Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

1.5.Nõue mõista Bolt Technology OÜ-lt Taxmal Limited kasuks välja perioodil alates 24.07.2019 kuni 31.03.2020 saamata jäänud tulu 1 157 000 eurot. 1.6.Nõue mõista Bolt Technology OÜ-lt Taxmal Limited kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tähtaegselt tasumata saamata jäänud tulult 1 157 000 eurolt alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni kohtuotsuse tegemise hetkeni ning sealt edasi kuni nõude täieliku rahuldamiseni Bolt Technology OÜ poolt, kuid mitte rohkem kui kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1.5 välja toodud põhinõue. 1.7.Nõue mõista Bolt Technology OÜ-lt Taxmal Limited kasuks välja kohtueelne kahju 3600 eurot. 1.8.Nõue mõista Bolt Technology OÜ-lt Taxmal Limited kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tähtaegselt tasumata kohtueelselt kahjult 3600 eurolt alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni kohtuotsuse tegemise hetkeni ning sealt edasi kuni nõude täieliku rahuldamiseni Bolt Technology OÜ poolt, kuid mitte rohkem kui kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1.7 välja toodud põhinõue. 1.9.Nõue mõista Bolt Technology OÜ-lt Taxmal Limited kasuks välja 256 757,75 eurot.

mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. I.

Kohtuotsuse kirjeldav osa

esindada, sealhulgas kasutada kostja ärinime, tema tarkvara, oskusteavet ning üldist ärimudelit klientide teenindamisel ning kasumi teenimisel. Hageja kohustus omakorda tasuma kostjale komisjonitasu, reklaamima kostja tarkvararakendust ja leidma, värbama, koolitama ja kontrollima vedajaid ning pakkuma klientidele klienditoeteenust. Hageja ja kostja vahel käisid tihedad arveldused. Koostööleping määras kindlaks poolte omavahelise arveldamise põhimõtted ja korra, mis lihtsustatult toimis järgmiselt. Vedaja poolt teenitud tulust kuulus keskmiselt 85% vedajale, 10% hagejale ja 5% kostjale. Sellise korra järgimiseks esitasid hageja ja kostja teineteisele pidevalt arveid, kusjuures kattuvas osas nõuded tasaarvestati regulaarselt. Näiteks esitas hageja kostjale arve enda komisjoni saamiseks (10%) ja kostja omakorda hagejale arve komisjonitasu saamiseks (5%), mis siis omavahel pidevalt tasaarvestati. V. L. kasutas hageja arveldusteks enda isiklikku ja K. M.i arvelduskontot. Hageja investorid otsustasid pärast hageja asutamist avada hagejale arvelduskonto ja pöördusid selleks Malta panga „Bank of Valleta“ poole. V. L. viivitas nõutavate dokumentide esitamisega panka. Seetõttu tegi V. L. ettepaneku kasutada kostjalt maksete saamiseks tema isiklikku arvelduskontot Eestis LHV pangas ja endaga lähedastes suhetes olnud K. M.i isiklikku arvelduskontot. V. L. saavutas rahade liigutamise kaudu läbi enda ja K. M.i arvelduskonto olukorra, kus tal oli täielik kontroll rahade liikumise üle ja teistel investoritel puudus selle kohta ülevaade. V. L. üritas samaaegselt hageja tegevusega kostja ja enda teise partneri abil käivitada kostja teenuse pakkumist Küprosel. See oli ka kostja huvides, sest kostja üheks peamiseks eesmärgiks on kiiresti kasvada ja jõuda nii Euroopas kui ka Aafrikas uutele turgudele. V. L.i sõnul nõudis Küprose turule sisenemine suuri investeeringuid, mistõttu oli ta pidevalt rahahädas. Näiteks kurtis ta mitmel korral teistele investoritele, et tal on rahapuudus ja ta peab leidma vahendeid Küprosele investeerimiseks. Teised investorid otsustasid kasutada hageja jaoks V. L.ist ja K. M.ist sõltumatut arvelduskontot, sest V. L. kontrollis hageja rahavoogusid ja ei andnud teistele investoritele selle kohta täielikku ülevaadet ning oli enda Küprose projektiga rahahädas. Investorid leppisid kokku, et kostja poolt tasumisele kuuluvate summade jaoks kasutatakse hageja investorile M. B.le kuuluva äriühingu Central Garage Limited (CGL) arvelduskontot Malta pangas. Investorite kokkuleppel pidi kostja kandma alates 2018.a veebruarist tasumisele kuuluvad summad CGL-i arvelduskontole, mitte V. L.i või K. M.i arvelduskontole. Arvelduskontole oli ligipääs ka K. M.il. Mõni aeg pärast investorite otsust võtta kasutusele CGL-i konto, asuti kostjale esitama arveid koos viimase arvelduskontoga. Kostja tasus sellele v vaatamata hageja neli arvet kogusummas 256 757,75 eurot V. L.i isiklikule arvelduskontole, kuigi arvetel oli CGL-i referentsid. Arvetel oli sõnaselgelt märgitud, et arve tuleb tasuda CGL-i arvelduskontole, mitte V. L.i või kellegi kolmanda isiku arvelduskontole. Puudus selgitus, miks kandis kostja neli ülekannet V. L.ile, kui kõik teised ülekanded tegi korrektselt CGL-i arvelduskontole. Hageja hinnangul võis kostja kanda ülaltoodud summad V. L.i isiklikule kontole viimase suhete tõttu kostja esindajate J. K.i ja J. B.iga. V. L. oli varem teiste investorite ees hoobelnud, et tal on kostja raamatupidajatega isiklikud suhted. Kuna investoritel puudus hageja rahade liikumise kohta täielik ülevaade, alustasid nad V. L.i tehtud tehingute uurimist. Muuhulgas nõudsid nad V. L.ilt informatsiooni selle kohta, missugused hagejale kuuluvad summad on kostja kandnud tema isiklikule arvelduskontole. Selliste summade tuvastamiseks pöördus hageja raamatupidaja otse kostja poole, kes jättis ülekannete kohta informatsiooni andmata. Pärast V. L.i teostatud tehingute detailsema uurimise alustamist tegi V. L. 01.12.2018 teistele investoritele ettepaneku osta nende osalused hagejas välja. Investorid ei olnud sellega nõus. Hageja hinnangul võis V. L. üritada hageja üle kontrolli saavutada seetõttu, et investorid ja audiitorid nõudsid V. L.ilt aina intensiivsemalt ülevaadet hageja rahade liikumiste kohta ja viimane võis proovida seda varjata. Pärast seda, kui V. L.il ei olnud õnnestunud hagejat üle võtta, üritas seda kostja ise. Kostja tegi 27.01.2019 investoritele ettepaneku osta nende osalused välja. Ettepanek tehti kõigile investoritele peale V. L.i ja M. B., keda V. L. soovis enda partneriks jätta. Asjaolu viitab sellele, et V. L. pidas teiste investorite selja taga kostjaga läbirääkimisi, et koos kostjaga saada hageja enda kontrolli alla. Sellele viitavad järgmised asjaolud. K. M. blokeeris pakkumisega samal päeval väidetavalt kostja esindaja J. K.i käsul investorite e-postid. Hageja investorid ja töötajad kasutasid e-kirjade saatmiseks xxxx lõpuga e-posti aadresse, mida haldas V. L.i juhisel K. M.. K. M. oli vahetult enne kostja väljaostupakkumist kustutanud investorite e-kirju ja seejärel blokeerinud nende e-posti aadressid ning hiljem kustutas need üldse ära. Sama aasta veebruaris kustutas K. M. ära ka enda, V. L.i ja teiste V. L.i poolt värvatud meeskonna liikmete e-postiaadressid. Hageja investorid nõudsid K. M. käest selgitusi. K. M. vastas, 4 (27)

et kostja Malta suuna juht esindaja J. käskis seda teha. E-postile ligipääsu blokeerimise eesmärgiks võis olla tekitada olukord, kus investorid peaksid kostja pakkumisele reageerima piiratud infoga, sest hagejat puudutav informatsioon oli liikunud läbi e-posti. Vaatamata nõudmistele e-postiaadresse ei taastatud. V. L. ja kostja olid vahetult enne kostja pakkumist langetanud hageja sõidutariife. V. L. oli 2019.a jaanuaris alandanud sõidutariife 25,29%, mille tulemusel vähenes hageja käive 2019.a jaanuaris 336 500 euro ja veebruaris 261 997 euro võrra. V. L.i sõnul võttis ta sellise otsuse vastu koos kostjaga. Selline hindade langetamine vahetult enne kostja väljaostupakkumist investoritele oli kostja huvides, sest see võimaldas kostjal teha hageja investoritele väiksema väljaostupakkumise. Äriühingu hind määratakse muuhulgas lähtuvalt selle tulemustest ja kehvemad tulemused põhjendavad väiksemat väljaostupakkumist. Kostja põhjendaski selliselt enda madalamat väljaostupakkumist. Kuna hageja viimase kuu tulemused olid kehvemad, tegi kostja investoritele pakkumise osta nende osad ära madalama hinna eest. Kuigi hindade alandamine sattus kokku talvekuudega, kui nõudlus hageja teenuse järele on väiksem, ei olnud igal juhul põhjendatud tervelt 25% suurune hinnalangetus. Viimane viitab sellele, et langetamisel olid ka muud kui majanduslikud põhjused. Tõenäoliselt soovis kostja omandada hageja madalama hinna eest. Hageja hinnangul viitab kostja pakkumine osta välja kõik investorid peale V. L.i ja viimase soovil M. B., kostja ja V. L.i käsul investorite e-postide blokeerimine ja kustutamine, ning hageja sõidutariifide oluline alandamine vahetult enne kostja väljaostupakkumist sellele, et V. L. ja kostja planeerisid teiste investorite selja taga hageja üle kontrolli saavutamist. Seda kinnitab asjaolu, et vahetult pärast kostja pakkumist üritasid V. L. ja kostja esindaja J. K. survestada investoreid kostja pakkumist vastu võtma, ähvardades mittenõustumise korral koostöölepingu halvematel tingimustel korraliselt ülesütlemisega 2019.a kevadel. Investorid keeldusid väljaostupakkumisest. Hageja investorid teatasid 08.02.2019 kostjale, et nad ei ole pakkumisega nõus. V. L. teavitas selle peale investoreid, et kostja on väga pettunud ja on valmis kasutama jõudu. V. L.i sõnul oli kostja palganud õigusnõustaja, et leida võimalusi koostöölepingu lõpetamiseks. V. L.i väitel plaanis kostja öelda koostöölepingu esiteks üles korraliselt ehk kuuekuulise etteteatamisega ja ettenähtud kompensatsiooni tasumisega. Seejärel plaanis V. L.i väitel kostja leida viisi, kuidas öelda koostööleping üles erakorraliselt, see tähendab koheselt ja ilma kompensatsiooni maksmata. V. L.i sõnul soovis kostja lõpetada koostöölepingu erakorraliselt seetõttu, et väidetavalt pidas kostja liiga riskantseks jätta hageja veel kuueks kuuks pärast korralise lõpetamise avalduse esitamist hageja investorite kätte. Hageja hinnangul võis kostja eelistada erakorralist koostöölepingu lõpetamist ka seetõttu, et ei peaks maksma hagejale korralise lõpetamisega kaasnevat kompensatsiooni ja saaks kohe jätkata enda teenuste pakkumist läbi teise äriühingu. Hageja oli jätkuvalt investorite omanduses ja esindas koostöölepingu alusel edukalt kostjat Maltal edasi. Hageja investoritele tuli üllatusena, et V. L. pidas kostjaga 2019.a märtsis-aprillis detailseid läbirääkimisi nõustajate KPMG ja E. Y. abil hageja omandamiseks kostjalt. Kuna hageja oli investorite omanduses, ei saanud V. L. seda omandada kostjalt. Asjaolu viitab sellele, et kostja plaanis hageja enda kontrolli alla saada ja seejärel selle müüa edasi V. L.ile, kusjuures selline plaan oli nii kindel, et juba peeti edasimüügi läbirääkimisi V. L.iga. Juhtus nii, nagu V. L. oli juba 2019.a alguses investoreid ähvardanud: kui investorid ei nõustu kostja väljaostupakkumisega, ütleb kostja kõigepealt koostöölepingu korraliselt üles. Kostja saatis 03.04.2019 hagejale koostöölepingu korralise ülesütlemise avalduse, mille kohaselt lõppeb koostööleping kuue kuu möödumisel, see on 01.10.2019, ja tegi ettepaneku osta investorid 1,8 miljoni euro eest välja. Investoritele oli koostöölepingu lõpetamine arusaamatu, sest hageja tulemused olid väga head – pärast jaanuarikuist tariifide langetamist kasvavad ja ajaloo parimad. 2019.a jaanuari käive oli 1,33 miljonit eurot, 2019.a veebruari käive oli 1,4 miljonit eurot, käibe kasv 5,32%, 2019.a märtsi käive oli 1,91 miljonit eurot, käibe kasv 26,54%, 2019.a aprilli käive oli 1,98 miljonit eurot, käibe kasv 3,45%. Kostja pidas samal ajal V. L.iga läbirääkimisi hageja müümiseks V. L.ile, mistõttu sai koostöölepingu lõpetamise eesmärgiks olla üksnes teiste investorite hagejast eemaldamine, mille järel saaks kostja koos V. L.iga Malta äri jätkata. Hageja investorid võtsid pärast kostja avalduse saamist õigusnõustaja, kes palus kostjal täpsustada väljaostu tingimusi. Kostja asus hagejat survestama väidetava võlgnevusega. Selle asemel, et hageja täpsustustele vastata, asus kostja 09.04.2019 ja 16.05.2019 kirjades hagejat süüdistama väidetavas võlgnevuses vastavalt 178 825,75 eurot ja 94 368,56 eurot. Kostja väitel oli võlgnevus tekkinud juba alates 2018 augustikuust. Selline süüdistus tuli hagejale üllatusena, kuna hageja esindaja S. M. oli juba 2019 jaanuaris kostja esindaja K. K. saldod kinnitanud ja pooled 5 (27)

