Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. august 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-10308
Tsiviilasi
AS SEB Pank hagi Tiina Tõnissoo (pankrotis) vastu nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. septembri 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS SEB Pank apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
6. aprill 2022
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): AS SEB Pank (registrikood 10004252) esindaja Martin Velling Vastustaja Tiina Tõnissoo (pankrotis) (kostja): (isikukood XXXXXXXXXXX) esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Kristina Viznovitš
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 24. septembri 2021 otsus käenduslepingust tuleneva tingimusliku nõude rahuldamata jätmise, menetluskulude jaotuse ning väljamõistmise osas. Ülejäänud osas, sh osas, milles maakohus mõistis Tiina
Tõnissoolt välja menetluskuluna Eesti Vabariigi kasuks 172, 91 eurot, jääb maakohtu otsus muutmata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnustada AS SEB Pank käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXXXX tulenevat nõuet Tiina Tõnissoo pankrotimenetluses tingimusliku PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase nõudena maksimaalse suurusega 22 966, 10 eurot. Edasilükkavaks tingimuseks on Roland Põdraga sõlmitud preemialaenulepingu nr XXXXXXXXXXXXXX ülesütlemine lepingu rikkumise tõttu või lepingu tähtaja saabumine 16. septembril 2031. AS SEB Pank nõude täpne suurus selgub tingimuse saabumisel. Nõude suuruse arvutamisel tuleb lähtuda preemialaenulepingu nr XXXXXXXXXXXXXX p-de 8.1 ja 8.2 eritingimustest ja p-s 10 sätestatud laenu tagastamise tingimustest, sh arvestades Roland Põdra poolt kindlustuslepingu alusel tasutud kindlustusmaksete summat. Jätta AS SEB Pank menetluskuludest maakohtus 50 % AS SEB Pank ja 50 % Tiina Tõnissoo kanda ning mõista Tiina Tõnissoolt AS SEB Pank põhjendatud menetluskulud vastavas osas AS-i SEB Pank kasuks välja. Tiina Tõnissoo menetluskulud jätta tema enda kanda.
3.2.Tunnustada AS SEB Pank nõuet Tiina Tõnissoo (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase rahuldamisjärgu nõudena summas 3154,03 eurot, millest 2277,44 eurot on püsimaksega krediitkaardilepingust nr XXXXXXXXXXX tulenev nõue ja 876,59 eurot on arvelduslaenu lepingust nr XXXXXXXXXXX tulenev nõue.
3.3.Tunnustada AS SEB Pank käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXXXX tulenevat nõuet Tiina Tõnissoo pankrotimenetluses tingimusliku PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase nõudena maksimaalse suurusega 22 966, 10 eurot. Edasilükkavaks tingimuseks on Roland Põdraga sõlmitud preemialaenulepingu nr XXXXXXXXXXXXXX ülesütlemine lepingu rikkumise tõttu või lepingu tähtaja saabumine 16. septembril 2031. AS SEB Pank nõude täpne suurus selgub tingimuse saabumisel. Nõude suuruse arvutamisel tuleb lähtuda preemialaenulepingu nr XXXXXXXXXXXXXX p-de 8.1 ja 8.2 eritingimustest ja p-s 10 sätestatud laenu tagastamise tingimustest, sh arvestades Roland Põdra poolt kindlustuslepingu alusel tasutud kindlustusmaksete summat.
3.4.Jätta AS SEB Pank menetluskuludest maakohtus 50 % AS SEB Pank ja 50 % Tiina Tõnissoo kanda ning Tiina Tõnissoo menetluskulud jätta tema enda kanda. Välja mõista Tiina Tõnissoolt 150 eurot AS SEB Pank kasuks.
5.1.Jätta AS SEB Pank menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 50% ulatuses Tiina Tõnissoo kanda ning 50% ulatuses AS SEB Pank kanda.
5.2.Jätta Tiina Tõnissoo menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tema enda kanda.
5.3.Määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks. Lugeda AS SEB Pank põhjendatud menetluskuluks maa- ja ringkonnakohtus kokku riigilõiv 600 eurot ning Tiina Tõnissoo põhjendatud menetluskuluks riigi õigusabi tasu ja kulud maakohtus 1143,36 eurot ja ringkonnakohtus 558 eurot.
