Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD

Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BestCredit OÜ ja kostja 17.06.2019. a laenulepingu nr 20190613014, mille alusel sai kostja 2000 eurot laenu ning kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel võrdsete intressi- ja põhiosamaksetena summas 95,75 eurot. Laenu saamiseks täitis kostja BestCredit OÜ internetikeskkonnas www.bestcredit.ee laenutaotluse ankeedi. Vastavalt BestCredit OÜ laenutingimustele, käis kostja enne lepingu sõlmimist, s.o 17.06.2019. a AS-i Eesti Post Põlva postkontoris, kus tema isik tuvastati ja kus ta allkirjastas isiku tuvastamise ankeedi, milles kinnitas, et on tutvunud laenulepingu üldtingimustega ning on valmis neid täitma. BestCredit OÜ rahuldas laenutaotluse ning laenusumma kanti kostjale üle viimase poolt märgitud arvelduskontole. Ühtlasi saadeti kostjale e-posti teel ning internetikeskkonna vahendusel laenuleping koos selle lisaks oleva laenu tagastamise ja intresside tasumise graafikuga. Kostja jättis täielikult tasumata laenulepingu osamaksed ning ei ole reageerinud BestCredit OÜ poolt tehtud korduvatele meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust täiendava tähtaja jooksul. Kostja rikkumise tõttu ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu üles alates 02.10.2019. a ning loovutas laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja nõuab hagis kostjalt põhivõlana tagastamata laenu põhiosa summas 2000 eurot, tasumata intressi summas 230,70 eurot ja viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates põhinõude summade sissenõutavaks muutumisest kuni täitmiseni. Hageja on arvestanud hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 162,78 eurot. Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt. Kostja seisukoht ja vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja väitel ei ole tema hageja õiguseellaselt (BestCredit OÜ-lt) laenu võtnud ja ei ole temaga sõlminud ka hagiavalduses nimetatud 17.06.2019. a laenulepingut nr 20190613014. Ka ei ole kostja eelnimetatud laenulepingu sõlmimiseks esitanud laenutaotlust ega kinnitanud laenulepingu üldtingimustega nõustumist. Kostja väitel andis ta oma ID-kaardi ja olulised andmed selle kasutamiseks kolmandale isikule osaühingu loomise eesmärgil kulutuste tegemiseks kostja pangaarvelt, kuid kolmas isik, ilmselt isik nimega A. H. , osutus kelmiks, kes kostja nimelt paljudelt laenu andvatelt finantsasutustelt laenu võttis ja need laenusummad kolmandate isikute (võimalike kaasosaliste) abiga kiiresti teistele pangaarvetele üle kandis. Alles hiljem – juulis-augustis tajus kostja, et tema usaldust on kuritarvitatud ja osaühingu asutamise asemel on A. H. ja tema võimalikud kaaslased asunud hoopis erinevatelt laenupakkujatelt võtma väikelaene, tegema saadud rahaga oste jm. Kostja oletab, et ilmselt võis see olla 12.06.2019. a, kui A. H. või keegi tema kaaslastest kostja IDkaarti tema teadmata kasutama asus ja esmakordselt kostja nimelt ühe teise laenupakkuja laenutaotluse blanketi veebikeskkonnas täitis – just siis muudeti nimetatud isiku või tema kaaslaste poolt eelnevalt Swedbank`i kontol ka kostja e-posti aadress ja telefoninumber ning asendati need uutega ilma, et kostja ise seda teadnud oleks. Need isikud tühistasid ilmselt ka panga sõnumi teate saatmise kostjale siis, kui tema arvele toimus raha laekumine. 26.09.2019. a saatis kostja hageja õiguseellase BestCredit OÜ e-posti aadressile teate, et tema pole kõnealust laenu võtnud. Kostja on seisukohal, et see teade on käsitletav tema poolt tema nimelt kolmandate isikute poolt sõlmitud lepingu tühistamisena.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et Eesti Inkasso OÜ hagi E. K. vastu on asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. 2 (7)

