1.Võtta Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu
31.jaanuari 2022. a tagaseljaotsuse peale tsiviilasjas nr 2-21-128009 menetlusse.
2.Otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646).
3.Tühistada Pärnu Maakohtu 31. jaanuari 2022. a tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-21128009 osas, millega Osaühingu Aktiva Finants hagi esitamise seisuga (20. detsember 2021) sissenõutavaks muutunud viivise nõue jäeti 130,57 euro osas rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule.
2-21-128009 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse (v.a resolutsiooni p 1) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Pärnu Maakohtu menetluses oli Osaühingu Aktiva Finants (hageja) hagi X (kostja) vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva võla nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 624,07 eurot, intressi 47,20 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 171,30 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise alates 21. detsembrist 2021 kuni põhinõude 624,07 euro täitmiseni.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ 22. aprillil 2020 laenulepingu nr 31003546693, mille alusel kostja sai 800 eurot laenu (laenuleping). Kuna kostjal tekkis võlgnevus, mida ta ei tasunud ka täiendava tähtaja jooksul, ütles laenuandja laenulepingu 25. veebruaril 2021 üles. Placet Group OÜ loovutas oma nõude kostja vastu 26. veebruaril 2021 hagejale koos õigusega nõuda kõrvalkohustuste täitmist. Samal päeval saatis hageja kostjale teate nõude loovutamise kohta.
1.2.Kostja on teinud laenu põhiosa katteks makseid 175,93 eurot, mistõttu on põhivõlg 624,07 eurot.
1.3.Laenulepingus leppisid pooled kokku intressimääras 33,62% aastas. Kostjal on intressivõlg 47,20 eurot.
1.4.Hageja saatis kostjale 26. veebruaril 2021 teate nõude loovutamise kohta ning 9. märtsil 2021 ja 1. juunil 2021 meeldetuletused võla tasumiseks, mille eest on hagejal vastavalt VÕS § 1132 lg 2 p-le 2 õigus nõuda vastavalt 20 eurot, 5 eurot ja 5 eurot. Lisaks nõudis hageja sama sätte alusel võlgniku makseviivitusega seotud muude kulude hüvitamist summas 10 eurot. Kokku nõudis hageja sissenõudmisega seotud kulusid 40 eurot.
1.5.Hageja nõudis viivist põhivõlalt 624,07 eurot alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, 26. veebruarist 2021 kuni hagi esitamiseni 20. detsembril 2021 laenuintressi aastase määraga võrdses määras 33,62% vastavalt laenulepingu üldtingimuste p-le 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue 171,30 eurot.
1.6.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 367 palus hageja mõista kostjalt välja seadusjärgses määras (8% aastas) viivise põhinõudelt alates 21. detsembrist 2021 kuni põhinõude kohase tasumiseni.
2 (8)
2-21-128009
1.7.Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulud, sh riigilõivu 175 eurot ja hageja õigusabikulud 360 eurot, ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja vastuväited
2.Kostja hagile ei vastanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus rahuldas hagi 31. jaanuari 2022. a tagaseljaotsusega osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 624,07 eurot, intressi 47,20 eurot, sissenõudmiskulud 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 40,76 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise põhinõudelt 624,07 eurot alates 21. detsembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas ulatuses kui välja mõistetud põhivõlgnevus, arvestades ka väljamõistetud sissenõutavaks muutunud viivist. Maakohus jättis rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude seadusjärgset viivist ületavas osas summas 130,57 eurot. Menetluskuludest jättis maakohus 85% kostja kanda ja 15% hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 250,75 eurot ja kohustas kostjat tasuma hagejale VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist menetluskuludelt nende suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni. Maakohus tunnistas otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Riigikohtu praktikast tulenevalt VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14. juuni 2005. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Praegusel juhul ületab kokkulepitud viivisemäär seadusjärgset 4,2 korda. Kohtu hinnangul on tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega, mistõttu on viivisekokkulepe tühine. Sellest tulenevalt mõistis kohus hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras summas 40,76 eurot ja jättis hagi rahuldamata osas, milles nõuti seadusjärgsest suuremat viivist, s.o 130,57 euro osas. Kohus piiras kostjalt välja mõistetavat viivist selliselt, et see ei või olla suurem kui välja mõistetud põhinõue, kuna kohtupraktika ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta viivist välja põhinõudest suuremas ulatuses.
3.2.Kuna kohus rahuldas hagi 85% ulatuses, jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 85% kostja kanda ja 15% hageja kanda.