5.4.Mõista Tiina Tõnissoolt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja riigi õigusabi kuluna 172,91 eurot, mis tuleb Tiina Tõnissool tasuda võrdsete osamaksetena summas 14,41 eurot kuus (viimane osamakse 14,40 eurot) 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Ülejäänud osas vabastada Tiina Tõnissoo riigi õigusabi tasu ja kulude tasumisest riigituludesse.
6.Mõista Tiina Tõnissoolt välja AS SEB Pank kasuks menetluskuluna 300 eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS SEB Pank (hageja) esitas 16. juulil 2020 kostja Tiina Tõnissoo (kostja) vastu hagi nõude tunnustamist kostja pankrotimenetluses teise järgu nõudena vastavalt PankrS § 153 lg 1 punktile 2.
28.jaanuaril 2021 täpsustas hageja oma nõuet ja märkis, et käenduslepingust tulenev nõue kostja vastu on tingimuslik ja kuulub rahuldamisele juhul, kui hageja nõue jääb rahuldamata põhivõlgniku pankrotimenetluses. Hagi asjaolude kohaselt kuulutas Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-19-18992 välja füüsilise isiku Tiina Tõnissoo pankroti 21. veebruaril 2020. 16. märtsil 2020. esitas hageja pankrotivõlgniku vastu nõude 26 766,82 eurot. Hageja nõue tuleneb järgnevatest lepingutest: püsimaksega krediitkaardileping nr XXXXXXXXXXX (võlgnevus 2277,44 eurot), arvelduslaenu leping nr XXXXXXXXXXX (võlgnevus 876,59 eurot), 8. oktoobril 2001 sõlmitud käendusleping nr XXXXXXXXXXXXXX (võlgnevus hagi esitamise aja seisuga 23 612,79 eurot).
18.juunil 2020. toimus kostja pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolek nõuete kaitsmiseks, millel jäeti tunnustamata hageja nõue 26 766,82 eurot ja selle rahuldamisjärk. Hageja nõudele vaidles vastu pankrotivõlgnik. Käenduslepingust tuleneva nõude suurust vähendas hageja kohtuistungil 23 175,79 euroni, sest kolmas isik on täitnud käenduslepingust tulenevaid kohustusi. Käenduslepinguga nr
XXXXXXXXXXXXXX
käendas kostja Roland Põdra laenulepingust nr XXXXXXXXXXXXXX tulenevaid kohustusi. R. Põdra pankrot kuulutati välja 27. juulil 2015. Kuna pankrotihaldur loobus pärast pankroti väljakuulutamist laenukohustuse täitmisest, esitas hageja 21. augustil 2015. nõude pankrotivõlausaldajana. Nõue on kaitstud põhivõlgniku R. Põdra võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul 4. novembril 2015 ja on tema suhtes täies ulatuses sissenõutav. Alates laenusaaja pankrotist tekkis käendajale (kostjale) eraldiseisev maksekohustus ja ta pidi tasuma laenumakset ja intressi edasi vastavalt laenulepingus kokkulepitule. Kostja tasus laenumakseid kuni 11. maini 2017, alates 15. juunist 2017 maksab laenu kolmas isik (Brendon Begert Tõnissoo).
