2-21-128687/10 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 16. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17). VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Eesti Panga teatel on intressimäär alates 1. juulist 2016 kuni käesoleva otsuse tegemise ajani olnud 0,00%. Seega oli seadusjärgne viivise määr sellel perioodil 8% aastas (0,00% + 8%). Viivise määr 44,92% aastas ületab seadusjärgset määra 5,6-kordselt ja 39,73% aastas ületab seadusjärgset määra peaaegu 5-kordselt. Seega on kõigi kolme laenulepingu viivisekokkulepped praegusel juhul tühised. Riigikohus on leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgset viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu 16. novembri 2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16 p-s 17 toodud seisukoha kohaldamist (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12. aprilli 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-134938, p 7.1). Ka olukorras, kus viivisemäär on ette nähtud tarbijakrediidilepingus intressimäärana, tuleb kohtu hinnangul kontrollida sellise viivisekokkuleppe kehtivust. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Viivis seadusjärgses määras lepingu nr SR3462079 alusel on perioodi 15. veebruarist 2021 kuni 11. novembrini 2021 eest 20 eurot 3 senti. Viivis seadusjärgses määras laenulepingu nr SR3470019 alusel on perioodi 15. veebruarist 2021 kuni 11. novembrini 2021 eest 25 eurot 69 senti. Viivis seadusjärgses määras on laenulepingu nr SR3482804 alusel perioodi

teha asjas uus otsus, millega rahuldada hageja menetluskulude nõue täies ulatuses ja mõista kostjalt hageja kasuks välja riigilõiv 225 eurot ja õigusabiteenuse kulu 480 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja nõudnud viivist seaduses sätestatud määras. Seaduse alusel on hageja õigustatud VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõudma viivist sama suure viivisemäära alusel, nagu oli laenulepingus kokkulepitud intressimäär. Hageja ongi nõudnud viivist kokkulepitud intressimääras. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär. Tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS kommenteeritud väljaande kohaselt kehtib intressimäär viivisemäärana ka juhul, kui pooled ei ole leppinud kokku teisiti või kui tarbijakrediidilepingus sisalduv viivise kokkulepe on vastuolu tõttu VÕS § 415 lg-ga 1 tsiviilseadustku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt tühine. Ka olukorras, kus laenu tingimustes kokku lepitud viivisemäär on tühine, või viivisemäär tuleb tüüptingimustest ega saa seetõttu olla õiguslik alus viivise nõudmiseks, tuleneb sama suur viivisemäär seadusest VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatust. Viivise 44,92% ning 39,73% määradega nõudmine ei ole vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1. Samuti ei esine muid asjaolusid, mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. TsÜS § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Vähemalt eelduslikult võib olla sellise olukorraga tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbimislaenude kuuekordne keskmine kulukuse määr on kaks korda suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teise lause eelduse järgne piirmäär (Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus nr 3-2-1-186-13, p 22). Kuna käesolevas asjas sellised eeldused puuduvad, ei ole alust lugeda krediidilepingut tühiseks TsÜS § 86 lg 1 alusel. Kuna intressimäär või krediidileping ei ole tühine, on tegemist kehtiva viivisekokkuleppega. Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile (Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24) ka sanktsiooniline eesmärk (Riigikohtu 16. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-10, p 22). Kui viivis oleks madalam lepingujärgsest intressimäärast, ei oleks viivis eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma kohustusi täitma. Kohtul on VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11, p 19). Praegusel juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise vähendamist. Maakohus on rikkunud TsMS § 175 lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, jättes menetluskulud 17% ulatuses hageja kanda. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et käesolevas kohtuasjas esitatud hagiavaldus ei ole tavapärane massnõude hagi. Maakohus on ületanud diskretsioonipiire.

