Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD JA KOHTUOTSUSE SELGITUSED

TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral õiguslikult põhjendatud v.a osaliselt viiviste osas. Hageja nõude aluseks on X OÜ ja kostja vahel 13.05.2019 sõlmitud tarbijakrediidilepingu nr TL3411812. Nõue on 31.12.2019 loovutatud hagejale. Kostjale on hagimaterjalid kättetoimetatud teadaande avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kuna tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi, on tüüptingimuste kehtivuse kontrollimine kohtu kohustus. Kui kohtu ees on vaidlus tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu 30.10.2013 otsus 3-2-1-106-13 p 24). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 10.05.2016 otsus 3-2-1-25-16 p 13). Viidatud Riigikohtu lahendi 2(4)

kohaselt tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Käesolevas asjas leppisid pooled kokku viivisemääras 0,1% päevas. Kuna seadusjärgne viivisemäär oli laenulepingu sõlmimise ajal 8% aastas (0,022% päevas), siis ületab kostjaga kokku lepitud viivise määr seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt. Tegemist on seega eelduslikult tühise tingimusega. Kohus selgitab, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist (vt Riigikohtu 03.06.2020 otsus 2-17-7502 p 13). Seadusandja eesmärk on olnud tarbijate kaitsmine. Kuna lepingust tulenev viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on poolte kokkulepe viivisemäära kohta tühine ja hagejal on võimalik nõuda kostjalt viivise väljamõistmist seadusjärgses määras vastavalt üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue hageja nõutud perioodi 26.12.2019 - 11.08.2022 eest 1402,54 eurot (6672,67 × 0,022% × 960). Hageja viivisenõue jääb 5003,22 euro ulatuses rahuldamata (6405,76– 1402,54). Menetluskulud Kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulud kannab see menetluspool, kelle kahjuks otsus tehakse (TsMS § 162 lg 1). Hageja kannab menetluskulud ise, kui kostja võtab hagi kohe õigeks ning kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks (TsMS § 168 lg 6). Kohus teeb otsuse kostja kahjuks. Seetõttu jätab kohus TsMS 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda. TsMS 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse, et kohus rahuldab hagi ulatuses, mis oleks vastanud hagihinnale 9 302,32 eurot, so ca 65% hagihinnast, jätab kohus menetluskulud 65% ulatuses kostja kanda ning 35% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 174 lg 1). Hageja palub mõista kostjalt menetluskuluna välja riigilõivu 910 eurot ja lepingulise esindaja kulu 480 eurot (4 t x 120 eurot/t + käibemaks). TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 910 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot tund (ilma käibemaksuta) ei pea kohus põhjendatuks. Võttes arvesse kujunenud kohtupraktikat, käesoleva asja sisu ja mahtu peab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot/1 tund (käibemaksuta). Esindajal kulus järgnevatele toimingutele 4 tundi: täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja

3(4)

komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule. Kohus peab ajakulu põhjendatuks kokku 1,5 tunni ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud eelkõige hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele (sh materjalidega tutvumisele ja lisade komplekteerimisele) lugeda 1,5 tundi. Seega on hageja põhjendatud menetluskuluks 1060 eurot (910 + 150). Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 689 eurot (1060x65%). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.