2-21-10504/8 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

8.Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded 02.07.2021 esitas PlusPlus Capital AS Viru Maakohtule hagi A.P vastu võlgnevuse nõudes ning 04.08.2021 hagiavalduse täienduse. Esitatud hagiavalduse ja täienduse kohaselt sõlmisid A.P ja mogo OÜ 22.02.2019 lepingu nr. XXXX, mille alusel liisis kreeditor sõiduki kapitalirendi vormis kostjale. Lepingu kohaselt võimaldas kreeditor kostjale laenu kokku 4198,95 eurot tagatiseks oleva sõiduki soetamiseks. Lepingu XXXX alusel on väljamakse toimunud 25.02.2019 summas 3999 eurot, kuid maksekorraldust pole võimalik edastada, kuna väljamakse teostati mitme kliendi laenulepingu alusel ning väljamakse kajastub terviksummana ja sisaldab ka teiste lepingutega seonduvaid tasusid (dtl 38). Kostja kohustus sõiduki omandamise eest tasuma kreeditorile maksegraafiku alusel igakuiselt väljaostu- ja intressimakseid. Sõiduki omand pidi kostjale üle minema liisingulepingust tulenevate kostja kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. Maksegraafiku koostamise meetodina leppisid pooled kokku annuiteedi, s.o kostja kohustus alates 22.03.2019 igas kuus tasuma võrdses summas osamakse 121,49 eurot, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning intressimakse osa vastavalt vähenes.

sellest 3 (kolm) tööpäeva ette. Laenulepingu p.10.2.5 järgi on liisinguandjal õigus leping mõjuval põhjusel erakorraliselt viivitamatult üles öelda, kui tagatislepingust või muust eritingimuste p-s 11 viidatud lepingust tuleneva ühe või mitme kohustuse oluline rikkumine laenusaaja või kolmanda isiku poolt. Tagatislepingu p. 7.3.2 järgi tagatislepingust tulenevate kohustuste oluliseks rikkumiseks loetakse eelkõige, kui laenusaaja ei ole tagatislepingu p-s 4.1.13 satestatud kohustust täitnud ja tagatist toonud laenuandja-poolsesse kontrolli. Seoses sellega, et kostja ei täitnud seda nõuet, ütles liisinguandja 22.11.2019 lepingu erakorraliselt üles. Kostja ei ole sõidukit tagastanud ning hagejale ei ole teada sõiduki asukoht. 25.02.2020 loovutas laenuandja oma nõuded kostja vastu PlusPlus Capital AS-ile. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat 06.03.2020 kirjalikult. Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus kostja täitma lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi hagejale. Liisingulepingu p 4.1 kohaselt kohustus kostja tasuma kreeditorile perioodilisi väljaostumakseid vastavalt liisingulepingus kokkulepitud maksegraafikule. Maksegraafiku järgi pidi kostja väljaostumaksed tasuma iga kuu 22-ndaks kuupäevaks. Kostja jättis kreeditorile tasumata osamakse nr 7 (maksetähtpäev vastavalt 22.09.2019), tasudes ainult põhiosamakse 26,23 eurot kuid jättes tasumata intressiosa 33,65 eurot. Kostja võlgnevust ei tasunud ning jättis tasumata ka osamakse nr 8 põhisumma täies ulatuses summas 26,84 eurot. 22.11.2019 teavitas mogo OÜ kostjat laenulepingu ülesütlemise avaldusega lepingu erakorralisest ülesütlemisest alates 22.11.2019. Seega jäid kostjal tasumata põhisumma maksed 22.11.2019 summas 54,31 eurot + ülesütlemise hetkel järgmisena tasumisele kuuluv põhisumma osamakse 28,12 eurot ja lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutnud põhiosa jääk summas 3945,11 eurot - kokku 4027,54 eurot. Peale lepingu ülesütlemist tasus kostja 460 eurot, mis arvestati maha kostja põhiosa võlgnevuse jäägist ning peale tasumist jäi kostjal tasumata põhiosa võlgnevus summas 3567,54 eurot. Liisinglepingu punkti 4.1 järgi kohustus kostja lisaks väljaostumaksetele tasuma hagejale intressi määras 2,35 % kuus, 28,20% aastas. Intressi arvestamisel lähtus pank tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast ning laenusumma kasutuses olemise päevast alates. Kreeditoril oli õigus nõuda kuni liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud intressi tasumist summas 222,32 eurot (osamaksed 22.09.2019 - 33,65 eurot, 22.10.2019 – 94,65 eurot, 22.11.2019 – 94,02 eurot). Lepingust tulenevalt on viivisemäär võrdne intressimääraga 28,20% aastas. Hageja arvestab viiviseid alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 23.11.2019 kuni hagi esitamiseni 02.07.2021, võttes aluseks lepingu p. 5.3 sätestatud lepingulise aasta intressimäära ja viivise arvestus on järgnev: 3567,54 * 588 * 28,20% aastas = 1617,94 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Tegutsedes hea usus nõuab hageja viivist kuni põhivõla summani. Vastavalt lepingu punktile 7.1 on lepingu lahutamatuks osaks ka tagatisleping, mille alusel antakse laenuandja omandisse tagatislepingus sätestatud tagatis ning vastavalt lepingu punktile 7.2 tehakse laenu väljamakse alles peale sõiduki registreerimist laenuandja nimele, mis antud juhul on ka tehtud. Tagatislepingu p-s 2.1 ja 2.2 (lisa 1, lk 6) on välja toodud, missuguseid nõudeid tagatis tagab. Lepingu punktis 5.4 hoiatab laenuandja, et tagasimaksete mitte täitmisel võidakse laenuleping üles öelda ja tagatis realiseerida. Kuna kostja rikkus lepingut ning leping öeldi üles, siis vastavalt tagatislepingu p 6.1 alusel kohustus kostja tasuma kogu laenu jäägi täies ulatuses või sõiduki tagastama laenuandjale, et laenuandja saaks tagatise võõrandamise alusel täita kostja kohustusi (tagatislepingu p 6.8 ja 6.9). Vastavalt tagatislepingu punktile 6.10, need kohustused, mida tagatise realiseerimisväärtuse arvelt katta ei saa, siiski ei lõpe. Lepingu ülesütlemisel palus laenuandja tagatiseks oleva sõiduk üle anda, milleks oli ka tagatislepingu 7.1 alusel õigus, kuid kostja ei ole seda tänaseni teinud. 25.02.2020 on nõue loovutatud hagejale lepingust tulenevate