tasaarvestasid tasumisele kuuluvad arved. Hagejale üllatuseks asus kostja sellise kirjavahetuse olemasolu üldse eitama. Pooled esitasid üksteisele jooksvalt pidevalt arveid ja tasaarvestasid neid, mistõttu olid arvel üleval ja nende tasaarvestamine toimus igapäeva tegevuse raames. Samuti ähvardas kostja hagejat, et ta võib võlgnevuse tõttu koostöölepingu erakorraliselt lõpetada ja sellisel juhul ei ole hagejal õigust ka korralise avaldusega pakutud 1.8M eurole. Kostjapoolne võlgnevuse etteheide, varasema kirjavahetuse eitamine ja ähvardus oli äärmiselt kummaline, kuna esiteks ei olnud kostja kunagi varem hagejale võlgnevust ette heitnud ja selline järsk toon ei olnud millegagi põhjendatud. Teiseks tunnistas ka kostja ise samas kirjas, et tegelikult on hoopis kostja võlgu hagejale 196 300 eurot, mistõttu on võimalik summad tasaarvestada. Veelgi enam, kostja võis üritada varasemat saldode kinnitamise ja tasaarvestamise kirjavahetust eitada, kuna võis arvata, et K. M. oli S. M. e-posti kustutanud ja viimasel ei olnud enam antud kirjadele ligipääsu. Tegelikkuses oli aga S. M. kõik oma kirjad varundanud ja sai seetõttu ka kostjale täpselt viidata kõnealusele kirjavahetusele – pärast seda, kui kostja sai aru, et S. M.l on saldode kinnitamise ja tasaarvestamise kirjavahetus alles, ei heitnud ta enam kordagi hagejale võlgnevust ette. Hageja hinnangul võib eelnev viidata, et kostja üritas võlgnevuse ähvardusega üritada hagejat kiiresti tema pakutud 1.8M eurot vastu võtma, mille järel oleks ta saanud hageja üle kontrolli. Hageja investorid peatasid 2019 mais V. L.i juhatuse liikme volitused ja teavitasid erikontrolli tellimisest. Hageja osanikest ja juhatuse liikmetest investorid otsustasid 20.05.2019 peatada V. L.i juhatuse liikme volitused, kuna selleks ajaks oli selge, et V. L. ei tegutse heauskselt – nagu ülal kirjeldatud, siis V. L. oli mitmel korral üritanud koos kostjaga teisi investoreid hagejast „eemaldada“ ja läbi selle saavutada hageja üle kontrolli.7 Sellises olukorras oli V. L.i vastu usaldus kadunud ja ainuke võimalus oli tema juhatuse liikme volitused peatada. Samuti teatasid investorid V. L.ile, et tellivad tema arvelduste kontrollimiseks erikontrolli. V. L. võttis enda meeskonna hagejast kaasa ja teatas avalikult, et tema on uus kostja esindaja Maltal. Järgmisel päeval pärast V. L.i volituste peatamist ja erikontrollile viitamist võttis V. L. enda meeskonna kaasa ja lahkus hagejast. Seejärel teavitas ta avalikult kõiki vedajaid, et on sõlminud kostjaga uue lepingu, mille kohaselt on hoopis tema alates 2019.a oktoobrist hageja asemel uus kostja Malta esindaja. See viitab, et kostja ütles koostöölepingu korraliselt üles seetõttu, et soovis koos V. L.iga saada hageja üle kontrolli ja jätkata teenuste osutamist ilma teiste investoriteta. Investorid tagasid hageja tegevuse jätkumise. Kuigi V. L. võttis enda meeskonna kaasa, ei peatunud hageja tegevus ja töötajad asendati kiiresti uutega. Nii olid ka hageja ja kostja pärast V. L.i lahkumist kirjavahetuses ja kostja andis hageja uutele töötajatele ja investoritele vastavad ligipääsud infosüsteemidele, mistõttu jätkus ka klientidega ja vedajate teenindamine ning hageja igapäevane tegevus. Seda kinnitab ka asjaolu, et V. L.i lahkumise tagajärjel ei langenud hageja majandustulemused ja vastupidiselt hoopis kasvasid – kui näiteks 2019.a mais oli hageja käive 2,4 miljonit eurot, siis 2019.a juunis oli käive juba 2,7 miljonit eurot. Seega ei mõjutanud V. L.i ja viimase meeskonna lahkumine hageja tegevust. Täieliku üllatusena saatis kostja 22.07.2019 hagejale koostöölepingu erakorralise lõpetamise avalduse, milles heitis hagejale ette tema reputatsiooni kahjustamist sellega, et V. L. omastas hageja raha ja kuna väidetavalt rikkus hageja ühe intsidendiga kostja privaatsustingimusi. Antud avaldus oli hagejale täielikuks üllatuseks. Esiteks seetõttu, et V. L.i võimalik võlgnevus hageja ees oli saanud tekkida üksnes kostja enda tegevuse tagajärjel, kuna viimane kandis erinevalt temale esitatud arvetest hageja rahad hoopis V. L.i isiklikule kontole. Seega heitis kostja hagejale ette V. L.i tegevust, mille ta oli ise põhjustanud. Seejuures oli hageja palunud juba mitu kuud varem saata kostjal ülevaade selle kohta, missugused hageja summad oli kostja kandnud V. L.i isiklikule arvelduskontole. Kostja seda ei teinud. Seega kandis kostja õigusliku aluseta hageja rahad V. L.i isiklikule arvelduskontole ja ei andnud hagejale selle kohta informatsiooni ning põhimõtteliselt samal põhjusel soovis öelda hagejaga sõlmitud koostöölepingu erakorraliselt üles. Teiseks seetõttu, et väidetav privaatsustingimuse rikkumine seisnes selles, et hageja oli saanud informatsiooni ühe enda töötaja sõidu kohta, kes käis V. L.iga tööajast kohtumas vahetult pärast seda, kui V. L. oli veennud kogu enda meeskonna hagejast lahkuma ja sisuliselt üritanud hageja äritegevust takistada. Seega heitis kostja hagejale ette seda, et hageja võttis ette meetmed hageja tegevuse jätkamise kaitsemiseks ja tagamiseks. V. L. ähvardas investoreid juba 2019.a jaanuaris, et kui nad ei võta kostja väljaostupakkumist vastu, ütleb kostja 2019.a kevadel koostöölepingu korraliselt üles ja siis otsib võimalusi, et öelda koostööleping erakorraliselt üles. Hageja hinnangul võib kostja üritada koostöölepingut erakorraliselt lõpetada seetõttu, et hageja oli lõpetanud pidevas kostja soosingus olnud V. L.i volitused ja ta hageja 6 (27)

tegevusest eemaldanud. Kuna V. L. ja kostja olid mitmel korral üritanud hagejat üle võtta ja V. L.i eemaldamisega pidid nad aru saama, et see ei õnnestu, otsiski kostja tõenäoliselt võimalusi hagejaga koostöölepingu erakorraliseks lõpetamiseks. Selle õnnestumisel ei peaks hageja järgima ka koostöölepingu korralise lõpetamise korda, mille kohaselt tuleb lõpetamisest kuus kuud ette teavitada ja maksta hagejale kompensatsiooni. Kuna hageja hinnangul puudub erakorraliseks lõpetamiseks igasugune alus ja see täitis hoopis kostja muid huve, vaidles ta sellele vastu ja nõudis lepingu täitmist. Vastuoluliselt jätkas kostja enda teenuste osutamist koostöös V. L.i meeskonnaga. Kuigi kostja ütles koostöölepingu erakorraliselt üles etteheidete tõttu V. L.i tegevusele, jätkas kostja ise ikkagi V. L.i ja tema meeskonnaga koostööd. V. L. teavitas juba vahetult pärast enda volituste peatamist 20.05.2019 vedajatele, et ta sõlmis kostjaga uue lepingu ja et alates 01.10.2019 on kostja uus esindaja Maltal just nimelt tema. Sellisele kokkuleppele viitab ka asjaolu, et veel 25.09.2019 võimaldas kostja V. L.il kasutada enda e-posti aadressi xxxx. Kostjat esindab Maltal edasi V. L.i poolt ülevõetud meeskond, sealhulgas K. M.. Näiteks saatis K. M. 23.07.2019 vedajatele kirja, et ajutiselt on Malta kontor ja telefon suletud, kuid kohe varsti teatavad nad uuest kontoris ja telefonist. Samas kirjas märkis K. M., et „nad kinnitavad“ Bolti teenuste Maltal jätkumist. Seega jätkas kostja ise V. L.iga suhteid olukorras, kus oli hagejaga lõpetanud koostöölepingu süüdistusega V. L.i õigusvastasele tegevusele. Samuti jätkab kostja enda teenuste pakkumist läbi V. L.i poolt üle- ja kaasavõetud meeskonnaga, mis samuti viitab, et kostja lõpetas hagejaga koostöölepingu erakorraliselt seetõttu, et lihtsalt ei soovinud hageja investoritega enam koostööd teha ja ei soovinud neile ettenähtud kompensatsiooni maksta. Selline käitumine on aga vastuolus sõlmitud koostöölepinguga, seadusega ja hea usu põhimõttega. Kostjal puudus õigus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning see on tühine. Kostja saatis hagejale 22.07.2019 koostöölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Avalduse kohaselt ütleb kostja koostöölepingu erakorraliselt üles järgmistel põhjustel: kahtlus, et hageja juhatuse liige V. L. omastas hageja raha; väidetavalt rikkus hageja ühel juhul kostja privaatsustingimusi, kui hageja vaatas kostja platvormilt ühe hageja töötaja sõiduandmeid hageja kontorist V. L.i koju vahetult pärast seda, kui V. L. oli mõjutanud hageja meeskonda hagejast lahkuma; eelnevad rikkumised põhjustasid kostjale väidetavalt mainekahju. Kostja ei nõustunud erakorralise koostöölepingu lõpetamisega ja vaidles sellele 26.07.2019 ja 31.07.2019 vastu. Ebaseaduslik tegevus ja maine kahjustamine kui koostöölepingu lõpetamise alus. Kostja põhjendab koostöölepingu erakorralist lõpetamist esiteks sellega, et hageja juhatuse liige V. L. viis läbi ebaseadusliku tegevuse, mis seisneb hageja raha omastamises. Kostja väitel on see kahjustanud tema mainet, kuna hageja on esitanud V. L.i vastu kuriteokaebuse ja erinevad allikad on juba kostja poole murelike küsimustega pöördunud. Kostja väitel on V. L.i ebaseaduslik tegevus ja sellest tulenev mainekahju aluseks koostöölepingu lõpetamiseks selle punkti 5.4 alusel. Ebaseaduslikku tegevust ja selle mõju kostja mainele reguleerib ka koostöölepingu p 4.12.3. Lisaks reguleerib ebaseaduslikku tegevust ka koostöölepingu punkt 4.10. Kostja ei või koostöölepingut erakorraliselt lõpetada, kuna a) V. L.i poolt hageja raha omastamist ei ole tuvastatud; b) igal juhul ei ole V. L.i tegevus „ebaseaduslik tegevus“ koostöölepingu mõttes; c) kostja ei ole tõendanud enda maine kahjustamist; d) igal juhul oleks antud põhjendustel koostöölepingu lõpetamine hea usu vastane; ja e) igal juhul ei ole kostja koostöölepingu ülesütlemisavaldust esitanud mõistliku aja jooksul. Kostja ei ole tõendanud, et V. L. omastas hageja vara. Hageja hinnangul ei ole välistatud, et V. L. kasutas kostja poolt tema isiklikule arvelduskontole kantud hageja raha (osaliselt) enda isiklikel eesmärkidel. Samas ei ole ka välistatud, et V. L. kasutas hageja vara eesmärgipäraselt, näiteks kandes hageja tegevuseks vajalikke kulusid. V. L.i poolt hageja vara kasutamise õigusvastasust ei ole tuvastatud kohtuväliselt ega ka kohtumenetlustes. Üksnes vara omastamise kahtlus ei ole piisav koostöölepingu lõpetamiseks. Koostöölepingu punkti 5.4 kohaselt võib kostja lepingu erakorraliselt lõpetada, kui hageja või tema töötaja on toime pannud ebaseadusliku tegevuse. Isegi kui V. L. oleks hageja vara omastanud, ei ole tegemist ebaseadusliku tegevusega koostöölepingu mõttes, mistõttu ei saa sellel alusel kostja koostöölepingut lõpetada. Kui ka V. L.i poolt hageja vara omastamist saaks pidada koostöölepingu mõttes ebaseaduslikuks tegevuseks, ei saanud kostja sel põhjusel koostöölepingut lõpetada, kuna vara omastamist ei ole tuvastatud. Samuti pole kindel, kas üldse kunagi V. L.i poolt vara omastamist tuvastatakse. Näiteks võivad kohtud tulevikus leida, et V. L. ei omastanud hageja vara või hageja võib kostja poolt V. L.ile kantud raha kasutamise heaks kiita või hageja võib V. L.iga sõlmida kompromissi vms. Seega ei 7 (27)

