Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-11-4924
Kohtuasi
Y kohustustest vabastamise menetlus
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 29. märtsi 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Y määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Võlgnik Y (isikukood XXXXXXXXXXX) Võlausaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja TK Võlausaldaja aktsiaselts ESPAK (registrikood 10077564), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristjan Mägi Võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaal (registrikood 11488826) (kustutatud 26. juunil 2020) Võlausaldaja Q (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta tõendina vastu Y 16. mai 2022. a vastusele lisatud tõendid, s.o T OÜ 17. jaanuari 2017. a arve, U OÜ 6. jaanuari 2017. a saateleht-arve, OÜ E 26. jaanuari 2017. a arve, S OÜ 17. jaanuari 2017. a arve, S OÜ 17. jaanuari 2017. a kassa sissetuleku order, OÜ W 2016. a majandusaasta aruanne, Sotsiaalkindlustusameti
14.novembri 2012. a ja 22. septembri 2015. a otsused puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise kohta ning Saare Maavalitsuse nõustamiskomisjoni 26. augusti 2013. a protokolli väljavõte.
2.Jätta tõenditena vastu võtmata Y määruskaebusele lisatud tõendid, s.o C OÜ inforegistri väljavõte, Eesti Töötukassa 21. juuni 2019. a otsus ning C OÜ 2018. a ja 2020. a majandusaasta aruanded.
3.Koguda tõenditena ja võtta asja juurde OÜ W 2012., 2014. ja 2015. a majandusaasta aruanded.
4.Jätta Y määruskaebus rahuldamata.
2-11-4924
5.Jätta Pärnu Maakohtu 29. märtsi 2021. a määrus muutmata, kuid muuta ja täiendada osaliselt kohtumääruse põhjendusi.
6.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud Y kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank AS esitas 7. veebruaril 2011 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus välja kuulutada Y (võlgnik) pankroti. Pärnu Maakohus kuulutas 27. aprilli 2011. a määrusega välja võlgniku pankroti ning lõpetas 24. jaanuari 2012. a määrusega pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisega, algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ning nimetas võlgniku usaldusisikuks Ly Müürsoo. Pärnu Maakohus vabastas 5. mai 2015. a määrusega Ly Müürsoo usaldusisiku kohustustest ning kohustas võlgnikku täitma usaldusisiku ülesandeid.
2.Võlgnik esitas 10. detsembril 2020 taotluse, milles palus end vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Taotluse kohaselt on kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud seitse aastat. Võlgnik on enda usaldusisikuna esitanud kohtule aruandeid, mis kinnitavad, et ta on kohustustest vabastamise menetluse kestel täitnud oma kohustusi, kuid ka seda, et tema sissetulekust ei piisa võlausaldajate nõuete täitmiseks. Võlgnikule ei ole teada asjaolusid, mis võiksid kohustustest vabastamise välistada. Puudutatud isikute seisukohad
3.Swedbank AS vaidles võlgniku taotlusele vastu ning palus jätta võlgniku kohustustest vabastamata ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetada. Swedbank AS jääb oma 30. aprilli 2020. a seisukoha juurde, milles ta juhtis tähelepanu sellele, et võlgnik on süüliselt rikkunud kohustusi anda teavet oma sissetulekute ja väljaminekute kohta, tegeleda tulutoova tegevusega ja kohelda võlausaldajaid võrdselt. Võlgniku esitatud arvelduskonto väljavõttelt nähtuvad ainult sissetulekud, mistõttu ei ole usutav, et ta kasutab ainult ühte arvelduskontot. Võlgnik on kogu menetluse jooksul töötanud miinimumtasu eest samal töökohal ega ole otsinud lisatööd. Võlgnik on täitnud sularahas Ukraina ja Valgevene kodanike töötasu nõudeid tööandja vastu. Võlgnik on täitnud ainult Swedbank AS-i nõuet. Võlgniku esitatud arvelduskonto väljavõtetelt nähtuvad endiselt vaid sissetulekud ja mitte ühtegi väljaminekut. Võlgnik on 8. septembri 2020. a usaldusisiku aruandes kirjutanud, et
