Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi XXi vastu võla nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.veebruari 2022.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2350,61eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaselts PlusPlus Capital 10.märtsi 2022.a apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Asja lahendamise viis
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Aktsiaselts PlusPlus Capital (registrikood 11919806, aadress Tartu mnt 83-601, Tallinn 10115), lepinguline esindaja Carlo Kask (epost: [email protected]) Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (isikukood xxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx) Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 11.02.2022 otsus tühistada osaliselt, osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõuded rahuldamata, menetluskulude jaotuse osas ja saata tsiviilasi tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.AS PlusPlus Capital apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise 1(8)
esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.AS PlusPlus Capital (hageja) esitas 30.07.2021 kohtule hagi XXi (kostja) vastu võla ja viiviste nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 09.09.2019 kompromisslepingu/võlatunnistuse. Kostjal oli hageja ees 30.10.2018 sõlmitud laenulepingust tulenev põhikohustus 4661,26 eurot ja kõrvalkohustus (viivised) 1883,03 €. Kostja oma kohustust ei täitnud ning seetõttu sõlmisid pooled kompromissilepingu, millega hageja loobus osaliselt viivise nõuedest summas 1,26 € ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetega ja kompromissisummas 6543,03 € (4661,26 € + 1881,77 €). Sellele lisandus lepingu sõlmimise tasu 30 eurot. Kostja tasus hagejale 883,45 eurot, millest 30,00 eurot on arvestatud lepingu sõlmimise tasuks ja 853,45 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. Seega on kostjal tasumata kompromissisummas sisalduv põhivõlg 3807,81 eurot ja viivised eurot.
2.Kompromisslepinguga tekkis poolte vahel uus iseseisev võlasuhe. Pooled on kokku leppinud, et kompromissisumma tähtaegselt ja nõuetekohaselt tasumata jätmisel muutub kohustus tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Kostjat hoiatati lepingu sõlmimisel, et juhul, kui ta vähemalt kahe graafikujärgse maksega on hilinenud, on õigus nõuda kohustuse täitmist täies ulatuses.
3.Seega luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 10.05.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates. Lepingu punkti 3.2. kohaselt on pooled kokku leppinud viivises 0,060% päevas, viivist hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kostja kinnitas, et viivise määr oli temaga läbi räägitud ja see on mõistlikus suuruses.
4.Võlausaldaja võib nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu on kompromissisummaga 5689,58 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile Kaku aü 27 76313 Saue vald, seega on sissenõudmiskulu 35 eurot.
5.Kostja võlgneb hagejale järgnevad summad: 1) kompromissisumma põhivõlgnevus: 3807,81 eurot, 2) kompromissisumma viivised: 1881,77 eurot, 3) viivised: 1018,97 eurot. Hageja arvestab viiviseid vastavalt esialgse põhisumma 3807,81 euro osalt ning lepingu p 3.2 viivise 0,06 % päevamääralt: võla põhisumma x viivitatud päevade arv 446 x 0,06 % päevas. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Poolte vahel 09.09.2019 sõlmitud kokkulepe tugineb 30.10.2018 laenulepingule. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, kuidas kujunes nn. kompromisslepingus/võlatunnistuses hageja nõue põhivõla 4661.26 eurot ja viiviste 1883,03 eurot saamiseks. Võlatunnistuses märgitu kohaselt on selle koostamise aluseks Inbank AS ja kostja (XX) vahel 30.10.2018 sõlmitud laenulepingust nr L89002128037 tulenev nõue. Sellest ei nähtu, millal muutus nõue sissenõutavaks ja millal on laenuleping erakorraliselt üles öeldud ning milline oli laenulepingu ülesütlemise päeva 2(8)
