T.K. Varahalduse OÜ avaldus pankroti väljakuulutamiseks
Menetlustoiming
ajutise halduri nimetamata jätmine
Menetlusosalised esindajad
ja
OÜ Elbe
Engineering
nende avaldaja/võlausaldaja T.K. Varahalduse OÜ (registrikood 10987651; asukoht Teguri 37b, 50107 Tartu), seaduslik esindaja juhatuse liige K.T, e-post XXX ja lepinguline esindaja M.N, epost XXX; puudutatud isik/võlgnik OÜ Elbe Engineering (registrikood 11475976; asukoht Tööstuse tee 2, Tõrvandi alevik, Kambja vald, 61715 Tartu maakond), seaduslik esindaja juhatuse liige H.E, e-post XXX ja lepinguline esindaja vandeadvokaat A.L, epost XXX
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta T.K. Varahalduse OÜ avalduse alusel OÜ-le Elbe Engineering ajutine haldur nimetamata ja lõpetada T.K. Varahalduse OÜ pankrotiavalduse menetlus.
2.Jätta pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud T.K. Varahalduse OÜ kanda.
Määrata tsiviilasjas nr 2-21-18466 OÜ Elbe Engineering menetluskulude rahaliseks suuruseks 960 eurot ilma käibemaksuta (lepingulise esindaja kulud).
4.Välja mõista T.K. Varahalduse OÜ-lt OÜ Elbe Engineering kasuks menetluskulud 960 eurot. Väljamõistetud menetluskulud tasuda XXX arvelduskontole nr XXX.
5.Hüvitatavatelt menetluskuludelt 960 eurot tuleb T.K. Varahalduse OÜ-l tasuda OÜ-le Elbe Engineering viivist alates käesoleva määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Tartu Maakohtu kaudu Tartu Ringkonnakohtule. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik esitada määruskaebuse kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates, kui kaebuse hind ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2, § 661 lg 1 ja 2). Asjaolud
1.T.K. Varahalduse OÜ (võlausaldaja) esitas 24. novembril 2021 kohtule avalduse OÜ Elbe Engineering (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik XX.XX.XXXX laenulepingu, mille kohaselt võlausaldaja andis võlgnikule laenu 10 000 eurot tagasimaksmise tähtajaga 30. september 2020. Lisaks laenu tagastamisele kohustus võlgnik tasuma laenusummalt intressi 12% aastas, laenu tasumisega viivitamisel viivist 0,35% päevas sissenõutavaks muutunud summalt ja lepingu ülesütlemisel leppetrahvi 20% laenusummalt. Laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste mittetäitmise tõttu ütles võlausaldaja võlgnikuga sõlmitud laenulepingu 17. novembril 2021 üles.
22.novembri 2021 seisuga on võlgniku võlgnevuse suuruseks 27 236,56 eurot, millest 10 000 eurot on põhinõue, 606,56 eurot intress, 14 630 eurot viivis ja 2000 eurot leppetrahv. XX.XX.XXXX sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik töövõtulepingu sõiduki Mercedes-Benz XXX täielikuks renoveerimiseks hiljemalt 30. septembriks 2020. Võlausaldaja on tasunud ettemaksu 24 000 eurot. Kuna võlgnik ei ole vastavalt kokkuleppele, mh tähtaegselt töid teostanud, keeldudes tegevusetusega tööde tegemisest, ütleb võlausaldaja töövõtulepingu erakorraliselt üles ja nõuab tasutud ettemaksu tagastamist. Kokku on võlgnikul võlausaldaja ees täitmata rahalisi kohustusi summas 51 236,56 eurot (27 236,56 + 24 000).
