Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Määruse tegemise aeg ja koht 30. mai 2022, Tallinn Kohtuasja number
2-17-4287
Kohtuasi
Osaühingu TOPFIKS (pankrotis) pankrotimenetlus
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13. septembri 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Eesti Vabariigi määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Võlgnik Osaühing TOPFIKS (pankrotis) (registrikood 10043022), seaduslik esindaja AN
(Maksu-
ja
Tolliameti
kaudu)
Pankrotihaldur Oliver Ennok Võlausaldaja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (registrikood 70000349), lepinguline esindaja Tuuliki Lorvi Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) määruskaebus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 13. septembri 2021. a määrus täies ulatuses. Teha uus määrus, millega jätta Osaühingu TOPFIKS (pankrotis) võlausaldajate 18. augusti 2021. a üldkoosolekul vastu võetud kompromissotsus kinnitamata.
3.Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Osaühingu TOPFIKS (pankrotis) kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
2-17-4287 Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus kuulutas 12. juuni 2017. a määrusega välja osaühingu TOPFIKS (võlgnik) pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Oliver Ennoki (haldur).
2.Haldur esitas 15. juulil 2020 maakohtule kinnitamiseks võlgniku 14. juuli 2020. a võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud kompromissotsuse. Harju Maakohus jättis
11.septembri 2020. a määrusega võlgniku 14. juuli 2020. a võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud kompromissotsuse kinnitamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19. jaanuari 2021. a määrusega maakohtu 11. septembri 2020. a määruse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt selle põhjendusi. Maa- ja ringkonnakohtu vastavad määrused jõustusid 13. veebruaril 2021.
3.Võlgnik esitas 10. augustil 2021 võlausaldajate üldkoosolekule uue kompromissettepaneku koos majandustegevuse jätkamise kava ja ettevõtte tervendamiskavaga.
3.1.Kompromissettepaneku kohaselt rahuldab võlgnik võlausaldajate tunnustatud nõuded, mis on kõik pandiga tagamata, olemasoleva vara arvelt 20% (18 915 euro 58 sendi) ulatuses 10 päeva jooksul pärast kompromissotsust kinnitava määruse jõustumist. Täpsemalt rahuldab võlgnik võlausaldajate tunnustatud nõuded järgmiselt: -
Maksu- ja Tolliameti (MTA) 20 833 euro 30 sendi suuruse nõude 4166 euro 66 sendi ulatuses; AV 1525 euro 33 sendi suuruse nõude 305 euro 6 sendi ulatuses; KU 1525 euro 33 sendi suuruse nõude 305 euro 6 sendi ulatuses; AN 1525 euro 33 sendi suuruse nõude 305 euro 6 sendi ulatuses; Tehinqx OÜ 41 187 euro 21 sendi suuruse nõude 8 237 euro 44 sendi ulatuses; Tallinna kohtutäitur Marek Laanemetsa 2904 euro suuruse nõude 580 euro 80 sendi ulatuses; UAB Litnaglis 25 077 euro 42 sendi suuruse nõude 5015 euro 48 sendi ulatuses.
Võlgnikku ei likvideerita olenemata võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsusest võlgnik lõpetada, halduril võlgnik likvideerida ja võlgnik pankrotimenetluse lõpuks kustutada. Kompromissiga kinnitatakse halduri tasu 10 200 eurot käibemaksuga ja eeldatavad halduri kulutused 500 eurot.
3.2.Uus kompromissiettepanek erineb eelmisest sellepoolest, et võlausaldajate nõuete rahuldamise määr on kümneid kordi kõrgem. Seda seetõttu, et Cui Bono OÜ loobus vahepeal oma nõudest võlgniku vastu ega ole enam pankrotivõlausaldaja. Kohtupraktikas on kinnitatud kompromissotsuseid, mille tingimused on suurusjärkudes võlgniku pakututest oluliselt halvemad.