2-11-4924 kasutab C OÜ jaoks ka oma isiklikku arvelduskontot ja sellekohased väljaminekud on tähistatud majanduskuludena. See ei ole lubatav. Teabe andmise kohustuse täitmiseks ei piisa sellest, et võlgnik esitab kohtule sellise arvelduskonto väljavõtted, mille kasutusotstarve on tegelikult juriidilise isiku teenindamine. Võlgniku majandusliku seisundi hindamiseks oleks vaja teada võlgniku enda väljaminekuid. Võlgnikule on Z OÜ-lt lisaks töötasule laekunud ka päevarahasid, mida tuleb samuti pidada sissetulekuks ja millest kuulub seega 75% usaldusisikule. Võlgnik on varjanud oma tulusid ja kasutanud oma arvelduskontot juriidilise isiku huvides, rikkudes sellega vähemalt raskelt hooletult oma pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Võlgnik ei ole ka üles näidanud mingit initsiatiivi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
4.Aktsiaselts ESPAK vaidles võlgniku taotlusele vastu ning palus jätta võlgniku kohustustest vabastamata ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetada. Võlgnik on varjanud oma tulusid. Ta on suutnud minimaalse sissetuleku juures anda endaga seotud ettevõtetele laenu 7000 eurot. Ei ole eluliselt usutav, et kolmas isik oli nõus andma võlgnikule laenu edasilaenamiseks olukorras, kus võlgnik ei ole võimeline seda tagasi maksma. Võlgnik ei ole kohtule esitanud laenulepinguid ega põhjendanud, miks ei sõlminud kolmas isik laenulepingut otse C OÜ-ga. Laenuna antud 7000 eurot võis kuuluda võlgnikule. C OÜ poolt avaldajale majanduskulude katteks tehtud ülekanded ja suured sularaha sissemaksed viitavad varjatud töötasule. Võlgnik ei ole selgitanud, miks ta ei kasutanud C OÜ juhatuse liikmena majanduskulude jaoks ettevõtte arvelduskontot. Võlgnik ei ole selgitanud ega tõendanud, mille peale on ta kontole laekunud täiendavaid summasid kasutanud, sh ei ole ta tõendanud, et ta on kandnud C OÜ majandustegevusega seotud kulusid. Samuti ei ole võlgnik selgitanud ega tõendanud sularaha päritolu. Võlgnik ei ole menetluse kestel tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ega seda otsinud. Ta on olnud kolme ettevõtte juhatuses ja ühe ettevõtte nõukogus, kuid on vaatamata juhtivatele ja vastutusega positsioonidele saanud kõikide kohtade peale kokku miinimummääras töötasu. Võlgniku pikaajalist juhtimiskogemust arvestades saanuks ta leida tulutoovama töökoha. Võlgnik on teinud makseid üksnes Swedbank AS-ile ja on seega kohelnud võlausaldajaid ebavõrdselt. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Pärnu Maakohus jättis 29. märtsi 2021. a määrusega võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata, lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, vabastas võlgniku usaldusisiku kohustustest ning jättis menetluskulud võlgniku kanda.
5.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: -
võlgnik oli menetluse algatamise ajal 60-aastane; võlgnik on alates 1996. a-st olnud seotud 17 ühinguga ning olnud paljudes neist juhatuse liige; võlgnik on tegutsenud ca 25 aastat ehitusvaldkonnas ja tal on selles pikaajaline juhikogemus; võlgnik töötas alates menetluse algatamisest kuni 2017. a maini miinimumtasu eest (v.a 2016. a septembris ja novembris, mil võlgnik teenis 733 eurot 92 senti kuus)
2-11-4924
-
-
-
-
elamute ja mitteeluhoonete ehitusega tegelevas OÜ-s W. Võlgniku peamine tööülesanne oli otsida ettevõttele uusi projekte ja viia ettevõte kasumisse; alates 2017. a juunist on võlgnik elamute ja mitteeluhoonete ehitusega tegelevas C OÜs juhatuse liige, saades selle eest miinimumtasu. Tegu on alustava ettevõttega, kus tegeletakse tööprojektide otsimisega; alates 2020. a juulist on võlgnik elamute ja mitteeluhoonete ehitusega tegelevas Z OÜs juhatuse liige, saades selle eest miinimumtasu. Tegu on alustava ettevõttega; OÜ W, C OÜ ja Z OÜ on seotud võlgniku elukaaslase D-ga; OÜ-s W ja C OÜ-s on tööl keskmiselt 4–8 inimest ning majandusaasta aruannete järgi on kõigi töötajate sissetulek üle miinimumi. Z OÜ kohta ei ole majandusaasta aruannet esitatud; riikliku statistika andmetel on ehitusvaldkonna keskmine brutokuupalk olenevalt aastast 1000–1500 eurot ning pärast 2012. a algust on ehitusmahud teatavate tõusude ja mõõnadega järjest kasvanud; võlgnik on menetluse kestel suutnud tasuda ca 0,14% võlausaldajate nõuetest; võlgniku arvelduskonto väljavõtetest nähtub, et võlgnik mängib tennist, einestab tihti väljas ja tema toidupoe külastuste arved jäävad 50–70 euro vahemikku; võlgniku arvelduskontodelt nähtub mitmeid tööandja poolt majanduskulude katteks tehtud ülekanded; võlgniku arvelduskontodele on tehtud sularaha sissemakseid.