olnud 22.07.2019 erakorralise avalduse ajal ega ole käesoleva hagiavalduse ajal tuvastatud ega teada, kas V. L. on hageja vara omastanud. Seetõttu ei saanud kostja ka sel alusel koostöölepingut lõpetada. Üksnes kahtlus ei ole koostöölepingu lõpetamise aluseks. Isegi kui kostja tõendaks, et V. L. omastas hageja vara, ei ole selle näol tegemist ebaseadusliku tegevusega koostöölepingu mõttes. Isegi kui V. L.i poolt raha omastamine oleks tuvastatud, ei ole ikkagi täidetud koostöölepingu erakorralise lõpetamise eelduseks olev ebaseaduslik tegevus, kuna selline V. L.i tegevus ei ole ebaseaduslik tegevus koostöölepingu mõttes. Kostja ei ole tõendanud mainekahju tekkimist. V. L.i väidetava tegevuse tõttu koostöölepingu lõpetamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. V. L.i tegevus ei ole koostöölepingu oluline rikkumine. V. L.i tegevuse põhjustas kostja ise. Kostja jätkas koostööd V. L.i ja viimase meeskonnaga. Hea usu vastane on hageja piiramine kasutada õiguskaitsevahendeid võimaliku ebaausa juhatuse liikme vastu. Hea usu vastane on vastuoluline käitumine. Hageja teavitas kostjat juba 24.05.2019 kirjalikult, et V. L. võib olla omastanud tema raha. Sellest hoolimata jätkas kostja koostöölepingu täitmist, ei teinud selle tõttu hagejale ühtegi etteheidet ja tekitas sellega hagejale mulje, et ei esita koostöölepingu lõpetamise avaldust. Ligi kahe kuu pärast koostöölepingu lõpetamine on käsitletav hea usu põhimõtte vastase vastuolulise käitumisega, kuna hageja tekitas koostöölepingu edasi täitmisega mulje, et ei esita sel põhjusel koostöölepingu lõpetamise avaldust. Kostja ei ole tuginenud ebaseaduslikule tegevusele õigeaegselt. Kostja ei lõpetanud koostöölepingut mõistliku aja jooksul. Väidetav privaatsustingimuste rikkumine ei anna õigust koostöölepingut lõpetada. Kostja ülesütlemisavalduse kohaselt võis ta koostöölepingu üles öelda ka seetõttu, et hageja rikkus tema privaatsustingimusi. Kostja väitel on privaatsustingimuste rikkumise näol tegemist ka ebaseadusliku tegevusega, mis kahjustas tema mainet, mis samuti annab talle õiguse koostööleping lõpetada. Kostja väitel seisnes privaatsustingimuste rikkumine ja ebaseaduslik jälitustegevus selles, et hageja töötaja L. C. vaatas 31.05.2019 kostja tarkvarast ühe korra hageja töötaja Y. C. ühe sõidu andmeid. Kostja väitel rikkus hageja sellega koostöölepingu punkti 5.1, mis annab talle punkti 5.4 alusel õiguse koostööleping üles öelda. Hageja ei ole rikkunud privaatsustingimusi, viinud läbi ebaseaduslikku jälitustegevust ega kahjustanud kostja mainet. Koostöölepingu ülesütlemine oleks hea usu vastane. Hageja töötaja vaatas ühel korral ühe hageja töötaja ühte sõitu. Hageja oli 20.05.2019 V. L.i juhatuse liikme volitused pahauskse käitumise tõttu lõpetanud. Vahetult pärast seda ehk järgmisel päeval lahkus hagejast kogu V. L.i poolt värvatud hageja meeskond, mis viitab sellele, et V. L. mõjutas neid koos endaga hagejast lahkuma. Sellele viitab ka asjaolu, et V. L. teavitas samal ajal kõiki vedajaid, et ta on sõlminud kostjaga uue lepingu ja just tema on uus kostja esindaja Maltal. Seega kahtlustas hageja põhjendatult, et V. L. võib üritada võtta üle ka teisi hageja töötajaid või neid mõjutada toime panema õigusvastaseid tegusid, näiteks varastada hageja ärisaladust. Sellises olukorras sai hageja 31.05.2019 vihje, et hageja töötaja Y. C. sõitis tööajal 31.05.2019 (reedel) kell 14:55-15:01 hageja kontorist kohtuma V. L.iga. Kuna tegemist oli tööajaga ja hageja ei olnud sellist tööülesannet enda töötajale andnud ning esines arvestatav oht, et V. L. üritab hageja töötajaid mõjutada, otsustas hageja sellist vihjet kontrollida. Vahetult pärast vihje saamist kontrollis hageja töötaja L. C. kostja platvormilt, kas hageja töötaja Y. C. sõitis tööajast kohtuma V. L.iga. Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse (2016/670) artikkel 6 lõike 5 punkti f kohaselt on isikuandmete töötlemine seaduslik, kui see on vajalik õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid. Hageja õigustatud huvi seisnes tema vara (sh ärisaladuse) kaitsmises ning Y. C. töölepingu rikkumise tuvastamises ja sellest hagejale tekitatava kahju piiramises. Kuna hageja tugines Y. C. sõiduandmete töötlemisel talle laekunud infole, et Y. C. läks V. L.iga kohtuma, oli hagejal oluline ka koguda tõendeid võimalike nõuete esitamiseks Y. C. vastu töölepingu rikkumisest tulenevalt. Nimelt oli Y. C.l töölepingust tulenev saladuse hoidmise kohustus ja konkurentsikeeld, mida töötaja V. L.iga hageja selja taga koostööd tehes võis jämedalt rikkuda. Kusjuures täna töötab Y. C. neid kohustusi rikkudes tõenäoliselt edasi V. L.i poolt värvatud ja lahkuma mõjutatud töötajatega ning pakub teise äriühingu alt kostja teenuseid edasi. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt jaatanud tööandja õigust oma vara kaitseks ning töölepingust tulenevate kohustuste täitmise kontrollimiseks ilma töötaja teadmiseta töödelda tema isikuandmeid. Hageja õigustatud huvi Y. C. andmete töötlemiseks oli sedavõrd akuutsem, et töötlemise ajaks oli kostja V. L.i abil kaaperdanud. Y. C.ga sõlmitud töölepingu punkti 8.2 kohaselt oli töötaja kohustatud hoidma saladuses kogu temale töösuhte käigus teatavaks saanud informatsiooni hageja siseprotsesside, turundustegevuse, 8 (27)

majandustegevuse ja muu olulise kohta. Lisaks tuleb töölepingu punktist 8.5 töötaja keeld töölepingu kehtivuse ajal omada materiaalset huvi (sh töö-, konsulteerimis- ja koostöösuhet) isiku või ettevõtte suhtes, mis konkureerib hagejaga, mis mõistlikult eeldades kahjustab hagejat või töötaja võimet tegutseda hageja parimates huvides või mille puhul võib mõistlikult eeldada, et töötaja jagab hageja konfidentsiaalset informatsiooni. Y. C.ga sõlmitud töölepingu punkti 9.3 kohaselt kohaldub töötaja suhtes konkurentsikeeld omanda otsest või kaudset materiaalset huvi (sh töö-, konsulteerimis- ja koostöösuhet) hagejaga konkureeriva isiku või ettevõtte suhtes kahe aasta jooksul alates töölepingu lõppemisest. Sellises olukorras oli hagejale oma majandustegevuse säilitamiseks oluline välistada igasugunegi täiendav siseinfo lekkimine kostjale või V. L.ile, kelle eesmärgiks oli hageja Malta turult tõrjumine. Seega tulenes hageja õigustatud huvi Y. C. sõiduandmete vaatamiseks hageja omandi põhiõiguse kaitsevajadusest, mis, arvestades Y. C. tahtlikku ja eesmärgipärast tegevust töölepingu rikkumisel ja hagejale kahju tekitamisel, kaalus üles Y. C. andmekaitsepõhiõigusest tulenevad huvid. Seega oli hageja Y. C. andmete töötlemine seaduslik isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 6 lõige 1 punkt f alusel. Sõidu vaatamine ei ole ebaseaduslik tegevus ja see ei kahjustanud kostja mainet. Kuna hageja võis kontrollida Y. C. tööajal tehtud sõitu, ei saa olla tegemist ka ebaseadusliku tegevusega. Samuti ei ole kostja millegagi tõendanud, et see kahjustas tema mainet. Y. C. sõidu vaatamise põhjusel koostöölepingu lõpetamine on hea usu vastane. Koostöölepingut ei või lõpetada ebaolulise rikkumise tagajärjel. Nagu ülal kirjeldatud, siis hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas ebaproportsionaalse õiguskaitsevahendi kohaldamine väikse tähtsusega kohustuse rikkumisel või ebaolulisel rikkumisel. Sellisel juhul oleks tegemist õiguste kuritarvitamisega VÕS § 6 lg 2 mõttes. Y. C. sõidu vaatamine on ebaoluline rikkumine. Hagejal esines põhjendatud kahtlus, et V. L. võib üritada mõjutada ka teisi hageja töötajaid hagejast lahkuma või neid toime panema ebaseaduslikke tegevusi (näiteks varastada hageja ärisaladust). Sellises olukorras ühe hageja töötaja ühe tööajal tehtud sõidu vaatamine pärast vihje saamist, et töötaja võib kohtuda pahauskse endise juhatuse liikmega, ei saa olla oluline lepingu rikkumine. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja ja kostja olid teinud selleks ajaks koostööd rohkem kui kaks aastat ja kaks kuud, kusjuures hageja vedajatega olid sõitnud kümned tuhanded isikud - kunagi varem pole kostja heitnud hagejale ette privaatsustingimuste rikkumist. Ühel põhjendatud juhul ühe töötaja sõidu vaatamine ei saa olla oluline lepingurikkumine ja aluseks koostöölepingu lõpetamisele. Seega oleks antud põhjusel õiguste kuritarvitamine VÕS § 6 lg 2 mõttes. Kostja 22.07.2019 erakorraline ülesütlemisavaldus on tühine, kuna puuduvad koostöölepingu lõpetamist õigustavad asjaolud. Järgnevalt selgitame, et kuna 22.07.2019 ülesütlemisavaldus on tühine, kehtib kostja 03.04.2019 korraline ülesütlemisavaldus, mistõttu on hagejal õigus kompensatsioonile ja saamata jäänud tulule. Kehtib kostja korraline lõpetamise avaldus ja hagejal on õigus kompensatsioonile. Kostja 03.04.2019 korraline ülesütlemisavaldus on kehtiv. Kuna kostja 22.07.2019 koostöölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on tühine, kehtib kostja 03.04.2019 koostöölepingu korraline ülesütlemisavaldus. Viimase kohaselt ütleb kostja koostöölepingu korraliselt üles ja seda viimase punkti 5.3 kohaselt: Kumbki pool võib Lepingu lõpetada mistahes põhjusel 180-päevalise etteteatamisega. Antud avalduse kohaselt möödub 180 päeva 01.10.2019, mistõttu kehtiks koostööleping üldjuhul kuni 01.10.2019. Koostööleping on aga tänaseni kehtiv, kuna kostja ei ole tasunud hagejale kompensatsiooni. Koostöölepingu punkti 5.5.2.4 kohaselt loetakse koostööleping lõppenuks üksnes siis, kui kostja on tasunud hagejale n-ö koostöölepingu varajase lõpetamise kompensatsiooni: Leping loetakse lõppenuks ainult pärast seda, kui [hagejale] on tasutud kompensatsioon täies ulatuses. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei ole hagejale tasunud kompensatsiooni, kuna kostja arvates lõppes koostööleping tema 22.07.2019 erakorralise ülesütlemisavalduse alusel (mis ei näe ette kompensatsiooni maksmist). Kuna aga kostja erakorraline koostöölepingu lõpetamise avaldus on tühine ja kostja ei ole hagejale kompensatsiooni maksnud, kehtib koostööleping viimase punkti 5.5.2.4 alusel edasi. Koostöölepingu korralisel lõpetamisel peab kostja tasuma hagejale kompensatsiooni. Nagu märgitud, siis koostöölepingu kohaselt võivad pooled selle 180-päevalise etteteatamisega igal ajal lõpetada (p 5.3). Selleks et tasakaalustada kostja õigust koostööleping igal ajal üles öelda ja hüvitada hagejale märkimisväärne vaev äri alustamisel, käimas hoidmisel ja äriline risk, leppisid pooled kokku, et kostja tasub koostöölepingu korralisel lõpetamisel hagejale kompensatsiooni. Nii sätestab koostöölepingu punkt 5.3.1, et kui [kostja] otsustab koostöölepingu lõpetada, kompenseeritakse hagejale see vastavalt punktile 5.5. Viidatud punkt näeb ette 9 (27)