3.3.Pankrotivaraks on pangakontol olev raha 64 680 eurot 69 senti. Müümata pankrotivara ei ole. Pooleli ei ole ühtegi pankrotivara moodustamisele suunatud kohtumenetlust ning haldur ei kavatse selliste kohtumenetluste algatamiseks hagisid esitada. Võlausaldajate tunnustatud nõuded on kokku 94 577 eurot 92 senti. Võlgnik ei ole leidnud vahendeid nende täielikuks rahuldamiseks. Arvestades, et võlgniku majandustegevus on seiskunud, ei ole ka perspektiivi selliste vahendite saamiseks.
2-17-4287
3.4.Võlgniku majandustegevuse jätkamise kava ja ettevõtte tervendamiskava kohaselt soovib võlgnik kompromissi tegemise teel kasutada tervendavat pankrotimenetlust, et oma majandustegevust jätkata. Kompromissettepanek on suunatud maksejõuetuse eelse olukorra taastamisele, tsiviilkäibes osalemise jätkamisele ja võlausaldajatega koostöö tegemisele kohtuväliselt. Võlgnik jätkab majandustegevusega, alustades seda uuesti. See on nii võlgniku kui ka võlausaldajate huvides. Majandustegevuse jätkamine loob tõenäoliselt aastaid kõigile lisandväärtust. Võlausaldajate teenitav tulu oleks selliselt suurem kui neile pankrotimenetluses jaotiste alusel välja makstav raha. Võlgniku varasema kogemuse põhjal on reaalne, et võlgniku iga-aastane käive saab olema vähemalt miljon eurot. Kompromissi tegemine võimaldab võlgnikul vabaneda kohustustest ja vähendada võlgasid, mis on osa tema maksejõuetuse põhjusest. Samuti võimaldab see keskenduda võlgniku põhitegevusele, mis on kasumlik, ja jätkata äritegevust, millega rahavoogude prognoosi järgi on võimalik teenida tulu ja katta kulud ning jõuda jätkusuutliku ja kasumliku majandustegevuseni. Võlgnik saab pöörduda tagasi seniste kontaktide, kogemuste ja oskusteabe juurde. Võlgnik ei muutunud maksejõuetuks mitte majandustegevuse perspektiivituse tõttu, vaid osanike vahelise konflikti tõttu, mis on lõppenud. Varem saavutatud edu on reaalne korrata, kui võlgnik saab tagasi teovõime ja vähemalt osa endisest varast. Võlgniku tervendamine seisneb käivitamiseks vajalike investeeringute ja tehingute tegemises, kaupade soetamises ja müügis, kasvava edu korral tegevuskoha ja töötajate leidmises ning tuntud turuosaliste ja tehingupartneritega läbirääkimises ja koostöös. Välistatud ei ole ühinemine. Majandustegevuse jätkamiseks ei võeta krediiti. Kui kompromissiga tuleks võlausaldajate vahel jagada kogu pankrotivara hulka kuuluv raha, ei saaks võlgnik tegevusega jätkata ja ei saaks rääkida võlgniku tervendamisest. Seetõttu peab raha säilima võimalikult suures ulatuses ja minema tagasi võlgniku käsutusse. Seda jätkub hädavajalikus suuruses võlgniku tegevuse jätkamiseks.
4.Võlausaldajad otsustasid 18. augusti 2021. a üldkoosolekul võlgniku 10. augusti 2021. a kompromissettepaneku vastu võtta (18. augusti 2021. a kompromissotsus). Hääletamisprotokolli kohaselt viibisid üldkoosolekul või olid esindatud neli hääleõiguslikku võlausaldajat, s.o MTA, Tehinqx OÜ, Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets ning UAB Litnaglis. Nende nõuded on kokku 90 001 eurot 933 senti ning haldur määras neile kokku 901 häält. Kompromissettepaneku vastuvõtmise poolt olid Tehinqx OÜ, Tallinna kohtutäitur Marek Laanemets ja UAB Litnaglis kokku 693 häälega ning vastu MTA 208 häälega. Kompromissiettepaneku vastuvõtmise poolt olid seega enam kui pooled kohal viibinud võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad 69 168 eurot 63 senti, mis on üle 2/3 kõigi nõuete kogusummast.
