Menetlusosalised ja nende Hageja TОО «Алматыкiтап Баспасы» (Almatõkitap esindajad ringkonnakohtus Baspasõ. Kasahstani äriühing), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Vitali Šipilov ja Leonid Tolstov Kostja Star Cloud OÜ (registrikood 12731921), seaduslik esindaja AR, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Maarja Pild ja Peeter Paul Mõtsküla, Menetluse liik
10. oktoober 2022, kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 06.10.2021 otsus hagi rahuldamata ja läbivaatamata jätmise osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 1-5). Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.TОО «Алматыкiтап Баспасы» (Almatõkitap Baspasõ) (hageja) esitas 21.12.2020 Harju Maakohtule hagi Star Cloud OÜ (kostja) vastu, mida täiendas hiljem korduvalt. Maakohus jättis 08.04.2021 määrusega hageja osa nõuded läbi vaatamata ja sellega seotud menetluskulud hageja kanda.
2.Hageja esitas 20.05.2021 hagi tervikteksti, milles palus tuvastada, et poolte vahel 05.05.2018 sõlmitud litsentsileping („Эксклюзивный лицензионный договор/Eksklusiivne litsentsileping“) ei ole kostja 24.10.2019, 20.04.2020, 23.12.2020 ega 22.02.2021 avalduste tulemusena lõppenud ega muutunud.
3.Hagiavalduse kohaselt on hageja üks Kasahstani suuremaid kirjastusi. Oluline osa hageja tegevusest on õppekirjanduse väljaandmine. Kostjale kuulub õppematerjalide veebiplatvorm Opiq ja veebitööriist Opiq CMS õppematerjalide toimetamiseks ning ka vastavad autoriõigused. Pooled sõlmisid 05.05.2018 eksklusiivse litsentsilepingu, mille kohaselt andis kostja hagejale 5 aastaks ainulitsentsi Opiq kaudu õppematerjalide levitamiseks ja neile juurdepääsu andmiseks ning ka Opiq kasutusõiguste müümiseks. Leping hõlmab Kasahstani ja teiste Kesk-Aasia riikide (Kõrgõzstan, Usbekistan, Tadžikistan ja Türkmenistan) territooriumi. Hageja kohustus maksma kostjale litsentsitasu õppematerjalide müügilt summas 15% müügitulust. Kohustusi õppematerjalide turustamiseks ega kindlas ulatuses läbimüügi korraldamiseks hagejal litsentsilepingu alusel ei olnud. 22.08.2019 sõlmisid pooled litsentsilepingule lisa, milles leppisid n-ö pilootprojektina kokku litsentsitasu maksmise erikorra perioodiks september 2019 – mai 2020. Selle aja eest kohustus hageja tasuma kostjale litsentsitasu kindla summana – 5000 eurot kuus, st kokku 45 000 eurot. Hageja on nimetatud litsentsitasu ka maksnud.
4.Juba 2 kuud pärast litsentsilepingu lisa sõlmimist, s.o 24.10.2019, esitas kostja hagejale nõudekirja, milles heitis ette, et litsentsilepingu senise kehtivusaja jooksul ei olevat hageja täitnud oma kohustust müüa Opiq kasutusõigust lepingu territooriumil. Sellest tulenevalt andis kostja hagejale ühekuise tähtaja litsentsilepingu täitmiseks ja selle tõendamiseks,
hoiatades, et vastasel juhul muudab ta litsentsilepingust tuleneva ainulitsentsi lihtlitsentsiks. 19.11.2019 saatis hageja kostja nõudekirjale vastuse, milles juhtis tähelepanu, et tal ei ole litsentsilepingu alusel kohustust õppematerjale ega Opiq kasutusõigust müüa. Samas esitas hageja üksikasjaliku kirjelduse tegevustest, mida ta oli Opiq turustamiseks ette võtnud. Kuigi hageja oli müünud Opiq kasutusõigust kostja 24.10.2019 nõudekirjas toodud tähtaja jooksul, teatas kostja ometi 20.04.2020 kirjas, et kuna hageja pingutused Opiq kasutusõiguste müümisel ei olnud piisavad, siis litsentsilepinguga antud ainulitsents olevat 25.11.2019 muutunud lihtlitsentsiks. Kostja viitas, et hageja on kaotanud ainulitsentsi litsentsilepinguga hõlmatud territooriumil, ning märkis, et kostjal on nüüd samuti õigus Opiq’ut levitada ja müüa selle kasutusõigusi.
