Swedbank AS hagi Levikom Eesti OÜ, X ja Y vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.12.2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X ja Y apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
117 186,41 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja Birgit Juhanson Kostja II (apellant I): X (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja III (apellant II): Y (isikukood XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata kostjate II ja III 31.01.2021 taotlus menetluse peatamiseks.
2.Jätta Harju Maakohtu 22.12.2021 otsus muutmata.
3.Harju Maakohtu 22.12.2021 otsus on jõustunud osas, millega maakohus rahuldas hagi Levikom Eesti OÜ vastu ning mõistis Levikom Eesti OÜ-lt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 300 735,10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 102 242,06 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (300 735,10 eurot) alates 21.07.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti on maakohtu 22.12.2021 otsus jõustunud osas, millega maakohus jättis hageja ja Levikom Eesti OÜ menetluskulud Levikom Eesti OÜ kanda.
5.Apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt kostjate II ja III kanda.
6.Hagejal menetluskulud puuduvad.
2-21-11466 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank AS esitas 21.07.2021 Harju Maakohtule hagi Levikom Eesti OÜ (kostja I), X ja Y vastu. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja võlgnevus summas 402 977,16 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest summas 300 735,10 eurot ja põhiosalt arvestatud viivisest summas 102 242,06 eurot, seejuures kostja II ja kostja III vastutus on piiratud summaga 117 186,41 eurot, mis koosneb täies ulatuses põhivõlgnevusest. Lisaks palub hageja mõista kostjalt I välja viivis protsendina põhinõudelt 300 735,10 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Hageja ja Unitcom Eesti OÜ (uue ärinimega Levikom Eesti OÜ) sõlmisid 09.03.2016 laenulepingu nr 16-017020-JI (edaspidi ka leping), mille p 2.1 alusel võimaldas hageja kostjale I laenulimiiti summas 817 000 eurot. Lepingu p 2.7 järgi leppisid pooled intressimääras 6 kuu Euribor (kuid mitte väiksem kui 0) + 3,900% aastas ja vastavalt lepingu p-le 2.4 laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks 07.03.2021. Lepingu p 2.6 järgi leppisid pooled laenusumma tagasimaksete tähtpäevadeks kokku iga kuu 22. kuupäev. Vastavalt lepingu p-dele 2.6, 2.10, 6.1 ja 7.4 pidi kostja I tagama, et intressi tasumiseks ja laenusumma tagastamiseks graafikujärgselt maksmisele kuuluvad summad on tähtaegselt olemas kostja I arvelduskontol. Kui arvelduskontol ei ole varaliste kohustuste (v.a intress) täitmise tähtpäeval rahalisi vahendeid tasumisele kuuluva summa ulatuses, on hagejal vastavalt lepingu p-le 10.1 õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt eelnimetatud tähtpäevale järgnevast päevast arvates lepingu põhitingimustes fikseeritud määras, milleks on lepingu p 2.15 kohaselt 0,150% päevas.
3.Hageja ja kostja I sõlmisid 16.03.2016 laenulepingu nr 16-017020-JI lisa nr 1, millega muutsid lepingu tingimusi ning leppisid kokku lepingu p-d 2.3, 2.14 ja 2.17.1 uues sõnastuses. Laenulimiidi kasutusse võtmise tähtajana sätestati kuni 31.03.2016.
4.Hageja ja kostja I sõlmisid 23.01.2019 laenulepingu nr 16-017020-JI lisa nr 2, milles lepiti muuhulgas kokku kehtestada lepingu p 2.5 uues sõnastuses tagasiulatuvalt alates 22.01.2019. Lepingu p 2.5 kohaselt sai laenusumma tagasimaksete alguskuupäevaks 22.06.2019. Samuti lepiti kokku solidaarkäenduses summas 150 000 eurot.
5.Hageja ja kostja I sõlmisid 21.04.2020 laenulepingu nr 16-017020-JI lisa nr 3, milles lepiti kokku, et alates lisa nr 3 jõustumisest on laenusumma tagasimaksete alguskuupäevaks 22.10.2020.