5.MTA esitas 23. augustil 2021 haldurile 18. augusti 2021. a kompromissotsusele vastuväite. Võlausaldajate nõuete rahuldamine ainult 20% ulatuses ei ole mõistlik ning sellekohane kompromiss on vastuolus pankrotiseaduse mõtte ja eesmärgiga. See on tehtud võlgniku huvides ja kahjustab võlausaldajate huve. Võlgniku eesmärk on võlausaldajate nõuetest vabanemine ning MTA peaks oma nõudest võlgniku vastu sisuliselt loobuma. Pankrotimenetluse lõpetamisel lõpparuande kinnitamisega oleks võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada suuremas ulatuses. Pankrotivarasse kuulub vähemalt 64 680 eurot 69 senti, kuid võlgnik rahuldab võlausaldajate nõudeid kokku 18 915 euro 68 sendi ulatuses. Haldur saab seejuures 10 700 eurot, mis on kordades suurem summa kui üksikutele võlausaldajatele makstav osa. Suurema osa rahast saab võlgnik enda käsutusse.
2-17-4287 Võlausaldajate esimesel üldkoosolekul otsustati võlgnik lõpetada, halduril võlgnik likvideerida ja pankrotimenetluse lõpuks kustutada. Kohus kinnitas selle otsustuse määrusega. Võlgniku majandustegevus on seiskunud, mistõttu ei ole lepinguid, töötajaid ega tegevuskava ning ei ole ka vara valitsemisest saadavaid tulusid ega muid tulevikus tekkivaid varasid. Kompromissettepaneku vastuvõtmise poolt hääletanud võlausaldajaid esindas sama isik. Arvestades, et kompromissotsus on võlausaldajate huve oluliselt kahjustav, on MTA-l tekkinud kahtlus, et kompromissi sõlmimisel võib olla muu eesmärk.
6.Haldur esitas 25. augustil 2021 maakohtule kinnitamiseks 18. augusti 2021. a kompromissotsuse. Haldur palus määrata enda tasuks 10 200 eurot (käibemaksuga). Halduri töömaht on kokku 95 tundi ja tunnitasu 90 eurot. Haldur palus kinnitada ka enda kulud 500 euro ulatuses, mis koosnevad sõidukite ülevaatusest, raamatupidamise korraldamisest ja registritoimingutest. Võlgnik on kulude tasumisega nõustunud. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus kinnitas 13. septembri 2021. a määrusega 18. augusti 2021. a kompromissotsuse, lõpetas pankrotimenetluse, jättis halduri tema kohustustest vabastamata ning võlgniku likvideerimata ja äriregistrist kustutamata. Maakohus määras halduri tasuks 10 200 eurot ja kinnitas halduri kulud 500 eurot ning mõistis need välja pankrotivarast. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole kohtul alust jätta kompromissi kinnitamata, mh ei anna selleks alust MTA vastuväide. Kompromiss ei kahjusta võlausaldajate huve ja seda on võimalik täita. Pankrotimenetlus tuleb seega pankrotiseaduse (PankrS) § 157 p 6 ja 184 lg 1 alusel lõpetada. Halduri tasu kinnitamine ei riku võlgniku ega võlausaldajate huve, on mõistlik ja põhjendatud ning vastab PankrS § 65 lg-le 6. Samuti on põhjendatud ja vajalikud halduri kulud 500 eurot. Massikohustuste ja pankrotimenetluse kulude tasumise kohustus läheb PankrS § 184 lg 3 alusel üle võlgnikule. Kuivõrd pankrotimenetlus lõpetatakse kompromissi tõttu, siis võlgnikku kooskõlas PankrS § 130 lg 6 p-ga 1 ei likvideerita. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
