgitanud kohtule, et 03.05.2004 sõlmitud tehingute eesmärgiks oli sama ostumüügitehingu (temalt OÜ-le C ) alusel tasaarvestuse tegemine peale hinna määramist vastava aktiga vormistades ning et mingit edasimüüki ei pidanud toimuma. Hageja ei osanud selgitada, miks ostu-müügitehingus koheselt hinda ei määratud. Kohtule on esitatud dokumentaalse tõendina hageja ettepanek 02.07.2004 võlausaldajale (t lk 43). Sellest nähtub, et hageja tegi võlausaldajale muuhulgas ettepaneku teha ühiselt kindlaks AS B väärtus aktsiate üleandmise hetke seisuga ja teha samas ulatuses kohene tasaarvestus. Seega tõendab nimetatud dokumentaalne tõend, et hageja müüjana oli ka koheselt peale tehingute sõlmimist seisukohal, et tasaarvestus tehakse 03.05.2004 tehingu alusel, arvestades kindlaks tehtavat äriühingu väärtust sel ajahetkel, kuid kuna tegemist on vaid ühe lepingupoole poolt koostatud dokumendiga, ei tõenda see piisava veenvusega poolte tegelikke kokkuleppeid tehingu sõlmimisel. Kohus võtab 03.05.2004 tehingute tõlgendamisel arvesse kõiki kohtule esitatud asjakohaseid tõendeid (ostu-müügileping, ühiste kavatsuste protokoll, tunnistaja ütlused, 02.07.2004 ettepanek) kogumis ja lähtub VÕS § 29 lg-dest 4 ja 5. Nimetatud sätte lg 4 kohaselt kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lg 5 p-de 3 ja 4 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ja lepingu olemust ning eesmärki. Ostu-müügileping vastab VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud müügilepingu mõistele --- pooled olid leppinud kokku müüdava asja, selle hinna ja omandi ülemineku ostjale. Vaba turumajanduse tingimustes kujuneb asja hind reeglina pooltevahelisel kokkuleppel. Seega ka lepingus sisalduv hind iseenesest ei tõenda poolte vahel muude kokkulepete olemasolu. Küll aga tõendab poolte vahel seonduvalt ostu-müügilepinguga täiendava kokkuleppe olemasolu ühiste kavatsuste protokolli viimane lõik: “Pooled avaldavad, et AS B aktsiate müügist saadava tulu arvelt vähendatakse võlgniku võlgnevust võlausaldaja ees ning selle kohta tehakse eraldi akt.“ Asja sisulise arutamise tulemusena on kohus seisukohal, et tsiteeritud kokkuleppe teisiti mõistmiseks, kui teevad seda kostja ja kolmas isik, puudub põhjendus. Arvestades asjaolu, et protokolli eelviimases lõigus avaldab võlgnik, et „on müünud talle kuuluvad aktsiad“ (sõna „müüma“ mineviku vormis; seega pidi olema protokolli allkirjastamise hetkel ostu-müügileping juba sõlmitud), saavad sõnad „ aktsiate müügist saadav tulu“ tähendada vaid tulevikus saadavat tulu. Müügist, millele tugines hilisemas tasaarvestuse avalduses hageja, pidi olema protokolli allkirjastamise ajahetkel juba tulu saabunud (juhul, kui keegi sellest tulu sai). Seega sai „saadava tulu“ näol olla tegemist vaid tulevikus saabuva tuluga, milline aga sai tekkida vaid nn edasimüügist. Asjas ei ole tõendatud, et tasaarvestamise avalduse tegemise ajahetkeks oleks järgmine müük toimunud. Seega ei olnud võlausaldajal tekkinud
kohustust koostada akt võlgniku võlgnevuse vähendamise kohta ega arvestuslikku alust, millest lähtuvalt võlga vähendada. Kohus on samuti seisukohal, et olukorras, kus käendaja väitele võla tasumise kohta vaidleb vastu lisaks põhivõlgnikule ka võlausaldaja (antud kohtuasjas iseseisva nõudeta kolmas isik) ning kus nad mõlemad kinnitavad võlgnevuse üle senini läbirääkimiste pidamist, lasus käendajal tõendamiskoormus, et tõendada tema poolt võlgnevuse tegelikku ja üheselttõlgendatavat tasumist. Antud asjas hageja seda ei suutnud. Kohus on seisukohal, et selleks ei oleks piisanud ka hageja poolt vande all antud seletusest, sest on mõistlik eeldada, et hageja oleks ka vande all olnud samadel seisukohtadel, millised nähtuvad hagiavaldusest, tema kirjalikest seisukohtadest kui kohtuistungil antud selgitustest. Need seisukohad olid aga vastandlikud ostu-müügilepingu teise poole seisukohtadega (millised on tõendatud tunnistaja ütlustega) ja ka analüüsitud dokumentaalsete tõenditega. Eeltoodust tulenevalt ei oma seega ka tähtsust, kas võlausaldaja esitas hageja 26.08.2004 kuupäeva kandavale avaldusele vastuväite ning kas hageja sai selle kätte. Samas soovib kohus lisada, et juhul, kui nimetatud vastuväite saatmine ja kättesaamine omaks antud asjas tähtsust, ei oleks nimetatud asjaolud leidnud käesolevas menetluses tõendamist. Seadus ei näe tõepoolest ette kohustuslikke vorminõudeid vastuväitele, kuid hilisema õigusvaidluse korral peab isik olema võimeline veenvalt tõendama selle saatmist. Juriidilise isiku poolt tähtkirja saatmist (vastavalt tunnistaja T.A e ütlustele väljastati OÜ-st C kõik dokumendid, välja arvatud arved, tähtkirjadega) ei ole võimalik veenvalt tõendada ainuüksi äriühingu juhatuse liikme tunnistajana antud ütlusega. Tunduvalt veenvamateks tõenditeks oleksid kohtu jaoks erinevad dokumentaalsed tõendid: kinnitus AS-st Eesti Post, väljavõte saatja posti registreerimise kaustast või muu taoline.
I.Sidok
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.