Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

2-13-42516 sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

06.11.2013 määrusega on kuulutatud välja X pankrot. Pankrotimenetlus lõppes 12.08.2015 määrusega ning samas algatati menetlus võlgniku kohustustest vabastamiseks. Võlgnik määrati iseenda usaldusisikuks. 12.08.2020 möödus viis aastat menetluse algusest. Pankrotimenetluses jäi täitmata kokku võlausaldajate ees 520 653,25 euro ulatuses nõudeid (kokku 4 võlausaldajat). Võlgnik on kohtu nõudel esitanud menetluse käigus aruanded oma kohustuste täitmise ja varalise seisundi kohta ning lisaks 07.09.2020 eraldi usaldusisiku aruande. Aruande kohaselt olid kohustused menetluse alguses AS-i SEB Pank ees 451 577,12 eurot, Swedbank AS-i ees 68 438,80 eurot, Maksu- ja Tolliameti ees 574.93 eurot ning Eesti Energia AS-i ees 62,40 eurot. Tänaseks on Maksu- ja Tolliameti (kes pidas summa kinni tagastatavast tulumaksust) ning Eesti Energia AS-i kogu võlgnevus tasutud. AS-i SEB Pank võlgnevusest on tasutud 2937,52 eurot ning lisaks viimase aruande järgi (aruanne 01.01.2020 kuni 12.09.2020) 808,24 eurot. Swedbank AS-i nõudest tasutud kokku 445,17 eurot ning lisaks veel viimase aruande järgi (aruanne 01.01.2020 kuni 12.09.2020) 122,48 eurot. Kokku on seega tasutud kogu võlgadest vabastamise perioodi vältel 4020,02 eurot, tasumisele kuulus veel 930,72 eurot viimase aruandeperioodi eest. Võlgnik on 09.11.2020 esitanud konto väljavõtte, mille kohaselt on ka nimetatud summa võlausaldajatele üle kantud. Võlgnik märgib, et on kogu võlgadest vabastamise perioodi vältel töötanud ja otsinud võimalusi võlgnevusi vähendada. Töölepingus on märgitud kindel kuupalk. Võlgnik on otsinud ka muud tööd, kuid selliseid tingimusi nagu Q OÜ-s, ei ole pakutud (ametiauto ja eluaseme tasuta kasutus). Q OÜ-s on tema tööülesanneteks müügiarvete koostamine, hinnapakkumiste tegemine klientidele ehk sisuliselt tegeleb ta paberimajanduse korrashoiuga. Võlgnikul on keskharidus. Selle perioodi esimesed aastad sattusid perioodi, kus tal oli veel kaks alaealist last, kes olid gümnaasiumiklassides. Kui töötada keskmise Eesti palgaga, siis kuluks 2020. a suvise seisuga veel 345 kuud, et kogu võlgnevus saaks tasutud. Ilmselgelt on selline ülesanne ebareaalne ja saavutamatu. Seetõttu palub võlgnik end allesjäänud võlgnevustest vabastada. Võlausaldaja palub lõpetada kohustustest vabastamise menetlus ja mitte vabastada võlgnikku täitmata jäänud kohustustest. Võlgnik ei ole teinud kogu menetluse aja jooksul piisavalt pingutusi, et leida mõistlikult tulutoovat tegevust ning selle arvel kustutada võlgnevust. Kohustustest vabastamise menetluse jooksul on võlgnikult AS SEB Pangale laekunud summasid võlgnevuse kustutamiseks kokku 1782 eurot. Võlgniku poolt tasumata nõuete suurus kokku on 449 795,12 eurot. Maakohtu määrus ja põhjendused Maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Kuigi väljamaksete summa ei ole protsentuaalselt märkimisväärne (kokku 4498,91 eurot ehk 0,865%), leidis kohus, et võlgnik on täitnud pankrotiseaduse (PankrS) §-st 173 tulenevaid kohustusi. Võlgnik on kogu kohustustest vabastamise menetluse aja töötanud OÜ-s Q ning alates juulist 2017 (rahvastikuregistri andmetel sai noorem laps C 18-aastaseks XX.XX.2017)