kompensatsiooni arvutamise valemi. Koostööleping ei sätesta, millal peab kostja hagejale kompensatsiooni tasuma, mistõttu tuleb see kindlaks määrata VÕS § 87 lg 3 alusel – võlgnik peab kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kuna kostja korralise ülesütlemise avalduse alusel lõppeks koostööleping üldjuhul 01.10.2019, siis hageja hinnangul tuleks hiljemalt sellel kuupäeval hagejale kompensatsioon tasuda. Seda kinnitab ka asjaolu, et kui selleks kuupäevaks kompensatsiooni tasutud ei ole, siis ei lõpe ka koostööleping. Seega pidi kostja tasuma hagejale kompensatsiooni hiljemalt 30.09.2019. Kostja peab tasuma hagejale kompensatsiooni 1 832 460,80 eurot. Koostöölepingu punkt 5.5.2.1 reguleerib kompensatsiooni arvutamise mehhanismi. Kostja korralise lõpetamise avalduse kohaselt on kompensatsiooni suuruseks koostöölepingus sätestatud mehhanismi järgides 1 832 460,80 eurot. Hageja nõustub antud kompensatsiooni summaga, mistõttu see on summa, mille kostja pidi hagejale hiljemalt 30.09.2019 tasuma. Kuna kostja ei ole hagejale kompensatsiooni tasunud, peab hageja tasuma ka viivist. Kuna koostööleping ei reguleeri viivise tasumist, tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud alusel ja suuruses. Käesoleva hagi esitamise seisuga on kostja viivitanud kompensatsiooni tasumisega 319 päeva, mistõttu on hageja viivisenõue 127 872,54 eurot. Täiendavalt nõuab hageja ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise tasumist (TsMS § 367). Hageja nõuab koostöölepingu rikkumise tõttu saamata jäänud tulu. koostööleping on tänaseni kehtiv, kuna kostja 22.07.2019 erakorraline lõpetamise avaldus on tühine ja 03.04.2019 korralise lõpetamise avalduse alusel ei ole koostööleping lõppenud, sest kostja ei ole tänaseni tasunud hagejale kompensatsiooni. Kostja rikkus koostöölepingut, kuna lõpetas selle täitmise. Kostja saatis 22.07.2019 koostöölepingu erakorralise lõpetamise avalduse, mille kohaselt lõppeb koostööleping 24.07.2019. Viimasest kuupäevast alates lõpetas kostja ka koostöölepingu täitmise, kuna tema hinnangul lõppes koostööleping sellest ajast. Kuivõrd koostöölepingu tuumaks oli hageja võimalus kasutada kostja tarkvara, keelas kostja selle edasise kasutamise: [Hageja] ja tema töötajad peavad koheselt lõpetama [kostja] tarkvara kasutamise ja selle kustutama [hageja] süsteemidest ja seadmetest. Kui see on vajalik, siis [kostja] on õigustatud blokeerima ja kustutama [hageja] ja viimase vedajate kontod ilma sellest ette teavitamata. Kostja blokeeris hageja enda ligipääsu sõidujagamise platvormile, mistõttu ei saanud hageja enam kostjat Maltal esindada, tema teenuseid Maltal pakkuda ega tema platvormi kasutada, mistõttu muutus koostööleping sisutuks. Kostja rikkus sellega muuhulgas järgmisi koostöölepingu punkte: a. Koostöölepingu punkt 1.2. Koostöölepingu punkti 1.2 alusel andis kostja hagejale ainuõiguse esindada teda ja tema tarkvara Maltal. Kuna kostja keelas 22.07.2019 avalduses ennast Maltal esindada ja enda tarkvara kasutada, rikkus kostja sellega koostöölepingu põhikohustust. b. Koostöölepingu punkt 1.3. Koostöölepingu punkti 1.3. kohaselt kohustus kostja oma tarkvara kaudu edastama hagejale transporditeenuse tellimusi. Kuna kostja blokeeris hageja ligipääsu enda tarkvarale, ei saanud hageja enam transporditeenuse tellimusi kätte ja kostja teenuse osutamine Maltal muutus võimatuks. c. Koostöölepingu p 1.5. Koostöölepingu punktist 1.5 tuleneb, et kostja pidi hagejale andma ligipääsu enda tarkvarale. Kuna kostja blokeeris hageja ligipääsu enda tarkvarale, ei saanud enam hageja kostja tarkvara kasutada. Kostja vastutab koostöölepingu rikkumise eest. Koostöölepingu näol on tegemist frantsiisilepinguga VÕS § 375 lg 1 järgi, mille kohaselt kohustub frantsiisilepinguga üks isik (frantsiisiandja) andma teisele isikule (frantsiisivõtja) õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, muu hulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele tähistusele ja oskusteabele. Kuna koostöölepinguga andis kostja hagejale ainuõiguse teda Maltal esindada ja kasutada tema õiguste ja teabe kogumist (mh kaubamärki ja tarkvara), on antud lepingu näol tegemist frantsiisilepinguga. Viimasele kohaldub võlaõiguse üldosas VÕS §-st 103 tulenev vastutuse standard. Antud juhul puuduvad alused, mis vabastaksid kostja enda rikkumiste eest vastutamisest. Hageja võib ta nõuda saamata jäänud tulu alates koostöölepingu täitmise lõpetamisest 24.07.2019 kuni koostöölepingu lõppemiseni. Selleks selgitab hageja järgnevalt, et a) talle on tekkinud saamata jäänud tulu; b) kostja vastutab selle eest) c) ja saamata jäänud tulu on kostja rikkumisega põhjuslikus seoses, see oli kostjale ettenähtav ja sellise kahju hüvitamine oli rikutud sätte eesmärgiks. Hagejal on tekkinud saamata jäänud tuluna kahju 1 157 000 eurot. Juhul kui kostja ei oleks koostöölepingut rikkunud ja selle täitmist lõpetanud, oleks saanud hageja kostjat koostöölepingu alusel Maltal edasi esindada ja tema tarkvara kasutada, mistõttu oleks hageja teeninud edasi ka tulu. Kuna aga kostja lõpetas õigusvastaselt 10 (27)

koostöölepingu täitmise 24.07.2019, ei teeninud hageja enam sellest ajast tulu. Hagejal on jäänud alates 24.07.2019 kuni 31.03.2020 teenimata tulu kokku 1 157 000 eurot. Hagejal on jäänud alates 01.04.2020 kuni 31.03.2021 teenimata tulu 547 000 eurot. Hageja nõuab saamata jäänud tulult ka viivise tasumist. Kuna koostööleping ei reguleeri viivise tasumist, tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud alusel ja suuruses. Hageja nõuab viivist alates hagiavalduse esitamisest kui ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise tasumist (TsMS § 367). Koostöölepingu punkti 4.5 kohaselt on kostja vastutus kahju eest välistatud. Koostööleping on tüüptingimustega sõlmitud leping. Koostöölepingu töötas välja ja edastas hagejale kostja, kusjuures pooled ei rääkinud selle tingimusi eraldi läbi ja kostjal puudus reaalne võimalus selle sisu mõjutada. Eelnevast tulenevalt on koostöölepingu näol tegemist tüüptingimustega VÕS § 37 mõttes. Koostöölepingu p 4.5 on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 1 alusel. Tüüptingimustega ei või vastutust välistada rikkumiste puhuks, mis on toime pandud raskelt hooletuna või tahtlikult (VÕS § 42 lg 3 p 1). Koostöölepingu p 4.5 välistab aga rikkumise korral vastutuse olenemata sellest, kas rikkumine pandi toime hooletult, raskelt hooletult või tahtlikult. Eelnevast tulenevalt on koostöölepingu p 4.5 esimene lause ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 1 alusel ja seega VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Koostöölepingu p 4.5 on vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2, kuna välistab kostja vastutuse tahtliku rikkumise puhuks. Tühine on kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks (VÕS § 106 lg 2). Koostöölepingu punktile 4.5 tuginemine on hea usu vastane. Hagejale koostöölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamine vastab VÕS §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgile. Koostöölepingu eesmärgiks oli võimaldada hagejal ainuesindada kostjat Maltal ja teenida kostja esindamise ning tarkvara rakendamise teel tulu. Seetõttu on koostöölepingust tulenevate kostja põhikohustuste eesmärgiks justnimelt võimaldada hagejal teenida tulu (VÕS § 127 lg 2), millest hageja on aga kostja rikkumise ehk koostöölepingu täitmise lõpetamise tõttu ilma jäänud. Kostja pidi suutma ette näha, et lepinguliste põhikohustuste õigusvastane täitmise katkestamine jätab hageja ilma tulust, mida ta oleks lepinguga seoses teeninud (VÕS § 127 lg 3). Kostja rikkumise (enda esindamise keelamine ja tarkvarale ligipääsu blokeerimine) ning hagejale tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Hageja on teinud kulutusi kohtueelseks õigusabiks. Kuna kostja esitas tühise erakorralise ülesütlemisavalduse, pidi hageja kasutama õigusabi sellele vastu vaidlemiseks ja sellega seotud tegevusteks. Nii vaidles hageja kostja avaldusele vastu 26.07.2019 ja vastas omakorda kostja 28.07.2019 kirjale 31.07.2019. Samuti vastas hageja kostja 10.01.2020 seoses võimaliku kompromissiga. Samuti kohtusid pooled 06.02.2020 ja pidasid võimaliku kompromissi osas läbirääkimisi. Hageja on pidanud kandma kohtueelseid õigusabikulusid kokku 3600 eurot (arvestusega 5 tundi iga ülalnimetatud toimingu eest tunnihinnaga 180 eurot tunnis). Kohtueelne õigusabikulu kuulub kahjuna hüvitamisele. Hageja nõuab koostöölepingu alusel 256 757,75 euro üleandmist. Kostja tasus ilma õigusliku aluseta neli hageja arvet V. L.i isiklikule arvelduskontole. Nagu ülal selgitatud, siis hageja esitas kostjale neli arvet, millele oli märkinud makse saajaks CGLi ja arvelduskontoks CGLi arvelduskonto. Ilma igasuguse mõistliku põhjenduseta kandis kostja nende alusel tasumisele kuuluvad summad 256 757,75 eurot aga hageja juhatuse liikme V. L.i isiklikule arvelduskontole: 06.07.2018 arve nr 3 summas 129 794,18 eurot. Hageja esitas 06.07.2018 arve nr 2 kostjale summas 129 794,18 eurot, mis muutus sissenõutavaks 01.08.2018; 06.09.2018 arve nr 12 summas 42 506.38 eurot. Nii esitas hageja finantsnõustaja Z. C. kostjale 06.09.2018 arve nr 12 summas 42 506,38 eurot, mis muutus sissenõutavaks 01.10.2018. Kostja esindaja J. K. kinnitas samal päeval, et maksavad arve ära; 26.09.2018 arve nr 14 summas 41 316.89 eurot. Nii esitas hageja finantsnõustaja Z. C. kostjale 26.09.2018 arve nr 14 summas 41 316,89 eurot, mis muutus sissenõutavaks 01.10.2018. Kostja esindaja J. K. kinnitas samal päeval, et maksavad arve ära; 01.10.2018 arve nr 15 summas 43 140.30 eurot. Nii esitas hageja finantsnõustaja Z. C. kostjale 01.10.2018 arve nr 15 summas 43 140,30 eurot, mis muutus sissenõutavaks 07.10.2018 Kostja esindaja J. K. kinnitas samal päeval, et maksavad arve ära. Kostja ei vaidlustanud kunagi antud arveid ja vastupidiselt kinnitas nende õigsust, kuid kandis need lihtsalt ilma õigusliku aluseta arvel märgitud isiku ja arvelduskonto asemel V. L.i arvelduskontole. Seega puudub poolte vahel vaidlus, et need on õigesti esitatud ja et kostja pidi need tasuma. Kostja poolt hageja juhatuse liikmele raha kandmist ei saa pidada hageja kohustuse täitmiseks. Kuigi kostja kandis antud arved hageja asemel viimase juhatuse liikme arvelduskontole, ei saa sellega pidada kostjat hageja kohustuse täitmiseks. Hageja 11 (27)

nõuab kostjalt 256 757,75 euro tasumist. Hageja nõuab VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt rahalise kohustuse täitmist, kuna V. L.ile tehtud ülekannetega ei saa täita hageja ees olevat kohustust. Hageja nõuab ka viivise tasumist. Kostja poolt hagejale tasumata jäänud arvetelt arvestatud viivis alates nõuete sissenõutavaks muutumisest kuni käesoleva hagiavalduse esitamiseni (14.08.2020) on järgmine: 129 794,18 eurolt arvestatav viivis on 21 176,15 eurot; 42 506,38 eurolt arvestatav viivis on 6366,69 eurot; 41 316,89 eurolt arvestatav viivis on 6188,52 eurot; ja 43 140,30 eurolt arvestatav viivis on 6404,90 eurot. Hageja viivisenõue on hagiavalduse esitamise seisuga (14.08.2020) kokku 40 136,26 eurot.