5.Hageja tehtud kulutused 2018.-2020. aastatel Opiq turustamiseks moodustavad umbes 453 216 eurot. Hageja sõlmis 2020. a jooksul Opiq kasutusõiguste müügiks 75 haridusasutusega kokku 77 hankelepingut. 31.03.2021 seisuga oli hageja sõlminud 137 lepingut. Hagi esitamise ajaks oli hageja kostjale maksnud litsentsitasu kokku 63 233,50 eurot. 12.11.2020 teatas kostja, et alustas koostööd kirjastusega Mektep ning Mektep teostab Opiq platvormil e-õppematerjalide pilootprojekti. Tagantjärele on ilmne, et kostja poolt ainulitsentsi lõpetamisel esitatud põhjendused olid otsitud ning tegelik põhjus seisneski selles, et saaks asuda koostööd tegema hageja konkurendiga.
6.Pärast hagi esitamist saatis kostja hagejale 23.12.2020 teatise litsentsilepingu lõpetamise kohta, milles teatas, et on otsustanud litsentsilepingu lõpetada seisuga 24.01.2021. Lisaks 24.10.2019 ülesütlemisele ainulitsentsi osas ning 23.12.2020 ülesütlemisele on kostja esitanud 22.02.2021 veel ühe ülesütlemise avalduse tuginedes litsentsitasu maksmata jätmisele.
7.Seega on kujunenud olukord, kus hageja on faktiliselt jäänud ilma Opiq ainulitsentsist. Seetõttu on hageja sunnitud pöörduma kohtu poole tuvastamaks, et kostja tegevuse tulemusena 05.05.2018 litsentsileping ei lõppenud ega muutunud. Kostjal ei olnud õigust muuta litsentsilepingut ainulitsentsist lihtlitsentsiks. Kostja ei saanud lepingut muuta ka muul alusel. Hageja ei ole litsentsilepingut rikkunud. Hageja leiab, et litsentsilepingu 23.12.2020 ülesütlemine on alusetu, kuna VÕS § 196 nõuded ei ole täidetud. Lepingu punktist 10.3 ei tulene iseseisvat alust lepingu lõpetamiseks. Ka 22.02.2021 ülesütlemine on alusetu. Kostjal puudus ülesütlemiseks õiguslik alus ning kuna hageja on oma makseviivituse heastanud, siis on ülesütlemine karistuslik ja sellisena vastuolus nii litsentsilepingu kui ka seadusega. Kostja üksnes juhtis hageja tähelepanu 05.01.2021 arve osalisele tasumisele ning ei olnud ülesütlemisest hoiatanud. Kostja vastus
8.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja esitas oma seisukohtade tervikteksti 17.06.2021.
