Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. jaanuar 2022, Tartu
Tsiviilasja number
2-20-15897
Tsiviilasi
Kert Niisukese hagi MTÜ Voka jahtkonna vastu juhatuse 30. juuli 2020. a ja 25. augusti 2020. a otsuste kehtetuks tunnistamiseks ja 500 euro tagastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
7500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 23. septembri 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kert Niisukese apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Kert Niisuke (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (kostja): MTÜ Voka jahtkond (registrikood 80314770), vandeadvokaat Andrei Svištš
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 23. septembri 2021. a otsus muutmata.
4.Mõista Kert Niisukeselt MTÜ Voka jahtkonna kasuks välja menetluskulude hüvitis 1069 eurot 50 senti. Menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kert Niisuke (hageja) esitas 29. oktoobril 2020 Viru Maakohtule hagi MTÜ Voka jahtkonna (kostja) vastu juhatuse 30. juuli 2020. a ja 25. augusti 2020. a otsuste kehtetuks tunnistamiseks ja 500 euro tagastamiseks. Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja liige. Kostja juhatuse 30. juuli 2020. a otsuse p-s 2 on fikseeritud, et juhatus määrab karu küttimise loa hinnaks 500 eurot, mis tuleb kanda kostja arvele kahe nädala jooksul peale karu küttimist. Kostja juhatus on veelkordselt antud küsimust otsustanud 25. augusti 2020. a üldkoosolekul ja kinnitanud oma varasemat otsustust p-s 3. Kostja juhatusel puudub põhikirjast tulenevalt pädevus määrata jahiloa maksumust või muid makseid, selline pädevus on põhikirja p 6.3.10 kohaselt üldkoosolekul. Põhikirja p 7.6.2. kohaselt määrab juhatus, kuidas kogutud rahalisi vahendeid kasutada. Jahiloa eest tasu määramine ei kuulu ühingu poolt osutatava teenuse alla. Tegemist ei ole tehinguga või lepinguga. Tegemist on juhatuse poolt makse kehtestamisega, st ühepoolse tahte deklareerimisega. Hinnakiri on kehtestatud Ida-Viru Jahimeeste Seltsi poolt 28. juuli 2016. a üldkoosolekul. Tegemist on jahiturismi hinnakirjaga, mis tähendab seda, et see on suunatud jahituristidele (külalisjahimeestele) mitte oma liikmetele. Hageja palus tunnistada kehtetuks kostja juhatuse 30. juuli 2020. a otsuse p 2, millega on määratud kostja liikmetele karu küttimise loa maksumuseks 500 eurot ja 25. augusti 2020 otsuse p 3, millega on kinnitatud varasemat otsust ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 500 eurot, mille hageja on tasunud kostjale karu jahiloa eest.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Tegemist on kostja ja jahiloa saaja vahelise tehinguga ja selle täitmisega. Kostja põhikirja p 6.3.10 kohaselt kehtestatavad maksed ei ole seotud tehingutega, vaid liikmeks olemise faktiga. Juhatuse liikmetel on õigus esindada kostjat tehingute tegemisel ja seda õigust pole piiratud. Järelikult on juhatuse liikmetel õigus määrata ka tehingu tingimused, ehk antud juhul jahiloa hind. Jahituristide puhul on karuloa maksumus alates 3000 eurost, mis on tuluna ette nähtud ka kostja 2020. a eelarves. Eelarve on kinnitatud 21. märtsi 2020. a üldkoosolekul. Juhatus tegi liikmetele hinnaalandust 2500 eurot. Kui hageja leiab, et hind 500 eurot on tühine, siis peab hageja tasuma karuloa eest vähemalt 3000 eurot. Kuna otsused ei ole tühised ning hageja ja kostja vahel on kehtiv tehing jahiloa üleandmiseks, mida mõlemad pooled on täitnud, siis pole kostja saanud alusetult hageja käest 500 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 23. septembri 2021. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et jahiloa ostuhinna näol ei ole tegemist liikmetele põhikirja p 6.3.9. alusel pandud kohustusega, ega p-s 6.3.10. sätestatud maksu kehtestamisega, mille üle otsustamine on üldkoosoleku ainupädevuses. Põhikirjas sätestatud maksud on mõeldud ühingu toimimise tagamiseks ja neid tasuvad kõik liikmed võrdsetel alustel. Jahiloa eest tasuvad aga ainult liikmed, kes soovivad seda omandada ja ka isikud, kes ei ole ühingu liikmed (külalisjahimehed), st jahiloa tasul on laiem tähendus kui mittetulundusühistu liikmete kohustustel. Jahiload on tavapäraselt tasulised ja neid müüakse ka enampakkumistel. Seega on kohtu hinnangul tegemist jahiloa (õiguse, võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 3) ostuga hageja poolt, st tegemist on liikme ja mittetulundusühingu vahelise VÕS § 208 kohase ostu- müügilepinguga ning viimast esindab tehingu tegemisel mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 27 lg 1 ja põhikirja p-de 7.2 ja 7.5 alusel juhatus. Kohus ei nõustunud hagejaga, et jahiloa eest tasu määramisel ei ole tegemist tehinguga. Juhatuse poolt jahiloa eest tasu määramist saab käsitleda kui pakkumust lepingu sõlmimiseks ning liikmel on valikuvabadus, kas sellega nõustuda või mitte, st liige on vaba otsustama, kas õigus omandada, pakkumine vastu võtta. Antud juhul on hageja pakkumisega nõustunud. Seadusest ega põhikirjast ei tulene, et tehingute müügihinna, sh jahiloa peaks kehtestama üldkoosolek. Põhikirja p-s 7.6.2 on küll sätestatud juhatuse pädevus ainult teenuste hinna määramisel, kuid kohtu hinnangul laieneb põhikirja viidatud punkt ka müügihinnale. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et teenuste hinna võib juhatus määrata, kuid müügihinda juhatus määrata ei saa. Lepingu hind on lepingu oluliseks osaks kõigi lepingute puhul ja olemuslikult ei erine tasu sõltuvalt lepingu tüübist või muust alusest. Seega on juhatus pädev kehtestama müügilepingu hinna. Kuna hageja poolt tasutud 500 eurot on lepingujärgseks tasuks jahiloa eest, siis pole kostja raha alusetult saanud ja hagejal ei ole õigust seda tagasi nõuda. Eeltoodu alusel jättis kohus hagi rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus ei määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust, kuna kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja juhatus ei ole õigustatud lubade hindasid määrama. Kostja põhikirja p 6.3.10 tähendab seda, et kostja üldkoosolek on ainupädev määrama liikmetele sihtotstarbelisi või muid makseid, üldkoosolek on õigustatud kehtestama kostja liikmetele liikmemaksusid või muid rahalisi kohustusi. Põhikirja p 7.6.2. kohaselt on ühingu juhatuse pädevuseks ühingu vahendite kasutamise korra, ühingu poolt osutatavate teenuste hinna ja nende tasumise korra kehtestamine. See tähendab seda, et üldkoosolek määrab maksete kogumise ja tulubaasi tekitamise üldised raamid ja juhatus otsustab, kuidas kogutud rahalisi vahendeid kõige otstarbekamalt kasutada. Jahiloa eest tasu määramine ei kuulu ka ühingu poolt osutatava teenuse alla, kostja ei osuta hagejale (liikmele) karuloa eest raha nõudmisega mingit teenust, karu küttimise luba ei ole ka teenuse osutamisena mõistetav. Põhikirja p-s 7.6.2. ei ole juhuslikult sätestatud reegel, mille kohaselt saab juhatus määrata kostja poolt osutatavate
teenuste hinnakirja. See tähendab seda, et juhatus saab kujundada kitsalt kostja enda osutatavate teenuse hindasid ja selle tasumise korda. Nõnda on hagi vastusele lisatud kostja 21. märtsi 2020. a üldkoosoleku p-s 7 viide otsusele, mille kohaselt saab kostja juhatus jooksvalt muuta Konju lasketiiru hinnakirja. Üldreeglina on kostja põhikirja p 6.3.10 kohaselt kostja liikmetele maksude, maksete ja muude rahaliste koormiste kogumine ja määramine üldkoosoleku otsustada, see tähendab muuhulgas ka jahilubade hinna määramist. Maakohus on õigustamatult hakanud