2-21-11466
6.Lepingu p 2.16.5 kohaselt oli lepingu tagatisteks kostja II ja kostja III solidaarkäendus vastavalt käenduslepingule nr 16-017020-KÄ. 09.03.2016 sõlmisid hageja, kostja II ja kostja III käenduslepingu nr 16-017020-KÄ, mille alusel võtsid kostja II ja kostja III endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga I lepingust ja lepingu kõigist, sh tulevikus sõlmitavatest, lisadest tulenevate kostja I kohustuste kohane täitmine. Käenduslepingu p 1 järgi oli kostja II ja kostja III vastutuse maksimumsumma 100 000 eurot. 16.03.2016 sõlmiti käenduslepingu lisa, milles kostja II ja kostja III kinnitasid, et käendusleping kehtib ka laenulepingu nr 16-017020-JI lisa nr 1 kohta. 23.01.2019 sõlmitud käenduslepingu nr 16-017020-KÄ lisaga kinnitasid kostja II ja kostja III, et käendusleping kehtib lepingu kõigi, sh sõlmitud ja tulevikus sõlmitavate, lisade suhtes. Laenulepingu nr 16-017020-JI lisa nr 2 p 2.17.44, lisa 3 ja käenduslepingu nr 16017020-KÄ lisa 1 p 2 ja 4 järgi on kostja II ja kostja III vastutuse maksimumsumma 150 000 eurot. Käenduslepingu p 9 järgi on käendusleping kehtiv kuni lepingust tulenevate nõuete täieliku tasumiseni.
7.Tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga, vaid majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud käenduslepinguga. Seega ei kohaldu antud juhul tarbijat kaitsvad sätted. Mõlemad käendajad olid nii käenduslepingu sõlmimisel kui on ka praegu nii ettevõtte juhatuse liikmed kui ka osanikud.
8.Kostja I ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid kohustusi ning jäi võlgnevusse nii põhiosa kui intressimaksetega. Hageja saatis 23.11.2020 kostjale I ja käendajatele (kostja II ja kostja III) teatise lepingust tuleneva võlgnevuse kohta ja lepingu ülesütlemise tahteavalduse. Nimetatud teatises andis hageja täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, kuid kuna võlgnevust ei tasutud, siis luges hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks alates 18.01.2021. Hageja nõue kostja I vastu on põhivõlgnevus 300 735,10 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 102 242,06 eurot.
9.Hageja saatis 14.06.2021 kostjale II ja kostjale III teatise võlgnevuse kohta, milles palus kõik, kuid mitte rohkem kui vastutuse maksimumsummas, lepingust tulenevad võlgnevused hagejale tasuda. Kostja II ja kostja III ei ole kohustust täitnud.
10.Vastavalt käenduslepingu punktile 5 andsid kostja II ja kostja III käenduslepingu allkirjastamisega hagejale nõusoleku ja õiguse võtta kostja II ja kostja III arvelduskonto(de)lt Swedbank AS-is maha kostja I poolt tähtaegselt tasumata käendatava kohustuse makse(d). Hageja on rakendanud nimetatud käenduslepingu p 5, mille tulemusel on kostja II ja kostja III arvelduskontodelt debiteeritud summa 32 813,59 eurot. Seega vastutavad kostja II ja kostja III solidaarselt kostjaga I hagiavalduses esitatud nõude eest summas 117 186,41 eurot, mis koosneb kogu ulatuses põhivõlgnevusest.
11.Hageja kogu nõue kostja I vastu on 402 977,16 eurot, kuid käendajate vastu üksnes 117 186,41 eurot, seega ka juhul, kui kostja I nõue oleks osaliselt võimalik rahuldada kommertspandi arvel, siis nõue käendajate vastu jääks ikkagi üles. Kostjate vastuväited
12.Kostjad vaidlesid hagile vastu.
