Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1 426,56 eurot, intressi 203,43 eurot, viivise 262,43 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot. M M sõlmis 03.08.2016 xxx OÜ-ga laenulepingu xxx, mille järgi on kostja kasutanud lepingu xxx alusel limiiti kuni 1 500,00 euroni. Kostja kohustus koos intressidega tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 36 kuu jooksul. Kostja on saadud raha kasutanud, kuid tagasimaksmise kohustust täitnud ei ole. Krediidiandja on teinud kostja arvelduskontole väljamakseid perioodil 05.08.2016 kuni 22.01.2021 kogu summas 3 940,00 eurot. Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 46,20% aastas. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega. Krediidiandja andis 30.06.2021 kostjale täiendava tähtaega kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ning pakkus võimaluse ka läbirääkimisteks, kuid see ei andnud soovitud tulemust, mistõttu ütles 21.07.2021 Krediidiandja lepingu üles ning loovutas nõude OK Incure OÜ-le. Kui klient võtab oma krediidikontolt mingi summa kasutusse, kujuneb vastavalt lepingus sätestatud põhimõtetele minimaalne kuumakse, mille klient peab krediidiandjale igal juhul tasuma. Kuna krediidikonto lepingu iseloomust tulenevalt maksegraafik puudub ning ka minimaalse kuumakse summa on muutumises, sõltuvalt sellest, kuidas klient oma krediidikontot kasutab, siis saadab krediidiandja kliendile igakuiselt ka arve minimaalse kuumakse summa kohta. Vastavalt krediidiandja poolt edastatud laekumiste arvestuse tabelile on kostja teinud lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid põhisumma katteks summas 2 513,44 eurot. Kostja viimane makse põhiosa katteks summas 61,25 eurot oli 08.04.2021. Pärast lepingu lõppemist kostja ei teinud ühtegi tagasimakset põhivõlgnevuse katteks. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga 1426,56 eurot (3940,00 – 2513,44). Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress summas 203,43 eurot (16,49 + 186,94), mis tuleneb seisuga 08.04.2021 intressi jäägist 16,49 eurot ning alates viimasele tagasimaksele järgnevast päevast 09.04.2021 kuni lepingu ülesütlemiseni 21.07.2021 summas 186,94 eurot. Hageja arvestab viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 22.07.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 14.12.2021 intressiga võrdses määras. Kostja võlgneb hagejale viivist 262,43 eurot. Kohtuvälise menetluse käigus püüdis hageja korduvalt võtta võlgnikuga ühendust kokkuleppe sõlmimiseks. Selleks on hageja saatnud kostjale võlateatised nii kostja kodusele aadressile, kui ka e-posti aadressile. Esimene nõudekiri saatis hageja kostjale 21.07.2021. Seejärel saatis hageja kostjale meeldetuletused, et kostjal on lahendamata võlakohustus hageja ees. 16.09.2021 saatis hageja hagihoiatuse teavitades kostjat kohtumenetlusega kaasnevatest tagajärgeest. Samuti helistas hageja kostja mobiiltelefonile, kuid see ei andnud soovitud tulemust. Kõik kontaktandmed olid märgitud kostja poolt laenulepingu sõlmimisel. Kostja ei teavitanud oma kontaktandmete muutmisest. Kõik eelpool mainitud toimingud on vajalikud võlgnikuga ühenduse saamiseks. Need kulutused tekivad küll võlausaldaja enda tegevuse tulemusel, kuid on samas tingitud võlgniku makseviivitusest. Hageja on seisukohal, et sissenõudmiskulude nõue summas 50 eurot on õigustatud ning on seadusega kooskõlas. Sissenõudmiskulude nõue ei

kahjusta hageja hinnangul kostjat ebamõistlikult, kuna võlausaldajal on teatud piirangud sissenõudmiskulude osas, mis on seadusega reguleeritud. Kostja vastus hagile Kostjal puudub võlgnevus hageja OK Incure OÜ ees. Hageja väidab, et nõue on loovutatud, kuid nõude tegelik omanik xxx AS ei ole nõude loovutamisest teavitanud ega vastavasisulist teadet edastanud. Kostja soovis nii 15.07, 21.07 kui 28.07 saadetud kirjas xxx käest kontrollida saldo korrektsust, millele vastust ei saanud. Kui xxx oleks vastanud muuhulgas 15.07 saadetud emailile, ei oleks saanud see mitte kuidagi loovutatud saada. Kostja ei tunnista laenulepingu ülesütlemist ega väidetavat loovutamist ega nõuet hageja ees. Kohtu põhjendused Kohus lahendab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 alusel asja lihtmenetluses. Hageja nõude aluseks on 03.08.2019 xxx OÜ ja kostja vahel sõlmitud krediidikonto kasutamise leping nr xxx (hagi lisa 1). xxx OÜ on kandnud kostja arveldusarvele kokku 3940 eurot perioodil 05.08.2016-22.01.2021 (hagi lisa 2). Kostja ei ole vaidlustanud lepingu sõlmimist ega nimetatud summas raha saamist. Hageja nõude aluseks oleva lepingu näol on tegu tarbijakrediidilepinguga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi; muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 sätestab kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab: „Pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.“ Hageja on esitanud 30.06.2021 kuupäevaga xxx AS teate mh lepingu xxx ülesütlemise ning nõude loovutamise kohta (hagi lisa 3). Kostja ei tunnista lepingu ülesütlemist ega nõude loovutamist, kostja tugineb sellele, et xxx OÜ ei ole kostjat loovutamisest teavitanud. TsÜS § 70 kohaselt, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on

tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. TsÜS § 69 lg 3 sätestab: „Lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.“ Riigikohus on tsiviilasjas 2-15-17677 tehtud lahendis selgitanud, et TsÜS § 69 lg 3 regulatsioon kohaldub ülesütlemisavalduse osas (TsÜS § 70 meeldetuletuste osas) ning et TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumine saaja pahatahtlikkuse eeldamise kaudu ei oleks kolleegiumi arvates õigustatud ja tähendaks tahteavalduse kättesaamise riski teistsugust jaotamist, kui seaduse eesmärgipärasest tõlgendamisest tuleneb. Tahteavalduse saab lugeda kättetoimetatuks ka kohtumenetluses (v.a kui pole kasutatud mõnda kättetoimetamisfiktsiooni; Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-53-16). Käesolevas asjas on kostja saanud ülesütlemisavalduse kätte hiljemalt 31.12.2021, kui kostja sai kätte hagimaterjalid sh ülesütlemisavalduse. Sama kehtib ka loovutusest teatamise osas. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 170 sätestab: „Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.“ VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kohtupraktikas on avaldatud seisukohta, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist (Riigikohtu lahend 3-2-1-62-07 p 12, Tallinna Ringkonnakohtu lahend 2-13-23028 p 8). Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta oleks võlgnevust tasunud algsele võlausaldajale ja millest võiks tekkida küsimus, kas kohustus on täidetud õigele isikule või mitte. Peale argumendi, et ülesütlemisest ja loovutusest ei ole teatatud, ei ole kostja põhjendanud miks ta ülesütlemise ja loovutusega ei nõustu. Loovutamise puhul muutub võlgniku jaoks isik, kellele makseid tasuda ning kuna loovutamine ei halvenda reeglina võlgniku olukorda, kuna nõue jääb oma olemuselt samaks. Kostja on toonud esile, et xxx OÜ ei vastanud kostja kirjadele. Kostja on kirjad esitanud koos kostja vastusega. Kohus märgib, et nimetatud kirjad ei ole e-maili formaadis ning nende põhjal ei saa kinnitada, kas kostja on kellelegi (adressaati ei nähtu) e-kirju kirjutanud või mitte. Nimetatu ei mõjuta siiski asja lahendamist, kuna nimetatud kirjad ei mõjuta nõude suurust või sissenõutavust. Küll aga märgib kohus, et kui need kirjad on xxx OÜ-le saadetud, siis on kirjad saadetud kuupäevadel 15.07, 21.07, 27.07.2021 ja aadressilt xxx – hageja kirjutas kostjale nõudest 21.07.2021 (kellaajaliselt varasem kiri kui kostja kiri xxx OÜ-le; saadetud aadressile xxx), samuti saatis hageja kostjale kirju 09.08.2021 ja 16.09.2021 (hagi lisad 7-9). Nimetatud kirjades on ka nõude koosseis märgitud ja viide nõude loovutamisele.

Hageja nõudeks on põhivõlgnevus 1 426,56 eurot, intress 203,43 eurot, viivise 262,43 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot. Hageja on esitanud võlgnevuse arvestuse (hagi lisa 5). Kostja ei tunnista nõuet hageja ees. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid nõude suuruse/koosseisu kohta ega tuginenud sellele, et ta on võlgnevuse katteks tasunud rohkem kui võlgnevuse arvestusest nähtub. Põhivõlgnevus nähtub nii võlaarvestusest kui ka hageja poolt kostjale saadetud kirjadest. Intress kujuneb intressivõlgnevusest seisuga 08.04.2021 (võlaarvestuse järgi kostja poolt viimase makse tegemise kuupäev) summas 16,49 eurot ja perioodi 09.04.2021-21.07.2021 arvestatud intressist summas 186,94 eurot. Intressi on arvestatud põhivõlalt 1426,56 eurot määraga 0,126% - arvestus ei ole vastuolus seaduse ja lepingu regulatsiooniga, lepingus on kokkulepitud intressimäär 46,20% aastas. Viivist on arvestatud perioodi 22.07.2021-14.12.2021 eest põhivõlalt ning samuti määraga 0,126% päevas, viivisearvestus on korrektne. Sissenõudekulude nõue on kooskõlas VÕS § 1132 regulatsiooniga. Eeltoodust tulenevalt peab kohus hageja nõuet põhjendatuks. Kohus rahuldab hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1 426,56 eurot, intresse 203,43 eurot, viivise 262,43 eurot, võla sissenõudmiskulud 50 eurot. Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus tähelepanuta, kuna need ei mõjuta asja lahendust. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. Hageja on palunud kostjalt välja mõista hageja kasuks riigilõivu. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Hagihinnaks on käesolevas asjas 1 942,42 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 225 eurot, mis on tasutud. Riigilõivukulu on põhjendatud. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 225 eurot (riigilõiv) ning mõistab menetluskulud kostjalt välja, samuti tuleb kostjal tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.