Preemialaenuleping nr XXXXXXXXXXXXXX on tagatud ka kolmandale isikule kuuluvale kinnistule seatud hüpoteegiga, kuid antud asjaolu ei piira hageja õigust esitada nõuet kostja vastu pankrotimenetluses. Kuna kolmas isik kannab igakuiselt 23 eurot laenu põhiosa katteks, siis laenusaldo väheneb. Hageja ei saa võtta arvesse kindlustuse tagasiostuväärtust, kuna see väljamakse ei ole veel tehtud ja kindlustusleping kehtib. Kostja eeldus, et hageja nõuab kohustuse täitmist topelt, on alusetu. Käendus on solidaarkohustus ja lähtudes VÕS § 65 lg-st 1 on hagejal õigus nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
2.Kostja võttis hagi õigeks püsimaksega krediitkaardilepingust nr XXXXXXXXXXX (summas 2277,44 eurot) ja arvelduslaenu lepingust nr XXXXXXXXXXX (summas 876,59 eurot) tulenevate nõuete osas. Käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXXXX tuleneva nõude osas (lõplik nõude suurus 23 175,79 eurot) vaidles kostja hagile vastu. Hageja ja põhivõlgniku vahel on sõlmitud preemialaenu leping, mis on seotud R. Põdra elukindlustusega (poliis, I kd tl 103) ja selle garantiiväärtuste tabeliga (I kd tl 104). Kui Leping
8.oktoobril 2001 sõlmiti ja laenusumma (400 000 krooni) välja maksti polnud sellega veel kortereid renoveeritud ega seatud ka ühishüpoteeki renoveeritavatele korteritele, seetõttu sõlmiti lisatagatiseks kostja ja SEB Panga vahel käendusleping. Ühishüpoteek summas 400 000 krooni pluss kõrvalnõuded 120 000 krooni seati 6. detsembril 2001 kolmele korteriomandile registri osadega nr 13156, 13157 ja 13158 asukohaga vastavalt XXXXXX korterid 1, 2 ja 3, Valga linn. Sellega oli sisuliselt leping tagatud ja käendusel kui sellisel puudus igasugune vajadus. Antud juhul on aga laenujääk mitte 400 000 krooni, vaid 172 133 krooni võrra väiksem, s.o 227 867 krooni ehk 14 564 eurot. Leping on rohkem kui piisavalt tagatud ühishüpoteegiga. Kui laenujääk oleks isegi 400 000 krooni ehk 25 565 eurot, ei vajaks see mingilgi juhul lisatagatist. Käenduslepinguga tagatud laenulepingust tulenevad nõuded ei ole veel sissenõutavaks muutunud. Laenu tähtpäevaks on lepingu p 10.2 kohaselt 15. september 2031. Eeltoodud kuupäev ei ole aga veel saabunud, mistõttu ei ole laenuleping veel lõppenud. Laenuleping ei ole ka ülesütlemisega lõppenud. Ülesütlemiseks puudub ka igasugune alus, kuna kostjale teadaolevalt on laenumakseid tasutud igakuiselt, vastavalt laenulepingu punktile 10.1. Kui kohus leiab, et laenuleping on lõppenud ja kohustus on muutunud sissenõutavaks, on hagis välja toodud summa väär. Nimelt on hageja välja toonud, et laenujääk on 24 894,10 eurot, st sisuliselt 389 508,03 krooni. Kostjale jääb arusaamatuks kuidas hageja on sellise summani jõudnud ning see ei selgu ka hageja poolt esitatud tõenditest. Kostja arvutuste kohaselt on laenujääk umbes 14 564 eurot. Hageja on esitanud (eelduslikult) nõude nii laenuvõtja pankrotimenetluses, kui ka käendaja pankrotimenetluses. Kui mõlemad nõuded tunnistatakse täidetavaks tekib olukord, kus hageja saab sisuliselt sama laenu kaks korda tagasi. Hagejal on küll õigus nõuda laenu tagastamist solidaarselt nii laenuvõtjalt, kui ka käendajalt, kuid tal ei ole õigus nõuda kahekordset laenu tagastamist. Hageja on pankrotimenetluses esitanud (vähemalt osaliselt) vale nõude. Hageja on pankrotimenetluses esitanud nö tavalise, mitte tingimuslikku nõude. Tingimusliku nõude erisuseks on see, et tulenevalt PankrS § 152 lg-st 1 nõudele vastav summa hoiustatakse ning võlausaldaja saab nõude rahuldatud ainult vastavas ulatuses tingimuse saabumisel. Antud juhul oleneb hageja nõude suurus kostja vastu sellest, kui suures ulatuses rahuldatakse hageja nõue R. Põdra pankrotimenetluses. Hagejal tulnuks pankrotimenetluses esitada tingimuslik nõue.