13.Laenulepingu nr 16-017020-JI p-st 2.16 nähtub, et laenusumma tagatised on järgmised: 1) KredExi käendus, mille maht on 75% pangale tagasi maksmata laenusummast 2) kommertspant laenusaaja varale 3) pant laenusaaja osale, mis moodustab 100% osakapitalist 4) pant Uptime Systems OÜ osale, mis moodustab 100% Uptime Systems OÜ osakapitalist ja 5) X ja Y
2-21-11466 solidaarkäendus. Tagatised on laenulepingus nimetatud just sellises järjekorras, mis selgelt tähistab tagatiste tähtsuse järjekorda. Hageja kasuks on seatud põhivõlgniku kostja I varale kaks kommertspanti kogusummas 191 735 eurot. Eelnevast nähtub selgelt, et hageja nõue on kogu ulatuses tagatud pandiesemetega ja ka KredExi käendusega, millest tulenevalt keelduvad kostja II ja kostja III käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisest. VÕS § 149 lg 5 sätestab, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Õigus nõuda nõude rahuldamist pandi arvel tähendab käendaja õigust keelduda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest võlausaldaja ees. Antud juhul on hageja nõue tagatud ja seega ei ole põhjendatud ka käendajatelt võlgnevuse nõudmine ja esineb alus VÕS § 149 lg-st 5 sätestatud vastuväite esitamiseks, mille kostjad II ja III ka esitavad.
14.Kostjate II ja III ning hageja vahel on sõlmitud tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 mõistes ning kostjad II ja III leiavad, et tarbijakäenduslepingus kokkulepitud vastutuse piirmäär 150 000 eurot on ebamõistlikult suur ning heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega on tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 86 kostjatega II ja III sõlmitud käenduslepingud tühised. Maakohtu otsus ja põhjendused
15.Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 300 735,10 eurot, seejuures kostjatelt II ja III solidaarselt mitte enam kui 117 186,41 euro ulatuses. Samuti mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise summas 102 242,06 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (300 735,10 eurot) alates 21.07.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda.
16.Vaidlus puudub selles, et hageja on sõlminud kostjaga I laenulepingu nr 16-017020-JI ning et laenulepingust ja selle lisadest tulenev hageja nõue kostja I vastu on kokku 402 977,16 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest summas 300 735,10 eurot ja põhiosalt arvestatud viivisest summas 102 242,06 eurot. Samuti puudub vaidlus selles, et hageja sõlmis kostjatega II ja II käenduslepingu nr 16-017020-KÄ ja selle lisad, millega kostjad II ja III käendasid eelviidatud laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste kohast täitmist vastutuse maksimumsummaga 150 000 eurot. Hageja on rakendanud nimetatud käenduslepingu punkti 5, mille tulemusel on kostja II ja kostja III arvelduskontodelt debiteeritud summa 32 813,59 eurot. Seega hageja nõue kostja II ja kostja III vastu on 117 186,41 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest.
17.Hageja saatis laenusaajale ja käendajatele 23.11.2020 teatise lepingust tuleneva võlgnevuse kohta ja lepingu ülesütlemise tahteavalduse. Kostjad laenulepingu ülesütlemist vaidlustanud ei ole. Kuna hageja on pooltevahelise laenulepingu seaduses ettenähtud korras üles öelnud, on hageja nõue kostja I vastu laenu tagastamiseks muutunud sissenõutavaks. Kostja I pole hageja nõuet laenu tagastamiseks täitnud, mistõttu kuulub hageja põhinõue kostja I vastu rahuldamisele.
18.Kuna kostja I ei ole oma kohustusi hageja ees täitnud, siis on täitmata kohustuste eest solidaarselt vastutavad ka kostja II ja kostja III. Põhjendamatu on kostjate II ja III viide endale kui tarbijale. Asjas esitatud tõenditest järeldub, et kostjad II ja III ei sõlminud käenduslepingut tarbijana. Kostjad II ja III on kostja I juhatuse liikmeks ja äriregistri andmetel tegelikeks kasusaajateks, mistõttu olid nad käenduslepingut allkirjastades kostja I majandustulemustest
2-21-11466 isiklikult huvitatud. Puuduvad andmed, ja kostjad ei ole tuginenud sellele, et kostjad II ja III oleks sõlminud käenduslepingu tarbijana oma isiklike või elukondlike vajaduste rahuldamiseks. Arvestades eeltoodut ei kohaldu kostjatele II ja III antud juhul võlaõigusseaduse tarbijasuhete regulatsioon, välja arvatud VÕS § 143 osas. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on füüsilise isiku poolt antud käenduse puhul tegemist tarbijakäendusega, mille erinõudeks VÕS § 143 lg 2 kohaselt on see, et käenduslepingus peab olema kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Vaidlus puudub, et käesoleval juhul on käenduslepingus kokku lepitud käendajate vastutuse rahalises maksimumsummas 150 000 eurot.