5.2.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik rikkunud süüliselt PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida, ning PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust, mis ei luba saadud tulusid varjata. Tuvastatud asjaolusid arvestades ei saa pidada põhjendatuks ega mõistlikuks, et võlgnik töötas niivõrd pikka aega üksnes miinimumpalga eest. Realistlik ei ole võlgniku väide, et kogu selle aja jooksul ei jätkunud raha talle suurema tasu maksmiseks. Võlgniku varasemat töökogemust arvestades ei ole ka usutav, et võlgnik ei suutnud enda vanuse tõttu paremat töökohta leida. Võlgnik viibib peamiselt Tallinnas ja ei ela seega piirkonnas, kus ehitusvaldkonnas ei oleks kas tööd pakkuda või tasud oleksid väga madalad. Võlgnik ei ole aktiivselt tasuvamat tööd otsinud. On alust arvata, et võlgnik on varjanud enda tegelikke tulusid. Võlgniku arvelduskontodelt nähtuvaid kulusid arvestades jääb mõistmatuks, kuidas saab miinimumtöötasust elatuv isik endale sellist elustiili lubada. Võlgniku arvelduskonto väljavõtete alusel ei ole võimalik eristada võlgniku ja ettevõtte tarbeks tehtud kulutusi, mh ei ole võimalik aru saada, milliseid otseselt ettevõtlusega seotud kulusid on kantud. Võlgnik ei ole selgitanud ka sularaha sissemaksete päritolu. Selline tegutsemine raskendab võlgniku sissetulekute ja väljaminekute ning seega ka võlgniku kohustuste nõuetekohase täitmise kontrollimist. Võlgnik ei oleks tohtinud menetluse ajal kasutada oma arvelduskontot kolmandate isikute huvides. Võlgnik on kohustusi rikkunud koostoimes ja tahtlikult, eesmärgiga vältida võlausaldajatele väljamaksete tegemist. Ta on leppinud kokku töötasu alammääras ning saanud ülejäänud töötasu sularahas ja majanduskuludena, mis sai võimalikuks seetõttu, et võlgnik kasutas oma kontot väidetavalt ettevõtetega seotud kulutuste katmiseks. Kinnitust ei ole leidnud ka see, et võlgniku majanduslik olukord oleks eriti raske, mistõttu ei vastaks tema kohustustest vabastamine menetluse eesmärgile.
5.3.Avalduse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 172 lg 7 II lause alusel võlgniku kanda.
2-11-4924 Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
6.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega vabastada võlgnik kohustustest. Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohtu määrus üllatuslik. Maakohus ei andnud võlgnikule võimalust asjaolusid selgitada ning seetõttu ei ole maakohus kõiki asjaolusid tuvastanud ja nendega arvestanud. Samuti ei andnud maakohus võlgnikule võimalust selgitada talle etteheidetavaid rikkumisi. Võlgnik on enda perekondlikke kohustusi ja vanust arvestades tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega. Võlgnikul on 2000. a-l sündinud tütar, kes on sünnist saati invaliid ja on töövõimetu. Ta vajab igapäevast hoolitsemist ja kõrvalist abi ning vanemad on tema eest hoolitsemise ära jaganud. C OÜ on väike ehitusettevõte, kus ei ole võimalik juhatusele maksta suuremat tasu kui töötajatele. C OÜ kvartaalne käive ja keskmine brutopalk on kõikunud. Aastane käive ja kasum on olnud stabiilsed ning kasum ei ole olnud piisav juhatuse liikmele suurema tasu maksmiseks. Maakohtu määrus ei ole arusaadav osas, milles maakohus heidab võlgnikule ette tulude varjamist. Maakohus ei ole välja toonud, millist restoraniarvet või poearvet peab ta liigseks kulutamiseks. Kui maakohus oleks võlgnikult küsinud etteheidetavate kulude kohta, oleks võlgnik saanud selgitada, kas kuluarve oli ettevõtlusega seotud ja selle tasus hiljem ettevõte või läks arve partneritega pooleks või oli poearve hoopis sünnipäevaarve. Võlgnik on tennist mänginud lapsest saati ning see hoiab teda vaimselt ja füüsiliselt tervena. Jääb ebaselgeks, millist kohustust on võlgnik oma arvelduskonto ettevõtluses kasutamisega rikkunud. Kui kohus oleks võlgnikult ettevõtlusega seotud sissetulekute ja väljaminekute kohta küsinud, oleks võlgnik neid selgitanud.
7.Swedbank AS vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, nõustudes maakohtu määruse põhjendustega. Võlgnik ei ole põhistanud, miks ta ei ole tulutoovamat tegevust otsinud ja miks ta on kogu menetluse kestel teeninud vaid miinimumtöötasu. Võlgnik ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund või vanus piiraks tulutoovama töö otsimist ja tegemist. Kuivõrd võlgnik on kasutanud oma arvelduskontot juriidilise isiku kasuks, ei ole võimalik aru saada tema majanduslikust seisust. See läheb vastuollu PankrS § 173 lg-ga 2.
8.Aktsiaselts ESPAK vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata, jäädes maakohtus esitatud seisukohtade juurde ja nõustudes maakohtu määruse põhjendustega. Võlgniku tegevus oma rahaasjade korraldamisel ning tegevusetus võlgnevuste tasumisel ei võimalda teda kohustustest vabastada. Menetluse edasine käik
9.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni tühistada, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tuleb osaliselt muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi.
2-11-4924
11.Esmalt märgib kolleegium, et maakohus on jätnud vastuolus PankrS § 175 lg-ga 1 pärast viie aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku kohustustest vabastamise ja selle menetluse lõpetamise otsustamata.
11.1.Kolleegium selgitab, et PankrS § 175 lg 1 järgi otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise võlgniku taotlusel pärast viie aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Seejuures võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest PankrS § 175 lg 11 järgi ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest. Samas, kui kohustustest vabastamise menetluses ilmneb enne viie aasta möödumist alus jätta võlgnik kohustustest vabastamata, võib kohus PankrS § 175 lg 5 järgi keelduda ka varem võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetada menetluse. Lisaks võib kohus juhul, kui kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, pikendada PankrS § 175 lg 51 järgi menetlust ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi, kuid see tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest.