28.jaanuari 2021. a seisukohas on hageja üllatuslikult muutnud oma nõuet ning välja toonud, et nõue 23 612,79 eurot on tingimuslik. Hageja on muutnud hagi alust ja püüab muuta ka pankrotimenetluses esitatud nõuet. Kui hageja oleks esitanud tingimusliku nõude ning välja
toonud, et nõude rahuldamine ja suurus on sõltuvuses R. Põdra pankrotimenetluse käigust, siis ei oleks kostja ilmselt ka vastuväidet esitanud ning käesolev menetlus oleks olemata. Kostjale on arusaamatu laenumaksete aruanne ning see, kuidas hageja nõue on kujunenud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Maakohus rahuldas 24. septembri 2021 otsusega hagi osaliselt. Kohus tunnustas hageja nõuet kostja pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase rahuldamisjärgu nõudena summas 3154,03 eurot, millest 2277,44 eurot on püsimaksega krediitkaardilepingust nr XXXXXXXXXXX tulenev nõue ja 876,59 eurot arvelduslaenu lepingust nr XXXXXXXXXXX tulenev nõue. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnustada kostja pankrotimenetluses käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXXXX tulenevat nõuet summas 23 175,79 eurot tingimusliku nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgus. Menetluskulud jättis maakohus 11,98% ulatuses kostja kanda ning 88,02% ulatuses hageja kanda. Kuivõrd kostja on võtnud omaks hageja püsimaksega krediitkaardilepingust nr XXXXXXXXXXX tuleneva nõude 2277,44 eurot ning arvelduslaenu lepingust nr XXXXXXXXXXX tuleneva nõude 876,59 eurot, siis rahuldas kohus nende nõuete osas (kokku 3154,03 eurot) hagi TsMS § 440 lg 1 alusel õigeksvõtul põhineva otsusega. Pooled vaidlevad hageja ning kostja vahel sõlmitud käenduslepingust tuleneva nõude tunnustamise üle pankrotimenetluses. Eelkõige vaidlevad pooled selle üle, kas põhivõlgnikuga sõlmitud laenuleping on lõppenud ning nõue käendaja suhtes sissenõutavaks muutnud ja milline on nõude suurus. Lisaks leiab kostja, et hageja lõplik nõue on olemuslikult erinev hageja poolt pankrotimenetluses esitatud nõudest, mistõttu ei saa seda nõuet rahuldada. Täpsustatud hageja nõue rajaneb asjaoludele ja tõenditele, mis olid esitatud hagiavalduses. Kohus leidis, et hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid ei ole hageja menetluses muutnud. Hageja on täpsustanud, et soovib oma käenduslepingust tuleneva nõude tunnustamist tingimuslikult. Seega on hageja nõuet sisuliselt kitsendanud. Kostja pankrot on välja kuulutatud 21. veebruaril 2020 ja asjas kuulub kohaldamisele pankrotiseaduse kuni 31. jaanuari 2021 kehtinud redaktsioon. Kohus leidis, et nii pankrotimenetluses kui hagis on nõude aluseks samad põhiasjaolud ning nõuet ei ole hagimenetluses võrreldes pankrotimenetlusega suurendatud. Hagimenetluses on hageja käenduslepingu alusel esitatud nõuet vähendanud. Nõude hilisem õiguslik kvalifitseerimine PankrS 98 järgi tingimuslikuks, ei muuda nõude õiguslikke asjaolusid. Käendusleping on sõlmitud 2001. aastal, s.o enne võlaõigusseaduse jõustumist. Käenduslepingu punkt 4 kohaselt käendas kostja R. Põdra eluaseme preemialaenu lepingust nr XXXXXXXXXXXXXX (laenuleping) tulenevaid kohustusi (vt I kd tl 41). Laenulepinguga andis hageja R. Põdrale laenu kokku 400 000 krooni. Laenutähtpäev on laenulepingu p 10.2 kohaselt 15. september 2031. Käendusleping tuleb lugeda kestvuslepinguks ning sellele kohalduvad võlaõigusseaduse sätted (VÕSRS § 2, § 12 lg 1, VÕS § 195 lg 3). Kostja kui käendaja käenduslepingust VÕS § 145 lg 1 tuleneva nõude eeldusteks on esiteks kehtiva käenduslepingu olemasolu hageja ja kostja vahel, teiseks see, et hagejal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ning kolmanda eeldusena peab käendaja olema kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kehtiva käenduslepingu olemasolu poolte vahel ei ole