9.Kostja on seisukohal, et hagejal ei ole tuvastushuvi kõigi ülesütlemisavalduste kehtivuse osas ning hageja ei ole oma õiguslikku huvi ka tõendanud. Kostja on 05.05.2018 eksklusiivse litsentsilepingu kehtivalt üles öelnud. Kostja on 24.10.2019 teinud lepingu ülesütlemise hoiatuse. 05.05.2018 eksklusiivne litsentsileping reguleerib lepingu eset, lepingu territoriaalset ulatust ning poolte õigusi ja kohustusi. Leping sätestab, et kostja annab hagejale ainuõiguse veebiplatvormi Opiq kasutusõiguse müügiks teistele kirjastajatele või muudele asutustele, mis tegutsevad Kasahstani Vabariigi ja Kesk- Aasia (Kõrgõzstani, Usbekistani, Tadžikistani, Türkmenistani) territooriumil. Litsentsilepingust tuleneb selgelt, et kostjal on kohustus võimaldada teiste kirjastuste (asutuste) ligipääs Opiq platvormile ning kostjal on kohustus kohelda teisi kirjastusi ja asutusi heas usus ning teisi kirjastusi mitte diskrimineerida. Seega on pooled reguleerinud lepingus ka teiste kirjastajatega seonduvat ning lepingu eesmärgiks oli algusest peale, et kostja platvormil tegutseb mitmeid erinevaid kirjastajaid, kellele on all-litsentse müünud hageja. Kuigi vaidlusalune litsentsileping on sõlmitud 05.05.2018, siis Kõrgõzstani, Usbekistani, Tadžikistani, Türkmenistani territooriumil äritegevus puudub. Hageja ei ole tõendanud, et on võtnud nendes riikides äritegevuse algatamiseks konkreetseid samme. Samal ajal on kostja intellektuaalomandi vastu nendes riikides huvi. Ka Kasahstanis ei ole Opiq’ut kättesaadavaks tehtud erinevatele kirjastajatele ja muude asutustele, kes pakuks laialdase valikuga õppekomplekte. Hageja on sisuliselt keeldunud koostööst kõige suuremate Kasahstani kirjastajatega nagu Atamura ning probleeme on olnud suhtlusel ka kirjastusega Mektep. Hageja esindajad on ise kinnitanud, et ei ole oma tegevust suunitlenud teistele kirjastustele Opiq platvormi müügiks, vaid hageja keskendub ainult oma õpikute müügile. Õpikute laialdast valikut hageja ei paku. Tõele ei vasta ka hageja väide, et Opiq platvormi Kasahastani turule sisenemine on just hageja töö tulemus. Hageja on ilma kostjalt selleks luba saamata sisuliselt väitmas, et hageja näol on tegemist Opiq platvormi loojatega.
10.Juhuks, kui kohus peaks tuvastama, et 23.12.2020 eksklusiivse litsentsilepingu ülesülemine ei kehti, esitas kostja 22.02.2021 uue ülesütlemisavalduse seoses litsentsitasu osalise maksmata jätmisega ning leping on üles öeldud 31.03.2021 seisuga. Kostja esitas hagejale litsentsilepingu alusel 05.01.2021 arve summas 13 606,00 eurot. Kostja tegi hagejale korduva meeldetuletuse, s.o 19.01.2021 ja 01.02.2021, juhtides hageja tähelepanu, et arve kuulub täies mahus lepingu kohaselt tasumisele. 22.02.2021 seisuga oli arve endiselt 5924 euro ulatuses tasumata. Hageja maksekäitumises on esinenud viivitusi ja probleeme ka enne 22.02.2021 ülesütlemist ja 05.01.2021 esitatud arvet. Hageja on 2020. a aprillikuu arve osas pöördunud 14.05.2020, s.o üks päev enne maksetähtaega, kostja poole ja palunud tasu alandada. Põhjenduseks on toodud COVID-19 pandeemia, kuid tegelikkuses tõendeid selle kohta, et hagejat tegevust seoses lepinguga oleks pandeemia mõjutanud, ei esinenud. Hageja lepinguga ette nähtud tähtajal, s.o 15.05.2020, aprillikuu arvet ei tasunud.
11.Kostja ei ole kunagi müünud samasisulist litsentsi, mis annaks edasimüügiõiguse ühelegi isikule, peale hageja. Mektep ei ole saanud litsentsi müüa Opiq platvormi. Hageja väidetavate turunduskulude küsimus ei oma antud asjas tuvastusnõude lahendamisel tähtsust. Igal juhul ei ole tõendatud kulude tegemine või kandmine just seoses hageja platvormiga.
12.16.09.2021 Kasahstani ajakirjanduses avaldatust selgus, et hageja on asunud kasutama hageja platvormi koopiana paistvat elektrooniliste õpikute platvormi, mis selgitab hageja huvi puudumist kostja platvormi levitamiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
13.Harju Maakohtu 06.10.2021 otsusega jättis kohus hagi rahuldamata. Samuti jättis kohus läbi vaatamata hageja nõude tuvastada, et 05.05.2018 litsentsileping poolte vahel ei ole kostja 24.10.2019, 20.04.2020 ega 23.12.2020 avalduste tulemusena lõppenud ega muutunud. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 14 295 eurot, millele lisandub seadusjärgne viivis. Kohus jättis toimikust välja hageja 31.03.2021 avalduse lisana 5 esitatud tõendid (dtl 316-2948).