laiendama kostja juhatuse pädevust mingite üldiste tõlgendamisreeglite abil, kuid see on vastuolus kostja toimimise üldise loogika ja põhikirjaga. Müügileping tähendab tasulist tehingut ja kuna juhatusel ei ole õigust määrata oma liikmetele loa hinda, siis ei saa tegemist olla müügilepinguga. Jahilubade väljastamine lihtsalt käib läbi juhatuse (JAHIS keskkonnas), mistõttu saab olla tegemist loa väljastamiseks aktsepti andmisega, st tehnilise liigutusega. Kuivõrd kostja liikmetele on seni olnud küttimisload tasuta ja kostja 21. märtsi 2020. a üldkoosolekul tutvustati uut maksude süsteemi, mille kohaselt pidi küttimisload jääma endiselt kostja liikmetele mittetasulisteks, siis seda enam oli üllatav, et kostja juhatus on 25. augusti 2020. a otsusega määranud küttimisloa suuruse ja tasumise korra. Hageja hinnangul on tegemist kostja juhatuse omavoliga.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude hageja kanda jätmist. Hagi tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel selle ilmselge perspektiivituse tõttu. Kui eeldada, et jahiloa hinna määramise küsimus ei kuulu kostja juhatuse (vaid üldkoosoleku) pädevusse, siis juhatuse 30. juuli 2020. a ja 25. augusti 2020. a otsuste näol oleks tegemist mitteotsustega. Mitteotsust ei ole võimalik vaidlustada, st tugineda mitteotsuse tühisusele või kehtetusele. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Hageja alusetu rikastumise nõue on perspektiivitu. Põhikirja kohaselt on jahiloa hinna määramise õigus juhatusel. Põhikirja p 7.6.2 on küll sätestatud juhatuse pädevus ainult teenuste hinna määramisel, kuid viidatud punkt laieneb ka müügihinnale. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et teenuste hinna võib juhatus määrata, kuid müügihinda juhatus määrata ei saa. Juhatus on pädev kehtestama müügilepingu hinna. VÕS §-st 29 juhindudes tuleb jõuda järeldusele, et põhikirja p 7.6.2 tuleb mõista selliselt, et juhatusel on pädevus otsustada tavapärases majandustegevuses sõlmitavate tehingute (nagu kostja puhul on jahilubade müümine) hinna üle. Samas, isegi kui leida, et põhikirja p 7.6.2 ei saa tõlgendada laiendavalt, siis jahilubade müümine kuulub sõltumata põhikirjas sätestatust juhatuse pädevusse MTÜS § 27 lg 1 alusel. Maakohus on õigesti leidnud, et jahiloa hinna määramine ei ole põhikirja p 6.3.9 ja 6.3.10 alusel antud üldkoosoleku pädevusse. Põhikirja p-des 6.3.9 ja 6.3.10 sätestatud maksed on selgelt kehtestatud ühetaoliselt kõikidele liikmetele, kuid jahiluba väljastatakse üksnes vastavat soovi avaldanud isikutele (kes omakorda jahiloa eest kostjale maksvad). Hageja viited 21. märtsi 2020. a üldkoosolekul käsitletud teemadele Konju lasketiiru ning metssea jahiloa osas on käesoleva vaidluse seisukohalt asjakohatud. Igal juhul on need asjaolud esitatud hilinenult, kuna hageja ei ole neile asjaoludele maakohtu menetluses viidanud. Hageja nõue jahiloa maksumuse tagastamiseks on alusetu. Nõue on põhjendamata. Hageja lähtub ebaõigesti eeldusest, et kostja liikme jaoks peaks jahiloaga omandatav küttimisõigus olema tasuta. Seaduse kohaselt puudub jahipiirkonna kasutajal kohustus väljastada jahitunnistust omavale isikule suuruluki (pruunkaru) jahiluba tasuta.
Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul esineb alus TsMS § 643 lg 1 kohaldamiseks ning apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks tulenevalt asjaolust, et apellatsioonkaebus oli võetud ringkonnakohtu menetlusse ebaõigesti. Täpsemalt leiab kostja, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 2 alusel keelduda TsMS § 631 lg 1, TsMS § 633 lg 2 p-s 3 ning lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud nõuete rikkumise tõttu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega.