28.septembril 2021 esitas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse, milles palus laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasuda 10 päeva jooksul. Võlgnik ei ole pankrotihoiatusele vastanud ega võlgnevust tasunud. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgniku pankroti väljakuulutamise eeldused on täidetud. Võlgnik ei ole suutnud rohkem kui aasta jooksul oma kohustusi täita, isegi mitte osaliselt. Samuti ei ole võlgnik tagastanud võlausaldaja poolt tasutud ettemaksu. Kuna võlgniku täitmata rahalised kohustused võlausaldaja ees on väga suured suhtes võlgniku müügitulu ja kasumipotentsiaaliga, ei ole võlgnik objektiivselt suuteline oma kohustusi täitma ning see maksejõuetuse olukord ei ole ajutine. Võlgnikul on esitamata 2018 – 2020. aasta majandusaasta aruanded. Võlausaldaja hinnangul soovib võlgnik seeläbi tõenäoliselt negatiivset omakapitali (ehk maksejõuetust) avalikkuse ning võlausaldajate eest varjata. Pankrotiavalduse esitamise seisuga on võlgnikul ka ajatamata maksuvõlg. Seega puudub võlgnikul realistlik väljavaade oma kohustuste täitmiseks. Lisaks on võlgnikul esitamata maksudeklaratsioonid. Veel kinnitavad võlgniku maksejõuetust müügikäibe oluline vähenemine ja töötajate puudumine. Võlgnikul puudub kinnisvara ja muu vara, mille arvelt saaks võlausaldaja nõudeid täita. Eeltoodu kogumis kinnitab, et võlgnik on maksejõuetu.
2.OÜ Elbe Engineering vaidles 28. detsembril 2021 esitatud vastuväidetes pankrotiavaldusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei nõustu võlgnik pankrotiavalduses toodud seisukohtade ja põhjendustega ning leiab, et võlausaldaja ei ole oma nõude olemasolu tõendanud ning selle kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid XX.XX.XXXX töövõtulepingu. Kokkuleppe kohaselt tuli võlausaldajal tasuda renoveerimistööde eest alates 2020. aasta aprillist kuni tööde lõpetamiseni igakuiselt 4000 eurot, millele lisandub käibemaks. Renoveerimistööde puhul oli tegemist etapipõhise tööga. Võlausaldaja tutvus igal kuul tehtud tööde mahuga ja kinnitas nende sobivust, pärast mida koostas võlgnik vastava arve (1. septembri 2020 seisuga arveid kokku 24 000 euro ulatuses). Kuna tegemist on tasuga teostatud ja vastuvõetud tööde eest, mitte ettemaksuga, puudub võlausaldajal alus võlgnikult 24 000 euro nõudmiseks. Töövõtulepingut ei ole käesolevaks ajaks ka ülesse öeldud, seega ei ole võlausaldaja vastav (olematu) nõue muutunud sissenõutavaks. Võlgniku hinnangul on XX.XX.XXXX laenuleping sõlmitud tüüptingimustel. Võlgnik vaidleb vastu laenulepingus toodud viivise määrale 0,35% päevas (127,75% aastas), pidades seda ebamõistlikult suureks. Kui tüüptingimust kasutatakse majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul, siis eeldatakse, et tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine.