11.2.Praegusel juhul algatas maakohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse
24.jaanuari 2012. a määrusega. Kuigi Swedbank AS esitas 14. jaanuaril 2015 avalduse, milles palus kohustustest vabastamise menetluse lõpetada, ja võlgnik palus 13. märtsi 2015. a vastuses kohtul kaaluda võimalust vabastada võlgnik enne viie aasta möödumist kohustustest, jättis maakohus 5. mai 2015. a määrusega taotluse rahuldamata ega vabastanud võlgnikku ennetähtaegselt kohustustest, küll aga kohustas võlgnikku esitama iga kuue kuu järel kohtule aruande. Samas ei nähtu sellest määrusest, et maakohus oleks pikendanud kohustustest vabastamise menetlust ja andnud võlgnikule pikema tähtaja kui viis aastat. Neid asjaolusid arvestades pidi maakohus otsustama menetluse lõpetamise viie aasta möödumisel alates menetluse algatamisest, s.o 24. jaanuaril 2017. Seda pole aga maakohus teinud ning on selle asemel jätkanud võlgnikult aruannete küsimist. Võlgnik esitas kohtule kohustustest vabastamise taotluse alles 10. detsembril 2020, s.o pärast seda, kui maakohus juhtis 30. novembri 2020. a kohtunõudes võlgniku tähelepanu sellele, et kohus saab võlgniku taotlusel otsustada võlgniku kohustustest vabastamise. Selleks ajaks oli kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud pisut alla üheksa aasta. Arvestades kohtu aktiivselt rolli hagita asjades ja kohtu selgitamiskohustust, pidanuks maakohus juba viie aasta möödudes juhtima võlgniku tähelepanu sellele, et kohtul on aeg otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise ja võlgniku taotlusel ka kohustustest vabastamise üle. Sellisel juhul oleks maakohus saanud vajadusel ka menetlust pikendada, kuid igal juhul ei oleks menetlus võinud ka pikendamise korral kesta kauem kui seitse aastat.
12.Kuna ülaltoodut arvestades tuleb kohustustest vabastamise üle otsustada üldjuhul viie aasta möödudes, tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamist otsustades hinnata võlgniku käitumist sel perioodil sõltumata sellest, kui pikalt on asi kohtu menetluses ja millal esitab võlgnik kohtule kohustustest vabastamise avalduse. Seega tuli maakohtul hinnata, kas
24.jaanuari 2017. a seisuga oli alust võlgnikku kohustustest vabastada, st hinnata võlgniku kohustuste täitmist alates 24. jaanuarist 2012 kuni 24. jaanuarini 2017. Maakohtu määruse põhjendustest ja tuvastatud asjaoludest saab aga järeldada, et maakohus on andnud hinnangu võlgniku käitumisele kogu menetluse, s.o ligi üheksa aasta vältel. Sellega on maakohus eksinud ülaltoodu vastu. Kolleegium saab selle eksimuse parandada ja hindab võlgniku kohustuste täitmist ülaltoodud ajavahemikul.
2-11-4924 Arvestades seda, et kohtul tuleb hinnata võlgniku käitumist üksnes ülalnimetatud ajavahemikul, jätab ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 p 1 alusel ka tõenditena vastu võtmata võlgniku määruskaebusele lisatud tõendid, mis puudutavad 24. jaanuarist 2017 hilisemat aega, kuna neil ei ole asjas tähtsust. Ülejäänud tõendid võtab ringkonnakohus vastu.
13.Kolleegium leiab, et hinnates võlgniku kohustuste täitmist viie aasta lõikes alates menetluse algatamisest, s.o kuni 24. jaanuarini 2017, tuleb võlgnik siiski jätta kohustustest vabastamata. Võlgniku määruskaebuse väited ega ringkonnakohtule antud selgitused ja esitatud tõendid ei anna alust asuda lõppejäreldusena maakohtust erinevale seisukohale. Kolleegium selgitab, et PankrS § 175 lg 2 näeb ette absoluutsed kohustustest vabastamisest keeldumise alused, st kui esineb mõni neist alustest, ei või kohus võlgnikku kohustustest vabastada. PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi on üheks selliseks aluseks võlgniku PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste süüline rikkumine ning sellega võlausaldajate huvide kahjustamine. PankrS § 173 lg 1 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, ning PankrS § 173 lg 2 kohaselt ei tohi võlgnik varjata saadud tulusid ja vara ning peab andma kohtu nõudel teavet mh oma sissetulekute ja vara kohta.
14.Praegusel juhul saab võlgnikule määratud usaldusisiku aruande ning võlgniku enda esitatud aruannetes ja ärakuulamisel avaldatu alusel järeldada, et võlgnik ei tegelenud kuni
24.jaanuarini 2017 mõistlikult tulutoova tegevusega PankrS § 173 lg 1 tähenduses ning ta rikkus oma kohustust tahtlikult.