8.MTA esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta 18. augusti 2021. a kompromissotsus kinnitamata või saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub MTA jätta võlgniku kanda. Määruskaebuse väidete kohaselt on maakohtu määrus olulises osas põhjendamata ja õigusvastane ning maakohus on rikkunud uurimispõhimõtet. Maakohus hindas kompromissotsuse kinnitamise üle otsustamisel ekslikult vaid selle vastavust pankrotiseaduse formaalsetele nõuetele. Maakohus oleks pidanud hindama ka seda, kas kompromiss vastab sisuliselt seadusele, on täidetav ja arvestab maksimaalselt kõigi võlausaldajate ühiseid huve, sh hindama MTA poolt haldurile esitatud vastuväiteid kompromissile. MTA jääb nende vastuväidete juurde. Äriühingu tervendamine ei saa toimuda võlausaldajate kahjustamise teel. Kompromissi järgi jääks võlgnikule pärast nõuete tasumist 35 565 eurot 13 senti, mis ületab oluliselt MTA nõuet. Pankrotimenetluse lõpetamisel lõpparuande kinnitamisega saaks MTA nõue rahuldatud
2-17-4287 11 985 euro 75 sendi ulatuses, kuid kompromissiga üksnes 4166 euro 66 sendi ulatuses. See on ebaproportsionaalne ja MTA huve oluliselt kahjustav.
9.Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu. MTA ei vaidlusta 18. augusti 2021. a kompromissotsuse vastavust formaalsetele nõuetele. MTA ei ole aga välja toonud selle väidetavaid sisulisi puudusi, mistõttu jääb arusaamatuks, milles need seisnevad. Seadus ei anna kompromissettepanekuga mittenõustuvale võlausaldajale vetoõigust. Kompromissilahendusi on palju, aga see ei tähenda, et valikut peab põhjendama muu kui häälteenamusega. MTA-l oli võimalus nõuda maksuvõlg täies ulatuses vastutusotsusega sisse võlgniku endiselt enamusosanikult ja juhatuse liikmelt Lasse Parviainenilt, kes põhjustas võlgniku maksejõuetuse. MTA seda ei teinud ning teeb nüüd kõik kompromissi ja võlgniku tervendamise nurjamiseks. Võlgnik on juba küllalt kannatanud ja väärib võimalust kompromissiks.
10.Halduri seisukoha järgi võeti 18. augusti 2021. a kompromissotsus vastu pankrotiseaduse nõuete kohaselt ning haldur pidi esitama selle kohtule kinnitamiseks. Pankrotimenetluse lõpetamisel lõpparuande kinnitamisega saaksid küll võlausaldajate nõuded rahuldatud suuremas ulatuses, kuid kompromiss kohtleb kõiki võlausaldajaid võrdselt, st kõik võlausaldajad saavad võrdselt väiksema väljamakse. See on ka kompromissi sisu ja mõte. Menetluse edasine käik
11.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 I lause alusel täies ulatuses tühistada. Kolleegium teeb uue määruse, millega jätab kompromissi kinnitamata.
13.Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus kompromissi sisulise külje ebaõigesti kontrollimata ning see viis võlausaldajate ühiste huvidega vastuolus oleva kompromissi kinnitamiseni.