Vastupidist peab tõendama võlausaldaja, aga see tähendaks juba vaidluse pidamist nõude suuruse üle. Lisaks on tühine leppetrahvi kokkulepe, mis on ette nähtud laenulepingu ülesütlemise eest. Leppetrahvi saab määrata lepingu rikkumise eest, mitte rikkumise tõttu lepingu ülesütlemise eest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on tühine ka leppetrahvi tasumise tingimus laenu tagastamisega viivitamise eest. Võlgnik märgib, et alates 22. septembrist 2021 takistab võlausaldaja tal juurdepääsu oma varale ja töövahenditele, mistõttu ei saa võlgnik jätkata oma majandustegevust. Võlausaldaja valduses on võlgnikule kuuluvaid vallasasju ca 157 530,06 euro väärtuses. Seega on võlausaldaja valduses võlgniku vara oluliselt suuremas väärtuses, kui tal on võimalikke nõudeid võlgniku vastu. Kui võlausaldajal olekski nõudeid võlgniku vastu, siis tulenevalt asjaolust, et võlausaldaja ei ole võlgnikule tagastanud majandustegevuseks vajalikke seadmeid ja töövahendeid, on võlausaldaja ise sattunud vastuvõtuviivitusse ning võlgnik saab keelduda oma kohustuste täitmisest. Ainuüksi see asjaolu välistab pankrotiavalduse rahuldamise. Võlgnik on esitanud võlausaldaja vastu vindikatsioonihagi (tsiviilasi nr XXX). Hagi koosseisus on esitatud ka nõue võlausaldajalt töövõtulepingu järgse tasu nõudmiseks summas 11 046,93 eurot. Kui võlausaldajal ongi mingid rahalised nõuded võlgniku vastu, millega võlgnik ei nõustu, tasaarvestab võlgnik oma nõude võlausaldaja (olematu) nõudega. Võlgnik ei ole käesolevaks ajaks äriühingu 2018 – 2020. aasta majandusaasta aruandeid äriregistrile esitanud, kuid teeb seda esimesel võimalusel. Aruannete esitamata jätmine on tingitud eeskätt raamatupidaja pikaajalisest haigestumisest. Võlgnikul puuduvad Maksu- ja Tolliameti avaliku andmebaasi vastuse seisuga mistahes maksuvõlad. Müügikäibe vähenemine on tingitud otseselt võlausaldajast, kes ebaseaduslikult hoiab oma valduses võlgniku töövahendeid, ilma milleta on võlgnikul võimatu teenuseid osutada. Ettevõtte käive ja tegevus, sh rahavood taastuvad koheselt majandustegevuseks vajalike töövahendite tagastamisel. Kuna pankrotiavalduses esitatud nõuded on vaieldavad ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, tuleb võlgnikule jätta võlausaldaja avalduse alusel ajutine pankrotihaldur nimetamata ning menetlus antud asjas lõpetada. Menetluskulud tuleb jätta võlausaldaja kanda.
3.Võlausaldaja vaidles 16. veebruari 2022 seisukohas võlgniku vastuväidetele vastu. Seisukoha kohaselt on võlausaldaja nõue selge ja nõude aluseks esitatud asjaolud tõendatud. Võlausaldaja hinnangul ei ole võlgnik põhjendatult nõudele vastu vaielnud, vaid üritanud luua kohtule näilikku pilti sellest, et nõue on põhjendamata ja tõendamata. Samas ei ole võlgnik vaidlustanud asjaolu, et ta ei ole rohkem kui aasta pärast laenu sissenõutavaks muutumist laenu võlausaldajale tagastanud. Võlgniku väide laenulepingu tüüptingimuste ja viivisemäära tühisuse kohta on põhjendamata. Käesoleval juhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga, kuna laenuleping on sõlmitud kahe juriidilise isiku vahel. Võlgnik ei ole millegagi põhjendanud, et laenuleping on sõlmitud tüüptingimustel. Viivisemäär 0,35% päevas sissenõutavaks muutunud summalt ei saa olla juriidilisest isikust laenusaajat ebamõistlikult kahjustav, eriti võttes arvesse seda, et võlgnik sai lühiajalist laenu soodsa intressiga (12% aastas) ja intressist kõrgema viivise sätestamise eesmärk ongi survestada laenusaajat oma kohustust õigeaegselt täitma. Võlgnik ei ole millegagi põhjendanud vastuväidet, et laenuandjal on õigus saada viivist maksimaalselt seadusjärgses määras (8% aastas), mis on isegi madalam kui lepingus kokkulepitud intressimäär. Võlausaldaja hinnangul on viivise suurust