14.1.Kolleegium selgitab, et kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ei pruugi alati ja igas olukorras tähendada seda, et pankrotivõlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima tasuvama töö ja et see, kui ta jätkab endise, vähetasustatud töö tegemist, kujutab endast kohustuste süülist rikkumist, mis annab aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades olla alati mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab. Olenevalt asjaoludest võib mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustus siiski tähendada ka seda, et võlgnik peab leidma uue töökoha. Üldjuhul on pankrotivõlgnik kohustustest vabastamise menetluse ajal kohustatud töötama täistööajaga, kuid tulutoova tegevuse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada konkreetse juhtumi asjaoludega (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696).
14.2.Praegusel juhul pidas võlgnik kohtule esitatud aruannete kohaselt miinimumpalga eest töötamist OÜ-s W mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Seejuures põhistas võlgnik miinimumpalga saamist sellega, et tegemist oli alustava ettevõttega, samuti tõi esile majandustegevusega seotud asjaolud, st põhjused, miks ei tegutse äriühing kasumlikult ega saa talle suuremat töötasu maksta. Võlgnik tõi ärakuulamisel esile ka seda, et tema vanuses ei ole kerge tasuvamat tööd leida, kuid tema avaldatu kohaselt ei ole ta tegelikult tasuvamat tööd otsinud. Võlgnik avaldas ärakuulamisel, et ta võttis korra ühendust CV Keskusega ja jättis oma andmed, kuid rohkem ei ole ta tööd otsinud (III kd, tl 125). Võlgniku väitel kaotanuks 30 töömeest oma sissetulekud, kui ta oleks ettevõttest lahkunud (vt võlgniku 5. märtsi 2015. a arvamus, II kd, tl 71 pöördel).
2-11-4924 Võlgniku kinnitusel on ta hariduselt ehitusinsener (vt võlgniku 16. mai 2022. a vastus, IV kd, tl 3) ning asjas ei ole vaidlust selle üle, et võlgnik oli enne kohustustest vabastamise menetlust tegutsenud pikaajaliselt ehitusvaldkonnas ja tal oli juhikogemus, sh oli ta alates 1996. a-st seotud 17 äriühinguga ning olnud neist osades juhatuse liige. Kohustustest vabastamise menetluse algatamise ajal oli võlgnik 51-aastane (maakohus tuvastas ekslikult, et võlgnik oli sel ajal 60-aastane) ja kohustustest vabastamise perioodi lõpuks 56-aastane. Seega oli võlgnik kogu kohustustest vabastamise perioodi vältel tööealine pikaajaliselt ehitussektoris ettevõtlusega tegelenud kogemustega isik. Võlgnik ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et OÜ W töötajate sissetulek oli majandusaasta aruannete järgi üle miinimumi ning riikliku statistika andmetel oli ehitusvaldkonna keskmine brutokuupalk olenevalt aastast 1000–1500 eurot ning ehitusmahud on pärast 2012. a algust teatavate tõusude ja mõõnadega järjest kasvanud. Seega ei kinnita asjas tuvastatu võlgniku väiteid selle kohta, et äriühingul ei olnud raha talle suuremat töötasu maksta. Võlgniku määruskaebemenetluses esitatud 2016. a majandusaasta aruanne, millest nähtub äriühingu kahjum, ei anna samuti alust järeldada, et äriühingu majanduslik olukord ei võimaldanud tasuda võlgnikule miinimumist suuremat töötasu. Arvestades kõikidest OÜ W 2012.–2016. a majandusaasta aruannetest (II kd, tl-d 86–93 ning IV kd, tl-d 9–13 ja 16–39) nähtuvat äriühingu aastast palgakulu ja keskmist töötajate arvu taandatuna täistööajale ning vastava perioodi töötasu alammäära, on töötajate keskmine brutopalk olnud enamjaolt mitusada eurot üle töötasu alammäära ja kohati ka ligi kaks korda üle töötasu alammäära. Seejuures on töötajate keskmine brutokuupalk ehitusvaldkonnas ületanud kontrollitaval perioodil avalikult kättesaadavate Statistikaameti andmete järgi töötasu alammäära igal aastal ligi kolm korda. Lisaks on OÜ W teeninud kasumit kõigil aastatel peale 2016. aasta. Võlgnik ei ole toonud aruannetes ega ärakuulamisel esile, et ta oleks töötanud sel perioodil osalise tööajaga, ega selgitanud, et tal ei olnud võimalik teha või otsida täisajaga tööd. Esimest korda tõi võlgnik alles määruskaebuses esile, et ta ei saanud kohustustest vabastamise perioodil perekondlike kohustuste täitmise tõttu suuremat tasu teenida. Seejuures on võlgnik küll esile toonud ja tõendanud määruskaebemenetluses, et tema tütrel oli raske puue (vt Sotsiaalkindlustusameti 14. novembri 2012. a ja 29. septembri 2015. a otsused puude raskusastme ja lisakulude tuvastamise kohta, IV kd, tl-d 14 ja 15) ning tütar viibis 2013/2014 õppeaastal koduõppel (vt Saare Maavalitsuse nõustamiskomisjoni 26. augusti 2013. a protokoll, IV kd, tl 5), kuid ta ei ole kohtule veenvalt põhistanud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus järeldada, et just tema hoolitses puudega tütre eest ja viis läbi koduõpet, ning see takistas tal kogu kohustustest vabastamise perioodi jooksul täistööajaga töötamist. Seejuures ei ole võlgniku väited, arvestades võlgniku ja tema lapse elukohti, ka usutavad. Võlgnik kinnitas 28. veebruari 2011. a e-kirjas kohtule, et ta viibib põhilise aja seoses tööga Tallinnas. Sel ajal töötas võlgnik juba OÜ-s W. Lisaks avaldas võlgnik 16. veebruari 2021. a ärakuulamisel, et elab nädala sees põhiliselt Tallinnas. Ka võlgniku pangakonto väljavõtted kinnitavad, et ta viibis kohustustest vabastamise perioodil suurema osa ajast Tallinnas. Võlgniku tütar elab aga Saaremaal. Ühtlasi viitab ka võlgnikule täistööaja eest makstava miinimumpalga ulatuses töötasu maksmine sellele, et eelduslikult töötas võlgnik täistööajaga.