ebaõigesti GDPR valguses. Kuna hageja ei eita, et töötles Y. C. isikuandmeid oma ärihuvides, on lepingu rikkumine väljaspool vaidlust ning küsimus jääb vaid selle üle, kas rikkumine oli piisavalt oluline, et leping üles öelda. Rikkumise olulisust ei pea lepingu p 5.4 kontekstis üldse hindama. Nimetatud punkt loetleb tingimused, mille rikkumisel on lepingu ülesütlemine võimalik, ja seda ka etteteatamistähtaega järgimata. Tegemist on a priori oluliste rikkumiste loeteluga, mida ei saa omakorda jagada rohkem ja vähem olulisteks. Teiseks aga on ka sisuliselt tegemist väga olulise rikkumisega. Kasutajate privaatsus on kostja äri alustala ning selle kaitsmise kohustus on seega selline kohustus, „mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu“ VÕS § 116 lg 2 p 2 tähenduses. Kostja kaubamärgi all pakutakse ülemaailmset sõidujagamisplatvormi, mille kasutamisel usaldavad kliendid kostjale ja tema koostööpartneritele suurel hulgal tundlikke isikuandmeid. Kostjale usaldatud andmete põhjal on võimalik teha väga laiapõhjalisi järeldusi kliendi eraelu kohta. Paljudel juhtudel võib sõiduandmete põhjal olla võimalik teha järeldusi klientide usuliste ja poliitiliste veendumuste, terviseseisundi või seksuaalsete suundumuste kohta. Sõidujagamisplatvormide privaatsusriskid on alati olnud teravalt päevakorras ning selliste riskide juhtimine on sõidujagamisplatvormide jaoks ärikriitilise tähtsusega väljakutse. Kostja konkurendid on korduvalt sattunud skandaalidesse privaatsuse rikkumise kahtluste tõttu ning on see on avaldanud neile reaalset ja olulist mõju läbi ulatusliku meediakajastuse. Heaks näiteks on Uber; ehkki privaatsuse rikkumistega seotud skandaale on olnud ka näiteks Lyftil, siis on Uberiga seotud rikkumised saanud lausa kurikuulsaks. Uberiga seotud skandaalid seoses privaatsustingimuste rikkumisega on Uberit kummitanud juba 2014. aastast, mil selgus, et Uberi töötajad said reaalajas jälgida Uberi kasutajate liikumisi. 2016. aastal toimunud andmelekke tõttu pidi Uber maksma USA-s 148 miljonit dollarit ning Suubritannias ja Hollandis 1,2 miljonit dollarit trahvi. Privaatsusskandaalide tõttu on Uberi teenustest loobunud sajad tuhanded inimesed. Sarnase skandaali tekkimiseks piisab ühest juhtumist, mida on lihtne (ja tihtipeale õige) tõlgendada süsteemse probleemi sümptomina. Asukohaandmete kaitse olulisust kinnitab ka vastavate rikkumiste karistusõiguslik kvalifikatsioon ning rikkumistega kaasneda võivate sanktsioonide tõsidus. Hageja, kes „vaatas ühel korral ühe hageja töötaja [Y. C.] ühte sõitu“, tegeles eraviisilise jälitustegevusega KarS § 137 lg 1 mõttes, mida karistatakse rahalise karistusega või kuni kolmeaastase vangistusega. Lisaks hageja enda kriminaalvastutusele tähendab see potentsiaalselt ka kostja vastutust GDPR-i sätete rikkumise eest ning rahatrahvi suuruses kuni 20 mln eurot või 4% eelneva majandusaasta ülemaailmsest aastasest kogukäibest, olenevalt sellest, kumb summa on suurem (GDPR artikkel 83 lg 5). Samad sanktsioonid tulenevad ka isikuandmete kaitse seaduse § 65 lg-st 1 ja § 66 lg-st 1. Ei saa jätta märkimata, et hageja katsed õigustada Y. C. andmete väärkasutust, selle asemel, et tunnistada selget rikkumist, ainult kinnitavad kostja otsust öelda leping erakorraliselt üles. Hageja käitumine käesolevas menetluses näitab, et hageja ei ole aru saanud temale usaldatud andmete tundlikkusest või oma lepingust ja seadusest tulenevatest kohustustest andmete töötlejana. Y. C. privaatsuse rikkumine toimus nädal aega pärast seda, kui kostja oli väljendanud hagejale kahtlust just selles, kas hageja töötajad ikka mõistavad isikuandmete kaitse vajadust ning selle valdkonna kriitilist olulisust sõidujagamise äris. Kostja tõi välja, et hagejal ei tundu olevat isegi algelist arusaama isikuandmete kaitse protseduuridest kostja platvormil. Hageja positsiooni ei tee paremaks ka asjaolu, et hageja on varasemalt üritanud eitada, et ta üldse vaatas Y. C. andmeid, tunnistades kaudselt, et ta saab aru, et Y. C. jälgimine oleks olnud lepingu oluline rikkumine. Nii valetas hageja alguses järgmiselt: „Episood seoses pr Y. C.’ga, mis on kirjeldatud ülesütlemise teates, ei põhine õigel faktilisel baasil ning on ekslik. Ei ole esitatud mingeid tõendeid, et tõendada süüdistusi. TaxMal on alati rangelt järginud Privaatsuspoliitikat ning austanud klientide isikuandmeid. TaxMal saab kinnitada, et pr Y. C. isiklikku kontot ei ole kunagi kasutatud, et jälgida tema liikumist“. Ekslik on ka hageja arusaam, et Y. C. andmete töötlemist lubas GDPR-i artikkel 6 lg 1 p f. Asukohaandmete töötlemine riivab andmesubjekti privaatsust eriti intensiivselt, sest asukohaandmetest võib andmesubjekti kohta tuletada väga erineva iseloomu ja sisuga tundlikku teavet. Seega tähendab asukohaandmete töötlemine paljudel juhtudel eriliiki isikuandmete töötlemist GDPR artikkel 9 tähenduses. Seetõttu on asukohaandmete töötlemisel eriti oluline, et isikuandmete töötlejal on olemas kehtiv õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks ning isikuandmete töötlemisel on tagatud andmesubjekti õigused. GDPR artikkel 6 lg 1 p f alusel on isikuandmete töötlemine õiguspärane, kui isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise 13 (27)

huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused. Euroopa kohtupraktikas on leitud, et õigustatud huvile tuginemiseks peab olema täidetud kolm kumulatiivset tingimust, mille täitmisel on isikuandmete töötlemine seaduslik: (i) töötlemine peab toimuma seoses õigustatud huvide elluviimisega; (ii) isikuandmete töötlemine peab olema vajalik õigustatud huvide elluviimiseks, (iii) isikuandmete töötlemine peab olema proportsionaalne andmesubjekti kaitstavate põhiõiguste ja -vabadustega. Andmekaitse Inspektsioon on rõhutanud, et kui vastutaval töötlejal on huvi mingite isikuandmete töötlemise vastu, ei tähenda see automaatselt, et ta saab tugineda „õigustatud huvi“ alusele. Vastutava töötleja huvi õigustatus on vaid lähtepunkt ehk üks elementidest, mida tuleb analüüsida, ning see, kas õigustatud huvi alusele saab tugineda, sõltubki tasakaalustamise tulemusest. Selles veendumine, kas õigustatud huvi sättele saab tugineda, on vastutava töötleja ülesanne, kes peab läbipaistval moel viima läbi kaalumise ning olema võimeline oma otsust põhjendama. Antud juhul pole aga täidetud ükski asjakohane kriteerium. Täidetud ei ole õigustatud huvi olemasolu ehk riive sobivuse kriteerium. Õigustatud huvi olemasoluks peab õigustatud huvi olema seaduslik, piisavalt selgelt sõnastatud (konkreetne), reaalne ja hetkel esinev (mitte spekulatiivne). Esiteks, hageja ei ole põhjendanud, milles seisnes reaalne ja konkreetne oht, et Y. C. soovib töölepingut rikkuda ning hageja ärisaladust varastada või hagejaga sõlmitud konkurentsikeeldu rikkuda. Teiseks, hageja ei ole põhjendanud, kuidas saab info põhjal, et Y. C. sõitis konkreetsesse asukohta, teha järeldusi selle kohta, et Y. C. rikkus töölepingut. Asjaolu, et Y. C. sõitis kohtumisele (milline teadmine sai hagejale teatavaks alles pärast isikuandmete töötlemist) ei viita sellele, et Y. C. rikkus töölepingut või soovis seda rikkuda. Hagiavalduses toodud põhjenduste kohaselt oli hagejal (spekulatiivne) kahtlus, et V. L. võib mõjutada hageja töötajaid hageja juurest lahkuma. Hagejal ei olnud aga kahtlust selle kohta, et konkreetselt Y. C. võib toime panna mingi õigusvastase teo. Seega soovis hageja koguda Y. C. isikuandmete töötlemisega tõendeid eelkõige V. L.i väidetava rikkumise kohta, mitte Y. C. rikkumise kohta. Seega ei olnud riive sobiv. Eesti kohtupraktika kohaselt saab põhiõiguse riive abinõu olla sobiv, kui riive soodustab eesmärgi saavutamist (RKPJKo 3-4-1-1-02, p 15). Kuna Y. C. ei olnud andnud oma käitumisega põhjust arvata, et ta võib töölepingut rikkuda, ei saanud hagejal olla õigustatud huvi Y. C. sõidu vaatamiseks. Täidetud ei ole riive vajalikkuse kriteerium. Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et andmete töötlemise vajalikkuse tingimuse puhul tuleb isikuandmete töötlemisel piirduda rangelt vajalikuga. Eesti kohtupraktika kohaselt on abinõu vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (RKPJKo 3-4-1-1-02, p 15). Praegusel juhul ei ole hageja põhjendanud, miks oli Y. C. sõidu vaatamine vajalik. Y. C. sõidu vaatamine võis anda hagejale infot selle kohta, kuhu ja mis kellaajal Y. C. sõitis, kuid ei saanud anda infot selle kohta, kas Y. C. (või V. L.) rikkus hagejaga sõlmitud lepingut või mitte. V. L.iga kohtumine kui selline ei saanud kujutada endast töölepingu rikkumist. Täidetud ei ole proportsionaalsuse kriteerium. Isikuandmete töötlemine ja sellega kaasnev privaatsusriive saab olla proportsionaalne üksnes siis, kui see on püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv (kohane), vajalik ja mõõdukas. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (RKPJKo 3-4-1-2-01, p 17). Ülal põhjendasime, et antud juhul ei olnud riive kohane ega vajalik; see ei olnud ka mõõdukas. Sõidu marsruudi vaatamine on ekvivalentne füüsilisele jälitusele, sest kostja platvormil on näha sõidu aeg ning täpne teekond. Selline privaatsuse riive selgelt ei ole proportsionaalne, et saada teada, kas Y. C. suhtleb eraviisiliselt V. L.iga. Proportsionaalsuse kaalumisel tuleb lähtuda GDPR artiklis 5 sätestatud minimaalsuse põhimõttest; oluline on ka andmesubjekti ning vastutava töötleja jõuvahekord ning see, milline võis olla andmesubjekti mõistlik ootus tema andmete privaatsuse osas. Praegusel juhul oli Y. C.’l mõistlik ootus, et tema isikuandmeid töödeldakse üksnes kooskõlas kostja platvormi privaatsustingimustega. Seda ootust tagas – seejuures tingimusteta – leping, mida Y. C. sõlmis kostjaga kostja platvormi kliendina. L. R. jt kaasuse asjaolude kohaselt paigutas poe juhataja poodi nähtavad ja peidetud kaamerad pärast seda, kui tuvastas süstemaatilisi ja kuust kuusse korduvaid puudujääke sularahakassas. Praegusel juhul ei olnud Y. C. andnud hagejale põhjust kahtlustada, et ta rikub hagejaga sõlmitud töölepingut. Hageja kirjeldatud asjaolude kohaselt kahtlustas ta, et V. L. võib hageja töötajaid mõjutada, kuid hageja ei ole põhjendanud, milline Y. C. tegu andis alust arvata, et Y. C. rikub töölepingut. B. kaasuses sai tööandjale kontrolli käigus teatavaks, et töötaja oli kasutanud tööülesannete täitmiseks loodud Yahoo Messenger kontot isiklikuks otstarbeks, olukorras, kus tööandja oli keelanud konto isiklikuks otstarbeks kasutamise. 14 (27)