seisuga laenulepingust tulenev võlgnevuse jääk, sh. tasumata laenujääk, intressid ja viivised. 09.09.2019 sõlmitud kokkuleppe p. 2.2. alusel saab nõutavaks summaks olla selle sõlmimise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud tegelik võlgnevus. Kostja soovis võlgnevuse tasumiseks maksegraafikut ja on hageja poolt eksitavalt allkirjastanud 09.09.2019 võlgnevuse tasumiseks kokkuleppe, milles võlgnevuse kujunemine on ebaselge ja põhjendamatu. Kuivõrd 09.09.2019 kompromisslepingus p. 2.2. kinnitab kostja 30.10.2018 laenulepingust tulenevat nõuet, siis hageja saab nõuda kostjalt olemasolevat võlgnevust, mille kujunemine tuleb hagejal põhjendada ja tõendada. Hageja saab nõuda viiviseid, lähtudes 30.10.2018 laenulepingus kokkulepitud määrast. Kui nõude aluseks on 30.10.2018 laenulepingust tulenev nõue, siis ei ole eluliselt võimalik, et seisuga 09.09.2019 on põhiosalt (4661.26 eurot) sissenõutavaks muutunud viiviseid 1883.03 eurot. Viiviste kujunemine on ebaselge ja ei ole teada, mis ajast ja mis summalt on viiviseid arvestatud ning millise viivise määraga. Kui eeldada, et viivise määr on 0,06%, isegi siis ei saa olla ühe aasta viiviseid enam kui 1020.81 eurot. Kostja on nõus tasuma põhivõlgnevuse summas, millest on maha arvatud kostja poolt tehtud maksed peale laenulepingu ülesütlemist, sh. maksed, mis on kostja poolt tasutud PlusPlus Capital AS-le so. 883.45 eurot (hageja arvutuste kohaselt). Kostja tahe pole olnud tunnistada uut iseseisvat kohustust, vaid sõlmida maksegraafik 30.10.2018 laenulepingu alusel tasumata põhiosa jäägi ja sissenõutavaks muutunud viiviste tasumiseks, lähtudes laenulepingus kokkulepitud viivise määrast, kui see ei ületa kolmekordselt seadusjärgset viivise määra. Kostja seisukohalt saab hageja nõuda viiviseid sama viivise määraga nagu need olid laenulepingus. Hagiavalduses märgib hageja, et on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja viitab võlateatistele. Võlateatistest aga eeltoodu ei nähtu. Kostja ei nõustu tasuma meeldetuletuskirjade eest 35 eurot, kuivõrd talle pole neid edastatud. Maakohtu otsus
7.Kohtu hinnangul on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Menetluskulud tuleb jätta poolte kanda.
8.Kohtu hinnangul saab 09.09.2019 kompromisslepingut käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena. Võlatunnistuse sõlmimisel on eelkõige toime tõendamiskoormisele, mida on hageja ka oma vastuses kostja vastusele välja toonud. Kohus andis pooltele tähtaja oma seisukohtade esitamiseks, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks kas laenulepingust või võlatunnistusest tulenevaid kohustusi täitnud. Võlatunnistuses on pooled kokku leppinud maksegraafiku kohustuse täitmiseks, kostja on ka ise tunnistanud oma vastuses, et soovis võlgnevuse tasumiseks maksegraafikut. Kohus järeldab sellest, et kostjal oli kohustus hageja ees. Kostja on küll selgitanud, et ta oli eksimuses, sest soovis vaid maksegraafikut, mitte kompromisslepingut, kuid kostja ei ole oma eksimuse sisu tõendanud. Kohtu hinnangul on leidnud tõendamist, et kostja põhikohustus hageja ees on 4661,26-(883,45-30)=3807,81 eurot.