käesolevas asjas vaidluse all. Samas ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7). Käesoleval juhul on hagejaks krediidiasutus, kes on sõlminud käenduslepingu oma majandustegevuses, kuid käendajaks on eraisik. VÕS § 1 lg 5 kohaselt on tarbijaks füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Kostja on eraisikuna käendanud teise eraisiku R. Põdra laenulepingust tulenevaid kohustusi, seega tuleb ta käenduslepingu sõlmimisel lugeda tarbijaks ning sõlmitud leping tarbijakäenduslepinguks. VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käesolevas asjas nähtub käenduslepingu punktist 5, et käendaja vastutus on ette nähtud piiramatuna (vt I kd tl 41). VÕSRS § 12 lg 3 kohaselt kui kestvuslepingu tingimus on pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud seaduste jõustumist vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut. VÕS § 143 lg 2 on oma olemuselt imperatiivne säte, millest ei saa poolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Seega on käendusleping VÕS § 143 lg 2 tulenevalt tühine ning puudub käesoleval juhul hageja nõude esimene eeldus. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma peab tulenema tarbijakäenduslepingust ning antud juhul see lepingus puudub. Kuivõrd poolte vahel puudub kehtiv käendusleping, ei saa hageja käenduslepingust tulenev nõue kuuluda rahuldamisele ning seda ei ole võimalik ka tingimuslikult kostja pankrotimenetluses tunnustada.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 24. septembri 2021 otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue tunnustada kostja pankrotimenetluses hageja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXXXX tulenevat nõuet summas 23175,79 eurot tingimusliku PankrS § 153 lg1 p 2 kohase rahuldamisjärgu nõudena. Hageja palub selles osas teha uus otsus, millega tunnustada nõuet kostja pankrotimenetluses tingimuslikuna. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda. Apellant ei vaidle, et kostjaga sõlmitud tarbijakäenduslepingut tuleb lugeda kestvuslepinguks. Kuid apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et käenduslepingu tühisuse hindamisel tuleb lähtudes VÕSRS § 12 lg 1 kohaldada VÕS § 143 lg 2 sätestatut. VÕSRS § 12 lg 3 kehtestab, et kui kestvuslepingu tingimus on pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud seaduste jõustumist vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut (RKTKo nr 3-2-1-111-10). Käesoleval juhul on tarbijakäendusleping sõlmitud enne 1. juulit 2002 vastavalt kehtinud tsiviilkoodeksi tingimustele. Tsiviilkoodeksis puudus käenduse regulatsioon, mille kohaselt loetakse tarbijakäendusleping tühiseks, kui lepingus ei ole määratud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat. Hageja ja kostja vahel 8. oktoobril 2001 sõlmitud käendusleping ei ole tühine. Maakohus on jõudnud kohtuotsuses üllatavale järeldusele. Kohtuotsuses toodud põhjendusele ei ole kostja tuginenud ega vaidlustanud käenduslepingu kehtivust. Maakohus ei ole pooltega VÕSRS § 12 lg 3 ja VÕS lg 2 kohaldamist ja käenduslepingu kehtivuse küsimust arutanud. Hagejal puudus võimalus oma arvamust avaldada.
5.Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus kohaldas õiget seaduse sätet ning jõudis ka õigele tulemusele, et käsundusleping on tühine. Lisaks maakohtu poolt viidatud VÕSRS § 12 lg-le 3 kuulub kohaldamisele ka VÕSRS § 12 lg-e 4, millest tuleneb, et juhul kui VÕSRS § 12 lg 3 sisaldub tüüptingimustes, tuleb tüüptingimused viia kooskõlla seadusega. VÕSRS § 13 andis aga krediidiasutusele võimaluse
tüüptingimuste seadusega kooskõlla viimiseks muuta ka ühepoolselt lepingut. Seega tulnuks hagejal 1. jaanuariks 2003 teha kostjale ettepanek lepingut muuta ning viia käendusleping seadusega kooskõlla. Hageja on rikkunud seadusest tulenevat kohustust viia leping kooskõlla seaduse nõuetega. Sellist apellandi käitumist ei saa pidada vastustaja suhtes heauskseks. Seega tuleb kohaldada VÕS § 6 lg 2, mille kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu ning jätta VÕSRS § 12 lg 2 kohaldamata ning kohaldada VÕSRS § 12 lg-t 3, nagu seda tegi õigesti maakohus. Kui käendusleping ei ole tühine, jääb kostja maakohtus esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei ole käenduslepingust tulenev kohustus sissenõutavaks muutunud. 