2-13-42516 on ta regulaarselt pidanud oma sissetulekust kinni ja teinud väljamakseid osast, mis ületas mittearestitavat sissetulekut. Võlgniku sissetuleku suurus on jälgitav ja kokkulangev nii pangakonto väljavõtetelt kui esitatud tuludeklaratsioonidelt, see on alates 2018. aastast olnud 800 eurot kuus (millest tulumaksuvabastuse tõttu on väljamakseid tehtud igakuiselt 716,96 eurot). Omades küll vabariigi keskmisele palgale alla jäävat, kuid stabiilset sissetulekut, ja saavutades töötingimused, mille puhul tasuta ametiauto ja elamispinna kõrval on olnud võimalik ka võlausaldajatele väljamakseid teha, on võlgnik kohtu hinnangul käitunud mõistlikult ja väärib kohustustest vabastamist. Kohus ei tuvastanud aluseid kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Võlgnik ei ole kahjustanud võlausaldajate huve ja ta on oma käitumisega kogu kohustustest vabastamise menetluse kestel näidanud, et tal on soovi ja tahet oma kohustusi täita. Kohus nõustus võlgnikuga selles, et ebamõistlik oleks tema käitumist ja pankrotimenetluse algatamise aluseks olnud võlgnevuste asjaolusid arvestades (võlgnik jäi võlgu mitme kinnisvaraarenduse nurjumise tõttu majanduslanguse tingimustes, samas ta ei eitanud ühtki võlgadest ega hoidnud nende tunnistamisest kõrvale) jätta ta kohustustest vabastamata ning tema õlule panna jätkuvalt enam kui poole miljoni euro suurused kohustused. Nende täitmine oleks ilmselt isegi kogu võlgniku eluajal mõeldamatu, seda isegi siis, kui ta maksaks nõuete rahuldamiseks kogu kättesaadava töötasu. Määruskaebus ja menetluse edasine käik AS SEB Pank esitas määruskaebuse, milles leiab, et maakohtu määrus ei ole põhjendatud ning see tuleb tühistada ja teha uus määrus, millega jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Võlgnik ei ole andnud oma sissetulekute kohta piisavaid selgitusi. Võlgniku töötasu laekus 2015-2016 poja kontole, kuid konto väljavõtet pole kohus nõudnud. Samuti kanti võlgniku kontole 05.05.2017 1500 eurot, mille ta kohe edasi pojale kandis. Selgitus, et see on vanaema kink pojale, on ebapiisav. Võlgnik sai tööandjalt tasuta elamispinna ja ametiauto. See on hüve, mis tuleks arvata sissetuleku hulka ja sellelt arvestada välja võlausaldajatele kantav osa. Eeltoodust tulenevalt on võlgnik varjanud enda sissetulekuid. Samuti ei ole võlgnik otsinud tasuvamat tööd. Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Võlgnik selgitab, et on kogu võlgadest vabastamise perioodi vältel töötanud ühes ettevõttes seetõttu, et oli võimalik kasutada tööandja ametiautot ja elamispinda lisaboonusena. Kui tal oleks see boonus arvestatud palgalisana, siis ei oleks kuidagi olnud tal võimalik seda tarbida, kuna oleks pidanud maksma selle võlausaldajatele, mitte üürileandjale. Paljude kohtade peale kandideerides oli takistuseks krediidiinfo seis, kuna olid lõpetamata maksehäired pangandussektori vastu. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud ning vaidlustatud määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2, § 659 ja § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata teha ise uue määruse, millega jätab võlgniku 07.09.2020 taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks

2-13-42516 rahuldamata. Samas tuleb pikendada kohustustest vabastamise menetlust kahe aasta võrra. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse. PankrS § 173 lg 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga, et võlgnik ei ole nimetatud kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Samas ei nõustu ringkonnakohus, et võlgnik tuleks käesoleval hetkel jätta üldse võlgadest vabastamata, vaid võimalik on pikendada võlgadest vabastamise tähtaega. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et võlgniku poja arvelduskonto väljavõtte esitamata jätmine ja võlgniku kontole kantud 1500 euro edasikandmine võlgniku pojale annaks alust järelduseks, et võlgnik on oma võlgadest vabastamise kohustusi rikkunud. Nendest asjaoludest ei nähtu, et võlgnik oleks vara varjanud. Võlgnik on saanud töötasu ühelt tööandjalt ja see on tuluna deklareeritud. Esile toodud asjaoludest ei nähtu, et võlgnik oleks lisaks sellele mingit sissetulekut saanud. Kuid tähelepanu väärib võlgniku käitumine seoses olemasolevalt tööandjalt mitterahaliste hüvede saamisega ja võlgniku passiivsus tasuvama töökoha otsimisel. Võlgnik on omanud kogu võlgadest vabastamise menetluse aja töökohta OÜ-s Q töötasuga 800 eurot kuus (millest võlgnikule on tehtud väljamakseid 716,96 eurot kuus). Kogu selle perioodi on võlgnik tema enda kinnitusel saanud tasuta elamispinna ja tasuta auto kasutamise võimaluse. Võlgnik selgitas ringkonnakohtule, et „tegelikult sai ta kõvasti üle Eesti keskmise palga (tasuta 3-toaline korter, tasuta kommunaalmaksud, auto kasutamise võimalus, tasuta telefon), sest need hüved kokku on vähemalt 1000 eurot.“ (III kd tl 44-45). Samuti kinnitas võlgnik vastuses määruskaebusele, et kui ta oleks need hüved saanud rahas, oleks pidanud need võlausaldajatele tasuma. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus võlgnik täidab ise usaldusisiku kohustusi, võib ta töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulust või ettevõtlusest saadud tulust jätta endale selle osa, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5) või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale (25%), kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16, p 13.2). Seejuures võib kohus PankrS § 173 lg 4 teise lause kohaselt asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra. Lähtudes võlgnikule töötasu laekumisest väiksemas ulatuses seetõttu, et talle on antud osaliselt töötasuna elamispinna ja sõiduki kasutamise võimalus, tulnuks ringkonnakohtu hinnangul maakohtul määrata võlgnikule suuremas ulatuses kui 25% pangakontole laekuvast tulust üle andmise kohustus ning täpsema määra kindlaks tegemiseks seda võlgnikule selgitama ja nõudma täpsemaid andmeid tegelikult töötasuna käsitletava summa kindlaks tegemiseks. Seadusandja mõte selle osa määratlemisel, mille võlgnik võib võlgadest vabastamise menetluse ajal endale jätta on selles, et võlgnikule oleks tagatud vahendid igapäevaseks toimetulekuks, sealhulgas võimalus tasuda elamispinna eest. Olukorras, kus võlgnik saab väiksemat töötasu tulenevalt sellest, et osa töötasust saab ta mitterahaliste hüvedena, on võlgnikule sisuliselt võimaldatud täiendavat hüve lisaks seaduses sätestatud määrale. Riigikohus on leidnud, et võlgniku kohustuste rikkumiseks võib pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab (Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Põhjendamatu sissetuleku vähendamisena on ringkonnakohtu hinnangul käsitletav see, kui võlgnik jätab töötasuna saadavad mitterahalised hüved sissetulekuna arvesse võtmata. Riigikohus on juhtinud tähelepanu sellele, et olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Ei ole piisav, kui