Selles kohtuasjas leidis kohus, et töötajal ei saanud olla õigustatud ootust sõnumivahetuse konfidentsiaalsusele olukorras, kus tööandja sisekorrareeglid keelasid tööandja arvutite kasutamise isiklikul otstarbel. Tööandja kontrollis sõnumeid õigustatult eeldades, et nende sisu on tööalane. B. otsusega ei muutnud EIK juba varem tehtud otsuseid, millega jaatatakse eraelu kaitset töösfääris. Praegusel juhul ei olnud hageja keelanud Y. C.’l kasutada kostja sõidujagamisplatvormi erasõitudeks. Y. C. sõitu kontrollides ei saanud hageja eeldada, et sõit oli tööalane. Vastupidi, hageja on ise hagiavalduse punktis 3.23 kinnitanud, et teadis, et tegemist ei olnud tööalase sõiduga. Mõlemas ülalviidatud lahendis kinnitas EIK, et töötajate isikuandmete töötlemisel tuleb tagada, et: (i) töötajat on selgelt teavitatud võimalikust töötlemisest ja jälgimisest; (ii) tööandjapoolse jälgimise ulatus peab olema proportsionaalne; (iii) töötlemise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas ja kuidas on tööandja jälgimist põhistanud; (iv) töötlemise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas oleks olnud võimalik kehtestada vähem sekkuv jälgimismehhanism; (v) töötlemise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta, millised on jälgimise tagajärjed töötajale; (vi) töötlemise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas töötajal olid piisavad tagatised liigse sekkumise vastu. Praegusel juhul pole erinevalt hageja viidatud lahenditest täidetud sõna otseses mõttes ükski viidatud tingimustest. Hagejal ei ole õigust nõuda hüvitist ka juhul, kui erakorraline ülesütlemine ebaõnnestus. Kui kostja erakorralise ülesütlemise avaldus on kehtiv, ei ole hagejal alust nõuda saamata jäänud tulu või hüvitist seoses lepingu lõppemisega. Sellised nõuded on välistatud lepingu p-ga 5.4 (mis näeb ette, et rikkumise korral toimub ülesütlemine mis tahes hüvitise maksmiseta) ning p-ga 5.5 (mis näeb ette, et hüvitis kuulub tasumisele üksnes siis, kui lepingut ei öelda üles rikkumise tõttu). Hageja leiab siiski, et seoses lepingu korralise ülesütlemisega oleks tal õigus hagejalt nõuda 1,8 miljoni euro suurust hüvitist. Hageja nõude aluseks on lepingu punkt 5.5. Kohustus tasuda hüvitist on positiivselt sätestatud vaid punktis 5.5.2 ning see on selgesõnaliselt suunatud Äriühingu (hageja) asutajatele, mitte hagejale endale. Kohustus tasuda hüvitist punkti 5.5.2 järgi on seotud sellele eelneva punktiga 5.5.1, mis võimaldab hagejal „Äriühing omandada, mille tulemusena kaotavad Äriühingu olemasolevad asutajad igasuguse juhtimis- ja finantskontrolli juriidilise isiku üle.“ Ettevõtte „asutajaid“ on lepingus mainitud ainult punktides 5.5.1 ja 5.5.2, s.t ainult Äriühingu omandamise ja sellega kaasneva hüvitise kontekstis, seetõttu ei saa olla tegemist mõistete juhusliku segiajamisega. Lepingu punktid 5.5.1 ja 5.5.2 on omavahel selgelt seotud ning moodustavad ühtse kokkuleppe kostja asutajate kasuks (leping kolmandate isikute kasuks VÕS § 80 mõttes). Lepingu korralisel ülesütlemisel on kostjal õigus omandada hageja ettevõte toimiva äriüksusena (punkt 5.5.1) ning ettevõtte asutajatel on oma osade müümisel õigus saada vastutasuks hüvitist (punkt 5.5.2). Ülaltoodut arvestades pakkus kostja ühes lepingu korralise ülesütlemisega, et ostab asutajatelt hageja osad lepingu p 5.5.2 järgi arvutatud hinnaga (vt hageja lisa 7 – kostja korraline ülesütlemisavaldus); hageja asutajad aga ei võtnud seda pakkumist vastu ning, arvestades hageja äritegevuse hääbumist ning erakorralist ülesütlemist, võttis kostja oma esialgse ostupakkumise tagasi. Punkt 5.5.2 on vastuolus punktidega 5.3.1 ja 5.5.2.4. Mõlemad punktid viitavad, et hüvitise saaja punkti 5.5.2 järgi on justkui hageja ise, mitte tema asutajad. Punktist 5.5.2 tulenevat hüvitist ei saa samaaegselt maksta nii hageja asutajatele kui ka hagejale endale. Niisiis saab tõene olla vaid üks järgmistest variantidest: kas (A) sõna „asutajate“ lisamine punkti 5.5.2 on eksitus ning mõeldud on hoopis hagejat ennast, või (B) viitavad punktid 5.3.1 ja 5.5.2.4 vääralt, et hüvitis tuleb maksta hagejale. Ei ole ühtegi loogiliselt mõeldavat kolmandat tõlgendust, kus mõlemad väited vastaksid üheaegselt tõele. Vastuolu saab lahendada lepingu süstemaatilise tõlgendamise teel. Nimelt: punkt 5.5.2 on ainus säte, mis sätestab positiivse kohustuse hüvitist maksta ning määrab kindlaks hüvitise saajad; punkt 5.3.1 on normitehniline viide punktile 5.5.2; see ei tekita iseseisvat kohustust. Säte kirjeldab punkti 5.5.2 sisu valesti, nimetades hüvitise saajaks hagejat, kuid see ei saa muuta punkti 5.5.2 tegelikku sõnastust; punkt 5.5.2.4, sarnaselt punktile 5.3.1, ei sisalda iseseisvat maksekohustust, vaid lihtsalt eeldab (vääralt) selle olemasolu ning reguleerib olematu kohustuse rikkumise tagajärge; tegu on sekundaarse sättega, millel puudub iseseisev mõju olukorras, kus aluskohustust ei ole olemas. Aluskohustus saab tuleneda vaid punktist 5.5.2, mis on primaarne säte ning millel on seetõttu tõlgendamisel suurem kaal. Ka majanduslikult on loogiline, et punkte 5.5.1 (kostja õigus omandada hageja osasid) ning 5.5.2 (kohustus hüvitada osade väärtus) vaadeldakse ühtsena. Punkt 5.5.2 kirjeldab hüvitise arvutamist „väärtuskordajate“ (valuation multiples) kaudu. Väärtuskordajad on mõiste, mida tihti kasutatakse ettevõtte osade väärtuse hindamisel ning ettevõtte osade hindamine on ka punkti 5.5.1 esemeks. 15 (27)

Hüvitist arvutatakse hageja äritegevuse suuruse alusel ning see korreleerub otseselt hageja ettevõtte väärtusega; seetõttu on loogiline, et hüvitise tasumisel omandab kostja ettevõtte, mille väärtuse pealt hüvitist arvutati (kui tegemist oleks lihtsalt hüvitisega, mille saamiseks ei pea midagi vastu andma, siis ei saaks üldse rääkida „hindamisest“ („valuation“). Seevastu ei oleks kostjal mitte mingisugust majanduslikult mõistlikku põhjust nõustuda, et lepingu korraline ülesütlemine oleks võimalik ainult hüvitise eest, s.t hüvitise eest ei saaks kostja muud, kui võimaluse vabaneda ebasobivaks muutunud koostööpartnerist. Lepingu ülesütlemise eest makstavad hüvitised on mõistlikud siis, kui lepingu täitmine vajab suuri esialgseid investeeringuid, mille tasa teenimine võtab aega. Sellisel juhul peaks leping kaitsma investorit selliselt, et lepingut ei saaks lõpetada enne teatud minimaalse koostööperioodi (tasuvusperioodi) lõppemist, või saaks lõpetada ainult hüvitise eest. Ülesütlemise hüvitis peaks sellisel juhul loogiliselt võttes ajas vähenema, arvestades, et algne investeering teenitakse järk-järgult tagasi ning see asendub kasumiga. Lepingu kõnealune p 5.5.2 on aga täpselt vastupidise mõjuga – seal sätestatud hüvitis ajas mitte ei vähene, vaid hoopis kasvab. Selline mehhanism on loogiline ainult ettevõtte väljaostukokkuleppe osana, mida ta antud juhul ongi. Hageja ei pidanud tegema – ja ta ka ei teinud – mingeid kapitaliinvesteeringuid, mis läheksid lepingu ülesütlemisel kaduma. Hageja äritegevus ei eeldanud põhivara olemasolu ning piirdus autojuhtide ja klientide teenindamisega distantsilt, milleks oli vaja vaid kontoriruumi ja tavalist kontoritehnikat. Mis iganes väikesed investeeringud, mida hageja äritegevuse esimestel kuudel vajas, on juba ammu tasa teenitud. See asjaolu peegeldub ka lepingu punktis 2.2, mille järgi kohustus hageja investeerima vaid 8000 eurot igal kuul ning seda „tegevuskulude katteks“. See summa on suurusjärgu võrra väiksem hüvitisest, mida hageja nüüd nõuab; pealegi ei saa seda isegi nimetada „investeeringuks“ sõna tavalises tähenduses, sest hageja kattis oma tegevuskulusid jooksva tulu arvelt, mitte osanike või muude investorite rahast. Mis tahes investeeringute puudumist kinnitab ka Deloitte’i aruanne, mille lk-l 14 on toodud tabel hageja esimese aasta majandustulemuste kohta. Tabelist nähtub, et juba esimesel tegevuse kuul teenis hageja 30 tuhat eurot käivet, kulutades selleks vaid 4 tuhat eurot ning jäädes kahjumisse 1 tuhande euroga. Teisest kuust alates ja kuni tegevuse lõppemiseni on hageja olnud stabiilselt kasumis. Kokku teenis hageja kasumit esimesel (2017.) aastal 74 tuhat eurot, 2018. aastal 926 tuhat eurot ning 2019. aastal 915 tuhat eurot. Deloitte ei too välja hageja bilansi andmeid, kuid ükski Deloitte’i kasumiaruande tabel ei sisalda amortisatsioonikulusid, mis tähendab, et hagejal pole kunagi olnud mingit põhivara. Hageja ei investeerinud oma tegevusse sõna otseses mõttes sentigi, kui välja arvata 4 tuhat eurot, mida läks vaja tegevuse esimese kuu kulude finantseerimiseks. Eeltoodud põhjustel ei saa punkti 5.5.2 tõlgendada teisiti, kui see sõnastatud on, ning punkt 5.5.2 ei anna hagejale õigust nõuda lepingu korralise ülesütlemise eest hüvitist. Hageja ei saa nõuda hüvitise maksmata jätmise tõttu samal ajal nii saamata jäänud tulu kui viivist. Hageja nõuab lepingu lõppemisega seotud hüvitise pealt viivist alates 01.10.2019 summas 12 tuhat eurot kuus. Samal ajal nõuab hageja saamata jäänud tulu alates 24.07.2019 summas ligikaudu 138 tuhat eurot kuus. Alates 01.10.2019 jooksevad hagejal seega paralleelselt kaks teineteistvälistavat nõuet – saamata jäänud tulu nõue, sest leping pole hageja väitel lõppenud, ning viivise nõue, sest lepingu lõppemisel kuulub hageja väitel tasumisele hüvitis. Kuna hageja nõuded põhinevad teineteistvälistavatel eeldustel, ei saaks neid isegi hüpoteetiliselt samaaegselt rahuldada. Kostja eeldab, et hageja korrigeerib oma nõuet vastavalt, kuna tegemist tundub olevat ilmse eksitusega. Hagejal ei ole õigust nõuda saamata jäänud tulu, sest saamata jäänud tulu ei ole lepingu p 5.5 kaitsealas. Hageja saamata jäänud tulu nõue põhineb eeldusel, et leping jäi formaalselt kehtima, sest kostja ei maksnud hagejale hüvitist. Lepingu p 5.5.2.4 sätestab tõepoolest, et „Leping loetakse lõppenuks ainult hüvitise täielikult tasumisel Äriühingule.“ Ka juhul, kui hagejal oli õigus hüvitisele ning leping jäi seetõttu kehtima, ei tähenda see siiski automaatselt, et hagejal oleks õigus nõuda saamata jäänud tulu. VÕS § 127 lg 2 järgi ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kostja on seisukohal, et lepingu p 5.5.2 ehk hüvitise tasumise väidetavat kohustust sätestava punkti eesmärgiks ei olnud ära hoida kahju, mis kaasnes hageja äritegevuse lõppemisega – ehk saamata jäänud tulu. Pooled ei vaidle, et kostjal oli õigus leping 6-kuulise etteteatamistähtaega üles öelda. Leping ei olnud tähtajaline; hageja arvestas lepingu sõlmimisel, et poolte lepinguline suhe kestab ainult senikaua, kuni pooled soovivad, et see kestaks. Lepingu eesmärgiks seega ei olnud kaitsta hagejat ärisuhte lõppemise eest ning hagejal ei olnud õigustatud ootust, et ta jätkab lepingu alusel tulu teenimist mis tahes fikseeritud perioodi 16 (27)