14.Kohus tuvastas, et pooled vaidlevad selle üle, kas 05.05.2018 leping kehtib. Kohus kontrollis esmalt kõige viimase ülesütlemisavalduse (22.02.2021, kostja 26.02.2021 avalduse lisa 7, dtl 254, tõlge dtl 256) kehtivust. Selle avaldusega teatas kostja hagejale lepingu ülesütlemisest põhjusel, et hageja oli jätnud tähtaegselt tasumata litsentsitasu 5924 eurot. Hageja võttis omaks, et oli jätnud tähtaegselt selle summa kostjale tasumata ning et ta tasus selle summa 23.02.2021 (08.04.2021 istungiprotokolli lk 4, dtl 2999). Vastavas ulatuses oli hageja jätnud tasumata kostja 05.01.2021 arve (kostja 26.02.2021 avalduse lisa 5, dtl 250). Arvest nähtuvalt oli selle tasumise tähtpäevaks 19.01.2021, mis on kooskõlas lepingu p-s 8.1.2 sätestatuga (tasumise tähtaeg 10 tööpäeva arve esitamisest - hagiavalduse lisa 1, dtl 19, tõlge lk 25). Hagejale oli juba enne lepingu ülesütlemist teada, et kostja käsitleb tekkinud võlgnevust lepingu rikkumisena. Hageja enese väitel toimus poolte vahel suhtlus arves kajastatud litsentsitasu vähendamiseks seoses hageja ja tema kolmandast isikust lepingupartneri vahel tekkinud tasuvaidlusega (hageja 20.05.2021 avalduse p 2.19, dtl 3023). 19.01.2021 ja 01.02.2021 e-kirjadega nõudis kostja hagejalt arve tasumist (kostja 26.02.2021 avalduse lisa 6, dtl 251, tõlge dtl 252). Kostja 01.02.2021 e-kirjas sisaldub kostja selgesõnaline nõue, et hageja tasuks arve koheselt. Seega on tõendatud, et arve tasumisega viivitamisega rikkus hageja lepingut.
15.Kostja tugines lepingu ülesütlemisel lepingu p-le 9.4.1 (ülesütlemisavalduse p (I), dtl 254). Selle sätte järgi on üle 30 päeva kestev viivitus litsentsitasu maksmisel lepingu oluline rikkumine (dtl 19). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 1 ja 196 järgi oli kostjal õigus leping sellistel asjaoludel üles öelda. Lepingu p 10.6 järgi kohaldub lepingule Eesti õigus. Kuna tegemist oli poolte kokkuleppe kohaselt olulise rikkumisega, ei ole rikkumise raskuse hindamiseks iseenesest vaja kohaldada VÕS § 116 lg-s 2 sätestatud näidisloetelu. Samas vastas rikkumine eespool tuvastatud asjaoludest järelduvalt VÕS § 116 lg 2 p 2 ja 3 tunnustele – lepingu punktist 9.4.1 järelduvalt oli tasu maksmine hiljemalt 30 päeva jooksul selle sissenõutavaks muutmiseks kostja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu ning hageja poolne rikkumine oli tahtlik. Kohus ei nõustu kostja arvamusega VÕS § 116 lg 3 p 5 asjakohasusest käesolevas vaidluses, sest viidatud säte muudab oluliseks rikkumise, mis seda muidu pole. Käesoleval juhul oli aga poolte kokkuleppest tulenevalt tegemist olulise
rikkumisega ja rikkumise selline kvalifitseerimine ei sõltunud täiendava tähtaja andmisest rikkumise kõrvaldamiseks. Samas nõudis kostja hagejalt võla tasumist 01.02.2021 e-kirjaga enne seda, kui teatas lepingu ülesütlemisest. Lepingu p 9.4.1 mõju vaidlusalusele rikkumisele ei välista see, et kostja ei kasutanud lepingu p-s 9.3 ettenähtud õigust teenuste osutamise peatamiseks. Leping ei piira p 9.4 mõju p 9.3 kohaldamisalaga. Leping ei piira kostjale seadusega antud õigusi lepingu ülesütlemiseks.