Hageja nõuab hagis kostjalt laenulepingust tulenevat põhivõlga, intressi ning viivist põhivõlalt. Hagi rahuldamise eelduseks on see, et poolte vahel on laenulepingust tulenev võlasuhe ja kostja on lepingust tulenevat raha maksmise kohustust rikkunud ning kohustus on muutunud sissenõutavaks. Kostja vaidleb hagile vastu põhjusel, et tema ei ole hagejaga lepingut sõlminud. Kostja väitel sõlmis hagejaga kostja nimel lepingu kolmas isik kostja usaldust kuritarvitades. Arvestades kostja vastuväiteid, tuleb kohtul asja lahendamisel esmalt kindlaks teha lepingu sõlmimine hageja ja kostja vahel ning seejärel hinnata tehingu kehtivust, sh võimalikke tehingu tühisuse aluseid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-le 1 võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 68 lg 2 kohaselt on otsene tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg ning TsÜS § 68 lg 3 kohaselt kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Laenulepingule ei ole seadusega ette nähtud kohustuslikku vorminõuet ja selle saab lugeda sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud VÕS § 9 lg 1 kohaselt poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Lepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused, mis võib teha sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Hageja väitel täitis kostja BestCredit OÜ internetikeskkonnas www.bestcredit.ee laenutaotluse ankeedi ning käis enne lepingu sõlmimist, s.o 17.06.2019. a AS-i Eesti Post Põlva postkontoris, kus tema isik tuvastati ja kus ta allkirjastas isiku tuvastamise ankeedi, milles kinnitas, et on tutvunud laenulepingu üldtingimustega ning on valmis neid täitma. Seejärel rahuldas BestCredit OÜ rahuldas laenutaotluse, laenusumma kanti kostjale ning e-posti teel ja internetikeskkonna vahendusel saadeti kostjale laenuleping koos selle lisaks oleva laenu tagastamise ja intresside tasumise graafikuga. Hageja on esitanud tõendina kostja E. K. laenutaotluse (dtl 34), laenulepingu nr 20190613014 koos üldtingimustega (dtl 35-38) ja maksegraafiku (dtl 39-40). Hageja on esitanud tõendina veel 17.06.2019. a kostja poolt omakäeliselt allkirjastatud isikusamasuse tuvastamise ankeedi (dtl 67), milles kostja kinnitab, et on tutvunud BestCredit OÜ üldtingimustega ning nõustub nende täitmisega. Lisaks on hageja esitanud isikusamasuse tuvastamisel kostja poolt esitatud dokumendi koopia (dtl 68). Kohus on seisukohal, et hageja esitatud tõendid tõendavad, et kostja sõlmis BestCredit OÜga laenulepingu hageja poolt esitatud laenulepingus nr 20190613014 toodud tingimustel. Isikusamasuse ankeedi allkirjastamisega andis kostja nõustumuse hageja poolt pakutud tingimustel leping sõlmida. Kostja on võtnud õigeks, et 17.06.2019. a käis ta Põlva postkontoris isikusamasust tuvastamas ja allkirjastas isikusamasuse tuvastamise ankeedi. Kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et tema teovõime oleks piiratud või nagu oleks ta olnud 17.06.2019. a isikusamasuse ankeeti allkirjastades otsustusvõimetus seisundis, mis võiks anda alust lugeda tema poolt tehtud tehingu tühiseks TsÜS §§-de 11 või 13 järgi. Kostja väitel oli ta andnud isikule nimega A. H. oma ID-kaadri osaühingu asutamiseks vajalike toimingute teostamiseks, kuid A. H. või keegi tema kaaslastest täitis kostja teadmata tema ID3 (7)

