X avaldus Y pankroti väljakuulamiseks. Täitemenetluse jätkamise lubamine
Vaidlustatud määrus
Pärnu Maakohtu 18. märtsi 2022 pankrotimäärus
Kaebuse esitaja ja liik
osaühingu Lundet määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Võlgnik: Y Võlausaldaja I (avaldaja): X, lepinguline esindaja Jürgen Kirsis Võlausaldaja II (määruskaebuse esitaja): osaühing Lundet, lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete Tark Pankrotihaldur: Ly Müürsoo
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 18. märtsi 2022 määrus jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta võlausaldaja osaühingu Lundet kanda.
4.Rahuldada avaldaja X taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata avaldaja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks määruskaebemenetluses 240 eurot ja mõista see summa määruskaebuse esitajalt osaühingult Lundet avaldaja X kasuks välja. Määruskaebuse esitajal tuleb väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda avaldajale alates määruse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.
1.X (avaldaja, võlausaldaja I) esitas 7. jaanuaril 2022 Pärnu Maakohtule avalduse Y (võlgnik) pankoti väljakuulutamiseks. Võlausaldaja I tugines 7. septembri 2021 kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-20-16911, millega kinnitati tema ja võlgniku kompromiss. Võlgnik ei ole täitnud viidatud määrusest tulenevat rahalist kohustust.
2.Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja märkis, et tal on piisavalt vara võlausaldaja I nõude rahuldamiseks. Ühtlasi viitas võlgnik varasemale tsiviilasjale nr 2-21-17189, milles tema pankrot jäi välja kuulutamata. Selles asjas leidis kohus, et võlgniku maksejõuetest ei ole piisavalt põhistatud.
3.Maakohus nimetas 14. veebruaril 2022 ajutise pankrotihalduri (edaspidi: ajutine haldur), kes leidis, et võlgniku vara ei ületa 95 000 eurot, aga kohustusi on umbes 307 779 eurot. Võlgnikule kuulub Tartus aadressil XXX asuvast kinnistust (edaspidi: kinnistu) 581/2343 suurune mõtteline osa ühisomandina Q-ga ja 295/2343 mõtteline osa ainuomandina. Lisaks kuulub Q-le samuti 295/2343 mõtteline osa ainuomandina ning koos on võlgniku ja Q kasutuses kinnistul asuva nelja korteriga elamu kaks korterit (nr 1 ja 2). Korteriomandeid pole moodustatud. Ametlik sissetulek ja tuluallikas võlgnikul mõnda aega puudub. Pankrotimenetluse käigus tuleb kontrollida tagasivõitmise või –nõudmise võimalusi. Võlgniku maksejõuetus võib olla põhjustatud seadusevastaselt, pannes toime pankrotikuriteo. Pankrotimenetluse kulud saab katta pankrotivara arvelt, st võlgniku kinnisvara valitsemisest ja müügist.
4.Osaühing Lundet (võlausaldaja II) esitas 9. ja 16. märtsil 2022 taotluse võlgniku suhtes toimuva täitemenetluse (täiteasi nr 022/2022/1027) jätkamise võimaldamiseks pankrotimenetluse ajal. Kinnistu kaasomandist 581/2343 suurune mõtteline osa on Q ja võlgniku ühisomand varasema kaasomaniku pärijatena. Võlausaldajal II on täitedokument mõlema pärija suhtes (13. märtsi 2017 notariaalne asjaõigusleping ja hüpoteegi seadmise leping). Kohtutäituril on õigus viia võlgniku suhtes täitemenetlus läbi sõltumata võlgniku pankroti väljakuulutamisest.
5.Võlausaldaja I ei nõustunud täitemenetluse jätkumisega pankrotimenetluse ajal, vaidlustades mh võlausaldaja II õiguse menetluses osaleda. Kohtutäituri keelumärge on kinnistul juba alates 2020. aastast, aga müügiga ei ole siiani alustatud. Võlausaldaja II nõude põhjendatust tuleb kontrollida pankrotimenetluses, sh pandiõiguse ja rahuldamisjärgu osas.
6.Ajutine haldur leidis samuti, et võlausaldaja II ei ole menetlusosaline ja tema taotlused tuleb jätta tähelepanuta. Võlausaldaja jättis arvestamata 22. septembril 2020 sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe, millega jäi 295/2343 mõtteline osa kinnistust võlgniku ainuomandisse.
MAAKOHTU MÄÄRUS
7.Maakohus kuulutas pankroti välja 18. märtsi 2022 määrusega (vaidlustatud määrus), mille resolutsiooni p-ga 11 jättis rahuldamata võlausaldaja II taotluse pankrotimenetluse ajal võlgniku suhtes toimuva täitemenetluse jätkamise lubamiseks. Võlausaldaja I menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.