16.Hageja väidab alusetult, et lepingu ülesütlemine oli pahauskne. Hageja põhjendas oma seisukohta sellega, et lepingu ülesütlemine oli karistuslik, kostja otsis ettekäändeid lepingu lõpetamiseks ja püüdis 22.02.2021 avaldusega parandada varasemates ülesütlemisavaldustes esinevaid puudusi (hageja 20.05.2021 avalduse lk 16) ning et kostja soovis hagejat kahjustada (17.09.2021 istungiprotokolli lk 10, dtl 3124). Soov lepingust vabaneda ei saa iseenesest tuua kaasa lepingu ülesütlemise kehtetust. Lepingu ülesütlemine on alati sellisest soovist kantud. On loomulik, et lepinguga mingil põhjusel rahulolematu pool otsib õiguslikke võimalusi õigussuhte lõpetamiseks ja nende võimaluste õiguspärane kasutamine ei saa iseenesest olla taunitav. Pole ebatavaline, et pool, kelle suhtes leping on üles öeldud, saab näidata teatud kahjuliku tagajärje tekkimist temale lepingusuhte lõppemise tulemusel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja ütles lepingu üles eesmärgiga põhjustada hagejale kahju. Nõustumine hageja käsitlusega hea usu põhimõtte kohaldamisest muudaks sisutühjaks poolte kokkuleppe vaidlusaluse rikkumise olulisuse kohta ning seadusest tuleneva õiguse lepingu ülesütlemiseks sellisele rikkumisele tuginedes.
17.Eelnimetatud põhjustel asus kohus seisukohale, et lepingu ülesütlemine kostja 22.02.2021 avaldusega oli kehtiv ja leping on selle tulemusel lõppenud. Seetõttu jättis kohus rahuldamata hageja nõude 22.02.2021 ülesütlemise õigusmõju puudumise tuvastamiseks.
18.Hageja nõuded kostja varasemate kujundusavalduste mõju puudumise tuvastamiseks jätab kohus läbi vaatamata juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p-st
2.Hagejal pole näidanud ära põhjendatud huvi olemasolu nende nõuete lahendamiseks (TsMS § 368 lg 1). Kohus on seda hagejale selgitanud (08.04.2021 istungiprotokolli lk 2 ja 3). Hageja kinnitas 08.04.2021 eelistungil, et kostja pole lepingu ülesütlemisele vaatamata takistanud tema ligipääsu portaalile (protokolli lk 3). Kostja avaldas pärast lepingu ülesütlemist korduvalt valmidust lubada hagejal Opiq veebiplatvormi kasutamise jätkamist (kostja 17.06.2021 avalduse p 4.4, dtl 3044; 17.09.2021 istungiprotokolli lk 12). Nagu kohus hagejale selgitas, võiks hagejal olla lepingu varasema kehtimise tuvastamiseks õigustatud huvi juhul, kui kostja oleks põhjustanud lepingu rikkumisega hagejale kahju ja hageja nõuaks selle hüvitamist. Seda aga hageja teinud pole. Kohus peab kõnealuste nõuete läbivaatamata jätmist õigemaks nende sisulisest lahendamisest ja rahuldamata jätmisest, sest kui kostja siiski on hagejale lepingu rikkumisega kahju põhjustanud, säilib hagejal võimalus selle kahju hüvitamise nõudmiseks tulevikus (TsMS § 426 lg 1).