3.3.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kostja asja menetlemisega seoses menetluskulusid kandnud. Hageja on palunud kostjalt välja mõista riigilõivu 175 eurot ja õigusabikulud 360 eurot. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutab Julianus Inkasso OÜ teenust 120 eurot/t ilma käibemaksuta. Seega on hageja esindajal kulunud õigusteenuse osutamiseks 3 t. Kohus jättis hageja lepingulise esindaja kulud osaliselt kostjalt välja mõistmata. Kohus viitas TsMS § 175 lg-le 1 ja leidis, et kuna praeguse tsiviilasja näol ei ole tegemist keeruka menetlusega, kostja ei ole hagiavaldusele vastuväiteid esitanud ja toimunud ei ole kohtuistungit, ei ole 360 euro suurune lepingulise esindaja kulu põhjendatud. Kohtuväliste kulude väljamõistmisel tuleb kostja kanda jätta üksnes vajalikud kulud. Tegemist on hagiga, mida kasutatakse ühetaolisena samalaadsete nõuete puhul korduvalt. Hageja lepingulise esindaja
3 (8)
2-21-128009 sisuline õigusabi on piirdunud vaid tüüphagiavalduses andmete vahetamisega ja selle kohtusse esitamisega. Ka esitatud tõendite komplekteerimine ei saanud olla keeruline. Arvestades hagihinda, avalduse vormi, tõendeid ja asjaolusid, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas, poolte vahel ei olnud vaidlust ja asi lahendatakse tagaseljaotsusega, pidas kohus põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks 120 eurot. Eelnevast tulenevalt luges kohus hageja põhjendatud menetluskuludeks riigilõivu 175 eurot ja lepingulise esindaja kulu 120 eurot, kokku 295 eurot. Menetluskulude jaotust arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 250,75 eurot.
3.4.TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistas kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude 130,57 eurot, ja mõista see kostjalt hageja kasuks välja. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis menetluskuludest 15% hageja kanda ja jättis hageja õigusabikulud kostjalt 284,25 euro ulatuses välja mõistmata, ning mõista kostjalt hageja kasuks hageja õigusabikuludena täiendavalt välja 284,25 eurot. Menetluskulud ringkonnakohtus palub hageja jätta kostja kanda.
4.1.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et hageja viivisenõue on põhjendatud vaid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.1.1.Hageja nõudis hagiavalduses viivist põhivõlalt 624,07 eurot alates 26. veebruarist 2021 kuni hagi esitamiseni 20. detsembril 2021 laenuintressi aastase määraga võrdses määras 33,62% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p-ga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 171,30 eurot. Hageja viitas VÕS § 415 lg-le 1, VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele ja Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 p-le 12 ning leidis, et kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepingus kokkulepitud intressimäär. Praegusel juhul on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokkulepitud intressimäär. Seetõttu tuleb kohalduvaks viivisemääraks lugeda 33,62% aastas.
4.1.2.Praeguses asjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu 10. mai 2016. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohast, nagu võiks mõistlikuks viivisemääraks lugeda kuni 24% aastas ehk 0,06% päevas. Selles kohtuasjas oli tegemist õppeteenustasu hüvitamise lepinguga, mitte tarbijakrediidiga, ja seal ei olnud hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimääras, vaid üksnes viivisemääras. Praeguses asjas on tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.
4.1.3.Ei esine ka muid asjaolusid, mis viitaksid viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. Intressimäär ega krediidileping ei ole tühine, mh tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 1 alusel. Maakohus on ebaõigesti jätnud intressimääras viivise nõude rahuldamata. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheb vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 415 lg 1 mõtte ja viivise eesmärgiga. VÕS § 415 lg 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113
4 (8)
2-21-128009 lg 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui on lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikul soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. See aga ei taga tõhusalt võlausaldaja võimalust nõuda viivist ületava kahju hüvitamist (VÕS § 113 lg 5), kuna see paneb võlausaldajale kahju olemasolu ja suuruse tõendamiskoormise. Viivisel on lisaks kompensatsiooni eesmärgile ka sanktsioonieesmärk. Seaduse eesmärgiga ei lähe kokku ka tõlgendus, mille kohaselt lepingus kokkulepitud intressimäär kehtib viivisemäärana üksnes siis, kui see intressimäär on maksimaalselt kolmekordne seadusjärgne viivisemäär.
4.1.4.VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda viivise vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja § 162 lg-le 1 tuleb võlgniku nõudel iga kord hinnata, milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. See võimaldab kaitsta võlgniku huve ülemäärase kahjustamise eest. Praegusel juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või välja mõistetava viivise vähendamist. Kohus ei saa tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust piirata.
4.2.Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes menetluskulud poolte endi kanda. Hageja on põhjendatult nõudnud kostjalt võlga, sh viivist, mistõttu menetluskulude jätmine 15% ulatuses hageja kanda ei ole põhjendatud.
