Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

temperatuuril -35 kraadi. Hageja ei andnud kostjale üle kaupade kvaliteedisertifikaati, mille tulemusena ei olnud võimalik kaupa kostja majandustegevuses kasutada. Kostja ei tellinud hageja esitatud arvel nr 001284 märgitud kaupa artikkel 0002 Pallet, vaid kaupa nr P12.A.01.NOS Pallet White. Eeltoodust teavitati hagejat telefoni teel. Kostja tegi ettepaneku kaup välja vahetada, mida hageja ei teinud, samuti ei olnud ta nõus hinna alandamisega. Kuivõrd hageja ei ole täitnud korduvatele suulistele pretensioonidele vaatamata müügilepingust tulenevaid kohustusi, on kostja poolne müügihinna kinnipidamine õigustatud. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ning jättis hageja menetluskulud kostja kanda. Käesolevas asjas on tuvastatud, et kostja võttis hageja tarnitud kauba vastu, kuid jättis selle eest tasumata. Kohus leidis, et kostja ei tõendanud vastuväidet, et ta tellis hagejalt teistsugust kaupa, kui viimane talle tarnis. Samuti on tõendamata, et kostja oleks esitanud saadud kauba suhtes hagejale pretensioone. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja tarnis kostjale kaupa, mida kostja tegelikult ei tellinud ja mis ei vastanud kostja esitatud tingimustele. Kauba liigi tellimise osas lasus tõendamiskoormus kostjal, kuid kostja selliseid tõendeid ei esitanud. Ka selles osas, et kostja esitas väidetavalt kauba suhtes hagejale pretensioone, lasus tõendamiskoormus kostjal. Maakohus leidis, et tunnistaja L. B ütlused (tl 93-94) ei tõenda, millist kaupa telliti, kas kauba kvaliteedisertifikaati nõuti ja kas pretensioon telefoni teel esitati. Tunnistaja sõnade kohaselt ta nimetatuga ei tegelenud ega olnud sellega kursis. Tunnistaja ütlusi kauba mittevastavuse kohta ei pidanud kohus usaldusväärseteks, kuivõrd tunnistaja ei mäletanud kauba olemust ega liiki, tähiste olemasolu sellel, väites, et „mäletab ähmaselt“. Tõendamata on asjaolu, et kostja oleks nõudnud kauba kvaliteedisertifikaati enne hagimenetlust. Kohus luges tõendatuks, et toodetel olid vastavad hügieeni- ja kvaliteedisertifikaadid. Kostja oli ka varem tellinud sama kaupa ja 11.02.2005 oli varasema tellimuse alusel väljastatud talle tema nõudmisel kvaliteedisertifikaat. Käesoleval juhul on kostja rikkunud lepingut sellega, et on saanud kauba, kuid jätnud selle eest tasumata. Tõendamist ei ole leidnud, et kostjal oleks olnud õigus keelduda kauba eest tasumisest. Kostja ei ole ka taotlenud lepingu muutmist (VÕS § 97). VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 6 sätestatu kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja viivist. Seega on hageja nõuded põhjendatud ja kostjalt tuleb välja mõista põhivõlg 47 263 krooni (VÕS § 108 lg 1), viivis 5239, 40 krooni ja viivis põhinõude rahuldamiseni VÕS §-s 94 sätestatud protsendina põhinõudest (s.o hagi esitamise seisuga 9,75% aastas) iga nõude rahuldamisega viivitatud päeva eest (VÕS § 94 lg 1, § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1). Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus jagas tõendamiskoormuse poolte vahel ebaõigesti. Kostjal ei lasunud kohustust tõendada kauba liigi tellimist. Kuna hageja nõue tugines väitel, et kostja tellis kaupa „Pallet“, pidi tema seda tõendama (TsMS § 230 lg 1). Kostjal ei olnud võimalik esitada tõendeid selle kohta, millist kaupa ta ei tellinud. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, asudes seisukohale, et kostja on rikkunud lepingut kauba eest tasumata jätmisega. VÕS § 217 lg 1 kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele. VÕS § 217 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt ei vasta asi muuhulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi või kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse.

Kuna hageja ei esitanud kvaliteedisertifikaate, mis kuulusid kauba juurde, siis ei vastanud tellitud kaup kostja poolt soovitule. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kooskõlas VÕS §-ga 211 oli hageja kohustatud esitama koos kaubaga valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks kõik vajalikud dokumendid ning selle kohustuse täitmata jätmisega rikkus hageja lepingut. Kostja ei olnud kohustatud kvaliteedisertifikaate nõudma, sest nende esitamine oli hageja seadusest tulenev kohustus. Selle mittetäitmisega rikkus hageja suulist müügilepingut ning kostjal oli õigus kasutada seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta kaebuse rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Maakohus ei rikkunud tõendamiskoormuse jagamisel menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Kohus märkis otsuses õigesti, et on piisavalt tõendatud asjaolu, et hageja on sertifikaadi üle andnud, s.o oma lepingust tulenevad kohustused täitnud. Seetõttu ei ole apellandi tuginemine VÕS § 211 lg-le 1 õigustatud. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub kaevatava kohtuotsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ta neid. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue on tõendatud ning tuleb rahuldada. Kohus ei jaganud tõendamiskoormust ebaõigesti. Vaidlust ei olnud poolte vahel selles, et hageja tarnitud kaup oli kostjale üle antud, mistõttu lasus kostjal kohustus tõendada, miks ei lasu tal kohustust selle kauba eest tasuda. Antud juhul olid pooled sõlminud suulise müügilepingu, mille täpseid tingimusi sai määratleda vaid teadaolevate ja tõendatud asjaolude põhjal. Apellant on viidanud õigesti TsMS § 230 lg-st 1 tulenevale põhimõttele, kuid sellele tugineva seisukohaga ei saa kolleegium nõustuda. Nimetatud sätte kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega – kui kostja väitis, et tellitud kaup ei vastanud kokkulepitud tingimustele, siis lasus temal kohustus seda tõendada. Maakohus ei jätnud tähelepanuta kostja vastuväidet kvaliteedisertifikaadi puudumise kohta. Kohus märkis õigesti, et kostja ei tõendanud, et ta oleks enne käesolevat kohtumenetlust kauba kvaliteedi kohta hagejale pretensioone esitanud, s.h nõudnud kvaliteedisertifikaadi esitamist. Asjas ei leidnud tõendamist, et nimetatud kauba osas oleksid pooled kauba tarnimise järgselt üldse mingeid väitlusi pidanud. Pealegi on tõendatud, et hageja on eelnevalt sama kauba kohta kostjale kvaliteedisertifikaadi ka esitanud. Kostja väide, et ta tegi hagejale ettepaneku kaup välja vahetada või alandada hinda, millega hageja ei nõustunud (vastus hagiavaldusele – tl 44-45), jäi seega paljasõnaliseks. Kohtul ei olnud alust kahelda hageja poolt 14.02.2007 esitatud selgituses („vastused kohtu küsimustele“ – tl 59-60), mille kohaselt on hageja kaupade kataloogis toodud tabel, mille järgi jagatakse kaup kaheks grupiks tulenevalt materjalist – PP või HDPE ning et vaidlusalune toodang oli tehtud materjalist HDPE, mida saab kasutada temperatuuril +60° C kuni –35° C (kastidel vastava tähisega kleebis). TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis nimetatud sättest tulenevalt peab apellant hüvitama vastustaja apellatsioonimenetluse kulud. Ü. Jänes

G. Kivinurm

M. Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.