19.Alusetud on kostjate II ja III etteheited, justkui oleks käendajate rahalise vastutuse maksimumsumma 150 000 eurot ebamõistlikult suur. Käenduslepingus kokkulepitud rahalise vastutuse maksimumsumma 150 000 eurot ei ole antud juhul selliseks asjaoluks, mis võimaldaks pidada vaidlusalust käenduslepingut heade kommetega vastuolus olevaks või tühiseks. Kostjad II ja III ei sõlminud käenduslepingut tarbijana, vaid ettevõtluses osalevate isikutena.
20.Asja materjalide põhjal ei saa järeldada, et kostja I vastutuse aluseks olev laenuleping või kostjate II ja III vastutuse aluseks olev käendusleping oleks sõlmitud kostjate jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et pooltele nimetatud lepingutest tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Vastastikuste soorituste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut peab üldjuhul tõendama tehingu tühisusele tuginev isik. Tõendamiskoormis lasus käesolevas tsiviilasjas seega kostjatel. Kostjad pole tõendanud asjaolusid, mis viitaks vastastikuste lepinguliste soorituste väärtuse vastuolule heade kommetega. Lisaks eeltoodule ei ole kostjad põhistanud ega tõendanud mistahes asjaolusid, mis viitaks käenduslepingu sõlmimisel kostjate II ja III erakorralisele vajadusele, sõltuvussuhtele, kogenematusele või muule sellisele sundolukorrale.
21.VÕS § 149 lg 5 esimese alternatiivi tähenduses saaks kostja vastuväidete osas kõne alla tulla üksnes kommertspant kostja I varale ja pant kostja I osale. Kostjad II ja III esitasid 14.09.2021 kohtule dokumentaalse tõendi, millest nähtub, et kostja I suhtes on seatud hageja kasuks kaks kommertspanti kogusummas 191 735 eurot. Pandi tingimusi ning selle hetkelist turuväärtust (sh nimetatud pandi realiseerimisest saadavat võimalikku tulu) pole kostjad II ja III täpsustanud ega tõendanud. VÕS § 149 lg 5 kohaldamisel tuleb vaadata mitte üksnes käenduslepingust tuleneva kohustuse suurust, vaid kogu laenulepingust tuleneva nõude suurust. Seega, isegi kui lähtuda eeldusest, et kommertspandi realiseerimisel kuuluks rahuldamisele laenukohustus summas 191 735 eurot, oleks hagejal õigus nõuda kostjatelt II ja III käenduslepingu täitmist summas 402 977,16 eurot - 191 735 eurot = 211 242,16 eurot ning hageja poolt kostjatelt II ja III nõutu mahub selle raamidesse. 191 735 eurot ületavat pandiõigust kostja I omandisse kuuluvale varale pole kostjad II ja III põhistanud ega tõendanud.
22.Lisaks kostjate vastu esitatud põhinõudele on põhjendatud ka hageja viivisenõue kostja I vastu. Apellatsioonkaebus
23.Kostjad II ja III esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad peatada käesoleva tsiviilasja menetlus lähtuvalt saneerimisseaduse (SanS) § 11 lg 1 p 3 kuni kostja I saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõppemiseni. Samuti tühistada maakohtu otsus ulatuses, millega kohus rahuldas hagiavalduse kostjate II ja III suhtes ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus kostjate II ja III suhtes rahuldamata.
2-21-11466
24.Maakohus on ebaõigesti jätnud rahuldamata kostja I taotluse käesoleva tsiviilasja menetluse peatamiseks. Ka saneerimisnõustaja on oma 13.09.2021 seisukohas toetanud menetluse peatamise avaldust. Käesoleva tsiviilasja lahendamine olukorras, kus saneerimismenetluse käik on ebaselge, on täiesti põhjendamatu. Samuti võib menetluse mitte peatamine tuua kaasa suure ebaõigluse kostjate II ja III kui tarbijatest eraisikute suhtes, kes juhul kui kohus hagi peaks rahuldama, peaksid hakkama eraisikuna äärmiselt suuri summasid tasuma hoolimata sellest, et saneerimiskavas on hageja nõue ümber kujundatud ja saneerimiskava ka täidetakse.