2-13-42516 kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (PankrS § 172 lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 27). Maakohus loetles 12.08.2015 määruses üksnes võlgniku ja usaldusisiku kohustused, nõudis menetluse kestel korduvalt tõendeid tulutoovama töökoha otsimise kohta, kuid sisuliselt võlgnikule tema kohustusi menetluse kestel ei selgitanud. Olukorras, kus maakohus ei selgitanud võlgnikule suuremas ulatuses võlgade tasumise kohustust olemasolevalt tööandjalt saadavalt töötasult, oleks ringkonnakohtu hinnangul võlgnik pidanud ise hoolitsema selle eest, et tasuda võlausaldajatele suuremas ulatuses võlgnevust, otsides endale seda võimaldavat tööd. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (vt ka nt Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Endast parima andmine tähendab ka võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõudeid rahuldava töökoha otsimist. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-1124696, p 19). Ehkki võlgnikul on olnud olemas töökoht OÜ-s Q, ei ole ringkonnakohtu hinnangul antud juhul see võlausaldajate huve arvestav, kuna võimaldab jätta endale suurema osa tulust, mida seaduse järgi tulnuks tasuda võlausaldajatele. Tegemist ei ole võlgniku poolt heas usus tegutsemisega. Maakohus on võlgnikult nõudnud tõendeid tulutoovama töökoha otsimise kohta. Võlgnik neid maakohtule ei esitanud, vaid piirdus paljasõnalise väitega, et ta on tööd otsinud, selgitades, et takistuseks tuli tema krediidiinfo. Ka ringkonnakohtu päringule võlgnik ei vastanud ega tõendeid töökoha otsimise kohta ei esitanud, vaid esitas sisuliselt põhjendused selle kohta, et olemasolev töökoht on võlgnikule väga kasulik. Seega ei ole võlgnik tõendanud, et võlausaldajatele võimalikult suures ulatuses tasuvama töö leidmiseks esinesid tal objektiivsed takistused. Võlgnik on võlgadest vabastamise menetluse kestel tasunud võlausaldajatele kokku 4498,91 eurot ehk 0,865% võlgnevusest. Arusaadavalt ei ole võlgnikul võimalik võlgadest vabastamise ajal tasuda kogu üle poole miljoni euro suurust võlgnevust, kuid oleks saanud tasuda rohkem, kui 0,865%. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul olnud võlgnikul ebarealistlik tasuda võlausaldajatele suuremas ulatuses, kui võlgnik seda on teinud. Eelnevast tulenevalt rikkus võlgnik PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. PankrS § 175 lõiked 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2 p 2). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise

2-13-42516 käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-4613, p 11; Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide pinnalt võimalik jõuda siiski järeldusele, et võlgnik oleks võlausaldajate huve raskelt süüliselt kahjustanud, mis omakorda välistaks üldse võlgniku kohustustest vabastamise. Osaliselt on võlgniku käitumine olnud tingitud vähesest maakohtu selgitusest ja arvesse tuleb võtta ka seda, et võlgnik on regulaarselt menetluse perioodi vältel teinud võlausaldajatele makseid. Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja peaks lõpptulemuses võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse ning andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa järeldada, et võlgnik vääriks sellist võimalust käesoleval hetkel ning ennatlik oli maakohtu poolt tema vabastamine pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Samas võimaldab võlgniku käitumine võlausaldajatele maksete tegemisel 0,865% ulatuses siiski anda talle täiendav võimalus näidata kohtule ja võlausaldajatele, et ta väärib kohustustest vabastamist. PankrS § 175 lg 51 võimaldab kohtul menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. Viidatud sätte teise lause järgi ei või menetlust pikendada kauemaks kui seitse aastat menetluse algatamisest. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati maakohtu 12.08.2015 määrusega. Menetlust on võimalik pikendada maksimaalselt kuni 12.08.2022, mis on käesoleval juhul põhjendatud. Maakohus peab menetluse kestel selgitama võlgnikule võlausaldajate kohustuste täitmise olulisust, töötasule lisaks saadavate hüvede arvesse võtmise ning sellest tulenevalt suuremas ulatuses võlgade tasumise vajadust. Peale nimetatud kuupäeva möödumist tuleb maakohtul uuesti otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamine, st täitmata jäänud kohustustest vabastamine või vabastamata jätmine. Kuna ringkonnakohus saadab asja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, jaotab menetluskulud maakohus TsMS § 174 lg-st 6 tulenevalt asja uuel läbivaatamisel. Vaidlustatud määruses jättis maakohus menetluskulud põhjendamatult jaotamata, sest tegemist oli kohustustest vabastamise menetlust lõpetava lahendiga. PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler

(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen

(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.