õiguste ja kohustustega ning hageja on proovinud korduvalt kostjat veenda tagatiseks olev sõiduk võõrandada ja realiseerimisväärtuse arvelt katta kasvõi osaliselt kostja võlgnevuse summat. Kostja ei ole sõidukit tagastanud, ega teinud võlgnevuse tasumiseks ühtegi makset. Kui kohus hagi rahuldab, siis kirjutatakse lepingu tagatisvaraks olev sõiduk kostja nimele, kui ta on tasunud võlgnevuse täies ulatuses. Seni palub hageja sõiduki valduse üleandmist, eesmärgiga tagatis võõrandada. Samas ei saa hageja kuidagi kostjat sundida Maanteeameti registris sõiduki ümbervormistamisele, sest tegemist on kostja vaba valikuga ning vastavalt lepingule peab kostja kandma ka nimetatud toimingu kulud - seega kui kostja kohustust ei täida ning registritasusid ei tasu, siis ei ole hagejal võimalik registrikande muudatust ka teha. Hagejal on õigus nõuda ja kostjal lasub tingimuste p.5.4 kohaselt kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 113 2 lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 113 2 lg 2 p 3 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja viimane on sissenõudemenetluse kohtuvälise esindajana toimetanud teenusena kolm võlateatist 10.03.2020, 23.11.2020, 28.05.2021 kostja aadressile. Seetõttu juhindudes VÕS § 113 2 lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud 04.10.2021 TsMS § 322 lg 1 sätestatud korras kontaktisiku (venna poja) K.P vahendusel. Kostjat on kohustatud esitama kirjalik vastus hagile 14 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus toimetas hagimaterjalid kostjale TsMS § 322 lg 1 sätestatud korras kätte 04.10.2021, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 18.10.2021. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 sätestab, et nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on kohtule esitanud 06.03.2020 hageja poolt kostjale edastatud nõude loovutamise teatise, milles kostjale teatatakse et nõude omandiõigus on üle läinud hagejale 25.02.2020.

VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi, mis tulenevad kostja ja OÜ mogo vahel 22.02.2019 sõlmitud laenu- ja tagatisomandamise lepingust nr. XXXX, põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele tasumata laenusumma 3567,54 eurot. VÕS § 94 kohaselt tuleb lepinguliselt kohustuselt tasuda vastavalt lepingule intressi. Tasumata on intressi osamaksed 22.09.2019 - 33,65 eurot, 22.10.2019 – 94,65 eurot, 22.11.2019 – 94,02 eurot, kokku 222,32 eurot. Intressisumma on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kostjalt välja mõista VÕS § 113 lg 1 tulenev lepingujärgne sissenõutavaks muutunud viivis 28,2% aastas põhinõudelt 3567,54 eurolt alates 23.11.2019 – 02.07.2021 588 päeva eest kokku summas 1617,94 eurot ning taotleb ka edaspidise viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel samas määras. Kohus leiab, et hageja viivise nõuded kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt 14.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-16, p 18; 5.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Samuti peab kohus ise omal algatusel hindama tüüptingimuse kehtivust, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (3.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik; 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-106-13, p 24). Antud juhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 lg 1 mõistes. Kostja on laenuandjaga sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille järgi on intressimäär 28,20% aastas. Laenulepingu p 5.3. kohaselt arvestatakse viivist intressi määraga võrdses määras. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. See tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega

põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Samas aga asjaolu, et VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel on lubatud tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, ei välista Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. mai 2016 lahendi p-s 13 toodud seisukoha kohaldamist (tsiviilasi nr 3-2-125-16). Viidatud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et „viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.“ Kohus leiab, et kuna antud juhul kokkulepitud intressimäär VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel muutub kokkulepitud viivisemääraks, siis tulenevalt Riigikohtu viidatud lahendist on laenulepingu järgne viivis VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine, sest ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Viivisemäär 28,2% aastas on 3,5-kordne seadusjärgne viivisemäär, mis on kohtu hinnangul tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Lepingu eritingimustes puudub viivisemäära kokkulepe (VÕS § 4031 lg 1 p 11), nimetatud on üksnes kohaldatav intressimäär. Asjaolu, et kokkulepe intressimäära kohta paikneb laenulepingu eritingimustes, ei välista, et intressimäär mida kohaldatakse ka viivisemäärana, on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõistes. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Asja materjalidest ei nähtu, et esialgne võlausaldaja oleks andnud kostjale eraldi võimalust saadetud eritingimuste või laenulepingu tingimuste osas läbirääkimiste pidamiseks või ettepanekute tegemiseks. Seega on kohtu hinnangul lepingu punktis 5.3. kajastatud viivise kokkulepe käsitletav tüüptingimusena VÕS § 35 lg 1 tähenduses. VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas. Ebaproportsionaalselt suure viivise nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Eelpool nimetatud seisukohale on asunud ka Tartu Ringkonnakohus 12.04.2021 lahendis nr. 2-19-134938. Arvestades eelnimetatut leiab kohus, et lepingu punkt 5.3 on viivisemäära osas tühine ning kohus peab põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ehk seadusjärgses määras, mis on alates 01.01.2016 kuni käesoleva otsuse tegemiseni 8% aastas. Seega kuulub hagejalt välja mõistmisele viivis põhinõudelt 3567,54 eurolt perioodil 23.11.2019 – 02.07.2021 588 päeva eest määraga 8% aastas kokku summas 458,99 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Seega jätab kohus rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 1158,95 eurot (1617,94 – 458,99). Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus sissenõutavaks muutunud viivise seadusjärgses määras põhinõudelt perioodil 03.07.2021 – 22.11.2021 (k.a) 143 päeva eest, mis moodustab 111,82 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 22.11.2021 seisuga kokku summas 570,81 eurot (458,99 + 111,82). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mistõttu juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 23.11.2021 edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude 3567,54 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ja hagi punktis 4.3. märgitust ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust ehk edaspidine viivis ei tohi ületada 2996,73 eurot (3567,54 – 570,81). Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 113 2 lg 2 p 3 alusel peale lepingu ülesütlemist summas 35 eurot kolme meeldetuletuskirja eest. Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 5442,80 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 1158,95 eurot ehk ligikaudu 21% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 79% ulatuses kostja ja 21% ulatuses hageja kanda. Hageja palub menetluskuluna kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 450 eurot ja lepingulise esindaja kulud summas 420 eurot (käibemaksuga) ning viivise menetluskuludelt. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada kui vältimatu ja vajalik kulutus nõude esitamisel. Kostjalt kuulub väljamõistmisele riigilõiv summas 355,50 eurot (79% 450-st). Hagejale on osutatud õigusabi 3 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuga), mis sisaldab dokumentide komplekteerimist ja analüüsi, hagiavalduse koostamist ja esitamist. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 120 eurot tunnis (käibemaksuga). Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu

loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot (koos käibemaksuga), mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-advokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse märkimisväärsel hulgal. Kohus leiab, et tegemist on tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Hageja on koostanud vaid hagiavalduse. Hagi lisad, mille komplekteerimisele ja analüüsile kulus esindajal 1,5 tundi, kohtu hinnangul märgitud mahus ajakulu ei õigusta. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad. Õigusabikulu mahtu ei põhista ka vajadus hagi vastavalt kohtu suunistele parandada, sest eelduslikult pidanuks õigusteadmistega isik suutma lihtsa nõudega hagi nõuetekohaselt vormistada ka nn esimesel korral. Seega pole tegemist keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 1,5 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud summas 150 eurot (käibemaksuga). Seega on kuuluvad kostjalt väljamõistmisele õigusabikulud summas 118,50 eurot (79% 150-st). Kokkuvõttes moodustavad hageja põhjendatud menetluskulud 600 eurot (450 + 150), millest kostja kanda jääb 79% ehk 474 eurot (355,50 + 118,50). Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 11.04.2022 kohtuotsusega tühistada Viru Maakohtu 22. novembri 2021. a otsus osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses rahuldada, samuti muuta sellega seoses poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ning tühistada maakohtu otsus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.