14.Kolleegium selgitab, et PankrS § 178 lg 1 järgi on kompromiss võlgniku ja võlausaldajate vaheline kokkulepe võlgade tasumise kohta, mis seisneb võlgade vähendamises või nende tasumise tähtaja pikendamises. Kompromissotsuse teeb PankrS § 178 lg 3 I lause alusel võlausaldajate üldkoosolek. Seejuures on kompromiss PankrS § 180 lg 3 I lause järgi tehtud, kui selle poolt hääletab vähemalt pool kohalviibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast. Kompromissi kinnitamise otsustab PankrS § 178 lg 3 II lause järgi kohus, tehes selle kohta määruse. Kohus ei kinnita PankrS § 183 lg 2 kohaselt kompromissi, kui kompromissi tegemisel ei ole järgitud käesolevas seaduses sätestatud nõudeid või kui kompromiss on tehtud pettuse mõjul. Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima seda, kas kompromiss vastab formaalselt seaduse nõuetele ja kas kompromissi ei saavutatud hääletusega mõnda võlausaldajat teistega võrreldes hea usu põhimõtte vastaselt kahjustades või eelistades. Kohtul on õigus kontrollida kompromissi ka sisuliselt, sh hinnata kompromissi tühisust või tühistatust ning seda, kas kompromissiga on erinevate võlausaldajate ühiste huvidega maksimaalselt
2-17-4287 arvestatud ning ega mõnda võlausaldajat ei ole põhjendamatult eelistatud. Samas ei tähenda see seda, et kohus peaks kompromissi sisulist külge hindama omal algatusel. Vastupidi, kompromissi kinnitamata jätmise eelduseks sisulise puuduse tõttu on vastava vastuväite esitamine kohtule ja selle põhjendamine. Seejuures saab kohus vastuväiteid selle kohta, et kompromiss ei arvesta piisavalt võlausaldajate ühiseid huve, kontrollida üksnes kompromissi vastu hääletanud võlausaldaja taotlusel (vt Riigikohtu 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-53-05, p-d 21, 23 ja 24). Kohus ei saa jätta kompromissi kinnitamata üksnes seetõttu, et pankrotivõlgniku majanduslik olukord võimaldaks rahuldada võlausaldajate nõudeid kompromissiga ettenähtust suuremas ulatuses. Kompromissi kinnitamata jätmist võib sellega põhjendada üksnes juhul, kui sellega kahjustataks või eelistataks mõnd võlausaldajat ebaproportsionaalselt. Kompromissi kinnitamata jätmise ainsaks põhjenduseks ei saa olla ka see, et võlausaldajate nõudeid oleks võlgniku likvideerimise korral võimalik rahuldada suuremas ulatuses, kui kompromissi järgi. Pankrotivõlgniku tegevuse jätkamiseks võivad olla näiteks kaalukad töötajate või avalikkuse huvid. Samuti peab äriühing ennast kapitaliseerima, et tagada jätkusuutlik tegevus. Seaduses ei ole sätestatud alammäära, mille ulatuses võlausaldajate nõuded tuleks kompromissiga rahuldada. Siiski peab kohus kompromissi kinnitamisel arvestama võimalusi võlgniku tegevuse jätkamisel saavutatava kasumi arvel rahuldada kompromissi alusel võlausaldajatele nõuded suuremas ulatuses, kuid pikema aja jooksul. Samuti peab arvestama, kas on ilmselgeid võimalusi pankrotivara suurendamiseks näiteks tagasivõitmise arvel. Seejuures võib kohus jätta kompromissi võlausaldajate ühiste huvide kahjustamise tõttu kinnitamata, kui kompromissi vastu hääletanud võlausaldaja esitab kohtule asjaolud, mis võimaldavad arvata, et tema nõue rahuldatakse kompromissi alusel oluliselt väiksemas osas võrreldes sellega, kui pankrotivõlgnik likvideeritaks kompromissi kinnitamise ajal, ja seda ei saa õigustada ka võlausaldajate ühiste huvidega ega pankrotivõlgniku ega kolmandate isikute huviga võlgniku tegevuse jätkamiseks. Kohus kinnitab siiski kompromissi, kui pankrotivõlgnik või pankrotihaldur tõendab kohtule, et just kompromissis ette nähtud ulatuses ja tingimustel võlausaldajate nõuete rahuldamine on võlausaldajate ühistes huvides (vt Riigikohtu 24. mai 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05, p-d 22 ja 24).