7.1.Maakohus kohaldas pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 ja § 31 lg 1 ning sedastas, et pankroti väljakuulutamise eeldused on täidetud. Kohus põhjendas ajutise halduri vabastamist ja uue pankrotihalduri määramist.
7.2.Kohus tegi PankrS § 31 lg-s 6 loetletud otsustused, sh lahendas võlausaldaja II. Taotluse täitemenetluse jätkamiseks. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 511 lg 1 alusel võib kohus põhjendatud juhul, eelkõige kui täitemenetluses on võlgnikule kuuluva vara suhtes välja kuulutatud enampakkumine, otsustada, et kohtutäitur viib enampakkumise läbi sõltumata pankroti väljakuulutamisest. Selle sätte kohaldamise tingimused pole käesoleval juhul täidetud.
7.3.Erinevalt võlausaldajast I ja ajutisest haldurist leidis kohus, et võlausaldajal II on õigus menetluses esitada seisukohti ja taotlusi. Kuivõrd asjas tehtav lõpplahend mõjutab tema õigusi, siis kaasas kohus ta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 198 lg 3 alusel menetlusse.
7.4.Maakohus tuvastas, et võlausaldaja I esitas pankrotiavalduse 7. jaanuaril 2022 ja võlausaldaja II esitas omakorda täitemenetluse algatamise avaldusel 19. jaanuaril 2022. 2 (5)
Võlausaldaja II ei toonud esile kohtutäituri seniseid ressursimahukaid toiminguid (sh vara arestimine, enampakkumise korraldamine), mida ei saaks pankrotimenetluses uuesti läbi viia. Ajutine haldur tegi käesoleva menetluse raames kinnisasja osas järgmiseid toiminguid: selgitas välja korteriomandite kasutuskorra, üürnikud, ehitise üldandmed ja võimaliku väärtuse. Neil kaalutlustel pole vara realiseerimisega jätkamine täitemenetluses põhjendatud. Kohtu hinnangul vajab pankrotimenetluse käigus kontrollimist mh asjaolu, kas võlgnikule kuuluv kinnisasi on kaasomand või ühisomand, kas see on seotud pärimisega või abieluga ning kas selle saab arvata enne võimalikku jagamist pankrotivara hulka.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
8.Võlausaldaja II esitas 4. aprillil 2022 määruskaebuse, milles palus tühistada vaidlustatud määruse resolutsiooni p 11 ning lubada täitemenetluse jätkumist kinnistust võlgnikule kuuluvate (st nii ühisomandisse kuuluva 581/2343 mõttelise osa kui temale ainuisikuliselt kuuluva 295/2343 mõttelise osa) osade suhtes sõltumata pankroti väljakuulutamisest. Võlausaldaja II leiab, et maakohus kohaldas täitemenetluse jätkumise üle otsustades ebaõigesti materiaalõigust (PankrS § 31 lg 6, TMS § 511 lg 1), jättis arvestamata Riigikohtu praktika (mh lahendid tsiviilasjades nr 2-20-4817 ja 3-2-1-38-17) ning rikkus menetlusõiguse norme (TsMS § 442 lg 8). Konkreetsed etteheited ja väited on järgmised: -
-
-
-
-
täitemenetluse jätkamise põhjendatuse üle otsustamisel peab kohus analüüsima taotluse põhjendamiseks esitatud tõendeid ja asjaolusid, aga maakohus jättis võlausaldaja II esitatud asjaolud ja tõendid hindamata; piisav ei ole viidata menetlusosaliste seisukohtade erinevusele ega võimalusele kontrollida nõudega seonduvaid asjaolusid pankrotimenetluses; täitemenetluse jätkamise võimaldamine on mõistlik ja otstarbekas, sest faktiliselt ei õnnestukski võlgnikule kuuluvaid kinnistu mõttelisi osasid pankrotimenetluses realiseerida ilma ühisomandit lõpetamata või teise ühisomaniku nõusolekuta; täitemenetluses on aga ühisomandi võõrandamine võimalik, sest võlausaldajal II on täitedokument mõlema ühisomaniku vastu; täitemenetluses tuleb lähtuda põhimõttest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige kiiremal viisil ning, et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada. Kuigi kinnistu ei ole jagatud korteriomanditeks, on faktilise kasutuskorra järgi välja kujunenud, et võlgnik ja Q kasutavad kahte korterit. Riigikohtu praktika kohaselt ei anna korteriomandi mõtteliste osade müük eraldi (eelkõige juhul, mil korteriomandi reaalosaks on eluruum ja ostjateks võiksid eraldi müümise tõttu osutuda omavahel võõrad isikud) üldjuhul sissenõudja ja võlgniku huvides sellist tulemust, mis vastaks TMS §-s 8 ja § 53 lg-s 3 seatud eesmärgile sissenõudja nõue võimalikult