võimalik hinnata ka pankrotimenetluses. Leppetrahvinõue tuleneb laenulepingust ja kuna laenusaaja rikkus lepingulisi kohustusi, oli võlausaldaja sunnitud laenulepingu üles ütlema. Keelatud ei ole kokkulepe, mille kohaselt lepingu olulise rikkumise korral, mis annab õiguse laenuandjal leping üles öelda, on laenuandjal õigus nõuda leppetrahvi. Sellisel juhul ongi leppetrahvil survefunktsioon hoida ära olukord, kus laenusaaja rikub olulisi lepingulisi kohustusi. Põhjendamata ja otsitud on võlgniku väide, et võlausaldaja on vastuvõtuviivituses. Lepingulised kohustused tuli täita hiljemalt 30. septembriks 2020, aga võlgnik ei ole millegagi põhjendanud ega tõendanud, millisel alusel oli tal õigus nõude täitmisest keelduda rohkem kui aasta aega enne pankrotiavalduse esitamist. Põhjendamata ja tõendamata on ka võlgniku vastuväide, et võlgnikul on
võlausaldaja vastu nõue summas 11 046,93 eurot. Töövõtulepingu järgi on töövõtjal õigus tasule valmis töö eest. Võlgniku esitatud fotod ei tõenda tööde tegemist võlausaldajale, töö valmimist ega valmis töö üleandmist võlausaldajale. Ebaõige ja põhjendamata on võlgniku väide, et võlausaldaja kohustus võlgnikule tasuma igakuiselt sõltumata töö tegemisest. Kuna võlgnik tööd valmis ei teinud, ütles võlausaldaja töövõtulepingu olulise lepingu rikkumise tõttu üles. Võlgnik ei ole ülesütlemist vaidlustanud. Isegi kui kohus peaks leidma, et töövõtulepingust tulenevat nõuet tuleks menetleda eraldi hagimenetluses, millega võlausaldaja ei nõustu, siis on võimalik ajutise halduri nimetamine laenulepingust tuleneva üheselt selge ja tõendatud nõude alusel. Võlgniku arvates tuleb ajutine haldur jätta nimetamata, sest võlausaldaja nõue on tagatud pandiga. Samas ei ole võlgnik põhjendanud, millisel õigusel on võlausaldajal pandiõigus võlgniku asjadele. Lisaks on võlgniku väide pandiõigusest vastuoluline. Olles esitanud kohtusse võlausaldaja vastu vindikatsioonihagi, möönab võlgnik sellega, et pandiõigust ei ole, sest pandiõiguse korral ei oleks võlausaldaja valdus ebaseaduslik ning hagi esitamiseks puuduks õiguslik alus. Võlgnik ei ole põhjendanud ega esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et tal on piisavalt vara oma kohustuste täitmiseks (on maksejõuline). Eksitav ja otseselt ebaõige on võlgniku väide, et tal puudub müügitulu põhjusel, et võlausaldaja hoiab ebaseaduslikult tema asju enda käes. Võlgnikul puudub müügitulu juba alates aprillist 2021, mitte septembrist 2021. Kuna võlgnikul käivet ei ole ja võlgnik on aprillist 2021 vallandanud kõik töötajad, puudub realistlik väljavaade kasumliku majandustegevusega jätkamiseks. Võlgniku juhatuse liige on asunud täiskohaga tööle võlgniku konkurendi juurde. Seega on võlgniku ainus juhatuse liige sisuliselt hüljanud ettevõtte, mis kinnitab, et võlgniku maksejõuetus on ajas ainult süvenev. E-äriregistri avaliku andmebaasi kohaselt on võlgnikul maksuvõlg 2079,81 eurot. Võlgnikule on tehtud ka kustutamishoiatus. Võlgniku viimase kolme aasta majandusaasta aruanded on jätkuvalt esitamata. Lisaks eelnevale tõendab võlgnikul vara puudumist ja äriühingu maksejõuetust asjaolu, et võlgnik ei olnud võimeline tasuma kohtutäiturile täitekulu ettemaksu isegi enda poolt algatatud täitetoimingu eest. Võlgnik ei ole esitanud kohtule põhivara nimekirja ega näidanud, milline on tema rahaline seis (nt pangakonto väljavõttega), seda põhjusel, et võlgnik ei soovi avaldada enda maksejõuetuse asjaolusid. Kohtu põhjendused
4.Tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg-s 1 sätestatust peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Võlausaldaja tugineb võlgniku maksejõuetuse põhistamisel PankrS § 10 lg 2 p-s 1 nimetatud asjaoludele, so võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul.
