2.Tühistada Harju Maakohtu 17. septembri 2020. a tagaseljaotsus osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivisenõude 100 eurot 41 senti ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
3.Saata asi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse
2-20-107504 esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 21. veebruaril 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista X-lt (kostja) enda kasuks välja 1358 eurot 38 senti. Pärnu Maakohus tegi kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul võlgnikule kätte toimetada, mistõttu lõpetas Pärnu Maakohus 29. mai 2020. a määrusega avalduse menetluse ja andis selle üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hageja esitas 30. juunil 2020 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 992 eurot 69 senti, intressi 92 eurot 48 senti, võla sissenõudmiskulu 20 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 501 eurot 81 senti ning alates
1.juulist 2020 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitise 705 eurot (riigilõiv 225 eurot ja esindajakulu 480 eurot). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (laenuandja) ja kostja 15. augustil 2017 krediidikonto lepingu nr KK3167822, mille kohaselt oli krediidipiir 1000 eurot ja intressimäär 39,98% aastas. Koosmõjus VÕS § 113 lg 1 III lausega oli ka kokkulepitud viivisemäär 39,98% aastas. Kostja võttis kokku 2950 eurot krediiti ja kohustus tasuma selle maksegraafiku alusel tagasi. Kostja on rikkunud oma kohustusi ning laenuandja ütles lepingu 27. märtsil 2019 üles. Kostjal on tagastamata põhivõlg 992 eurot 69 senti ja tasumata intress 92 eurot 48 senti. Hagi esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 501 eurot 81 senti. Hagi esitamisele järgnevast ajast nõuab hageja üksnes VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist. Hageja on saatnud kostjale korduvalt meeldetuletusi, kuid kostja ei ole võlga tasunud. Hageja saatis kostjale neli tasulist kirja maksumusega 5 eurot, mistõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 1132 lg 1 ja 2 ning üldtingimuste p 7.3 alusel võla sissenõudmiskuluna kokku 20 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja ei vastanud hagile. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 17. septembri 2020. a tagaseljaotsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 992 eurot 69 senti, intressi 92 eurot 48 senti, võla sissenõudmiskulu 20 eurot, hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 100 eurot 41 senti ning alates 1. juulist 2020 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise koos kohustusega tasuda sellelt seadusjärgses määras viivist. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on tarbijakrediidilepingus VÕS § 415 lg 1 järgi keelatud kokku leppida seadusjärgset viivist ületavas määras, mistõttu tuleb kostja kui tarbija vastu esitatud viivisenõue rahuldada VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras.
2-20-107504 Hageja lepingulise esindaja kulud ei ole TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud. Nii hageja kui ka hageja esindaja kuuluvad äriregistri andmetel samasse kontserni (OÜ Julianus Grupp) ning nõude oleks võinud omandada ja võla sissenõudmisega tegeleda otse esindajana tegutsev kontsern. Seeläbi oleks saanud vältida õigusabikulude teket. Praegusel juhul luuakse kunstlikult ja põhjuseta võlgnikule lisakohustusi. Lisaks ei ole tegemist keerulise nõudega, mille puhul oleks hagejal vaja õigusabi saada. Ka juhul, kui õigusabi oleks põhjendatud, ei ole sellise sisult lihtsa avalduse koostamise eest põhjendatud välja mõista hageja taotletud summat. Apellatsioonkaebus
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis viivisenõude ja menetluskulude hüvitamise taotluse rahuldamata, ning rahuldada uue otsusega hagi ja menetluskulude hüvitamise taotlus täielikult. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt mõistis maakohus kostjalt vääralt, vastuolus Riigikohtu praktikaga, välja VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise, kuigi pidanuks kooskõlas VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 III lausega mõistma kostjalt hageja kasuks välja intressimääraga samas määras viivise. Kui viivisemäär oleks intressimäärast väiksem, oleks võlgnikul täitmise asemel soodsam lepingut rikkuda. Võlgnik saab end ülemäärase viivise eest kaitsta VÕS § 113 lg 8 järgi viivise vähendamist nõudes. Praegu ei ole kostja seda taotlenud. Maakohus ületas lepingulise esindaja kulusid hageja kasuks välja mõistmata jättes diskretsiooni piire. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole kohtul alust keelduda lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisest seetõttu, et hageja lepinguline esindaja on hageja ema- või tütarettevõtte töötaja. Hageja juures ei tööta juriste. Hageja tegeleb majandus- ja kutsetegevuses nõuete kokkuostmisega ning Julianus Inkasso OÜ õigusteenuste osutamise ja klientide esindamisega kohtumenetluses. Maakohtu etteheide, et Julianus Inkasso OÜ peaks ise nõudeid kokku ostma, on meelevaldne. Lisaks asus maakohus omal algatusel kaitsma kostja huve, millega rikkus poolte võrdse kohtlemise ja erapooletuse põhimõtet. Vastustaja seisukoht
6.Kostja ei vastanud apellatsioonkaebusele.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS § 657 lg-ga 2 osaliselt rahuldada, maakohtu otsus tuleb apellatsioonkaebuse piire arvestades vaidlustatud osas tühistada ning asi tuleb tühistatud osas saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude ning menetluskulude hüvitamise taotluse. Sellest tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ülejäänud osas.