15.Siinses asjas ei ole vaidlust selle üle, et 18. augusti 2021. a kompromissotsus vastab formaalsetele tingimustele. MTA on aga nii haldurile kompromissotsuse peale esitatud vastuväites kui ka määruskaebuses leidnud, et kompromiss kahjustab võlausaldajate huve ning pankrotimenetluse lõpetamisel lõpparuande kinnitamisega oleks võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada palju suuremas ulatuses. Lisaks on MTA haldurile esitatud vastuväites juhtinud tähelepanu sellele, et võlausaldajate esimesel üldkoosolekul otsustati võlgnik lõpetada, halduril võlgnik likvideerida ning võlgnik pankrotimenetluse lõpuks kustutada, ja vastava otsustuse kinnitas kohus määrusega. Seetõttu on võlgniku majandustegevus seiskunud ning tal ei ole lepinguid, töötajaid, tegevuskava ega (tulevikus tekkivat) vara. Maakohus pidi seega kompromissotsuse kinnitamise üle otsustamisel MTA vastuväiteid arvestades kontrollima, kas kompromiss vastab sisult seaduses sätestatud nõuetele, s.o kas see arvestab maksimaalselt võlausaldajate ühiseid huve ja ega sellega ei ole mõnd võlausaldajat ebaproportsionaalselt kahjustatud või eelistatud. Maakohus ei ole aga vaidlustatud määruses MTA vastuväiteid sisuliselt hinnanud, vaid on üksnes üldsõnaliselt märkinud, et kompromiss ei kahjusta võlausaldajate huve ning MTA vastuväited ei anna alust jätta kompromissi kinnitamata. Kolleegium saab selle vea kõrvaldada, hinnates MTA poolt nii haldurile kui ka kohtule esitatud vastuväiteid, arvestades ka seda, et MTA heidab maakohtule ette haldurile esitatud vastuväidete hindamata jätmist.
2-17-4287
16.Kolleegiumi arvates saavad võlausaldajate nõuded kompromissiga rahuldatud oluliselt väiksemas ulatuses võrreldes sellega, kui võlgnik praegu likvideeritaks. Vaidlust ei ole selle üle, et võlgniku pankrotivaraks on pangakontol olev raha 64 680 eurot 69 senti ning võlausaldajate tunnustatud nõuded moodustavad kokku 94 577 eurot 92 senti. Arvestada tuleb ka sellega, et pankrotimenetluse lõpetamisel kompromissiga tasutakse PankrS § 150 lg 2 järgi pankrotivarast pankrotimenetluse kulud, milleks on PankrS § 150 lg 1 p-de 3 ja 5 järgi ka halduri tasu ja halduri tehtud vajalikud kulutused. Haldur palus praegu määrata enda tasuks 10 200 eurot ja kinnitada enda kulutused 500 eurot. Muid pankrotimenetluse kulusid ei ole asjas esile toodud. Maksimaalne pankrotimenetluse kulude suurus, mis tuleks pankrotivarast enne selle võlausaldajatele ja võlgnikule väljamaksmist maha arvata, on seega 10 700 eurot. See tähendab, et kui võlgnik praegu kompromissi kinnitamise asemel likvideeritaks, saaks võlausaldajatele välja maksta vähemalt 53 980 eurot 69 senti (64 680 eurot 69 senti – 10 700 eurot). Selle arvel oleks võimalik võlausaldajate nõuded rahuldada ligikaudu 57% ulatuses. Kompromissotsuse alusel rahuldatakse võlausaldajate nõuded aga 20%, s.o ligi kolm korda väiksemas ulatuses. Kompromissotsuse järgi jääb võlgniku käsutusse 35 065 eurot 11 senti (64 680 eurot 69 senti – 10 7000 eurot – 18 915 eurot 58 senti), mis on omakorda pea kaks korda suurem summa, kui kompromissotsuse alusel võlausaldajatele väljamakstav summa.