7.Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kuidas tõlgendada kostja põhikirja, st kas kostja põhikirja kohaselt on liikmele antava jahiloa hinna kehtestamise pädevus juhatusel või üldkoosolekul. Seejuures tugineb hageja põhikirja p-le 6.3.10, mille kohaselt on üldkoosoleku pädevuses ühingu sisseastumise-, liikmemaksude ja sihtotstarbeliste maksete ning muude maksete suuruse ja tasumise tähtaja kehtestamine. Kostja tugineb aga põhikirja p-le 7.6.2, mille kohaselt kuulub juhatuse pädevusse ühingu vahendite kasutamise korra, ühingu poolt osutatavate teenuste hinna ja nende tasumise korra kehtestamine.
8.Ringkonnakohus märgib, et jahiloa hinna kehtestamist ei ole sõnaselgelt märgitud ei põhikirja p-s 6.3.10 ega p-s 7.6.2. Põhikirja tõlgendamisel saab lähtuda VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-09, p 11). Praegusel juhul ei ole pooled esile toonud ega tõendanud VÕS § 29 lg-te 1-3 kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid. Maakohus on küll VÕS § 29 lg-le 4 viitamata, siiski õigesti lähtunud selles sätestatust ja tõlgendanud põhikirja lähtudes mõistliku isiku positsioonist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et põhikirja p-s 6.3.10 nimetatud maksete puhul saab tegemist olla ühingu liikmelisusest tulenevate maksetega. Sellele viitab asjaolu, et sättes on loetletud kõigile liikmetele kehtivad sisseastumise- ja liikmemaksud. Samuti kattub põhikirja p 6.3.10 loetelu põhikirja p-s 3.1, milles sätestatakse ühingu vara tekkimise alused, liikmete makstavate maksetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et karu jahiloa saamine ei ole seotud kostja liikmelisusega. Kostja põhikirjast ei tulene liikmetele õigust saada kostjalt jahilube. Ka jahiseaduse (JahiS) §-st 40, mis reguleerib jahilubade väljastamist ei tulene kostjale kohustust anda jahiluba enda liikmetele. Karu jahiluba ei ole ilmselt ka võimalik igale kostja liikmele anda, kuivõrd JahiS § 22 lg 2 järgi kehtestab pruunkaru küttimismahu Keskkonnaamet, mistõttu ei ole kostjal võimalik neid jahilubasid kehtestatud küttimismahust rohkem välja anda. Seega on maakohus õigesti leidnud, et karu jahiloa hinna kehtestamine ei ole põhikirja p 6.3.10 järgi kostja üldkoosoleku pädevuses. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu antud tõlgendusega kostja põhikirja p-le 7.6.2. Kui kostja juhatuse pädevuses on kehtestada kostja osutatavate teenuste hind, ei ole mõistlikku põhjust, miks ei võiks juhatus kehtestada ka kostja müüdava õiguse (jahiloa) hinda olukorras, kus seda pädevust ei ole põhikirja ega seadusega antud muule kostja organile. Seega tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
9.Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jääva apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuluks apellatsioonimenetluses esindajakulu 1069 eurot 50 senti. Esindaja tunnitasu määr on 155 eurot, millele lisandub käibemaks ja esindaja ajakulu on 5 tundi ja 45 minutit.
Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja ajakulu on TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik, arvestades asja mahtu ja keerukust ning asjaolu, et kostja on esindaja võtnud esmakordselt võtnud apellatsioonimenetluses, mis tingib suurema ajakulu materjalidega tutvumiseks. Kostja esindaja tunnitasu määr küll ületab keskmist esindajatasu määra, kuid mitte niivõrd oluliselt, et seda pidada TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendamatuks. Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa menetluskuludelt käibemaksu maha arvata, mistõttu tuleb menetluskulude hüvitise määramisel arvestada kostja esindajakulu koos käibemaksuga. Seega tuleb hagejalt kostja menetluskulude katteks välja mõista 1068 eurot 50 senti.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Triin Uusen-Nacke
Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.