jooksul või ammugi lõpmatult. VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Et hagejal oleks kostja vastu kahju hüvitamise nõue, peab hageja näitama, et rikkumise puudumisel oleks ta jätkuvalt teeninud tulu. Seda hageja aga näidata ei saa – rikkumise puudumisel ehk hüvitise õigeaegsel tasumisel oleks ta lihtsalt saanud hüvitise varem kätte. Hüvitise hilisema tasumise eest kaitseb hagejat viivis. VÕS § 113 sätestab viivisemääraks 8% aastas ja hageja on sellele viivisemäärale tuginedes viivist ka nõudnud, seda alates 01.10.2019 ehk päevast, mil leping pidi korralise ülesütlemise tagajärjel lõppema. Lepingu eesmärgiks ei olnud karistada hüvitise tasumata jätmist veel 138 tuhande euroga kuus. Kostja käsitlust toetab ka lepingu p 4.5, mis näeb sõnaselgelt ette, et hagejal ei ole õigust nõuda lepingu rikkumise korral saamata jäänud tulu. Küsimust sellest, kas lepingu p 4.5 on tühine, käsitleb kostja allpool; siinkohal aga tuleb p-i 4.5 vaadata lepingu tõlgendamise instrumendina. Kuna pooled on vähemalt üritanud välistada lepingu alusel saamata jäänud tulu nõuded, siis peaks olema selge, et saamata jäänud tulu ei olnud p 5.5.2 kaitsealas. Seda argumenti ei mõjuta asjaolu, kas p 4.5 osutub lõpuks tühiseks või mitte – punktil 4.5 on poolte tahte ja lepingu kaitseala määramiseks tõenduslik tähendus ka siis, kui see formaalselt ei kehti. Et kohus üldse jõuaks p 4.5 tühisuse küsimuseni, peaks kohus kõigepealt nõustuma hagejaga, et saamata jäänud tulu oli lepingu p 5.5.2 kaitsealas, mida kostja arvates ei ole võimalik väita. Lepingu p 4.5, mis välistab saamata jäänud tulu nõuded, ei ole tühine. Lepinguga ei üritatud piirata vastutust tahtliku rikkumise eest, mida seadus niikuinii ei lubaks. Lepingus ei ole küll eraldi välja toodud, et vastutuse piirang ei kehti tahtliku rikkumise puhul, kuid seda tuleks eeldada. Õiguskirjanduses on leitud, et üldisi vastutust piiravaid kokkuleppeid ei peaks tühiseks lugema ainuüksi põhjusel, et need katavad ka võimalikke tahtlikke rikkumisi. Lähtuda tuleb ka VÕS § 29 lg-st 8, mille järgi eelistatakse lepingutingimuse tõlgendust, mille järgi tingimus on seaduslik või kehtiv. Teiseks ei ole kostjale selge, kas hageja süüdistab kostjat lepingu tahtlikus rikkumises; kui jah, siis selline süüdistus ei pea paika. Kostja väidetav rikkumine seisneb selles, et kostja ei jätkanud lepingu täitmist pärast seda, kui leping oli kostja arvates lõppenud erakorralise ülesütlemise tõttu (22.07.2019) või vähemalt korralise ülesütlemise tõttu (30.09.2019). Kostja otsus lõpetada lepingu täitmine põhines kostja arusaamal lepingu sisust; see arusaam on vaidluse all käesolevas asjas, kuid sõltumata sellest, kas kohus sellega nõustub, ei saa väita, et kostja käsitlus lepingust oleks ilmselgelt põhjendamatu või lootusetult ekslik. Ka juhul, kui kohus peaks toetama hageja tõlgendust, ei saa kostjale omistada tahtlust või rasket hooletust vastupidisest tõlgendusest lähtumisel. Kuna kostja väidetav rikkumine ei saa olla tahtlik, ei kohaldu VÕS § 106 lg 2. Kuna see ei saa olla ka raskelt hooletu, ei kohaldu VÕS § 42 lg 3 p 1. Jääb küsimus selle üle, kas saamata jäänud tulu nõude välistust võiks pidada vastutuse ebamõistlikuks piiranguks (VÕS § 106 lg 2 teine alternatiiv või VÕS § 42 lg 3 p 2) või tingimuseks, mis rikub oluliselt poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu (VÕS § 42 lg 1). Mõlemad sätted on suunatud eriliselt ebaõiglaste lepingutingimuste tühistamisele. Kumbagi ei saa kohaldada kergekäeliselt; nii on akadeemilises kirjanduses leitud, et arvestades seaduse üldist dispositiivsust, peab kokkuleppe lubamatuseks VÕS § 106 järgi olema ka etteheidetav sisuline põhjus ning vaadelda tuleks lepingut tervikuna. Kostja ei näe, milles seisneb eriline ebaõiglus, millega võiks kaasneda lepingu p 4.5 tühisus. Nagu juba öeldud, ei sisaldanud leping mingit lubadust, et kostja ei lõpeta hagejaga koostööd siis, kui kostja nii otsustab. Hageja ei saanud koostöö lõppemist takistada või ära hoida. Kuna hagejal ei olnud õigustatud ootust, et poolte suhe jätkub, ei saanud hagejal olla ka õigustatud ootust, et ta saab nõuda kostjalt suhte lõppemise korral saamata jäänud tulu. Meie vaidluses on saamata jäänud tulu nõue hagejale jaoks ei midagi muud, kui rikastumise allikas – saamata jäänud tulu eelduseks on see, et hagejal juba on juba niigi õigus saada lepingu lõppemise eest hüvitist 1,8 mln euro ulatuses. Hageja soovib lisaks sellele veel saamata jäänud tulu, mis küündib 1,6 mln euroni aastas. Hageja püüab veenda kohut, et lepingu punkt, mis viimase 1,6 mln euro suuruse nõude sõnaselgelt välistab, on hagejat ebamõistlikult kahjustav, kuigi see ei välista esimest 1,8 mln euro suurust nõuet. Sellist väidet on raske tõsiselt võtta. Sisulise ebaõigluse puudumise tõttu ei saa tõsiselt võtta ka hageja väidet, et p-le 4.5 tuginemine on antud juhul hea usu põhimõtte vastane. Hageja ei ole tõendanud saamata jäänud tulu suurust. Saamata jäänud tulu tõendamiseks esitas hageja ainsa tõendi – Deloitte’i 29.07.2020 aruande. Deloitte võtab aluseks hageja finantstulemused tegevuse algusest lepingu lõppemiseni (juuli 2019) ning ekstrapoleerib neid mõningate kohendustega tulevikku kuni märtsini 2020 (k.a). Deloitte ei ole hageja finantstulemusi 17 (27)

ise kontrollinud või näinud mis tahes algdokumente. Deloitte lihtsalt eeldab hageja esitatud andmete õigsust. Aruande teisel lehel märgib Deloitte järgmist: „Kõik raamatupidamisaruanded ja seonduv teave, mille Taxmal Limited või tema esindajad on meile töövõtu ajal esitanud, on vastu võetud ilma kontrollimata, eeldusel et need kajastavad täielikult ja õigesti äriühingu äritegevuse tingimusi ja tulemusi.“ Kohtul ei ole alust eeldada sarnaselt Deloitte’ile, et hageja tõendamata väited enda finantstulemuste kohta vastavad tõele. Asjaolu, et hageja väidetud numbrid on ümber kirjutatud Deloitte’i logoga aruandesse, ei tee neid usaldusväärsemaks. Hageja on ilmselgelt huvitatud sellest, et näidata enda tegevust võimalikult kasumlikuna, suurendades seeläbi saamata jäänud tulu nõuet; samas ei ole hagejal ka lepingu lõppemise seisuga olnud korralikku raamatupidamist või ülevaadet oma majandustulemustest. Nii juhib ka Deloitte tähelepanu, et hageja raamatupidamist peeti kassapõhiselt, mis on ebatavaline, viitab elementaarsete arvestus- ja kontrollsüsteemide puudumisele, ning mida seadus vähemalt Eestis ei võimalda. Nagu on teada, siis hagejal ei olnud isegi pangakontot, mistõttu on hageja tegelikke tulusid ja kulusid raske kui mitte võimatu tuvastada. Hageja ei ole esitanud ühtegi avalikult kättesaadavat majandusaasta aruannet ning ka Deloitte ei nimeta majandusaasta aruandeid nende kasutatud allikate hulgas. Kuna Deloitte’i andmed põhinevad hageja tõendamata väidetel oma tulude ja kulude kohta, arvutuna kassapõhiselt, siis ei ole üllatav, et neist on puudu olulise tähtsusega teave, ilma milleta ei saa hageja nõuet hinnata. Näiteks ei sisalda Deloitte’i aruanne mingeid andmeid hageja bilansi kohta – aruandes toodud kasumiaruande numbrid ei sisalda näiteks põhivara amortisatsiooni (kui hagejal üldse oli põhivara), samuti osanike laenusid ning nendelt tasutud intresse (kui hageja üldse on võtnud laene). On arusaamatu, kuidas on kujunenud näiteks palgakulude rida. Palgakuluks arvestab Deloitte vaid 26 tuhat eurot kuus. Kuna tegemist on kassapõhise numbriga, ei sisalda see tõenäoliselt palkadelt makstavaid maksusid. Sarnaseid küsimusi on ka teiste ridade kohta. Isegi eeldades, et hageja andmed tema seniste majandustulemuste kohta on tõesed, ei ole saamata jäänud tulu arvutus ikka õige. Deloitte arvutab kasumit EBITDA tasandil, s.t enne amortisatsiooni, intressikulusid ning maksusid. EBITDA ei ole saamata jäänud tulu VÕS § 128 lg 4 tähenduses. Nagu on märgitud ülal, siis hageja ei ole esitanud mingit informatsiooni selle kohta, millised amortisatsiooni-, intressi- ja maksukulud oleksid tal käsitletaval perioodil tekkinud. Kostja andmetel on Malta tulumaksumäär 35% ning ainuüksi see vähendab nõude kolmandiku võrra. Deloitte loeb püsikulude hulka sellised kululiigid, mis on selgelt muutuvkulud ning peaksid kasvama korrelatsioonis käibekasvuga – näiteks palga- ja turunduskulud, samuti juhtide koolituskulud. Deloitte usub ilma pikema selgitusega hageja väiteid, et hagejal oleks õnnestunud vähendada kulusid perioodil juuli 2019 – märts 2020 kokku 139 tuhande euro võrra, mis koosneb personalikuludest summas 50 tuhat eurot ning turunduskuludest summas 88 tuhat eurot. Need väited on vastuolus hageja plaaniga käivet kasvatada, mis oleks tinginud hoopis kulude kasvu. Deloitte’i lõppnumber (ning hageja nõue) on aritmeetiline keskmine „optimeeritud“ ning „optimeerimata“ kulustsenaariumi vahel. Seega on Deloitte saamata jäänud tulu prognoosile liitnud 50% hageja väidetud tulevikusäästust (139 / 2 = 69,5 tuhat eurot). Ilma selleta oleks saamata jäänud tulu nõue 1 088 000 eurot. Kokkuvõttes on hageja saamata jäänud tulu nõude kohta rohkem küsimusi, kui vastuseid. Kui hageja sooviks tõsimeeli kaitsta kohtus saamata jäänud tulu nõuet suuruses üle miljoni euro (ja, arvestades hageja lubadust nõuet edaspidi suurendada, siis mitu miljonit eurot), oleks hageja pidanud alustama majandusaasta aruannete koostamisest ja auditeerimisest, ilma milleta ei saa isegi umbkaudselt hinnata hageja majandustulemusi ning potentsiaalset saamata jäänud tulu. Hagejal ei ole õigust nõuda koostöölepingu alusel 256 757,75 euro üleandmist. Lepingu kehtivuse perioodil ei olnud hagejal pangakontot ning seetõttu maksis kostja hageja arveid kolmandate isikute kontodele, eelkõige Central Garage Limited kontole. Neljal korral tasus kostja hageja arveid V. L.i isiklikule kontole LHV pangas: €129 794,18 (arve nr 3 06.07.2018), makstud 03.07.2018 ning 26.06.2018; €42 506,38 (arve nr 12 06.09.2018), makstud 07.09.2018; €41 316,89 (arve nr 14 26.09.2018), makstud 28.09.2018; €43 140,30 (arve nr 15 01.10.2018), makstud 02.10.2018. Hageja on selliseid makseid aktsepteerinud lepingu kohase täitmisena. Viimase kahe arve osas on hageja ise kinnitanud, et need on tasutud. Seega saaks rääkida ainult esimesest kahest arvest. Korraldus tasuda arveid V. L.i isiklikule kontole tuli V. L.ilt endalt, kes oli tol ajal hageja juhatuse liige. Arvete tasumist puudutav suhtlus toimus alates 2018. a juulist V. L.i ning kostja raamatupidaja S. P. vahel Slack’i sõnumirakenduses. Suhtlusest nähtub järgnev. Esimene kontakt V. L.i ja S. P. vahel toimus 12.07.2018, kus V. L. kinnitas, et viimased kaks makset (s.t arve nr 3 tasumine kahes osas 26.06.2018 ning 03.07.2018) on tulnud tema isiklikule 18 (27)