kaarti kasutades hageja veebikeskkonnas laenutaotluse. Samuti muudeti kostja väitel Aleksei Haagi või tema kaaslaste poolt eelnevalt kostja Swedbanki kontol tema e-posti aadress ja telefoninumber ning asendati need uutega ning tühistati ilmselt ka panga sõnumi teate saatmine kostjale siis, kui tema arvele toimus raha laekumine. Riigikohus on 16.12.2019. a otsuses tsiviilasjas nr 2-16-124450 (p-des 22-24) avaldanud seisukohta, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Kolleegiumi hinnangul peab isik, kes annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Riigikohus on korranud ka juba varasemas lahendis (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16) antud seisukohta, et olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni kohaldamine (TsÜS §§-d 115, § 118 lg 1) ja juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (TsÜS § 131). Antud juhul ei ole vaidlust selle üle, et kostja andis oma ID-kaardi vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse. Kostja ei ole esitanud väiteid selle kohta, et kolmas isik sai nimetatud andmed kostja tahte vastaselt. Kui kostja andis vabatahtlikult kolmandale isikule oma ID-kaardi, selle PIN-koodid ja internetipanga kasutajatunnuse, siis pidi ta möönma, et vahendite saaja võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab kostja. Kui isik, kelle valdusesse kostja oma ID-kaardi, PIN koodid ja/või paroolid andis, tegi kostja nimel tehingu, mis on vastuolus kostja huvidega, rikkudes oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi kostja ees, ei too see kaasa selle isiku poolt kostja nimel hageja õiguseellasega tehtud tehingu tühisust. Isegi kui kostja isiklikult BestCredit OÜ veebilehel laenutaotlust ei teinud, on kostja hiljem isiklikult allkirjastanud isikusamasuse ankeedi, millega on kinnitanud nõustumust laenuandja poolt pakutud tingimustel leping sõlmida. Samuti on kostja kinnitanud laenutaotluses esitatud kostja kontaktandmete, sh telefoni ja e-posti aadressi õigsust. Kõike eeltoodut arvestades hindab kohus, et kostja ei ole põhistanud BestCredit OÜga tehtud laenutehingu tühisuse aluseid. Kostja ei ole põhistanud ka hagi rahuldamata jätmise eeldusi muul alusel. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vastavalt VÕS § 401 lg-le 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Antud juhul on BestCredit OÜ laenuandjana tegutsenud oma majandustegevuses ning seda arvestades on tegemist tarbijakrediidilepinguga.

4 (7)

Lepingus (dtl 35-38) on pooled kokku leppinud, et BestCredit OÜ annab kostjale laenu 2000 eurot intressiga 39,6% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel võrdsete intressi- ja põhiosamaksetena summas 95,75 eurot. Laenu tagastamise lõpptähtaeg oli 01.06.2022. a. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rikkumise korral õigus muu hulgas leping üles öelda. VÕS § 108 lg 1 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse raha maksmise kohustuse rikkumise korral õigus nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult ka viivitusintressi (viivist) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Vaidlust ei ole selle üle, et BestCredit OÜ on laenusumma kostja kontole kandnud, kuid kostja laenulepingust tulenevat raha maksmise kohustust täitnud ei ole. Seoses kostja rikkumisega on BestCredit OÜ lepingu ennetähtaegselt üles öelnud ja loovutanud lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja nõuab kostjalt kohustuste täitmist ning lisaks kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaks talle alust laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest keelduda ja jätta hageja nõuded rahuldamata. Vastuväites hagile tugineb kostja sellele, et tema ei ole BestCredit OÜga lepingut sõlminud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid laenulepingu tingimustele. Kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga, siis on kohtul kohustus ka omal algatusel kontrollida nõude aluseks oleva lepingu ja selle tingimuste kehtivust olenemata sellest, et pooled ei ole sellele tuginenud. Kohus leiab, et esitatud asjaolude põhjal ei ole laenulepingu nr 20190613014 kui tarbijakrediidilepingu tühisus tuvastatav. Muu hulgas ei saa hinnata lepingus kokku lepitud laenu intressimäära üleliia kõrgeks ja lepingu krediidikulukuse määr ei ületa VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri, millisel juhul tuleb tarbijakrediidileping lugeda tühiseks. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et põhjendatud on hageja laenu põhivõla nõue summas 2000 eurot ning laenu kasutamise eest intressi nõue summas 230,70 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja viivisenõue. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras, seega lepingus kokkulepitud viivisemäärast (0,1100% viivitatud summadelt päevas) väiksemas ulatuses. Hageja on arvestanud viivist sellises määras vastavalt iga maksegraafikujärgse osamakse sissenõutavaks muutumisest. Hagiavalduse esitamise, s.o 05.10.2020. a seisuga on hageja arvestanud sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks kokku 162,78 eurot. Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõutavale viivise määrale ega viivise arvestusele. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