4.3.Maakohus ületas hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsiooni piire. Maakohus jättis tähelepanuta, et praeguses asjas esitatud hagiavaldus ei ole n-ö massnõude hagi, ning ei võtnud arvesse kõiki hageja tehtud toiminguid menetluses ega hinnanud neid. Hageja on seisukohal, et talle õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu 3 t on põhjendatud ja vajalik. Hageja esindaja on analüüsinud nõude aluseks olevaid dokumente, tellinud ja kogunud lisadokumente, neid analüüsinud, koostanud hagiavalduse, komplekteerinud hagiavalduse lisad ja esitanud dokumendid kohtule. Nendele toimingutele kulub aega, hageja esindaja on teinud tööd ja tema ajakulu on igati põhjendatud. Kostja jättis võlgnetava summa alusetult maksmata, mistõttu hageja oli sunnitud oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma, millega kaasnes ka riigilõivu tasumine hagiavalduselt. Hageja lepingulisele esindajale õigusteenuse eest makstav summa 120 eurot/t ilma käibemaksuta ei ole ülemäära suur. See tunnihind on mõistlik ja vastab üldteadaolevale teabele õigusteenuse hinna kohta.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
6.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 130,57 eurot, samuti osas, millega maakohus jättis menetluskuludest 15% hageja kanda ja jättis hageja menetluskulud osaliselt kostjalt välja
5 (8)
2-21-128009 mõistmata. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi rahuldati põhinõude 624,07 euro, intressinõude 47,20 euro ja sissenõudmiskulude 40 euro osas ning millega rahuldati hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõue summas 40,76 eurot. Samuti ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt alates 21. detsembrist 2021 kuni põhinõude 624,07 euro täitmiseni, ega osas, millega maakohus piiras kostjalt välja mõistetavat viivist selliselt, et see ei või olla suurem kui välja mõistetud põhivõlg.
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, jättes hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõude osaliselt rahuldamata.
7.1.Esitatud hagis nõudis hageja kostjalt põhivõlalt 624,07 eurot alates 26. veebruarist 2021 kuni hagi esitamiseni 20. detsembril 2021 sissenõutavaks muutunud viivist 171,30 eurot. Hagiavalduse kohaselt lähtus hageja viivise arvestamisel kostja ja Placet Group OÜ vahel laenulepingus kokkulepitud intressimäärast 33,62%. Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus põhjendas seda sellega, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära 4,2 korda, mistõttu on tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava ja seega tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 järgi.
7.2.Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1, mis viis selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata jättes käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.
7.3.Kolleegiumi hinnangul nähtub hagiavaldusest, et kostja ja Placet Group OÜ vahel sõlmitud laenulepingu näol, millest tulenevad nõuded on Placet Group OÜ hagejale loovutanud, on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 kohaselt krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Sellele, et hageja nõuded tulenevad tarbijakrediidilepingust, viitavad hagiavalduses tehtud viited VÕS § 1132 ja § 405 kohaldumisele ja hageja põhjendused laenulepingus kokkulepitud intressimääraga võrdses määras viivise nõudmise kohta. Seda kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud laenuleping ja selle üldtingimused. Laenulepingu poolteks olid füüsilisest isikust kostja ja äriühing Placet Group OÜ. Ka maakohus lähtus vaidlustatud otsust tehes eeldusest, et laenuleping oli sõlmitud tarbijaga (vt maakohtu otsuse p 4).
7.4.Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud
6 (8)
2-21-128009 kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt samas). Põhjendatud on hageja märkus, et vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.
7.5.Praegusel juhul olid kostja ja Placet Group OÜ leppinud hageja esile toodud asjaoludel laenulepingus kokku intressimääras 33,62% aastas. Seega oli kostja ja Placet Group OÜ vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja väitel olid lepingupooled ka laenulepingu üldtingimuste p-s 7.1 kokku leppinud, et viivisemäärana kohaldub kokkulepitud intressimäär. Hagi kohaselt on hageja omandanud Placet Group OÜ-lt nõude kostja vastu koos õigusega nõuda kõrvalnõuete täitmist. Eelnevast tulenevalt on hagejal hagi aluseks olevatel asjaoludel õigus nõuda kostjalt hagi esitamise ajaks põhinõudelt sissenõutavaks muutunud viivist määras 33,62% aastas.
7.6.Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda laenulepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.
7.7.Kuna praegusel juhul on hagist ja selle lisadest nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le 5 ega ka Riigikohtu seisukohtadele viivise määra piiramise kohta tsiviilasjades nr 3-2-1-66-05 (p 24) ja nr 3-2-1-25-16 (p 13) tehtud lahendites. Viidatud asjades ei olnud tegemist tarbijakrediidilepingutega ning nende puhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat) viivisemäära.
8.Maakohtu eksimused hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude osaliselt rahuldamata jätmisel annavad aluse vaidlustatud otsus selles osas tühistada. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei oleks praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
7 (8)
2-21-128009
9.Ka tagaseljaotsuse tühistamisel tuleb arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 130,57 eurot.
10.Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Arvestades, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel uuesti jaotada menetluskulud ja määrata kindlaks nende rahaline suurus, ei käsitle ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel hageja apellatsioonkaebuse väiteid menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta.
11.Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt.
12.TsMS § 646 kohaldamisel ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust ega analüüsida apellatsioonkaebuse põhjendusi (vt ka Riigikohtu
24.jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik
(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa
(allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.