14.3.Arvestades võlgniku vanust, haridust ja töökogemust, OÜ W majandusnäitajaid ja töötajate palgataset, aga ka seda, et võlgnik ei ole veenvalt põhistanud ega tõendanud kohtule oma võimetust täistööajaga töötada, oli kolleegiumi hinnangul võlgnikule jõukohane ja mõistlik leida endale tasuvam töö miinimumpalga eest täistööajaga võlgniku väitel majandusraskustes äriühingus tegevjuhina töötamise asemele. Ehitussektoris pikaajalise tegutsemiskogemusega võlgniku töötamist viis aastat miinimumpalga eest tegevjuhina tema elukaaslasele kuuluvas ja elukaaslase juhitavas ehitusega tegelevas äriühingus ei saa pidada mõistlikult tulutoovaks
2-11-4924 tegevuseks. Seejuures ei muuda võlgniku töökoha valikut mõistlikuks asjaolu, et ilma temata oleks ettevõtte tegevus lõppenud. Arvestades seda, et võlgnik oli äriühingu töötaja, mitte selle osanik ega juhatuse liige, oli võlgnikul käimasolevat võlgadest vabastamise menetlust silmas pidades kohustus teenida oma võimete kohast sissetulekut, et rahuldada võlausaldajate nõudeid, mitte hoida tegevana oma elukaaslasele kuuluvat äriühingut ja selle töötajaid. Iga mõistlik isik oleks sarnases olukorras otsinud endale töö, mille tasumäär vastab samal ametikohal töötavate isikute palgamäärale. Kuna ülaltoodud asjaolude kohaselt oli miinimumpalga eest elukaaslasele kuuluvas äriühingus töötamine ja muude alternatiivsete sissetuleku teenimise võimaluste välistamine võlgniku teadlik valik, on võlgnik tahtlikult rikkunud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.
15.Lisaks ülaltoodule on võlgnik kolleegiumi hinnangul kohustustest vabastamise perioodil tahtlikult varjanud osaliselt oma sissetulekuid PankrS § 173 lg 2 tähenduses.
15.1.Esmalt märgib kolleegium, et arvestades OÜ W ülalnimetatud majandusnäitajaid, on ringkonnakohtul alust arvata, et võlgnik lasi endale tahtlikult maksta kohustustest vabastamise menetluse ajal miinimumtöötasu, kuigi äriühingul olnuks võimalik tasuda turutingimustele vastavat palka. Mh viitab sellele asjaolu, et OÜ W on maksnud võlgnikule lisaks miinimumtöötasule regulaarselt majandusavanssi ning võlgniku pangakontole on tehtud sularahasissemakseid. Samuti on laekunud võlgniku kontole päevaraha. Võlgnik on aga aruannetes kohtule kinnitanud, et tal ei ole muid sissetulekuid peale miinimummääras töötasu.
15.2.Iseenesest ei tähenda igasuguse võõra raha, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, laekumine võlgniku kontole veel seda, et võlgnik on oma vara või tulusid PankrS § 173 lg 2 mõttes varjanud. Selleks, et tuvastada võlgniku kohustuse rikkumine PankrS § 173 lg 2 tähenduses, peab kohus tuvastama, kas võlgnik rikkus kohustusi ja kas rikkumine oli süüline. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai aru, et tal tuleb vaidlusalust vara või tulu kasutada võlausaldajate huvides. Kuna vara saab põhimõtteliselt varjata ainult tahtlikult, siis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega võlaõigusseaduse § 104 lg 5 mõttes. Seega, kui kohus tuvastab, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud PankrS § 173 lg 2 mõttes, siis on kohus ühtlasi ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi (vt Riigikohtu 2. novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 15). Kui kohus on tuvastanud võlgniku kontole tehtud ülekanded, mida võlgnik ei ole määratlenud oma tulu või varana, tuleks kohtul esmalt nõuda lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea võlgnik kontole laekunud raha enda varaks. Võlgnikul tuleb tõendada, et tegemist ei ole temale kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele (vt Riigikohtu
2.novembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 16).