kontole, kuid varsti saab hageja avatud ka enda pangakonto. 06.09.2018 esitas hageja kostjale arve nr 12 summas 42 506,38 eurot ning järgmisel päeval kirjutas V. L. kostjale, et see tuleks kanda tema isiklikule kontole LHV-s. Kostja tasus arve vastavalt V. L.i juhisele 07.09.2018. 26.09.2018 esitas hageja kostjale arve nr 14 summas 41 316,89 eurot ning samal päeval kirjutas V. L. kostjale, et see tuleks kanda tema isiklikule kontole LHV-s. Järgmisel päeval tundis V. L. huvi, kas arve tasuti „malta kontole“ ehk Central Garage Limited kontole või tema isiklikule kontole, ning S. P. kinnitas, et arve tasuti isiklikule kontole. Kostja tasus arve vastavalt V. L.i juhisele 28.09.2018. 01.10.2018 esitas hageja kostjale arve nr 15 summas 43 140,30 eurot ning samal päeval kirjutas V. L. kostjale, et ka see summa tuleks kanda ta isiklikule kontole. Kostja tasus arve vastavalt V. L.i juhisele 02.10.2018. 10.10.2018 küsis S. P., miks pole hagejal enda pangakontot ja kurtis, et tasumise korralduse edastamine Slacki teel ei ole efektiivne. V. L. vastas, et oma pangakonto saamine on osutunud keeruliseks, kuid see on töös. Seega on kostja täitnud ülaltoodud arvetest tulenevaid kohustusi korrektselt ja vastavalt hageja juhistele. Hagejal ei ole õigust nõuda kohtueelsete kulude hüvitamist. Hageja kohtueelsete õigusabikulude saatus sõltub hageja muudest nõuetest ning kostja ei vaidle põhimõtteliselt vastu sellele, et õigusabikulude nõuet saaks rahuldada proportsionaalselt põhinõudega. Kuna hageja põhinõue aga rahuldamisele ei kuulu, siis tuleks rahuldamata jätta ka kohtueelsete õigusabikulude nõue. Y. C. juhtum ei olnud ainus; hageja tegeles süsteemse eraviisilise jälitustegevusega. Hageja on süsteemselt valetanud kostjale ja kohtule selle kohta, kas ja millises ulatuses on hageja kasutanud Bolti platvormi eraviisilise jälitustegevuse tarbeks. 26.07.2019 kirjas väitis hageja, et „Episood seoses pr Y. C.’ga, mis on kirjeldatud ülesütlemise teates, ei põhine õigel faktilisel baasil ning on ekslik. Ei ole esitatud mingeid tõendeid, et tõendada süüdistusi. TaxMal on alati rangelt järginud Privaatsuspoliitikat ning austanud klientide isikuandmeid. TaxMal saab kinnitada, et pr Y. C. isiklikku kontot ei ole kunagi kasutatud, et jälgida tema liikumist“. See vale on tänaseks ümber lükatud – hageja enam ei eita, et jälgis Y. C. liikumist. Küll aga jätkas hageja valetamist selles osas, et Y. C. juhtum oli isoleeritud intsident, mida õigustasid erakorralised asjaolud. Hagiavalduse üks punktidest on pealkirjastatud „Hageja töötaja vaatas ühel korral ühe hageja töötaja ühte sõitu“. Ka oma 18.03.2021 seisukoha p-s 2.10 väidab hageja, et „Y. C. ühe sõidu andmete vaatamine oli hädavajalik hageja vara ja tegevuse ning klientide isikuandmete ja turvalisuse tagamiseks“ (kostja rõhuasetus). Hageja kinnitusel ei olnud Y. C. juhtum käsitletav lepingu olulise rikkumisena, sest „Hageja on isikuandmete nõuete täitmisesse suhtunud tõsiselt, mida kinnitab ka tõsiasi, et alates 2017 aprillist kuni lepingu lõpetamiseni 2019 juulikuus ei heitnud kostja kordagi hagejale ette isikuandmetega hooletut ümberkäimist või töötlemise reeglite rikkumist“. Samas punktis rõhutab hageja, et „Hageja vaatas ühe sõidu andmeid ja rääkis sellest kohe oma töötajaga ... Hageja kasutas andmeid üksnes ühe konkreetse olukorra kontrollimiseks.“ Tegelikkuses ei piirdunud hageja tegevus sugugi ühe sõidu vaatamisega „ühe konkreetse olukorra kontrollimiseks“. Et kontrollida hageja väiteid, analüüsis kostja oma platvormi logisid, mille kohta on kostja tehnilise toe insener M. P. koostanud aruande. Aruandest selguvad järgmised asjaolud: hageja esindaja L. C., kes vaatas ka Y. C. sõidu andmeid, omas perioodil 08.02.2019-22.07.2019 ligipääsu Bolt’i platvormile (kasutajatunnus xxxx); 31.05.2019 vaatas L. C. kasutaja Y. C. kahte sõitu (ühe sõidu vaatamise osas vaidlus puudub, kuid nüüd selgus, et tegelikult vaatas hageja kahte sõitu); vahemikus 27.06.201928.06.2019 vaatas L. C. järjest järgmiste Bolti klientide profiile (alltoodud järjekorras, mõningaid neist korduvalt): V. L., K. M., Y. C., V. P., K. L., S. T., M. M., L. S. ning L. P.. Profiilid sisaldavad klientide isikuandmeid (telefoninumber, kasutaja seadme mudel ja identifitseerimistunnus, kliendi poolt ja kliendi kohta jäetud kommentaarid); vahemikus 27.06.2019-29.06.2019 vaatas L. C. sõiduandmeid (sh algkoht ja sihtkoht) ülal loetletud klientide poolt tehtud 13 sõidu kohta. Need sõidud leidsid aset nii tööajal kui töövälisel ajal ja öösel ning nädalavahetusel, nii Maltal kui Eestis (nt K. M.i 11.06.2019 sõit kl 03:35 öösel, K. L.i 15.06.2019 sõit 04:24 öösel Eestis, L. P. sõit laupäeval 18.05.2019 kl 19:42 õhtul). Ülal nimetatud isikud on kõik hageja endised töötajad. V. L. on hageja endine juhatuse liige; K. M. on hageja endine töötaja, kelle kohta hageja kirjutab hagiavalduse p-s 2.4, et tal olid „V. L.iga lähedased isiklikud suhted“. Teised isikud olid 2019. a juunis hageja olemasolevad või endised töötajad, mis nähtub hageja 23.05.2019 kirjast kostjale, kus hageja nimetab kõiki loetletud isikuid oma praeguste ja endiste töötajatena. Kostja süsteemi logid 19 (27)

näitavad, et hageja jälgis varjatult oma eks-töötajate ja olemasolevate töötajate liikumisi ning kontrollis, kust ja kuhu nad sõitsid Bolti klientidena perioodil mai lõpust juuni lõpuni ehk vahetult pärast konflikti tekkimist hageja ja V. L.i vahel. Kostja ei tea, kuidas hageja saadud andmeid kasutas ja milliseid järeldusi oma eks-töötajate ja olemasolevate töötajate liikumistest tegi. Küll aga ei ole mingit kahtlust, et eks-töötajate liikumise jälgimine leidis aset hageja ja V. L.i konflikti raames. Hageja on korduvalt avanud ka V. L.i ja K. M.i sõitude andmeid (sh öised sõidud); samal päeval V. L.i ja K. M.i sõitude vaatamisega vaatas hageja järjest ka teiste eks-töötajate ja olemasolevate töötajate sõitusid – järelikult oli tegemist ühe ja sama andmete kogumise episoodiga. Hageja on ka ise kohtule selgitanud, et Y. C. sõitu soovis ta vaadata selleks, et „tuvastada Y. C. töölepingu rikkumine ja koguda tõendeid tema vastu nõuete esitamiseks“. Pole kahtlust, et ka teiste töötajate isikuandmete abil lootis hageja koguda tõendeid nende vastu või V. L.i vastu. Hageja täiendab ülesütlemise aluseid. 22.07.2019 erakorralise ülesütlemise avalduse esitamisel ei teadnud kostja, et hageja kasutas kostja platvormi oma töötajate süsteemseks jälgimiseks. Kostjale oli teada ainult Y. C. juhtum ning seda põhjusel, et hageja kutsus Y. C. tema erasõidu asjus vaibale ning lasi ta lahti, millest Y. C. informeeris kostjat. Kostja pidas ainuüksi seda juhtumit piisavalt tõsiseks, et öelda leping erakorraliselt üles. Kuna leping lõppes 22.07.2019 ning samast päevast alates ei olnud hagejal enam ligipääsu Bolti platvormile, ei pidanud kostja vajalikuks kontrollida seda, kas hageja võis vaadata ebaseaduslikult veel kellegi andmeid. Ka käesolevas kohtumenetluses on hageja järjekindlalt kinnitanud, et vaatas ainult „ühe töötaja ühte tööajal tehtud sõitu“. Kostja ei pidanud koheselt vajalikuks analüüsida süsteemi logisid selleks, et kontrollida, kas hageja võib selles osas valetada. Kostja analüüsis neid nüüd vaid igaks juhuks kohtuistungiks ettevalmistamise käigus. Ilmnenud lepingu ulatuslik rikkumine annab vaieldamatu aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks p 5.4 alusel. Hageja töötajate andmete süsteemse vaatamise puhul ei kehti ükski argument, millega hageja püüdis õigustada Y. C. andmete vaatamist, mh: andmesubjektide näol oli enamasti tegemist ekstöötajatega, kellel puudus andmete vaatamise ajal (27-28.06) töösuhe hagejaga, mistõttu ei saa hageja enam väita, et nende andmete vaatamine aitas tõkestada töölepingu rikkumist; vaadatud sõidud ei toimunud töötajal ning hõlmasid ka öösiti ja nädalavahetusel tehtud ja seega selgelt isiklikke sõite, isegi ühte Eestis toimunud sõitu; rikkumist ei saa pidada mahult ebaoluliseks, sest see puudutas mitmeid andmesubjekte ja paljusid sõite; hageja ei informeerinud andmesubjekte nende andmete vaatamisest ega taganud nendele vastuväidete esitamise õigust, mis neil GDRP-i kohaselt oli (vt allpool). Eks-töötajate andmete vaatamine toimus enne erakorralist ülesütlemist, s.t 2019. a juunis (erakorralise ülesütlemise kuupäevaks oli 22.07.2019). Kostja tugineb lepingu erakorralisel ülesütlemisel seega ka sellele, et hageja rikkus lepingut oma ülal loetletud eks-töötajate ja olemasolevate töötajate sõitude andmete töötlemisega vastuolus privaatsuspoliitikaga ning seadusega. Kostja juhib tähelepanu ka sellele, et hageja hinnangul kehtib leping tänaseni, sest lepingu p 5.5.2.4 järgi ei lõpe leping enne hüvitise tasumist. Kuigi kostja sellise käsitlusega ei nõustu, siis juhuks, kui kohus peaks hagejaga selles osas nõustuma, peaks kostjal olema ka tänaseni võimalik leping p 5.4 alusel erakorraliselt üles öelda ning vabaneda seni täitmata hüvitise tasumise kohustusest, kui erakorralise ülesütlemise alused on olemas ning erakorraliseks ülesütlemiseks ei ole möödunud mõistlik aeg rikkumise avastamisest. Kostja avastas rikkumise alles nüüd ning ei pidanud seda varem avastama, sest ka hageja ise kinnitas järjekindlalt, et vaatas ainult ühte sõitu. Seega saab kostja lepingu jätkuvalt üles öelda ning käesolevaga ütleb selle üles (juhul, kui see ei ole kohtu hinnangul veel lõppenud). II.

Kohtuotsuse põhjendav osa

Hageja nõue tuvastada, et pooltevaheline koostööleping ei lõppenud erakorralise ülesütlemisega

Kohus kohaldab pooltevahelisele võlasuhtele koostöölepingut ja tulenevalt koostöölepingu punktist 5.8 Eesti õigust (I kd, tl 18, p 5.8, I kd, tl 126, p 5.8).

hageja rikkus oma tegevusega koostöölepingust tulenevaid kohustusi või tegutses ebaseaduslikult. Kohus annab eraldi hinnangu lepingurikkumise esinemise ja tegevuse ebaseaduslikkuse osas.

23 (27)

Koostöölepingu lõppemine erakorralise ülesütlemisega koostöölepingu punkti 5.4 alusel välistab tulenevalt koostöölepingu punktist 5.5.2 kompensatsiooni maksmise. Koostöölepingu punkt 5.5.2 kohaselt on kompensatsiooni maksmise eelduseks see, et lepingut ei lõpetatud viivitamata vastavalt punktile 5.4 (I kd, tl-d 17, 18, 125, p-d 5.4, 5.5.2). Koostöölepingus puuduvad kokkulepped, mille kohaselt peab kostja maksma kompensatsiooni lepingu erakorralise ülesütlemise korral. Kuivõrd kostja ütles koostöölepingu kehtivalt üles erakorraliselt, puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt kompensatsiooni 1 832 460,80 eurot tasumist. Kohus jätab hagiavalduse nimetatud nõudes rahuldamata. Kuivõrd hagejal puudus kostja vastu kompensatsiooni 1 832 460,80 eurot tasumise nõue, ei saa hageja nõuda kostjalt ka viivise tasumist. Kohus jätab hagiavalduse kompensatsioonilt 1 832 460,80 eurot arvestatava viivise tasumise nõuetes rahuldamata. Hageja 1 157 000 euro ja 547 000 euro tasumise nõuded kostja vastu

25 (27)

Hageja 256 757,75 euro tasumise nõue kostja vastu

nähtuvalt on V. L. avaldanud: „Sulle peaks täna üks arve laekuma. Selle võib ka minu xxxx kanda. Meil väike probleem selle teise kontoga hetkel“ (II kd, tl 29). Kohus leiab, et arve väljastamise aega 02.10.2019 ja V. L.i ja kostja suhtlemise aega 01.10.2019 ning arve tasumise aega 02.10.2019 arvestades on ilmne, et V. L. andis korralduse 02.10.2018 arve tasumise kohta. Seetõttu on kostja järginud arve tasumisel V. L.i korraldust. Kostja on tõendanud, et ei tasunud arveid omaalgatuslikult V. L.i arveldusarvele, vaid tegi seda hageja esindaja V. L.i korraldusel. Seega järgis kostja arvete tasumisel hageja juhiseid. Kohus arvestab pooltevahelise praktikaga, mille kohaselt ei toimunud arvete tasumine hageja arveldusarvele, vaid kolmandate isikute arveldusarvetele. V. L.i ja kostja töötaja vahel Slack-suhtlusrakenduses 10.10.2018 peetud vestlusest nähtub muuhulgas, et pooltevaheliseks praktikaks oli suhtluskeskkonnas info edastamine, kuhu arved tasuda (II kd, tl 29). Seejuures ei pidanud ka 06.07.2018, 06.09.2018, 26.09.2018 ja 01.10.2018 arvete tasumine toimuma hageja arveldusarvele, vaid kolmanda isiku arveldusarvele. V. L.i korraldused tasuda arved tema isiklikule arveldusarvele ei hälbinud seega senisest pooltevahelisest praktikast ning kostjal puudus alus keelduda hageja esindaja korralduse täitmisest. Seetõttu tuleb tasu maksmise kohustus lugeda kostja poolt kohaselt täidetuks. Kostja ei ole rikkunud lepingut ega jätnud kokkulepitud tasusid hagejale maksmata. Kuivõrd kostja on tasu maksmise kohustused kohaselt täitnud, on tasu 256 757,75 eurot maksmise kohustus täitmise tõttu lõppenud ning hagejal puudub õigus nõuda kohustuse uuesti täitmist. Kohus jätab hagiavalduse nimetatud nõudes rahuldamata. Kuivõrd hagejal puudub kostja vastu tasu 256 757,75 eurot maksmise nõue, ei saa hageja nõuda kostjalt ka viivise tasumist. Kohus jätab hagiavalduse saamata tasult 256 757,75 eurot arvestatava viivise tasumise nõuetes rahuldamata.

Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik

27 (27)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.