5.Kohus leiab, et T.K. Varahalduse OÜ pankrotiavalduse alusel tuleb OÜ-le Elbe Engineering jätta ajutine haldur nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel, so võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotiavaldusest nähtuvalt on võlausaldajal võlgniku vastu nõue XX.XX.XXXX sõlmitud laenulepingu alusel 27 236,56 eurot ning XX.XX.XXXX sõlmitud suulise töövõtulepingu alusel 24 000 eurot.
6.Võlgnik laenusaajana on leidnud, et XX.XX.XXXX sõlmitud laenuleping on sõlmitud tüüptingimustel võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 mõttes, seejuures on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi tühine nii viivisemäära kui leppetrahvi kokkulepe tingimuse kahjustava iseloomu tõttu. Kohus märgib, et tüüptingimuste kui eelnevalt välja töötatud lepingutingimuste kasutamine on tavaline, samas lepingutingimuste pealesurumine tüüptingimuse kasutaja (laenuandja) poolt ilma teise lepingupoole võimaluseta nende sisu mõjutada, õigustab lepingulistesse suhetesse sekkumist ja kohtuliku kontrolli rakendamist lepingutingimuste sisu üle. Tüüptingimuse kehtivust peab kohus ise omal algatusel hindama ka siis, kui pooled tingimuse tühisusele ei tugine, sest tegemist on õiguse kohaldamisega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 järgi. Kui VÕS § 42 lg-s 3 loetletud tingimused on tarbijatega sõlmitud lepingutes alati tühised (nn must nimekiri), siis isikute
suhtes, kes sõlmisid tüüptingimustega lepingu oma majandus- või kutsetegevuses VÕS § 44 kohaselt, üksnes eeldatakse VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tingimuste tühisust (nn hall nimekiri). Pool, kes ei soovi, et lepingutingimusele kohaldataks tüüptingimuste regulatsiooni, peab VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi. Pool, kes tugineb tüüptingimuse tühisusele, peab põhistama (tegema usutavaks), et see tingimus võib olla talle kahjulik. Kas viidatud laenulepingu osaks saanud võlgniku poolt vaidlustatud tingimused on tüüptingimused VÕS § 35 tähenduses (lepingust nähtuvalt on pooled leppinud kokku, et viivisemäär ja leppetrahvi suurus on mõistlikud), kas need tingimused on kooskõlas seadusega või tühised VÕS §-de 42 ja 44 järgi, tuleb kohtu arvates hinnata eraldi kohtumenetluses. Kohus ei nõustu võlausaldajaga selles, et antud juhul on viivise suurust võimalik hinnata ka pankrotimenetluses. Tegemist on tüüptingimuse tühisuse üle tekkinud vaidlusega. Tüüptingimuste kontroll, sh viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, mh tuleb kohtul hinnata lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Näiteks kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole majandustegevuses sõlmitud tehingus kokku lepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas (73% aastas) seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist on tüüptingimusega. Käesoleval juhul on laenulepingus toodud viivisemääraks 0,35% päevas (127,75% aastas). Veel tuleb majandus- või kutsetegevuses tüüptingimuse ebamõistlikkuse hindamisel arvesse võtta lisaks rikkumise raskusele ka riske, mida lepingus kokku lepitud viivisemäära, aga ka leppetrahvi kasutamisega poolte vahel jagatakse, millega pooled konkreetse lepingu puhul arvestasid või millega pidid kõiki asjaolusid arvesse võttes arvestama. Lisaks tuleb arvestada vastavas tegevusvaldkonnas kehtivate tavadega ja pooltevahelise varasema praktikaga, millele tuginedes on võimalik tõendada tingimuse põhjendatust ja vastavust õiguspärasele ootusele. Kui kohtumenetluses peakski tuvastatama, et lepingus sätestatud viivisemäära (ja leppetrahvi kokkuleppe) näol ei ole tegemist ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, on kohustatud poolel eraldi kohtumenetluses VÕS § 113 lg 8 (ja § 162 lg 1) alusel õigus nõuda viivise (ja leppetrahvi) vähendamist mõistliku suuruseni. Kui viivist (ja leppetrahvi) vähendatakse, loetakse võlgnetavaks kohtu poolt määratud viivis (ja leppetrahv). Leppetrahvi kokkuleppe tühisuse tuvastamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et tähtajaline laenuleping lõpeb korraliselt tähtaja möödumisel (laenusumma koos intressidega tuli tagastada 30. septembril 2020), mistõttu puudus võlausaldajal vajadus ja põhjus juba lõppenud laenulepingu ülesütlemiseks
17.novembril 2021.