20. mai 2022 menetlusdokumendis leidis kostja, et kindlustusandja ei ole täiesti iseseisev juriidiline isik, vaid hageja kontserni kuuluv ettevõtte. Poolte vahel puudub kokkulepe, et laenuvõtja peab hagejale tagastama laenu ise, kui kindlustusandja sellest keeldub. Tingimuse saabumiseks ei piisa sellest, et laenuleping öeldakse üles, vaid lisaks peab esinema olukord, kus põhivõlgnik võlga ei tasu. Tingimusliku nõude puhul tuleb välja tuua, kuidas nõue kujuneb, kuid hageja ei ole seda teinud. Hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna isegi hageja poolt välja toodud tingimuslik nõue ei vasta seaduses sätestatule ja on hea usu põhimõtte vastane. Kohtumenetluses nõude muutmine tingimuslikuks on käsitatav hagi muutmisena, millega kostja ei ole nõustunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis käenduslepingust tuleneva nõude tingimusliku nõudena tunnustamata. Ringkonnakohus saab teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas ilma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks tagasi saatmata uue otsuse, millega tunnustab hageja käenduslepingust tulenevat nõuet tingimusliku nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel käendaja vastutuse tekkimise hetkel (käendatava kohustuse rikkumisel) välja arvestatavas suuruses. Nõude maksimaalne suurus võib olla 22966, 10 eurot. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Maakohtu otsus jääb muutmata resolutsiooni p-i 2 osas ja p-s 6 kostjalt riigi tuludesse välja mõistetud 172, 91 euro osas. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Hagi on esitatud kostja pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks. Pankrotiavaldus, mille alusel kuulutati välja kostja pankrot, on menetlusse võetud enne 1. veebruari 2021, mistõttu kohaldatakse nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele regulatsiooni, mis kehtis kuni 2021. aasta
31.jaanuarini (PankrS § 193 lg 5). Kostja esitas võlgnikuna hageja nõudele ise vastuväite PankrS § 104 lg 1 alusel. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning tunnustas hageja nõuet kostja pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 järgse nõudena summas 3154, 03 eurot, mis tulenes osaliselt püsimaksega krediidilepingust ja osaliselt arvelduslaenu lepingust (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Maakohtu otsust on vaidlustatud osas, milles maakohus jättis tunnustamata kostja pankrotimenetluses hageja käenduslepingust nr XXXXXXXXXXXXXX tuleneva nõude 23 175, 79 eurot tingimusliku nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (TsMS § 651 lg 1).
8.Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hageja käenduslepingust tulenev nõue on esitatud tunnustamisele kooskõlas PankrS §-s 107 sätestatuga ja nõude kvalifitseerimine PankrS § 98 alusel tingimuslikuks ei muuda nõude aluseks olevaid asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ka TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaldatavuse osas. Käendusleping on sõlmitud 8. oktoobril 2001, st enne võlaõigusseaduse jõustumist 1. juulil 2002. Maakohus jättis hageja käenduslepingust tuleneva nõude rahuldamata seetõttu, et pidas käenduslepingut kestvuslepinguks ja VÕS § 143 lg-st 2 tulenevalt tühiseks. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et pooltevaheline käendusleping on kestvusleping. Käendusleping on sõlmitud konkreetse kohustuse käendamiseks (vt lepingu p-d 4.1-4.3) ning sellest tulenevate kohustuste täitmisel ei ole mingit korduvust või perioodilisust. Kestvuslepinguga on käenduslepingu puhul tegemist üksnes siis, kui sellega käendatakse määratlemata tulevasi kohustusi (vt selles osas RKTKo nr 3-2-1-64-12, p 39; nr 3-2-1-102-07 p 11; nr 3-2-1-50-06 p 14). Käenduslepingut ei muuda kestvuslepinguks ainuüksi see, et käendatakse kestvuslepingust tulenevaid kohustusi. Maakohus jättis tähelepanuta ka Riigikohtu asjakohase praktika VÕSRS § 12 lg 1 kohaldamisel. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr nr 3-2-1-111-10, et kui käendusleping on sõlmitud enne 1. juulit 2002, tuleb VÕSRS § 12 lg 2 alusel hinnata, kas see on kehtivalt sõlmitud, enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi sätete järgi. Tsiviilkoodeksi käendust reguleerivates sätetes ei olnud VÕS § 143 lg-ga 2 sarnast regulatsiooni, mille kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui selles ei ole kindlaks määratud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat. Seega ei ole poolte 8. oktoobril 2001 sõlmitud käendusleping tühine seetõttu, et selles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummat. Ka kostja ise ei vaielnud maakohtus vastu käendatava kohustuse olemasolule. Seetõttu on maakohus jätnud hagi ebaõigesti rahuldamata.