8.Esmalt juhib kolleegium siiski tähelepanu sellele, et maakohtu otsuse resolutsioon on vastuoluline. Resolutsiooni p 1 järgi rahuldas maakohus tagaseljaotsusega hagi, millest saab järeldada, et maakohus rahuldas hagi täielikult, kuid resolutsiooni p 2 järgi rahuldas maakohus
2-20-107504 hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude 100 euro 41 sendi ulatuses, s.o osaliselt. Kuigi TsMS § 444 lg 3 järgi võib kohus teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kehtib see üksnes juhul, kui kohus rahuldab tagaseljaotsusega hagi täielikult. Kui hagi rahuldatakse osaliselt või jäetakse rahuldamata, tuleb hagi aluseks olevaid asjaolusid otsuses kirjeldada ja otsust ka nõuetekohaselt põhjendada (vt V. Kõve jt, Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2017, § 444 kommentaar, p 3.4 c). Praegusel juhul rahuldas maakohus hagi osaliselt, kuid ei kirjeldanud hagi aluseks olevaid asjaolusid ega põhjendanud hagi rahuldamata jätmist nõuetekohaselt. See on TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise osas, milles hagi jäeti rahuldamata.
9.Edasi märgib kolleegium, et maakohus eksis hageja viivisenõuet rahuldades materiaalõiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel ning asus sellest tulenevalt ekslikult seisukohale, et tarbijakrediidilepingus on keelatud kokku leppida VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisemäärast suuremas viivisemääras. VÕS § 415 lg 1 I lause järgi ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 I lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 113 lg 1 II lause järgi VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas, kuid kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse VÕS § 113 lg 1 III lause järgi viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mistõttu on tarbijal kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12 ja 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16). Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas määras, nagu oli nende kokkulepitud intressimäär. Praegusel juhul nõudiski hageja hagi esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud viivist intressimääraga samas määras, mistõttu on maakohus jätnud ekslikel põhjendustel hageja selle viivisenõude rahuldamata.
10.Kolleegiumi hinnangul eksis maakohus menetlusõiguse normide vastu ka hageja lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel.
10.1.Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 I lause järgi kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on selgitanud, et kohus määrab lepingulise esindaja kulude suuruse kindlaks hagita menetluse sätete järgi, lähtudes mh uurimispõhimõttest (TsMS § 174 lg 8 ja § 477 lg 5 ja 7). Seega peab kohus igal juhul kontrollima esindajakulude põhjendatust ja vajalikkust, sõltumata sellest, kas vastaspool vaidleb menetluskulude suurusele vastu või mitte. Kohus saab ja peab
2-20-107504 TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Vastaspool peab hüvitama vaid need kohtumenetluse kulud, mis konkreetse menetluse kontekstis osutuvad esindatava õiguste kaitseks vajalikeks ja põhjendatuteks. Lisaks vajalikkusele ja põhjendatusele peavad tsiviilasjas õigusabiga seoses sooritatud toimingud olema nähtavad, kontrollitavad või menetluslikust olukorrast tulenevalt kohtule usutavad. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56).
10.2.Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud hageja apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et maakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise ja erapooletuse põhimõtet, kui asus omal algatusel kontrollima hageja taotletud esindajakulude põhjendatust ja vajalikkust. Maakohus saab ja peabki kontrollima hüvitatavate menetluskulude suurust ja põhjendatust, sõltumata vastaspoole vastuväidetest.