7.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole võlgnik vaidlustanud asjaolu, et tal on kohustus tagastada võlausaldajale laenusumma 10 000 eurot ja maksta intressi 606,56 eurot. Seega ei ole vaidluse all võlausaldaja nõue summas 10 606,56 eurot. Samas on võlgnik võlausaldaja nõudele esitanud oma kohustuse täitmisest keeldumise vastuväite ja tasaarvestuse vastuväite tulenevalt asjaolust, et võlausaldajal on võlgniku suhtes esemete väljaandmise kohustus ja töövõtulepingu järgse tasu maksmise kohustus summas 11 046,93 eurot. Olukorra näol, kus võlgnikul on võimalus keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja kohustused tema suhtes on täidetud (tagastatud majandustegevuseks vajalikud seadmed ja töövahendid), on tegemist kohustuse täitmist edasilükkava (mitte lõpetava) vastuväitega, mis kaitseb võlgnikku soorituste tegemise eest oma kohustusi rikkunud poolele ning annab sellega sunnivahendi teise poole täitmisele sundimiseks. Tasaarvestus kujutab endast kujundusõigust, mille kasutamise korral lõpevad kattuvas ulatuses tasaarvestuse pooltevahelised vastastikused samaliigilised nõuded, seega tasaarvestus mõjub samamoodi kui kohustuse täitmine. Kas tasaarvestuseks kasutatav vastunõue on olemas ning millises ulatuses toob see kaasa nõuete lõppemise, selgub tsiviilasja nr XXX lahendamisel. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on maakohus viidatud tsiviilasjas XX.XX.XXXX taganud võlgniku hagi võlausaldaja vastu asjade ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt, keelates võlausaldajal hagi tagamise korras tehingute ja toimingute tegemise aadressil XXX asuvate võlgniku seadmete ja töövahenditega. Kohus on pidanud võlgniku hagi õiguslikult perspektiivikaks, leides, et võlgniku esitatud asjaolude õigsust eeldades on tema nõude rahuldamine võimalik. Tartu Ringkonnakohus on 23. veebruari 2022 määruses maakohtuga nõustunud.
8.Vaidlust ei ole selles, et võlausaldaja ja võlgniku vahel on XX.XX.XXXX sõlmitud suuline töövõtuleping VÕS § 635 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Seega tellija (võlausaldaja) peamiseks kohustuseks on VÕS § 635 lg-s 1 (koos VÕS §-ga 637) väljendatud tasu maksmise kohustus töövõtjale (võlgnik) kokkulepitud töö eest. Kui võlausaldaja väitel on võlgnikule tasutud 24 000 euro näol tegemist ettemaksuga, kuid võlgnik ei ole kokkulepitud ajaks tööd valmis teinud, siis võlgniku väitel on tegemist tasuga juba teostatud ja vastuvõetud tööde eest, mistõttu puudub võlausaldajal alus võlgnikult 24 000 euro nõudmiseks. Vaidlus suuliselt sõlmitud töövõtulepingu järgse töö valmimise ja tasukokkuleppe tingimuste üle tuleb kohtu hinnangul lahendada väljaspool antud pankrotimenetlust.