suures ulatuses rahuldada. Ka pankrotimenetluses ei ole eelduslikult majanduslikult mõttekas müüa eraldi pankrotivõlgnikule kuuluvat mõttelist osa korteriomandist. Seetõttu leidis Riigikohus, et saab eeldada hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamist, kui korteriomandi (kui eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes – praegusel juhul võlgniku mõtteline osa pankrotimenetluses ja Q osa täitemenetluses; kokkuvõttes on täitemenetluse jätkumine pankrotimenetluse ajal säästlikum, kiirem ja mõistlikum lahendus, sest võlausaldajal on olemas täitedokument ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe, täitemenetluses korteri müümine ei eelda sarnaseid ajamahukaid ja kulukaid toiminguid kui pankrotimenetluses; taotluse rahuldamata jätmist ei õigusta asjaolu, et enampakkumist pole veel välja kuulutatud. TMS § 511 lg 1 järgi on kohtul eelkirjeldatud põhjendustel alust nõustuda täitemenetluse jätkumisega sõltumata pankroti väljakuulutamisest. Enampakkumise väljakuulutamine on vaid üks näitlikustav asjaolu, kuid mitte ainus; 3 (5)
-
-
lisaks on mõistlik vara müüa täitemenetluses ka seetõttu, et täitemenetluse toimingud kaasomandi osade enampakkumisel võõrandamise puhul on sarnased (vara hindamine, vara näitamine, enampakkumise kuulutuse koostamine sarnase infoga). Ostja võib olla pigem huvitatud kahe korteri kasutusõigusele vastava mõttelise osa ostmisest; kui täitemenetlust ei lubata jätkata, siis on olukord selline, kus võlausaldaja kui ajutise halduri arvamuse järgi suurim võlausaldaja, kelle nõue on tagatud kaasomandi mõttelistele osadele kantud ühishüpoteegiga peab oma nõude rahuldamiseks ootama ära pankrotihalduri poolt Q hagemise ühisomandis oleva kaasomandi osa jagamiseks ja vastava vaidluse tulemuse. Samas oleks ebaotstarbekas kaasomandi osade eraldi menetlustes võõrandamine.
9.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis võlgnikule ja võlausaldajale I tähtaja sellele vastamiseks. Võlausaldaja I vaidles kaebusele vastu, võlgnik ei vastanud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 6. mail 2022.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse vaidlustatud osas muutmata ja määruskaebuse rahuldamata (TsMS § 659 kaudu kohalduv § 657 lg 1 p 1). Kaebuse esitanud võlausaldaja II kannab kaebusega seonduvad menetluskulud.
11.Esmalt käsitleb ringkonnakohus võlausaldaja II taotluse sisu ja ulatust. Taotluse ja ka määruskaebuse kohaselt soovib võlausaldaja II, et kohus lubaks täitemenetluse jätkumist.
11.1.PankrS § 31 lg 6 näeb ette, et pankroti väljakuulutamisel otsustab kohus mh täitemenetluse jätkamise vastavalt TMS §-s 511 sätestatule. Viidatud säte võimaldab kohtul otsustada, et kohtutäitur viib enampakkumise läbi sõltumata pankroti väljakuulutamisest. Seadusest ei tulene võimalust kohtul otsustada üldiselt täitemenetluse jätkumine, vaid TMS § 51 lg 1 järgi täitemenetlus lõpeb võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Jätkuda saab täitemenetluses vaid seadusega selgelt ette nähtud piires, st kohtu vastava otsustuse korral saab kohtutäitur viia läbi enampakkumise. Õige on võlausaldaja II arusaam, et TMS § 511 lg-s 1 nimetatud enampakkumise väljakuulutamise tingimus on vaid üks võimalik olukord, aga see puudutab ainult kohtu otsustuse aluseid, mitte piire. Seega ei saaks võlausaldaja saavutada oma taotluse (ja määruskaebuse) resolutsioonis märgitud tulemust.
11.2.Eelnev ei takista taotluse ja kaebuse sisulist lahendamist. PankrS § 3 lg 2 kolmas lause sätestab, et mh pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asjas seotud menetlusosaliste esitatud taotlustega, kui seadusest ei tulene teisiti. Järelikult saab kohus võlausaldaja II taotluse alusel hinnata, kas esineb alus lubada kohtutäituril viia enampakkumine läbi sõltumata võlgniku pankroti väljakuulutamisest.
12.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlausaldaja II taotluse rahuldamiseks alus puudub. Nõustudes ka vastavate põhjendustega, märgib ringkonnakohus vastuseks kaebuse väidetele järgmist.