9.Hageja tugineb oma nõudes hageja ja Roland Põdra vahel sõlmitud laenulepingule nr XXXXXXXXXXXXXX (preemialaenuleping) ja kostjaga sõlmitud käenduslepingule nr XXXXXXXXXXXXXX. Laenulepingu tähtaeg on 15. september 2031. Laen maksti välja tingimusel, et laenusaaja sõlmib elukindlustuslepingu AS-ga Ühispanga Elukindlustus. Laenulepingu p 10 kohaselt juhul kui kindlustuslepingut ei lõpetata kindlustusvõtja või kindlustusandja algatusel enne laenutähtpäeva, tagastatakse laen ühes osas laenutähtpäeval. Laenu tagastab vastavalt elukindlustuslepingule kindlustusandja kindlustuslepingu alusel tasutud kindlustusmaksete summast. Roland Põdra pankrot kuulutati välja 27. juulil 2015. PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi pankroti väljakuulutamisega lõpetatakse intressi ja viiviste arvestamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt. Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et ka pärast R. Põdra pankroti välja kuulutamist on laenu tagasi makstud, ükski laenumakse võlas ei ole. Alates R. Põdra pankroti välja kuulutamisest tasutud intressmaksed arvestatakse põhivõla katteks. R. Põdra sõlmitud kindlustusleping kehtib, seda täietakse, mistõttu ei ole preemialaenulepingust tulenevad nõuded muutunud sissenõutavaks ning selle ülesütlemiseks eeldused puuduvad. Hageja muutis kohtumenetluses oma nõuet ja palus tunnustada käenduslepingust tulenevat nõuet tingimusliku nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi (PankrS § 98 alusel). Hageja avaldas, et seisuga 11. juuli 2022 on nõude suuruseks 22966, 10 eurot. Nõue on kostja pankrotimenetluse ajal igakuuliselt vähenenud kolmanda isiku poolt teostatud maksete arvel (23 eurot kuus). Hageja peab nõuet tingimuslikuks, tingimus saabub 16. septembril 2031 juhul,
kui preemialaenu lepingust tulenevaid nõudeid ei ole selleks ajaks täies ulatuses täidetud. Tingimus võib saabuda ka varem, kui hageja on sunnitud preemialaenu lepingu võlgnevuse tõttu üles ütlema, millega seoses muutuksid lepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks.
10.PankrS § 42 järgi loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 42 järgi võlausaldajate nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes ei mõjuta nõuete sissenõutavust käendaja suhtes. See erisus on kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Seega saab käendaja esitada nõudele vastuväiteid, nagu ta saaks esitada juhul, kui põhivõlgniku pankrotti ei oleks välja kuulutatud. Riigikohus selgitas ka seda, et kuigi kehtetuks on tunnistatud enne
27.detsembrit 2003 kehtinud VÕS § 149 lg 4, mille järgi käendaja võis sõnaselgelt keelduda käendatava kohustuse täitmisest enne selle täitmise tähtpäeva, isegi kui täitmise tähtpäev loetakse pankrotimenetluses saabunuks, on see säte tunnistatud kehtetuks mitte põhjusel, et väär olnuks sätte kohaldamine võlgniku pankroti korral, vaid ebaselge oli sätte muu rakendusala (RKTKo nr 3-2-1-64-12 p 41). Käesoleva asja eripära ongi selles, et kuigi laenulepingust tulenev nõue on muutunud R. Põdra pankrotimenetluses vastava eriregulatsiooni alusel sissenõutavaks, ei ole samas nõude aluseks olevat laenulepingut rikutud, sest kolmas isik täidab R. Põdra kohustusi. VÕS § 142 lg 1 järgi vastutab käendaja võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendaja vastutus tekib, st nõue muutub sissenõutavaks siis, kui põhivõlgnik rikub põhikohustust (VÕS § 145 lg 1). Seega käendaja vastutuse kohaldamiseks puudub käesoleval ajal alus, kuid käendust saab käsitleda edasilükkava tehinguna.