9.Kohtule esitatud kompromisslepingust nähtub, et pooled on kokku leppinud viivistes summas 1881,77 eurot. Kostja on vaidlustanud menetluses viivise suuruse. Viivise määra tõendamine on hageja kohustus vastavalt VÕS § 406 2 lg 1, mis sätestab ära tarbijalepingute krediidikulukuse sh intressi määra. Seadusega sätestatud maksimaalset intressimäära ületavas osas on kokkulepe tühine. Asjaolu, et kostja on kompromisslepingus kinnitanud, et ta nõustub viivise suurusega ja see ei ole talle ülemäärane, ei võta kohtult kohustust viivise määra kontrollida või õigust seda vähendada, samuti ei muuda see hageja kohustust viivise määra ja kujunemist selgitamast. Kohtu hinnangul on küll võlatunnistuses viivise suurus fikseeritud, kuid see ei vabasta hagejat temale seadusega pandud tõendamiskoormusest tarbijalepingute puhul. Kohtul on kohustus ameti ülesande korras kontrollida viivise ja
3(8)
intressi vastavust seaduse imperatiivsetele nõuetele. Hageja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud, mis võimaldaks kohtul kontrollida algse laenulepingu järgi sissenõutavaks muutunud viivise määra ja suurust. Kostja on esitanud taotluse vähendada viiviseid VÕS § 113 lg 8 järgi. Kohtu hinnangul on taotlus kompromisslepingus kokku lepitud, juba sissenõutavaks muutunud viivise vähendamiseks põhjendatud, sest hageja ei ole oma tõendamiskohustust täitnud. Hageja põhinõue on kompromisslepingu järgi 4661,26 eurot ja viivise nõue 1883,03 eurot, mis moodustab põhinõudest 40,39 %. Kohtu hinnangul on sellises määras viivise nõudmine ilmselgelt liigne, sest viivis on kujunenud aasta jooksul st laenulepingu sõlmimisest 30.10.2018 kuni kompromisslepingu sõlmimiseni 30.10.2019. Kohus vähendab kompromisslepinguga kokku lepitud viivise suurust VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määrani ja peab põhjendatuks viivist suuruses 462,66 eurot.
10.Kompromisslepingus on pooled kokku leppinud viivise määras 0,06% päevas ehk 21,09 % aastas, mis ei ole seadusega sätestatud maksimaalsest intressi suurusest suurem. Kohus vähendab ka seda viivise määra VÕS § 113 lg 1 sätetatud määrani. Alates nõude sissenõutavaks muutumisest 11.05.2020 kuni kohtulahendi tegemiseni on viivise suurus 535.27 eurot ja alates kohtulahendi tegemisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt 3807,81 eurot.
11.Kohtule esitatud nõudekirjadest nähtub, et hageja on esitanud kostjale nõudekirjad võla sissenõudmiseks ja neid saab käsitleda sissenõudmiskuludena VÕS § 1132 lg 1 alusel ja suuruses. Hageja sissenõudmiskulud ei ületa seadusega sätestatud sissenõudmiskulude suurust. Asjaolu, et kostja ei ole kirju väidetavalt kätte saanud, ei muuda nende saatmist ja hageja kulutusi sellele olematuks. Hageja apellatsioonkaebus
12.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-21-11975 rahuldamata jäänud ulatuses, st mõista vastustajalt apellandi PlusPlus Capital AS kasuks välja PlusPlus Capital AS ja vastustaja vahel 09.09.2019 sõlmitud lepingust 24788489 tulenevad enne 09.09.2019 sissenõutavaks muutunud viivised 1881,77 €, viivised põhinõudelt 3807,81 € alates 11.05.2020 kuni 30.07.2021 summas 1018,97 € ning mõista vastustajalt välja apellandi PlusPlus Capital AS kasuks hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis põhinõudelt 3807,81 € alates 30.07.2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.