17.Praegusel juhul ei õigusta võlausaldajate nõuete oluliselt väiksemas ulatuses rahuldamist võlausaldajate ühised huvid ega võlgniku või kolmandate isikute huvi võlgniku tegevuse jätkamiseks, mistõttu oleks maakohus pidanud jätma kompromissi kinnitamata.
17.1.Esmalt arvestab kolleegium seda, et võlgniku majandustegevus lõppes mitu aastat enne pankroti väljakuulutamist. Täpsemalt lõppes võlgniku majandustegevus tema juhatuse liikme ja osaniku AN esitatud pankrotiavalduse järgi juba 2015. a-l. Pankrotiavalduses on veel märgitud, et kõik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajalikud varad on võõrandatud ning ettevõtte taaskäivitamiseks, tervendamiseks, lisakapitali kaasamiseks ja võlgade katmiseks ei ole lepinguid, kokkuleppeid, vahendeid, töötajaid, plaane ega tegevusi. Ajutise halduri 8. mai 2017. a aruande järgi oli võlgnik 2014. a lõpu seisuga veel maksejõuline äriühing, kuid ajutisel halduril ei olnud andmeid, mis sai võlgniku varadest, mida tal oli 31. detsembri 2014. a bilansi järgi 322 350 eurot. AN on 31. mai 2017 vastuses halduri päringule (allkirjastatud 2. juunil; kd I, tl 202) märkinud, et teine osanik LP seiskas võlgniku ettevõtte ja muutis selle varatuks, mistõttu peeti ettevõtte säilimiseks mõistlikuks see võõrandada koos võimaliku alles jäänud varaga ning kõigi probleemidega DS Vision OÜ-le. LPi 24. aprilli 2017. a haldurile esitatud seisukoha (kd I, tl 51 jj) järgi viis AN võlgniku tegevuse üle hoopis OÜ-sse Rutwol, kes jätkas tegutsemist võlgniku tegevuskohas. Ka võlgniku tegevuskohaks olnud bürood ja laohoonet võlgnikuga sõlmitud valveteenuse osutamise lepingu alusel valvanud OÜ Citysec Security 20. oktoobri 2015. a e-kirja (kd I, tl 204) järgi hõivas AN 5. oktoobril 2015 büroo ja laohoone ning teatas, et kogu võlgniku vara on üle läinud OÜ-le Rutwol. Ajutine haldur märkis 7. juuni 2017. a istungil (protokoll kd I, tl 207 jj), et AN ei taha esitada andmeid ettevõtte võõrandamise ega muude asjaolude kohta, viidates põhiõigustele. Olenemata sellest, kelle tegevuse tulemusena võlgnik varatuks tehti ja millisesse äriühingusse võlgniku ettevõte üle viidi, lõppes seega võlgniku igasugune majandustegevus 2015. a-l.
17.2.Arvestada tuleb ka seda, et võlausaldajate esimene üldkoosolek otsustas võlgniku lõpetada ning tegi haldurile kohustuseks võlgniku likvideerida ja pankrotimenetluse lõpuks kustutada. Võlgnikul ei ole seega mingit majandustegevust olnud kogu pankrotimenetluse ajal. Olukorras, kus võlgnikul ei ole ettevõtlusega tegelemiseks vajalikku vara, töötajaid, koostööpartnereid, lepinguid ega kohta, kus ettevõtlusega tegeleda, ei saa rääkida võlgniku
2-17-4287 majandustegevuse jätkamisest, vaid tegemist oleks majandustegevuse uuesti alustamisega. Seda on kompromissettepanekus märkinud ka võlgnik ise.
