Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

03.05.2022 kirjaga andis kohus võlausaldajatele tähtaja seisukoha esitamiseks võlgniku kohustustest vabastamise osas. 03.05.2022 teatas võlausaldaja kohtutäitur Katrin Vellet, et ei soovi olla ära kuulatud ning toetab kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist keeldumisega võlgniku J Ei kohustustest vabastamisest. 04.05.2022 esitatud seisukohas märkis võlausaldaja xxx AS, et võlausaldaja leiab, et kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada ning võlgnik tuleb kohustustest vabastamata jätta. 06.05.2022 seisukohas märkis võlausaldaja xxx, et võlausaldaja peab põhjendatuks seisukohta, et tuleks keelduda võlgniku kohustustest vabastamistest ning menetlus lõpetada. 09.05.2022 seisukohas märkis võlausaldaja kohtutäitur Hille Kudu, et kohtutäitur ei soovi olla ära kuulatud ning jätab asja kohtu otsustada. Võlausaldaja Maksu- ja Tolliamet märkis 10.05.2022 esitatud seisukohas, et võttes arvesse asjaolu, et võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse ajal ühtegi makset võlgnevuse katteks teinud ega tegelenud tulutoova tegevusega, palub Maksu- ja Tolliamet jätta J E pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata ning lõpetada kohustustest vabastamise menetlus. Võlausaldaja xxx märkis 10.05.2022 kohtule esitatud seisukohas, et võlgnik ei ole makseid võlausaldajale teinud ning võlausaldaja on seisukohal, et võlgniku kohustustest vabastamistest tuleb keelduda ning menetlus asjas lõpetada. Võlausaldaja xxx märkis 11.05.2022 kohtule esitatud seisukohas, et on nõus menetluse lõpetamisega. Kohtumääruse põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 2 p 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 175 lg 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Vastavalt PankrS § 175 lg-le 5 võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 4 nimetatud alus. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates. PankrS § 175 lg 2 p 2 ja lg 5 kohaldamise eeldusteks on: 1) võlgnik on rikkunud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi; 2) võlgnik on eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt; 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. PankrS § 173 lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Lõige 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. PankrS § 175 lg 3 sätestab, et kohus ei või keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Kohus on seisukohal, et võlgnik on rikkunud oma kohustust anda kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ehk rikkunud PankrS § 173 lg 2 nimetatud kohustusi. Kohustustest vabastamise eesmärk on anda võlgnikule, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus kohustustest vabastamise teel uueks majanduslikuks alguseks.

Kuid kohustustest vabanemine ei ole iga võlgniku õigus. Võlgnik peab menetluse ajal tegema kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Kohtul on õigus nõuda aruannet ja dokumente võlgniku varalise olukorra, tulutoova tegevuse või selle otsimise ja oma kohustuste täitmise kohta. Sellest tulenevalt on antud ka menetluse algatamise määruses võlgnikule tähtaeg aruande esitamiseks. Võlgnik usaldusisiku aruannet kohtule esitanud ei ole ega kohtu määratud ärakuulamisele ei ilmunud. Kuna võlgnik ei ole esitanud nõutud teavet vaatamata kohtu poolt selleks tähtaja andmisele, on võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg 2 nimetatud teabe andmise kohustust. Teabe andmata jätmine kahjustab ka võlausaldajate huve. Võlgniku poolt menetluse läbiviimisele kaasaaitamine dokumentide ja selgituste esitamise kaudu võimaldaks kontrollida, kas võlausaldajatele mittetasumine on olnud süüline või on võlgnik teinud siiski kõik endast oleneva, et tulu teenida ja kohustusi täita, kuid see pole õnnestunud. PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi on võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise eelduseks ka see, et rikkumine oleks süüline. Kohtu hinnangul see praegusel juhul nii on. Pankrotiseadus ei defineeri süü mõistet, seda teeb aga võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 104 lg 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine), raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) ja tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel). Kohtu hinnangul on võlgnik tegutsenud vähemalt raskelt hooletult. Võlgnik ei ole teavet esitanud, kuigi kohus on seda nõudnud ning selgitanud, millist teavet, selgitusi ja dokumente kohus soovib. Võlgnikku on hoiatatud, et teabe esitamata jätmisel võib kohus menetluse lõpetada. Võlgniku rikkumine on selgelt süüline. Täidetud on ka kolmas eeldus – võlgniku rikkumine on kahjustanud võlausaldajate huve. Võlausaldajate huvide rikkumine seisneb selles, et võlgnik ei ole võlausaldajatele väljamakseid teinud ega kohustusest vabastamise menetluses põhistanud väljamaksete mittetegemise põhjuseid. Võlgnik ei ole andnud võlausaldajatele teavet oma tegevuse, sissetulekute ja vara kohta ega ilmunud ärakuulamisele. Kohustustest vabastamise menetlus teenib mitte ainult võlgniku, vaid ka võlausaldajate huve. Võlausaldajad saavad menetluse vahendusel ülevaate võlgniku majanduslikust seisundist, kuid ka põhistuse selle kohta kui esinevad alused võlgnevuse mittetasumiseks. Kui võlgnik hoiab kohustustest vabastamise menetlusest kõrvale, sealhulgas ei ilmu ärakuulamisele, on ta sellega rikkunud ka võlausaldajate huve ning kohustustest vabastamine ei ole võimalik. Võlausaldajad on leidnud üheselt, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada võlgnikku kohustustest vabastamata, kuivõrd võlgnik on oma kohustusi rikkunud, ei ole kohtu teabenõudele vastanud ega nõutud andmeid ja dokumente esitanud ning ei ole teinud võlausaldajatele ühtegi makset oma kohustuse täitmiseks. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS § 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetab menetluse. Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (PankrS § 175 lg 7). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 7 teise lause kohaselt kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad J Ei kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Kai Härmand kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.