13.Esiteks soovib apellant selgitada, et puutumuses kohtu põhjendustega, et viivise määra tõendamine on apellandi kohustus vastavalt VÕS § 406 2 lg 1-le märgib apellant, et viimatimärgitud põhjendus on kohaldatav tarbijakrediidilepingule. Apellandi poolt koostatud kompromisslepingu(te)/võlatunnistus(t)e puhul ei ole aga tegemist tarbijakrediidilepingu(te)ga. Samuti tuleb märkida, et apellant ei ole vastustajale poolte vahel sõlmitud võla tunnustamise lepingu alusel laenu andnud ja apellant ei ole laenuandja, vaid esialgselt võlausaldajalt erakorralise lepingu ülesütlemise tulemusena ja tervikuna sissenõutavaks muutunud nõuete omandaja ehk uus võlausaldaja. Poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppele ei saa seega kohaldada tarbijakrediidilepingule kohaldatavaid sätteid. Teiseks selgitab apellant viivise määra ja kujunemise kohta järgmist. Maakohus jõudis järelduseni, et apellandi sissenõustavaks muutunud viivise nõue 1883,03 eurot, mis moodustab põhinõudest 40,39% ning on kujunenud aasta jooksul st laenulepingu sõlmimisest 30.10.2018 kuni kompromisslepingu sõlmimiseni 30.10.2019, on ilmselgelt liigne sellises määras. Apellant selgitab, et esialgse laenulepingu järgi sissenõutavaks muutunud viivise määr sai olla 40,39% ja suurus 1883,03 eurot, sest märgitud viivitusintressi kokkulepe 4(8)
vastab VÕS § 415 lg-le 1, kuivõrd nimetatud sättes märgitud viite kaudu VÕS § 113 lg-le 1 (sh kolmandale lausele) võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale. Seega palub apellant kompromissilepingus kokku lepitud viiviste summas 1883,03 euro kohaldamist ja soovib lisada, et isegi juhul, kui apellant oleks pidanud tõendama viivise määra, siis saab kohaldada esialgses krediidilepingus toodud intressimäära alusel tuletatud viivisemäära, mis võib ületada seaduslikku viivist enam, kui kolm korda (0,110658% päevas ehk 40,39% aastas / 365). Apellant leiab, et apellandi viivisenõude rahuldamata jätmine kompromissilepingus kokkulepitud ja hagiavalduses esitatud viivisemäära ulatuses on põhjendamatu ning apellandi õigusi riivav. Apellant on seisukohal, et maakohus on kohtuotsuses ületanud diskretsioonipiiri. 2.1.3. Lisaks märgib apellant, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis kui oli lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.
14.VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (vt nt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 19). Praegusel juhul ei ole vastustaja taotlenud viivise vähendamist.
15.Vastustaja on loobunud vastuväidete esitamisest. Võlatunnistuse p-s 1.1 kinnitas vastustaja, et nõue koosneb põhiosanõudest 4661,26 eurot ja viivitusintressinõudest 1883,03 eurot. Apellant leiab, et eelnimetatud asjaolude kinnitamisega loobus vastustaja nende asjaolude osas vastuväidete esitamisest Vastus apellatsioonkaebusele
16.Vastustaja vastust apellatsioonkaebusele ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
17.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, osas, milles maakohus jättis hageja viivisenõuded rahuldamata, menetluskulude jaotuse osas ning asi saata tühistatud osas uueks arutamiseks maakohtule. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
18.Asja materjalidest nähtub, et: -Inbank AS ja kostja sõlmisid 30.10.2018 laenulepingu nr. L89002128037. -Pooled sõlmisid 09.09.2019 kompromisslepingu/võlatunnistuse nr 24788489 (tlk 4), mille järgi võlgnes kostja esialgsele võlausaldajale põhivõla 4661,26 eurot ja viivised summas 1883,03 eurot ning kuna esialgne võlausaldaja loovutas nõude hagejale, siis nõustus kostja tasuma hagejale 6543,03 eurot + 30 eurot lepingu sõlmimise tasu maksegraafiku alusel (tlk 5). -09.09.2019 kompromisslepingu/võlatunnistuse nr 24788489 p 3.2 järgi kohustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist 0,060 % päevas viivituses olevalt summalt. -Kostja tasus hagejale 883,45 eurot, millest 30,00 eurot arvestas hageja lepingu sõlmimise tasuks ja 853,45 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. -Hagiavalduse kohaselt kostja võlgneb hagejale järgnevad summad: 1) kompromissisumma põhivõlgnevus: 3807,81 eurot, 2) kompromissisumma viivised: 1881,77 eurot, 3) viivised: 1018,97 eurot. Hageja arvestas viiviseid vastavalt esialgse põhisumma 3807,81 euro osalt ning lepingu p 3.2 viivise 0,06 % päevamääralt. 5(8)
19.Apellatsioonimenetluses on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus saada hagis nõutud ulatuses viivist. Maakohus asus otsuses seisukohale, et hageja viivisenõue on põhjendatud seadusjärgses ulatuses, st VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras, kuivõrd kostja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendatud.