Apellatsioonkaebus
19.Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistada tervikuna, v.a osas, milles kohus jättis toimikust välja hageja 31.03.2021 avalduse lisana 5 esitatud tõendid. Hageja palub teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning tuvastada, et 05.05.2018 litsentsileping poolte vahel ei ole kostja 24.10.2019, 20.04.2020, 23.12.2020 ega 22.02.2021 avalduste tulemusena lõppenud ega muutunud või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
20.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud menetlusõigust, sh ebaõigesti hinnanud tõendeid. 22.02.2021 ülesütlemiseks puudus alus nii litsentsilepingus kui ka seaduses, samuti oli ülesütlemine pahauskne. Kohtu tõlgendus on vastuolus litsentsilepingu süsteemiga ning litsentsilepingu eesmärgiga. Kohtu tõlgenduse tõttu kaotaks osa lepingutingimusi oma mõtte. 22.02.2021 ülesütlemiseks puudus alus, kuna litsentsilepingus oli selge erikokkulepe, et litsentsitasu maksmisega viivituse korral on leping võimalik peatada, mitte aga koheselt üles öelda. Maakohtu seisukoht, et leping ei piira p 9.4 mõju p 9.3 kohaldamisalaga, on vastuolus VÕS § 29 lõikest 6 tuleneva tõlgendamisreegliga, mille järgi lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, võttes aluseks mh lepingu olemust ja eesmärki. Koosmõjus punktidega 9.3 ja 9.5 on selge, et litsentsilepingu p 9.4.1 mõtteks ei saa olla võimaldada litsentsilepingu lihtsamat lõpetamist (võrreldes lepingu peatamisega), mh on see vastuolus litsentsilepingu tähtajalise olemusega. Täidetud ei ole ka VÕS § 116 lg 2 p 3 kohaldamise eeldused. Hageja ei ole lepingut tahtlikult rikkunud. Maakohtu seisukoht, mille järgi tuleneb litsentsilepingu punktist 9.4.1, et tasu maksmine hiljemalt 30 päeva jooksul on kostja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu, on selges vastuolus litsentsilepingu punktiga 9.3, mille järgi on olulise rikkumise tagajärg lepingu peatamine. Täiendava tähtaja osas ei ole asjakohane ka maakohtu viide kostja 01.02.2021 nõudekirjale, kuna selles kirjas ei andnud kostja hagejale mingit tähtaega ega sidunud seda ka litsentsilepingu ülesütlemise võimalusega. Hagejal oli ka õigus pidada litsentsitasu kinni, kuna kostja oli lepingurikkumises, sest ei võimaldanud ainulitsentsi.
21.22.02.2021 ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega – asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et kostjal avanes võimalus sõlmida hageja konkurendiga leping, mistõttu kostja asus aktiivselt otsima võimalusi hagejaga sõlmitud lepingust osaliselt või täielikult vabanemiseks. Kostja etteheited hagejale on otsitud ning esitatud vaid ülesütlemise aluse näivuse tekitamiseks.
22.Maakohus on sisuliselt leidnud, et 22.02.2021 ülesütlemine oli seaduslik ning teiste ülesütlemiste õiguspärasust eraldi ei analüüsinud. Teiste ülesütlemiste osas on maakohus ebaõigesti leidnud, et hagejal puudub nende õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi ja jätnud hagi selles osas läbi vaatamata, sh jätnud hageja sellekohased väited alusetult tähelepanuta. Maakohtu põhjendused õigustatud huvi osas jäävad paljasõnaliseks ja arusaamatuks. Tuvastusnõude eeldused olid täidetud ning hagejal on põhjendatud huvi kõigi ülesütlemiste kehtetuse tuvastamiseks. Maakohus on jätnud arvestamata, et
24.10.2019 ütles kostja litsentsilepingu üles vaid ainulitsentsi osas, st isegi kui 22.02.2021 ülesütlemine oleks õiguspärane, jääks lahendamata küsimus, missugusel kujul kehtis litsentsileping perioodil 24.10.2019 – 22.02.2021 – kas ainu- või lihtlitsentsina. Ainulitsentsi lõppemine on aluseks aga litsentsitasu alandamisele ja enammakstud litsentsitasu tagasinõudmisele, samuti muudele hageja lepingulistele õigustele. Samuti mõjutab kõigi vaidlusaluse ülesütlemise kehtivuse hindamine menetluskulude jaotust.
23.Maakohus on ebaõigesti mõistnud hagejalt välja kostja menetluskulud täies ulatuses. Kohus on jätnud sisuliselt kontrollimata kostja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse. Vastus apellatsioonkaebusele
24.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja läbivaatamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tsiviilasi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
26.Hageja palus hagis tuvastada, et litsentsileping ei ole kostja 24.10.2019 ja 20.04.2020 avalduste tulemusena lõppenud ega muutunud. Hageja selgitas, et kostja esitas 24.10.2019 hagejale nõudekirja litsentsilepingu täitmiseks, hoiatades, et vastasel juhul muutub ainulitsents lihtlitsentsiks; 20.04.2020 kirjas teatas kostja, et ainulitsents muutus alates 25.11.2019 lihtlitsentsiks. Ühtlasi palus hageja hagis tuvastada, et litsentsileping ei ole kostja 23.12.2020 ja 22.02.2021 ülesütlemisavalduste tulemusena lõppenud ega muutunud.