15.3.Praegusel juhul ei andnud maakohus võlgnikule võimalust selgitada, miks ei saa võlgniku kontole laekunud kõiki summasid pidada tema sissetulekuks. Ringkonnakohus parandas selle vea, kuid sellest hoolimata ei ole võlgnik põhistanud ja tõendanud, et kõiki tema kontole alates
24.jaanuarist 2012 kuni 24. jaanuarini 2017 laekunud makseid ei saa pidada tema sissetulekuks.
15.3.1.Arvestades seda, et maakohus jättis 5. mai 2015. a määrusega rahuldamata võlausaldaja taotluse kohustustest vabastamise menetluse ennetähtaegseks lõpetamiseks võlgniku kohustuste rikkumise tõttu, asudes seisukohale, et võlgnik ei ole 5. mai 2015. a seisuga rikkunud kohustust mitte varjata oma vara ja tulusid, ei kontrolli ringkonnakohus, kas võlgnik varjas sel perioodil oma sissetulekuid, ning hindab üksnes sellele järgnenud ajavahemikul, s.o alates
6.maist 2015 kuni 24. jaanuarini 2017 vastava kohustuse täitmist.
2-11-4924 Maakohus kohustas võlgnikku 5. mai 2015. a määrusega esitama kord kuue kuu jooksul aruande, mis peab sisaldama selgitust mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohta ning võlgniku kõigi arvelduskontode väljavõtteid. Ajavahemikku 6. mai 2015. a kuni 24. jaanuar 2017. a puudutavad neli sellist aruannet, s.o 2. septembri 2015. a, 13. märtsi 2016. a,
20.septembri 2016. a ning 21. märtsi 2017. a aruanded. Kõigis nendes aruannetes on võlgnik oma ainsa sissetulekuna käsitanud OÜ-lt W laekunud töötasu. Esimese kolme aruande järgi ei ületanud võlgniku sissetulek asjakohasel ajavahemikul arestivaba miinimumi, mistõttu ei saanud võlgnik võlausaldajatele väljamakseid teha. Viimase aruande järgi ületas võlgniku sissetulek arestivaba miinimumi kolmel kuul (2016. a septembris, oktoobris ja novembris; aruandele lisatud arvelduskonto väljavõtte järgi siiski üksnes 2016. a septembris ja novembris), ning võlgnik eraldas võlausaldajatele väljamaksmiseks kokku 255 eurot. See oli kohustustest vabastamise viieaastase perioodi jooksul ka ainuke võlausaldajatele eraldatud väljamakse. Võlgniku aruannetele lisatud arvelduskonto väljavõtetest nähtuvalt on võlgniku kontole lisaks töötasule laekunud OÜ-lt W ka 576 eurot päevarahasid (192 eurot 20. septembril 2015 ja 384 eurot 2. novembril 2015) ja 3560 eurot majandusavanssi (500 eurot 20. juulil 2015, 300 eurot
19.augustil 2015, 500 eurot 29. veebruaril 2016, 1000 eurot 22. aprillil 2016, 500 eurot 19. mail 2016, 300 ja 200 eurot 28. juunil 2016 ning 200 ja 60 eurot 15. juulil 2016). Sularaha sissemakseid on tehtud 2300 euro ulatuses (700 eurot 25. aprillil 2016, 300 eurot 24. mail 2016, 500 eurot 7. juunil 2016, 500 eurot 5. juulil 2016 ning 300 eurot 18. augustil 2016).
15.3.2.Kolleegiumi hinnangul ei ole võlgnik kohtule veenvalt ja ammendavalt selgitanud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus järeldada, et võlgniku pangakontole laekunud maksed selgitusega „majandusavanss“ ja „päevaraha“ ei olnud võlgniku sissetulekuks. Ringkonnakohus andis 14. aprillil 2022 võlgnikule võimaluse selgitada ja tõendada, et majandusavanss ei kuulunud talle või miks ei tulnud selle arvel teha võlausaldajatele väljamakseid. Ringkonnakohus selgitas, et päevaraha tuleb käsitada võlgniku sissetulekuna (vt ka täitemenetluse seadustiku § 130 lg 11). Võlgnik esitas 16. mail 2022 vastuse kohtunõudele, milles sisalduvad selgitused selle kohta, kuidas ta majandusavanssi kasutas. Kuludokumendid esitas võlgnik üksikute väljaminekute kohta, märkides, et tal ei ole avansiaruandeid, kuna OÜ W on registrist kustutatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga võlgnik, hoolimata ringkonnakohtu selgitustest, põhistanud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldada, et OÜ W poolt tehtud väljamaksed selgitusega „majandusavanss“ ei olnud võlgniku sissetulekuks. Kohus ei saa üksnes võlgniku osalise selgituse ja üksikute OÜ-le W väljastatud arvete alusel lugeda majandusavansi nime all võlgnikule tehtud ülekandeid äriühingu kuludeks pelgalt maksekorraldusele märgitud selgituse alusel, kui võlgnik ei suuda kohtule veenvalt ja ammendavalt selgitada ja tõendada, milliseid äriühingu kulusid ta avansi arvel kandis (nt esitada avansiaruanded või vastavad äriühingu kasuks tehtud kulutuste kuludokumendid). Praegusel juhul ei olnud võlgniku väitel tal võimalik kulusid tõendada seetõttu, et OÜ W (hilisema nimega W OÜ) on registrist kustutatud. Kuigi äriühing on 2. septembril 2019 äriregistrist kustutatud, ei tähenda see seda, et OÜ W raamatupidamisdokumente ei oleks enam võimalik kätte saada. Raamatupidamisseaduse (RPS) § 4 p-de 2, 3 ja 5 järgi peab raamatupidamiskohustuslane – kelleks on ka eraõiguslik juriidiline isik – kõiki oma majandustehinguid dokumenteerima, neid raamatupidamisregistrites kirjendama ning raamatupidamise dokumente säilitama. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 46 lg 1 järgi antakse lõppenud juriidilise isiku dokumendid hoiule likvideerijale või kolmandale isikule ning