20.Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide selles, et maakohtus ei ole kostja esitanud taotlust viivise vähendamiseks. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt nt Riigikohtu 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17). Kuna kohus saab vähendada viivist vaid juhul, kui kohustatud isik seda taotleb, siis on maakohus ebaõigesti viivist vähendanud.
21.Küll ei tähenda eeltoodu seda, et hageja viivisenõue on käesoleval ajal täies ulatuses põhjendatud ja tõendatud. Nimelt asja menetlemisel on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ulatuses, mille tõttu ei ole olemasolevate andmete ja tõendite pinnalt võimalik tuvastada, kas hageja viivisenõue on täies ulatuses põhjendatud.
22.Apellatsioonimenetluses puudub poolte vahel vaidlus, et 09.09.2019 sõlmisid pooled deklaratiivse võlatunnistuse. Hageja viivisenõude lahendamisel omavad tähtsust järgmised asjaolud. Riigikohus on väljendanud seisukoha, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtul välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki. 23.Kuivõrd hageja on käesolevas asjas tuginenud sellele, et kostja ei saa tulenevalt poolte vahel sõlmitud võlatunnistusest enam keelduda kokkulepitud viivise tasumisest, siis tuli maakohtul hinnata, kas hageja loobus võlatunnistust sõlmides vastuväidetest ja kui loobus, siis missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimisega loobutud. Maakohus on jätnud nimetatud hageja seisukohad täielikult tähelepanuta. 24.Lisaks omab ringkonnakohtu arvates asja lahendamisel tähtsust asjaolu, kas algse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmiti tarbijakrediidileping, millest tulenevat võlga kostja hageja eest tunnistas. Maakohtu otsuses sisalduvast viitest VÕS § 4062 lg-le 1 võib aru saada nii, et maakohtu arvates oli kostja ja Inbank AS vahel sõlmitud tarbijakrediidileping, mille tõttu kohalduvad tarbijakrediidilepingut reguleerivad imperatiivsed sätted. Millise tõendi alusel maakohus selle tuvastas, jääb arusaamatuks. Kuigi kostja on väitnud, et sõlmis algse võlausaldajaga laenulepingu oleks saanud alles esitatud laenulepingu alusel tuvastada, kas tarbijakrediidilepingu sätteid käesoleva asja lahendamisel saab kohaldada. Maakohtus taotles kostja korduvalt hagejalt välja nõuda dokumendid sh algse võlausaldajaga sõlmitud laenulepingu dokumendid (tlk 20 ja pöördel, tlk 32 pöördel, tlk 40), tarbija standardinfo teabelehe kuivõrd kostjal need puuduvad. Kohus jättis kõik kostja esitatud taotlused tähelepanuta. Sellega rikkus maakohus TsMS § 463 lg-t 1, TsMS §-i 392 ja TsMS § 238 lg-t 4 ning nimetatud rikkumiste tõttu ei ole võimalik tuvastada, kas hageja viivisenõue on täies ulatuses põhjendatud või mitte.
25.Ringkonnakohus toob esile, et kui tegemist on võlatunnistusega, mille aluseks olev algne kohustus või tunnustatud võlg on tekkinud tarbijakrediidilepingu raames, tuleb
6(8)
kohtul võlatunnistuse kehtivust hinnates arvestada mh tarbijakrediidilepingut reguleerivaid imperatiivseid sätteid. VÕS § 421 järgi on tarbijakrediidilepingute ja sellega seonduvate lepingute korral seadusest sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Juhul, kui algne võlg tekkis tarbijakrediidilepingust, ei saaks võlatunnistusega välistada selliste vastuväidete esitamist, mille välistamine ei ole VÕS § 421 kohaselt võimalik. Sel juhul tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on kostja kahjuks vastuolus tarbijakrediidilepingut reguleerivate imperatiivsete sätetega. Kostja seni esitatud väidetest võib järeldada, et sellise määraga nagu võlatunnistusest võib järeldada, ei ole kostja algse võlausaldajaga laenulepingut sõlminud. Apellatsioonimenetluses avaldas hageja, et algse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud viivisekokkulepe viitas intressikokkuleppele, mille suuruseks oli 40,39 % aastas, st ka viivise suuruseks oli kokku lepitud 40,39% aastas. Selle kohta puuduvad aga igasugused tõendid.