19.novembri 2021. a määruse põhjenduste kohaselt ei õnnestunud hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluses makseettepanekut kostjale ühelgi viisil kätte toimetada. Kostja ema kinnitas, et aadressil XXX kostja kirju kätte ei saa. Maakohus edastas menetlusdokumendid kostja rahvastikuregistris märgitud e-posti aadressil XXX, kuid vastust ei saanud. Maakohus leidis, et kuna elektrooniline kättetoimetamine ei ole tulemust andnud ja kostja tegelik elukoht ei ole teada, tuleb hagi kostjale kätte toimetada avalikult hagi avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks üritanud dokumente kostjale muul viisil, kui e-postiga ja avalikult kätte toimetada. Dokumentide avalikku kättetoimetamist reguleerib TsMS § 317. TsMS § 317 lg 12 sätestab, et olenemata TsMS § 317 lg-s 1 sätestatust, võib maksekäsu kiirmenetluse üleminekul hagimenetluseks kohtu määruse alusel toimetada hagiavalduse kätte avalikult, kui makseettepaneku koostanud kohus on makseettepanekut võlgnikule kätte toimetades täitnud TsMS § 317 lg 1 p-is 1 sätestatud avaliku kättetoimetamise eeldused. Kuna kohus on juba maksekäsu kiirmenetluses teinud jõupingutused makseettepaneku kättetoimetamiseks, ei ole vaja neid jõupingutusi lühikese ajalise distantsi jooksul uuesti teha, vaid on võimalik toimetada alanud hagimenetluses hagiavaldus kätte avalikult. Välditakse korduvaid ja tõenäoliselt asjatuid kättetoimetamise katseid. Tingimuseks on see, et maksekäsu kiirmenetluses täideti avaliku kättetoimetamise eeldused TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt. Järelikult peab hagiasja lahendav kohus nende eelduste täidetust vähemalt toimikumaterjalide põhjal kontrollima. Vaieldav on olukord siis, kui hagi ese on võrreldes maksekäsu kiirmenetluses esitatuga mõnevõrra teistsugune, nt on rahaline nõue oluliselt suurem. Olenevalt olukorrast võib sel juhul tekkida vajadus enne hagiavalduse avalikku kättetoimetamist üritada seda kätte toimetada muul viisil, st kehtib tavakord (V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga (koost). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne II. Juura 2017 - § 317/3.3., a). Seega iseenesest võis maakohus toimetada dokumendid avalikult kätte, kui oli eelnevalt veendunud, et maksekäsuosakond on avaliku kättetoimetamise eelduseid täitnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus seda käesolevas vaidluses teinud. Maakohus edastas küll hagi ka e-postiga, kuid asus juba kolme päeva pärast 19. novembri 2021. a määruses seisukohale, et e-postiga vastust ei tulnud ning seetõttu on põhjendatud toimetada hagi avalikult kätte. Ringkonnakohus teostas päringu kostja elukoha kohta rahvastikuregistrile ning saadud andmete kohaselt on kostjal alates 27. oktoobrist 2021 lisa-aadressina registreeritud XXX. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et maksekäsu osakond või maakohus oleks nimetatud aadressile üritanud dokumendid kostjale kätte toimetada. Samuti on alates 27. oktoobrist 2021 kostja kontaktandmetena registreeritud e-posti aadress XXX, millele pole tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostjale dokumente üritatud kätte toimetada. Samuti on rahvastikuregistri andmetel kostja telefoninumbriks alates 27. oktoobrist 2021 telefoninumber xxx. Kohtul on võimalik võtta kostjaga ühendust telefoni teel ning küsida andmeid, kuhu edaspidi dokumendid edastada.

8.Maakohus leidis, et tüüptingimustes kokkulepitud viivisemäär on tühine ning seetõttu jättis viivise lepingujärgses määras välja mõistmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Kuigi maakohus leidis põhjendatult, et laenuandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (VÕS § 416 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmas lause), asus maakohus vastuolulisele seisukohale, et kokkulepitud viivisemäär on tühine. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Maakohus ei ole võrrelnud kokkulepitud intressimäärasid ja muid tasusid lepingute sõlmimise ajal Eesti Panga poolt avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määradega. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul seda teha ning kui leiab tuvastamist asjaolu, et kokkulepitud krediidikulukuse määr ületas Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, alles siis saab lugeda kokkulepitud intressi- ja seega ka viivisemäära tühiseks. Kokkulepitud krediidikulukuse määra tuleb võrrelda Eesti Panga poolt avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määraga iga lepingu puhul eraldi, sest tsiviilasja materjalidest nähtuvalt olid kostja ja Placet Group OÜ vahelistes laenulepingutes kokkulepitud määrad erinevad.