27.TsMS § 368 lg 1 sätestab, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohus on 03.10.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-97-13 p-s 10 selgitanud, et olukorras, kus teine lepingupool on teinud tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks, on lepingupoolel üldjuhul olemas õiguslik huvi, saamaks selgust, kas leping kehtib või mitte, kuna sellest sõltub, millised õigused ja kohustused tal lepingust tulenevalt on. Arvestades eeltoodut ning seda, et hageja on selgitanud oma huvi lepingu täitmise vastu, siis on ringkonnakohtu hinnangul hagejal tuvastushuvi lepingu kehtivuse suhtes.
28.Kolleegiumi arvates on maakohus aga ebaõigesti kontrollinud 22.02.2021 ülesütlemisavalduse kehtivust enne 23.12.2020 ülesütlemisavalduse kehtivuse kontrollimist. 23.12.2020 ülesütlemisavaldusega ütles kostja lepingu üles alates 24.01.2021. 22.02.2021 ülesütlemisavaldusega ütles kostja lepingu üles alates 31.03.2021. Kostja on menetluses läbivalt tuginenud mõlema ülesütlemisavalduse kehtivusele.
Kolleegium leiab, et kui 23.12.2020 ülesütlemisavaldus on kehtiv, siis ei ole 22.02.2021 ülesütlemisavaldusel enam õiguslikku tähendust, kuna selleks ajaks oli leping juba lõppenud. Seega tuli enne kontrollida 23.12.2020 ülesütlemisavalduse kehtivust. Selles osas ei ole maakohus aga sisulist lahendit teinud, vaid ebaõigesti jätnud tuvastushuvi puudumise tõttu nõude läbi vaatamata.
29.VÕS § 196 lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Vastavalt VÕS § 196 lg-le 2, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. Maakohus kontrollis üksnes 22.02.2021 ülesütlemisavalduse kehtivust, leides, et see on kehtiv. Kostja esitas 22.02.2021 ülesütlemisavalduse, kuna 05.01.2021 arve kohaselt pidi hageja tasuma 19.01.2021 kostjale 13 606 eurot, millest hagejal oli 18.02.2021 veel tasumata 5924 eurot. Vaidlust pole, et hageja tasus selle summa 23.02.2021. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nimetatud ülesütlemisavalduse kehtivuse kontrollimisel rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8). Maakohus leidis, et kuna lepingu punktis 9.4.1 on nimetatud olulise lepingurikkumisena kasutustasu maksmisega viivitamist rohkem kui 30 kalendripäeva, siis sai kostja lepingu VÕS § 196 alusel täiendavat tähtaega andmata üles öelda. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole analüüsinud lepingut sisuliselt. Lepingu p 9.3 sätestab, et lepingu olulise rikkumise korral on kostjal õigus katkestada teenuse osutamine Opiq’is, teatades sellest ette 10 kalendripäeva. Lepingu 9.4 järgi on lepingu oluliseks rikkumiseks kasutustasu maksmisega viivitamine rohkem kui 30 kalendripäeva (p 9.4.1) ja autoriõiguse rikkumine suures ulatuses (p 9.4.2). VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 6 tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks püüdnud tuvastada poolte ühist tegelikku tahet, selle võimatusel lähtuma sellest, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, ning arvestanud lepingu kui terviku olemust ja eesmärki. Sealhulgas ei selgu maakohtu otsuse põhjendustest, miks lepingu punktis 9.4 sätestatud lepingu oluline lepingurikkumine kohaldub ka lepingu ülesütlemisele olukorras, kus lepingus on kasutatud olulise rikkumise mõistet üksnes seoses teenuse katkestamisega, ning lepingus endas ei ole reguleeritud lepingu ülesütlemist olulise lepingurikkumise tõttu. Samuti ei selgu maakohtu lahendist sisulisi põhjendusi, miks tuleb lepingut tõlgendada nii, et sama rikkumine on aluseks nii teenuse osutamise peatamisele kui ilma täiendavat tähtaega andmata lepingu ülesütlemisele.