17.3.Kolleegiumi hinnangul ei saa võlausaldajate ühiste huvidega maksimaalselt arvestavaks pidada kompromissi, mille tulemusel jäävad võlausaldajate nõuded võlgniku likvideerimisega võrreldes kolm korda väiksemas ulatuses rahuldamata selleks, et võlgnik saaks alustada uut majandustegevust ja seda olukorras, kus ta on enda sõnul võlgniku ettevõtte enne pankrotimenetlust ise teisele äriühingule võõrandanud, ning selliselt, et võlausaldajate nõuded ei saa võlgniku uue majandustegevuse tulemist tulevikus mingiski ulatuses rahuldatud. Selline kompromiss kohtleb küll kõiki võlausaldajaid võrdselt, kuid on ilmselges vastuolus võlausaldajate ühiste huvidega, milleks on saada oma nõue maksimaalselt rahuldatud (vt ka Riigikohtu 1. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-15, p 14). Seejuures ei ole võlgnik ka põhjendanud ega tõendanud, kuidas on võlausaldajate nõuete rahuldamine just kompromissis näidatud ulatuses ja tingimustel võlausaldajate ühistes huvides. Võlgnik on küll majandustegevuse jätkamise kavas ja ettevõtte tervendamiskavas märkinud, et võlausaldajate teenitav tulu oleks kompromissi kinnitamisel suurem kui neile pankrotimenetluses jaotiste alusel väljamakstav summa, kuid kolleegiumile jääb arusaamatuks, kuidas saab see väide paika pidada olukorras, kus võlausaldajate nõudeid võlgniku uue majandustegevuse arvelt ei rahuldata.
17.4.Kuivõrd võlgnik kompromissi alusel mitte ei jätkaks tegevust, vaid alustaks seda n-ö nullist, ei ole ka kolmandaid isikuid (nt töötajad, avalikkus), kelle huve aitaks kompromissi kinnitamine tagada. Võlgniku huvi saada võlausaldajate nõuete vähendamise teel raha uue majandustegevuse alustamiseks sama juriidilise isikuna ei ole aga kolleegiumi hinnangul kaitsmisväärne. Kui võlgniku osanikud on huvitatud samal tegevusalal tegutsemisest, saavad nad selleks asutada uue äriühingu. Kolleegium märgib ka seda, et kompromissi kinnitamise üle otsustamisel ja selle käigus erinevate osapoolte huvide kaalumisel ei oma mingit tähtsust see, kas MTA oleks saanud oma võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõude esitada veel ka kellegi teise vastu.
18.Ülaltoodud põhjendustel tuleb maakohtu määrus tühistada kompromissi kinnitamise, kuid ka halduri tasu ja kulutuste kindlaksmääramise osas, sest võlgniku pankrotimenetlus jätkub. Kolleegium teeb uue määruse, millega jätab kompromissi PankrS § 183 lg 2 alusel kinnitamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
19.Kolleegiumi on seisukohal, et maakohus jättis vaidlustatud määruses ekslikult märkimata menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Kolleegium saab selle vea kõrvaldada. Asja menetlenud kohus märgib TsMS § 173 lg 1 järgi menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ka menetlust lõpetavas määruses ning selliseks määruseks on mh määrus, millega hagita menetluse avaldus lahendatakse. PankrS § 3 lg 2 III lause ja TsMS § 475 lg 1 p 122 alusel otsustatakse hagita menetluses ka võlausaldajate kompromissotsuse kinnitamine, kuivõrd seadus ei näe ette selle lahendamist hagimenetluses. Määrust, millega kohus kompromissotsuse kinnitab või jätab selle kinnitamata, tuleb pidada hagita menetlust lõpetavaks määruseks, sest kohus lahendab sellega asja (vt analoogselt Riigikohtu 11. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-58-14, p 14). Seetõttu tuli vaidlustatud määruses märkida ka menetluskulude jaotus. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb ise uue määruse, peab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 I lausest tulenevalt vajadusel muutma ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus saab seega praegu märkida nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulude
2-17-4287 jaotuse. Arvestades, et kohus jätab kinnitamata võlgniku tehtud kompromissi ettepaneku alusel vastu võetud kompromissotsuse, on õiglane jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 172 lg 1 II lause alusel võlgniku kanda.
20.Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtumääruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.