26.Arvestades asjas esitatud väiteid võivad olla sellised imperatiivsed sätted, mille alusel tuleb kontrollida, kas ja millises osas võlatunnistus (viivisenõudes) kehtib, mh VÕS § 4062 lg-s sätestatut, st krediidi kulukuse määra ülempiiri kohta sätestatut. VÕS § 4062 lg 3 järgi tuleks tarbijakrediidilepingu tühisuse korral kostjal tasuda intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Sel juhul saanuks algne võlausaldaja nõuda viivist ka ainult seadusjärgses määras. Samuti tuleb arvestada VÕS § 408 sätestatuga, sh ka § 408 lg-s 4 tooduga, mille järgi võib olla võimalik, et intressimääraks tuleb lugeda VÕS § 94 sätestatud intressimäär ja kuna hageja väidetel oli laenulepingus kokkulepitud viivisemäär seatud sõltuvusse intressimääraga, siis ei oleks saanud viiviste arvutamise aluseks olla suurem määr.
27.Praeguses asjas on maakohus jätnud välja selgitamata ja hindamata, kas kostja loobus võlatunnistust andes vastuväidetest võla suurusele. Kui tegemist oli tarbijakrediidilepingu raames tekkinud võlaga, tuleb välja selgitada krediidilepingu tingimused, ja pöörates tähelepanu sellele, kas asjaolu, et algne kohustus tulenes tarbijakrediidilepingust, võis mõjutada võlatunnistuse (osalist) kehtivust.
28.Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul ei ole võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu
11.jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58735/25, p 11.1; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1149-11, p 21; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-121-06, p 15; 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15;
8.aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Maakohtus oli poolte vahel vaidlus selles, kes peab algse võlausaldajaga sõlmitud laenulepingu tingimusi tõendama. Maakohus tõendamiskoormist pooltele ei selgitanud. Otsuses asus aga seisukohale, et algse võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud lepingust tulenevat viivise suurust oleks pidanud tõendama hageja. Seega avaldas maakohus otsuses hageja jaoks üllatusliku seisukoha.
29.Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et maakohus on rikkunud menetlusõigust, jätnud olulised asjaolud vaidluse õigeks lahendamiseks välja selgitamata, mistõttu tuleb maakohtu otsus osas, milles kohtuotsus pole jõustunud (st osas, milles hagi jäeti rahuldamata), tühistada. Tühistatud osas tuleb asi saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
30.Riigikohus on väljendanud seisukohta et TsMS §-s 2 sätestatud menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada
7(8)
ning üksnes erandina saatma selle maakohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14306, p 14) ning juhul, kui maakohus rikkus asja menetlemisel menetlusõiguse norme mis seisnes nt selgitamiskohustuse rikkumises, asjaolude välja selgitamata jätmises, tunnistajate üle kuulamata jätmises või põhjendamiskohustuse rikkumises, saab ringkonnakohus üldjuhul ise kõrvaldada (vt nt Riigikohtu 18. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-3445/46, p 27.3 ja p 29.4; 28. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-122860/45, p 15; 11. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8191/82, p 11).
31.Ringkonnakohus leiab siiski, et arvestades asjaolude väljaselgitamise olulisust, sellest tulenevalt tõenäolist vajadust esitada pooltel uusi väiteid, eelkõige hagejal oma viivisenõude tõendamiseks, leiab ringkonnakohus, et asi tuleb saata tühistatud osas uueks arutamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus toob esile, et eelmenetlus tuleb läbi viia maakohtus ning apellatsioonimenetluse olemuslik ülesanne on kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust, mitte läbi viia uut eelmenetlust (V. Kõve jt.TSMS kommenteeritud väljaanne III, lk 1158 p 3.2.4).
32.Menetluskulude jaotus selgub sellest, kuidas asi lõplikult otsustatakse, seetõttu tuleb menetluskulude jaotus otsustada maakohus asja uuel arutamisel.
/allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.