Maakohus selgitas samuti, et kuigi lepingust tulenevalt sai kostja öelda lepingu üles täiendavat tähtaega määramata, on kostja siiski nõudnud 01.02.2021 e-kirjaga võla tasumist. Maakohtu otsusest ei selgu, kas maakohus leidis, et isegi kui kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine on nõutav, siis on see nõue täidetud. 01.02.2021 e-kirjaga on kostja nõudnud hagejalt arve viivitamatut tasumist. VÕS § 114 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Käesoleval juhul ei olnud 01.02.2021 e-kirjas täiendavat tähtaega määratud. Kui maakohus pidas silmas seda, et täiendava tähtaja andmise nõue on täidetud, siis jääb otsusest selgusetuks, milline oli VÕS § 114 lg 1 teise lause järgne mõistlik tähtaeg kohustuse täitmiseks. Maakohtu hinnangul vastas hageja lepingurikkumine ka VÕS § 116 lg 2 p 2 ja p 3 tingimustele. VÕS § 116 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu või kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et hageja rikkus lepingut tahtlikult VÕS § 116 lg 2 p 3 tähenduses. Samuti ei selgu maakohtu otsusest, miks on maksetähtaja ületamine rohkem kui 30 päeva niivõrd oluline rikkumine, et selle tagajärjel kaotas teine pool huvi lepingu täitmise vastu. Lisaks ei ole kostja ise lepingu ülesütlemisavalduses VÕS § 116 lg 2 p-le 2 tuginenud. Hageja on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et tal oli õigus litsentsitasu osaliselt kinni pidada, kuna kostja rikkus lepingut ning ei võimaldanud talle ainulitsentsi. Kolleegium märgib, et hageja väide, et tal oli õigus litsentsitasu osaliselt kinni pidada, on uus väide. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud seda väidet esitada juba maakohtu menetluses. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus nimetatud väite tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4).
30.Nagu eelnevalt märgitud, kontrollis maakohus põhjendamatult 22.02.2021 ülesütlemisavalduse kehtivust enne 23.12.2020 ülesütlemisavalduse kehtivuse kontrollimist. Lisaks ei lahendanud maakohus 23.12.2020 ülesütlemisavaldusega seonduvat hageja nõuet sisuliselt, vaid jättis selle tuvastushuvi puudumise tõttu ebaõigesti läbi vaatamata. Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohus asja ise lahendada.
31.Hageja on hagiavalduses tuginenud ka sellele, et kostja on 24.10.2019 ja 20.04.2020 avaldustega muutnud lepingust tuleneva ainulitsentsi lihtlitsentsiks. Hageja on palunud kohtul tuvastada, et poolte vahel sõlmitud litsentsileping ei ole nimetatud avalduste alusel muutunud. Maakohus leidis, et hagejal ei ole selle nõude osas tuvastushuvi ning jättis nõude läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et vähemalt olukorras, kus maakohus peaks tuvastama, et 23.12.2020 ja 22.02.2021 avalduste tulemusel ei ole leping lõppenud, on hagejal tuvastushuvi selguse saamiseks, kas hagejal on ainulitsents või lihtlitsents. Seda ei muuda ka kostja väide, et ta ei ole kunagi teinud hagejale takistusi veebiplatvormi Opiq kasutamisel ega müünud samasugust litsentsi teistele isikutele. Hagejal on tuvastushuvi ka
juhul, kui kostja käitumine on vastuoluline. Aga ka olukorras, kus maakohus leidis, et 22.02.2021 ülesütlemisavaldus on kehtiv, jättis maakohus 24.10.2019 ja 20.04.2020 avaldustega seotud tuvastushuvi hindamisel kaalumata, kas tuvastushuvi nende nõuete menetlemise osas võib mõjutada see, et hagiavalduse maakohtule esitamise ajal ei olnud veel 23.12.2020 ja 22.02.2021 ülesütlemisavaldusi tehtud.
32.Kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, siis tuleb tsiviilasi saata tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.