11.PankrS § 98 järgi võib võlausaldaja esitada ka nõude, mis tuleneb tingimuslikust tehingust, mille edasilükkav või äramuutev tingimus ei ole veel saabunud. Selline nõue loetakse pankrotimenetluses võrdseks nõudega, mis ei ole tingimuslik, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leiab, et tuleb jaatada hageja kui võlausaldaja võimalust esitada tagatise säilimiseks käendaja pankrotimenetluses nõue käendaja vastu kui tingimuslikust tehingust tulenev nõue. Hageja on menetluse jooksul muutnud oma seisukohta nõude edasilükkava tingimuse osas.
28.jaanuari 2022 menetlusdokumendis (I kd lk 185) leidis hageja, et hageja nõue kostja vastu kuulub rahuldamisele juhul, kui hageja nõue jääb rahuldamata põhivõlgniku pankrotimenetluses. Ringkonnakohtu menetluses leidis hageja, et tingimus saabub, kui R. Põdraga sõlmitud preemialaenulepingust nr XXXXXXXXXXXXXX tulenevaid nõudeid ei ole lepingu täitmise tähtajaks 16. september 2031 täielikult täidetud. Tingimus võib saabuda ka varem, kui hageja on sunnitud preemialaenu lepingu varasemalt võlgnevuse tõttu üles ütlema (II kd lk 46-47), mille tulemusena muutuksid lepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks. Põhikohustuse (preemialaen) täitmise erisus seisneb veel selles, et laen on seotud kindlustusmaksega. Antud juhul kindlustusleping kehtib ja ka kindlustusmakseid R. Põdra eest tasutakse. R. Põdra pankrothaldur ei ole kindlustuslepingut lõpetanud ega nõudnud kindlustuslepingu tagasiostuväärtust pankrotivarasse (I kd lk 185). Ringkonnakohus saab eeltoodud asjaoludel tunnustada hageja nõuet kostja vastu tingimusliku nõudena 22 966, 10 eurot (11. juuli 2022 seisuga). Hageja nõude täpne suurus selgub tingimuse
saabumisel ja nõude suuruse arvestamisel tuleb lähtuda preemialaenulepingu p-des 8.1 ja 8.2 kokkulepitud eritingimustest ja p-s 10 sätestatud laenu tagastamise tingimustest, sh arvestades R. Põdra poolt kindlustuslepingu alusel tasutud kindlustusmaksete summat.
12.TsMS § 173 lg 3 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Seetõttu muudab ringkonnakohus maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse ja menetluskulude pooltelt väljamõistmise osas. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt. TsMS § 162 lg 1 järgi võib hagi osalise rahuldamise korral kohus otsustada, kas pooled kannavad menetluskulud võrdsetes osades või jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätab menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas esitas hageja tingimusliku nõude alles maakohtu menetluses ja täpsustas nõude tingimust veel apellatsioonimenetluses. Kostja on juba menetluse alguses olnud seisukohal, et hageja saab käenduslepingu alusel esitada üksnes tingimusliku nõude. Nimetatud asjaoludel on põhjendatud jätta hageja menetluskulud võrdsetes osades mõlema poole kanda. Hageja menetluskuluks mõlemas kohtuastmes on riigilõiv kokku 600 eurot, millest 50 % tuleb jätta kostja kanda ning kostjalt välja mõista 300 eurot hageja kasuks. Kostja menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad kostja enda kanda. Maakohus andis kostjale riigi õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud täies ulatuses igakuiste võrdsete osamaksetena 12 kuu jooksul pärast riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramist. Maakohus tuvastas kostja põhjendatud kuluna 1143, 36 eurot ja mõistis kostjalt välja riigi õigusabi tasuna 172, 91 eurot osamaksetena. Kostja ei ole selles osas maakohtu otsust vaidlustanud, mistõttu jääb maakohtu otsus selles osas muutmata. Ringkonnakohtus on kostja põhjendatud menetluskulu suuruseks riigi õigusabi tasu ja kulu eest 558 eurot. Kuivõrd kostja pankrotimenetlus ei ole lõppenud ja kostja alaline maksejõuetus on tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks ülejäänud osas kostja riigi õigusabikulude tasumise kohustusest riigituludesse TsMS § 190 lg 7 alusel vabastada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.