10.3.Küll aga on maakohus väljunud kaalumispiiridest, kui asus seisukohale, et hagejale ei tule esindajakulusid üldse hüvitada, kuna õigusabiteenust osutas hageja tütarettevõtte jurist ning arvestades vaidluse olemust ei olnud hagejal õigusabi vaja. Kuigi menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse TsMS § 175 lg 2 I lause järgi üksnes sõidukulud, ei kohaldu see olukorras, kus menetlusosalist esindab kohtumenetluses tema ema- või tütarettevõtte töötaja. Riigikohus on leidnud, et TsMS § 175 lg-s 2 sätestatud erireegel menetlusosalise töötaja kulude hüvitamata jätmise kohta ei ole laiendatav menetlusosalise ema- või tütarettevõtja töötajatele. Kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Sealhulgas ei ole kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused omistatavad emaettevõtjale ning see seisukoht on kohaldatav ka menetluskulude kindlaksmääramisel (Riigikohtu 1. detsembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15, p 9 ja 10. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15, p 11). Seetõttu ei saanud maakohus jätta hagejale esindajakulusid hüvitamata pelgalt seetõttu, et hagejale osutas õigusabiteenust tema tütarettevõtte jurist. Samuti ei ole õige maakohtu arusaam, et hagimenetluses nõude maksmapanekuks ei olnud hagejal õigusabiteenust vaja. Kolleegium selgitab, et TsMS § 175 alusel hüvitatakse menetlusosalisele lepingulise esindaja kulud ning menetlusosaline võib TsMS § 217 lg 1 järgi osaleda menetluses isiklikult või tsiviilkohtumenetlusteovõimelise esindaja, sh lepingulise esindaja kaudu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ka Riigikohus on menetluskulude kontekstis leidnud, et juriidiline isik võib ajada kohtus asju seadusliku esindaja või lepingulise esindaja kaudu. Seejuures võib menetlusosaline kasutada kohtumenetluses lepingulist esindajat ka juhul, kui tal on õigusteadmised (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-86-16, p 11 ja 10. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-15, p 14). Eelnevat arvestades on menetlusosalisel õigus osaleda kohtumenetluses lepingulise esindaja vahendusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Praegust kohtuasja arvestades ei tulene seadusest, et nõudeid loovutamise teel omandav äriühing ei võiks kasutada nende nõuete kohtus maksmapanekuks lepingulist esindajat, ega see, et lepinguliseks esindajaks ei võiks olla selle äriühingu tütarettevõtte töötaja.
2-20-107504 Küll aga on kohtul õigus ja kohustus lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramisel hinnata lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Erandina, kui poolte vahel tekib hagita asjas sisuline vaidlus, võib õigusabi olla siiski põhjendatud (Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19). Erinevalt uurimispõhimõttest juhinduvast hagita menetlusest, on aga võistlevas hagimenetluses, kus poolte vahel on alati vaidlus, lepingulise esindaja kulud kolleegiumi hinnangul põhimõtteliselt TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalikud. Hagimenetluses määravad pooled TsMS § 4 lg 2 järgi ise vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise, seejuures menetleb kohus hagi TsMS § 5 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pool määrab ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjenduseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Võistlevuse põhimõttest tulenevalt ei saa ka lihtsamate või standardsete kohtuasjade puhul asuda seisukohale, et menetlusosalise lepingulise esindaja kasutamine ei ole olnud üldse vajalik. Küll aga tuleb kohtul igal üksikul juhul hinnata, millised lepingulise esindaja tehtud toimingud, millise ajamahuga ning millise tunnihinnaga olid kohtumenetluses vajalikud ja põhjendatud, arvestades mh seda, et teatud liiki (nt tarbijakrediidi jms) vaidlustele spetsialiseerunud äriühingu töötajatel on välja töötatud standardsed hagiavalduse tüübid ning sellest tulenevalt võib nt hagiavalduse koostamiseks kuluv aeg olla tavapärasest väiksem. Praeguses asjas on eelduslikult tegemist tüüphagiga, mis sarnaneb raskusastmelt võla kohtueelse sissenõudmisega, mille puhul on VÕS § 1132 lg 2 p 3 järgi maksimaalne tarbijalt nõutav sissenõudmiskulu 50 eurot. Eelnevat arvestades ei ole välistatud, et praegusel juhul ei ole lepingulise esindaja kulud olnud kogu ulatuses põhjendatud ja vajalikud.
11.Eelnvat arvestades on hageja apellatsioonkaebus osaliselt põhjendatud, mistõttu tühistab ringkonnakohus vaidlustatud osas maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei saa teha asjas ise uut tagaseljaotsust, kuna TsMS § 657 lg 2 järgi tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
12.Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, jääb menetluskulude jaotus vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele TsMS § 173 lg 3 viimase lause järgi maakohtu otsustada.