25.Hageja nõue on kogu ulatuses tagatud pandiesemetega ja ka KredExi käendusega, millest tulenevalt keelduvad kostjad II ja III käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisest.
26.Eraisikutest käendajatelt 150 000 euro suuruse käenduse nõudmine on ebamõistlikult suur ning heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega on sõlmitud käenduslepingud tühised.
27.Maakohus on asunud seisukohale, et kostjad pole tõendanud asjaolusid, mis viitaks vastastikuste lepinguliste soorituste väärtuse vastuolule heade kommetega ning lisaks ei ole kostjad põhistanud ega tõendanud mistahes asjaolusid, mis viitaks käenduslepingute sõlmimisel kostjate II ja III erakorralisele vajadusele, sõltuvussuhtele, kogenematusele või muule sellisele sundolukorrale. Samas on kohus juhtinud nimetatud asjaolude tõendamisvajadusele alles kohtulahendis ja ei ole seega täitnud kohtule pandud selgitamiskohustust. Oluline on märkida, et kostjad II ja III on käesolevas asjas esindanud ennast ise, mitte advokaadi vahendusel. Kostjatel ei ole piisavaid õiguslikke teadmisi menetlusõiguslikest normidest ja tõendamiskoormise jagunemisest. Maakohus ei ole selgitanud kostjatele tõendamiskoormist. Vastustaja seisukoht
28.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
29.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 1 jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
30.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 300 735,10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 102 242,06 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt (300 735,10 eurot) alates 21.07.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti osas, millega maakohus jättis hageja ja kostja I menetluskulud kostja I kanda. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud.
31.Kostjad II ja III esitasid apellatsioonkaebuses taotluse käesolevas asjas menetluse peatamiseks tulenevalt SanS § 11 lg 1 p-st 3 kuni kostja I saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõppemiseni. Hageja vaidleb kostjate taotlusele vastu, kuna hagejale teadaolevalt ei ole saadud kokkuleppele võimalike investoritega ja hagejale ei ole esitatud ettepanekut konkreetsete kompromissi tingimuste osas. Kuna maakohtu otsuse tegemisest on möödas mitu kuud ja kokkulepete sõlmimiseks on olnud piisavalt aega, ei ole menetluse peatamine käesolevas asjas hageja arvates põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul puudub menetluse peatamiseks alus. Käesoleval juhul ei esine TsMS § 356 sätestatud alust, kus
2-21-11466 menetlus kostjate II ja III osas sõltuks teise asja menetlusest. Asjaolu, et kostja I suhtes toimub saneerimismenetlus, ei anna alust kostjate II ja III osas menetlust peatada. Saneerimismenetluse läbiviimine ei välista hageja õigust nõuda kostjatelt II ja III kui käendajatelt võlgnevuse tasumist. SanS § 11 lg 1 p 3 kohaselt on saneerimismenetluse algatamise tagajärjeks muuhulgas see, et kohus võib ettevõtja taotluse ja sellele lisatud saneerimisnõustaja heakskiidu või saneerimisnõustaja taotluse alusel kuni saneerimiskava kinnitamiseni või saneerimismenetluse lõppemiseni peatada kohtumenetluse, milles on ettevõtja vastu varaline nõue ja mille kohta ei ole veel otsust tehtud, välja arvatud juhul, kui nõue on esitatud töösuhte alusel, kusjuures kohus ei peata kohtumenetlust kriminaalasjas. Kostjad ei ole esile toonud, et kostja I saneerimismenetluses oleks hageja nõue kostja I vastu ümber kujundatud ning et sellest tulenevalt ei oleks hagejal enam kostjate II ja III vastu käenduslepingust tulenevat nõuet. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus kostjate II ja III taotluse käesolevas asjas menetluse peatamiseks rahuldamata.