5 (7)

TsMS § 367 kohaselt arvestab kohus viivise välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Hagi esitamise seisuga, s.o 05.10.2020. a seisuga on hageja arvestanud sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 162,78 eurot. Alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni perioodi eest 06.10.2020. a – 22.04.2022. a kujuneb 2000 euro suuruselt võlasummalt hageja nõutud määras viivise suuruseks 247,13 eurot. Seega kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 409,91 (162,78 + 247,13) eurot. Kõike eeltoodut arvestades kohus rahuldab hagi. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 2 640,6 eurot, millest 2000 eurot on laenu põhiosa võlgnevus, 230,70 eurot intress ja 409,91 eurot kohtuotsuse tegemise aja, s.o 22.04.2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. Kostja on esitanud TsMS § 445 lg 1 alusel taotluse määrata otsuse täitmise viis ja aeg selliselt, et kostja saaks tasuda makseid 50-euroste kuumaksetena, kuna tema vastu on esitatud mitmeid hagiavaldusi ning ta ei ole suuteline tasuma võlgnevusi ilma, et kahjustaks enda ja lähedaste esmaste vajaduste rahuldamist. Hageja vaidles kostja taotlusele vastu. Laenuleping on üles öeldud 2,5 aastat tagasi ja selle aja jooksul ei ole kostja teinud mitte ühtegi makset võlgnevuse kustutamiseks. Arvestades kostja võlgnevuse suurust, veniks võlgnevuse kustutamine peaaegu neljale aastale, mis on hageja jaoks ebamõistlik ja hagejat alusetult koormav. Hageja leiab, et kostja materiaalsed raskused, mis on tema enda tegevusee tagajärjeks, ei saa olla võlgnevuse järelmaksuga tasumise aluseks. Kohus nõustub hagejaga ning jätab kostja taotluse määrata otsuse täitmise viis selliselt, et kostja saaks tasuda võlgnevuse osamaksetena, rahuldamata. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldab hagi, seega TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb jätta hageja menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud kokku 931 eurot, sh 275 eurot riigilõiv hagilt ja 656 eurot hageja lepingulise esindaja tasu. Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud nõudelt riigilõivu 275 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast, ning selle saab lugeda hüvitatavaks menetluskuluks. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tasu on põhjendatud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas menetluses CapitalGate OÜ jurist Julia Vaganova, kes ei ole advokaat, kuid vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 sätestatud haridusnõuetele ja võib olla kohtus lepinguliseks esindajaks.

6 (7)

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja ajakulu olnud kokku 6 tundi ja 50 minutit. Hageja esindaja taotleb tehtud toimingute eest tasu määraga 96 eurot ühe tunni eest (koos käibemaksuga), kokku 656 eurot. Arvestades menetluse käiku ja asja keerukust, saab kohtu hinnangul lugeda vajalikuks ja põhjendatuks nii hageja esindaja ajakulu kui ka taotletavat tasumäära. Seega saab lugeda hageja lepingulise esindaja tasu summas 656 eurot hageja põhjendatud menetluskuluks. Eeltoodu alusel loeb kohus vajalikuks ja põhjendatuks hageja menetluskulud summas 931 eurot, sh 275 eurot riigilõiv ja 656 eurot lepingulise esindaja kulud. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus menetluskulud summas 931 eurot hageja kasuks välja kostjalt. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.