12.1.Täitemenetluses enampakkumise läbiviimine pärast pankroti väljakuulutamist on pigem erandlik (pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri, 195 SE, Riigikogu XIV koosseis, lk 4). Seega peab esinema teatav asjaolude kogum, mis õigustab erandi tegemist TMS § 51 lg 1 üldreeglist. Nende asjaolude hindamisel on kohtul kaalutlusõigus ja selle põhjal tehtud otsustusse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kaalumispiire on oluliselt ületatud või muid menetlusnorme oluliselt rikutud. Käesoleval juhul see nii ei ole.
4 (5)
12.2.Võlausaldaja II tugineb peamiselt väidetele, et tema huvides on võlgniku ja Q mõtteliste osade ühine müümine täitemenetluses, sest tal on mõlema isiku vastu täitedokument. PankrS § 2 esimene lause sätestab, et pankrotimenetluse kaudu rahuldatakse võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel samas seaduses ettenähtud korras. Seega peab kohus pankrotiasjas järgima ühtviisi kõigi võlausaldajate, aga ka võlgniku huve, mitte aga tegema otsustust ühe võlausaldaja huvide põhjal. Õige on võlausaldaja I argument, et võlausaldaja II nõude osaline või tervikuna rahuldamine ühisomandi arvel võib asjatult eirata ühisomandi lõpetamise reegleid, mis kahjustaks nii võlgniku kui ka teiste võlausaldajate huve.
12.3.Maakohtu põhjendused ei ole vastuolus kohtupraktikaga. Kaebuses viidatud lahenditest ei tulene, et enampakkumine tuleks kehtiva õiguse järgi eelistatavalt läbi viia täitemenetluses.
12.4.Pankrotihaldur märkis 13. aprilli 2022 võlausaldajate esimesel üldkoosolekul, et tema hinnangul on mõistlik ja majanduslikult otstarbekas müüa kinnistu mõttelised osas koos kohtutäituriga enampakkumisel. Sellisel juhul vara müügist 1⁄2 laekub kohtutäiturile ja 1⁄2 laekub pankrotivara hulka. Ühisvara müüb täitur ja kannab pool müügist laekuvast summast pankrotivarasse, kaasomandi osa saab pankrotihaldur müüa ühiselt koos kohtutäituriga. Kui võlausaldajad seda seisukohta toetavad ja ühiste toimingutega nõustub ka kohtutäitur, siis ei ole ette näha takistusi vara võõrandamiseks mõisliku aja jooksul.
12.5.Maakohus võttis asjakohaselt arvesse pankrotiavalduse ja täitemenetluse algatamise avalduse aega – vastavalt 7. ja 19. jaanuar 2022. Ringkonnakohus leiab, et TMS § 511 eesmärk ei ole vähemalt üldjuhul võimaldada enampakkumise korraldamist täitemenetluses, mis algas pärast pankrotimenetlust. Käesolevas asjas ei ole pankrotimenetlus kestnud ebamõistlikult kaua, samuti polnud täitemenetluses enne pankrotimääruse kuulutamist tehtud toiminguid, mis õigustaks enampakkumise läbiviimist.
13.Kaebemenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja II (määruskaebuse esitaja) kanda. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata avaldaja kulunimekirja alusel. Võlausaldaja I (avaldaja) taotles 360 euro hüvitamist, mis on tasu 3 t õigusteenuse eest tasumääraga 120 eurot/t (käibemaksu ei lisandu). Võlausaldaja II leidis, et kulude hüvitamise taotlus on puudustega ja selles märgitud esindaja tasumäär liiga kõrge. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlus piisavalt selge. Võlausaldaja I kulunimekirjas märgitud ajakulu 3 t on vajalik ja põhjendatud (sh kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 2 t ning seisukohale ja kulunimekirjale vastamine 1 t). Esindaja tunnitasu määrana on kohane 80 eurot. Kohus võtab arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Käibemaksu hüvitamist võlausaldaja I ei taotle. Neil kaalutlustel tuleb võlausaldajal II hüvitada kaebemenetluse kuluna 240 eurot (= 3 t × 80). Rahuldamata jääb taotlus 120 euro (= 360 – 240) hüvitamiseks. Vastavalt võlausaldaja I taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist.
14.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. PanrkS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta pankrotiasjas edasi kaevata üksnes siis, kui see on samas seaduses ette nähtud. Alates 5. jaanuarist 2021 ei näe PankrS § 32 enam ette võimalust vaidlustada ringkonnakohtu määrust, mis on tehtud pankrotimääruse vaidlustamisel. Seega ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada. Vastavalt Riigikohtu praktikale ei võimalda TsMS sisulise kaebeõiguse puudumise korral vaidlustada ka menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist (vt nt 20. septembri 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-16848 ja 4. oktoobri 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-18-110037). (allkirjastatud digitaalselt) 5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.