32.Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud menetlusnorme. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Nimetatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas märkima kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Seda on maakohus nõuetekohaselt ka teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
33.Kostjad II ja III leiavad, et hageja nõue on täielikult võimalik rahuldada pandi ja KredExi käenduse arvel, mistõttu saavad kostjad kui käendajad esitada hageja nõudele VÕS § 149 lõikes 5 sätestatud vastuväite. VÕS § 149 lõikes 5 on sätestatud, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et VÕS § 149 lg 5 alusel saab käendaja esitada vastuväite üksnes põhivõlgniku varale seatud pandi olemasolu tõttu. Samuti jõudis maakohus õigele järeldusele, et antud juhul ei piisa põhivõlgniku (kostja I) varale seatud pandist (kommertspandist) hageja nõude rahuldamiseks. Vaidlust ei ole selles, et kostja I varale on seatud hageja kasuks kaks kommertspanti kogusummas 191 735 eurot. Samuti ei ole vaidlust selles, et laenulepingust ja selle lisadest tulenev hageja nõue kostja I vastu on kokku 402 977,16 eurot. Kuna vaidlustamata asjaoludel on kostjate II ja III kohustus hageja ees 117 186,41 eurot, ei piisa hageja kasuks kostja I varale seatud kommertspantidest hageja nõude rahuldamiseks ning vahe hageja nõude ja kommertspantide väärtuse vahel moodustab suurema summa, kui on kostjate II ja III solidaarkohustus hageja ees. Seejuures ei ole käendajal õigus nõuda, et võlausaldaja esitaks kohustuse täitmise nõuded esmalt teiste käendajate vastu. Seega ei ole kostjate viide KredExi käendusele VÕS § 149 lõike 5 kohaldamisel asjakohane. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja I osale seatud pandi turuväärtust pole kostjad II ja III täpsustanud ega tõendanud. Eelnevast tulenevalt on kostjate II ja III vastuväide VÕS § 149 lõike 5 alusel tagajärjetu ja see ei välista hageja nõuet kostjate II ja III vastu.
34.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et käenduslepingu tühisuse väide ei ole põhjendatud. Kostjad II ja III on esile toonud tühisuse alusena üksnes selle, et käendajate vastutuse maksimumsumma on ebamõistlikult suur. TsÜS § 86 lg 2 p-s 1 toodud alustel võib liiga kõrge vastutuse maksimumsumma olla vastuolus heade kommetega ja seega tühine.
2-21-11466 Riigikohus on selgitanud, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust (vt Riigikohtu 31.01.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49). Maakohus on õigesti leidnud, et kostjate II ja III poolt antud käenduse puhul ei ole tegemist tarbijakäendusega. Samas mingeid TsÜS § 86 lg 2 p-s 1 sätestatud aluseid ega põhjendusi, miks üksnes vastutuse maksimumsumma suurusest tulenevalt on tegemist heade kommetega vastuoluga, ei ole kostjad esile toonud. Tühisusele tuginev pool peab nimetama ja tõendama vähemalt ühe sundolukorda iseloomustava asjaolu (vt Riigikohtu 17.06.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 9). Üksnes käenduslepingus märgitud vastutuse maksimumsumma suuruse pealt ei saa kolleegiumi arvates järeldada, et see oleks ebamõistlik ja seetõttu heade kommetega vastuolus. Maakohus on õigesti seejuures lähtunud ka sellest, et kostjate II ja III poolt antud käendus oli antud ettevõtlustegevuses. Selliselt antud käenduse maksimumsummad võivadki olla kõrgemad kui eraisikust käendaja vastutuse määr. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kostjate II ja III väitega, et käenduslepingud on tühised.
35.Kuna kostjad ei ole TsÜS § 86 lg 2 p-s 1 sätestatud aluseid esile toonud, on põhjendamatud ka kostjate II ja III etteheited maakohtule seoses tõendamiskoormuse selgitamata jätmisega. Nii nagu ringkonnakohus eelnevalt viitas, peab tehingu tühisusele tuginev pool esile tooma asjaolud, millest saaks tühisust järeldada. Antud juhul tõid kostjad esile ainult käenduse maksimumsumma, mille tõttu maakohus ei pidanud selgitama, kas esineb veel mingeid asjaolusid ja kellel lasub nende tõendamiskoormis.
36.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt apellantide kanda.
37.Tulenevalt sellest, et maakohus on menetluskulud rahaliselt kindlaks määranud, teeb seda apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hageja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et hageja oleks apellatsioonimenetluses kulusid kandnud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hagejal ei ole menetluskulusid apellatsioonimenetluses tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.