2-11-4924 neid säilitatakse kümme aastat, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Raamatupidamise algdokumente, raamatupidamisregistreid ja raamatupidamise aruandeid tuleb RPS § 12 lg-te 1 ja 2 järgi erinormina TsÜS § 46 lg 1 suhtes säilitada seitse aastat alates selle majandusaasta lõpust, kui majandustehing algdokumendi alusel raamatupidamisregistris kirjendati, või alates vastava majandusaasta lõpust. Äriregistri avalike andmete järgi on W OÜ dokumentide hoidjaks R. Võlgnik ei ole väitnud, et ta oleks pöördunud viimase poole W OÜ asjakohaste raamatupidamisdokumentide, sh avansiaruannete saamiseks, ega palunud seda teha ka kohtul. Seega oli võlgnikul võimalik majandusavansina laekunud raha arvel OÜ W kasuks kulutuste tegemist tõendada. Paraku ei ole võlgnik seda teinud. Lisaks ei saa võlgniku selgituste alusel tema arvelduskontole laekunud majandusavanssi selgelt seostada tema kontolt väidetavalt ettevõtluses tehtud kulutuse ega selleks tarbeks sularaha väljavõtmisega. Võlgnik on 16. mai 2022. a vastuses toonud esile kulud, mida ta on väidetavalt teinud mingi perioodi majandusavansi arvel. Paraku on võlgnik seostanud üksnes osade majandusavansside arvel kulutuste tegemist, kuid mõned majandusavansid on kuludega seostamata. Kuludega seostatud majandusavansside suurused ei kattu väidetavate kulutuste suurusega, jäädes mitmel juhul nii oluliselt alla kui ka üle selle suuruse. Lisaks on mitmel juhul majandusavansi saamise ja väidetava kulutuse tegemise või sularaha väljavõtmise vahel suur ajaline vahe (mitu kuud). Paljud väidetavalt lähetustega seotud kulud on nende selgitusest nähtuvalt tehtud kohvikutes ja baarides ning selliseid kulusid ei saa pidada ettevõtlusega seotud kuludeks. Ka OÜ-le W 2017. a jaanuaris väljastatud arvete summad ei haaku võlgniku arvelduskonto väljavõttelt nähtuvaga. Seejuures sai võlgnik kontrollitaval perioodil viimase majandusavansi 15. juulil 2016 ning võttis viimati sularaha välja 10. augustil 2016. Eelnevat arvestades ei teki ringkonnakohtul pisteliselt esitatud selgituste ja tõendite alusel veendumust, et võlgniku kontole laekunud majandusavanss oli mõeldud tegelikult OÜ W kulude katmiseks ning võlgnik kandis ka tegelikult selle arvel äriühingu kulusid. Samuti ei ole ringkonnakohtul alust järeldada, et päevarahana makstud tasu ei oleks pidanud võlgnik käsitama oma sissetulekuna. Arvestada tuleb sedagi, et kõnealusel perioodil on lisaks tehtud võlgniku kontole sularaha sissemakseid kokku 2300 euro ulatuses, mida saab samuti pidada vastupidise tõendamata jätmise tõttu võlgniku sissetulekuks.
16.Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse viieaastase tähtaja jooksul tahtlikult rikkunud PankrS § 173 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja kohustust mitte varjata saadud tulu, mistõttu tuleb võlgnik jätta PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamata. Nende kohustuste rikkumine tõi kaasa võlausaldajate huvide kahjustamise, sest võlausaldajatel jäi seetõttu saama raha, mida võlgnik võinuks turutingimustel töötasu saades teenida ning kõiki sissetulekuid ausalt välja tuues võlausaldajatele välja maksta. Tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et võlgnik sai OÜ-lt W kohustusest vabastamise perioodi vältel miinimumtöötasu seetõttu, et võlgnik ei peaks võlausaldajatele kohustustest vabastamise menetluses väljamakseid tegema. Seda kinnitab ka asjaolu, et võlgnik sai OÜ-lt W varjatud tulu majandusavansi näol. Ainuüksi majandusavansi ja päevarahade arvel tulnuks võlgnikul PankrS § 173 lg-st 5 tulenevat piirangut arvestades maksta võlausaldajatele välja enam kui 2000 eurot, samal ajal kui võlgnik tegi kohustustest vabastamise perioodi jooksul võlausaldajatele väljamakseid üksnes 255 euro ulatuses.
17.Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes ja täiendades kohtumääruse põhjendusi.
2-11-4924 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtumääruse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.