9.Võlgniku esitatud vastuväiteid hinnates ei pea kohus ilma täiendava kontrollimiseta võimalikuks lugeda võlausaldajal nõude olemasolu kahtlusteta tõendatuks. Kohus leiab, et kuna võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu, kuid võlausaldajal nõude olemasolu ja selle suuruse kindlakstegemine eeldab kummagi poole poolt täiendavate tõendite esitamist ning nende põhjal asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Kuivõrd pankrotiseadus ei näe ette võimalust võlausaldajal selge nõude puudumisel nimetada ajutist haldurit ainuüksi võlgniku väidetavale maksejõuetusele tuginedes, ei analüüsi kohus väiteid võlgniku maksejõuetuse kohta. Kohus jätab T.K. Varahalduse OÜ pankrotiavalduse alusel OÜ-le Elbe Engineering ajutise haldur nimetamata ja lõpetab T.K. Varahalduse OÜ pankrotiavalduse menetluse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10.PankrS § 15 lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud T.K. Varahalduse OÜ kanda.
11.TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad võlgniku kulutused õigusabile kokku 2430 eurot ilma käibemaksuta. Võlgnikule on osutatud õigusabi kokku 20,25 tundi hinnaga 120 eurot tunnis. Võlgnik kinnitab avalduses, et kõik kulud on kantud seoses antud kohtumenetlusega. Võlausaldaja leiab 9. märtsi 2022 seisukohas, et võlgniku menetluskulud on põhjendatud mitte rohkem kui 5,5 tunni ulatuses (28. detsembri 2021 vastuväite koostamise ajakulu 4 tundi ja
3.märtsi 2022 seisukoha koostamise ajakulu 1,5 tundi) hinnaga 120 eurot tunnis. Põhjendamata on võlgniku menetluskulud oktoobri- ja novembrikuu eest, kuivõrd võlgnik on pankrotimenetluse algatamise määruse ja tsiviilasja materjalid kätte saanud alles 11. detsembril 2021. Hagita menetlustes tuleb esindajakulude väljamõistmisel üldnormina kohaldada TsMS § 175 lgd 1–3, kusjuures põhilise kriteeriumina TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb esindajakulude korral lähtuda nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Seejuures on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude ulatuse kindlaksmääramine kohtu kaalutlusotsus. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamise eesmärgiks on kohtu hinnangul vastaspoole kaitsmine põhjendamatute ja ülemääraste kulude hüvitamise eest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestada kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahuga. Tsiviilasja keerukus tuleneb asja olemusest. Asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad. Kohtumenetluses korduvate seisukohtade esitamise puhul ei saa eeldada, et
dokumentide koostamisele ja seisukohtade esitamisele aega ei kulu, kuid see ei saa olla nii ajamahukas. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (so tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Võlgnikku esindas kohtumenetluses vandeadvokaat A.L. esindajaks TsMS § 218 lg 1 p 1 mõttes.
XXX, olles võlgniku lepinguliseks
Kohtu hinnangul ei ole antud juhul tegemist tavapärasest mahukama ja õiguslikult keerukama tsiviilasjaga. Kohtule on esitatud võlausaldaja pankrotiavaldus võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Tegemist on hagita menetluses lahendatava asjaga, kus menetlusosalised käesoleval juhul vaidlevad võlausaldaja nõude selguse üle. Antud asjas kohalduvad eeskätt pankrotiseaduse, aga ka võlaõigusseaduse vastavad sätted. Samuti ei ole suur kohtule hindamiseks esitatud tõendite maht. Asja menetlemine toimus kohtuistungit pidamata. Kohtu arvates tuleb võlgniku esindaja tasu 120 eurot tunnis ilma käibemaksuta pidada põhjendatud ja mõistlikuks tasuks, kuna see ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, vastates advokaadi kvalifikatsiooni eeldava õigusnõustamise tunnihinnale. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on õigusabiteenus seisnenud suhtluses kliendiga, asja materjalidega tutvumises, büroosisestes nõupidamistes, seisukohtade kujundamises, pankrotiavaldusele vastuväidete koostamises, tutvumises vastaspoole seisukohtadega ning neile vastuse koostamises ja menetluskulude avalduse koostamises (kokku 20,25 tundi). Kohus on seisukohal, et kohtul ei ole õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale. Kohus leiab ka, et üldjuhul on asja materjalide analüüs, õigusliku positsiooni kujundamine ning kliendiga nõupidamised/kohtumised hõlmatud menetlusosalise esindamiseks ja õigusabi osutamiseks tehtavate toimingutega, mille väljundiks on kohtule esitatav menetlusdokument, sest kohtuasja menetlemine ning asja lahendamine sõltuvad ennekõike sellest, missuguseid taotlusi, seisukohti ja põhjendusi esitavad menetlusosalised kohtule. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid ning võlgniku menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi ja hinnates võlgniku lepingulise esindaja poolt tehtud menetlustoimingute mahtu ja sisu võrrelduna menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märgitud ajakuluga, leiab, et õigusabikulud taotletud suuruses ei ole põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses, mistõttu kohus vähendab osaliselt võlgniku menetluskulude rahalist suurust. Kohus nõustub siinjuures võlausaldajaga, et põhjendamatud on võlgniku menetluskulud oktoobri- ja novembrikuu eest. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on võlgnik pankrotimenetluse algatamise määruse ja tsiviilasja materjalid kätte saanud 11. detsembril 2021 avaliku e-toimiku kaudu ning esitanud
20.detsembril 2021 kohtule taotluse pankrotiavaldusele vastuväidete esitamiseks kohtu poolt määratud menetlustähtaja pikendamiseks, tuues ühe põhjusena välja asjaolu, et võlgnikul ei ole veel õnnestunud endale esindajat leida. Samuti ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks lepingulise esindaja kulusid, mis on tekkinud võlausaldaja 16. veebruari 2022 seisukohale vastamisega olukorras, kus võlgnik ei olnud kohustatud võlausaldaja seisukohale vastama (kohus ei olnud võlgnikult vastust küsinud ega vastamiseks tähtaega määranud). Kohtu hinnangul on tehtud menetlustoimingutele (pankrotiavaldusega tutvumisele ja sellele vastuväidete koostamisele, võlausaldaja seisukohtadega tutvumisele ning menetluskulude nimekirja koostamisele) kulunud põhjendatud ajakuluks kokku 8 tundi. Kuigi võlgniku esindaja on kulutanud aega pankrotiavaldusele vastuväidete koostamiseks, lähtub kohus võlgniku menetluskulude rahalist suurust vähendades siinjuures asjaolust, et võlgnik on tsiviilasjas nr XXX (võlausaldaja avaldus H.E. pankroti väljakuulutamiseks) esitatud menetlusdokumentides (vastuväites pankrotiavaldusele) esitanud suures osas kattuvaid seisukohti võrrelduna käesolevas tsiviilasjas esitatud menetlusdokumendiga (vastuväites pankrotiavaldusele). Kohus lähtub menetluskulude rahalist
suurust vähendades ka asjaolust, et võlgniku esindaja kvalifikatsiooni arvestades võib eeldada, et menetlusdokumendi koostamise ajakulu on pigem väiksem kui suurem ja et menetlusdokumentide koostamine ei ole esindajale olnud õiguslikult keerukas.
12.Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt rahuldab kohus võlgniku avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrab tsiviilasjas nr 2-21-18466 võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks 960 eurot (8 tundi × 120 eurot). Nimetatud summa kuulub võlausaldajalt võlgniku kasuks väljamõistmisele. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb võlausaldajal tasuda alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras (TsMS § 177 lg 4). Väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda XXX arvelduskontole nr XXX (TsMS § 445 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.