T. Õ. (Õ. ) hagi xxxxxxxxxxxxxxxxxxx vastu saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu nõudes
Tsiviilasja hind
1588 eurot 48 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja T. Õ. (isikukood xxxxxxxxxxx), e-post [email protected] Kostja xxxxxxxxxxxxxxxxxxx (registrikood xxxxxxxx), lepinguline esindaja Rain Korjus, e-post [email protected]
Asja läbivaatamise aeg
Kirjalik menetlus, lõplike seisukohtade esitamise tähtaeg 9. september 2021
RESOLUTSIOON
Jätta T. Õ. hagi xxxxxxxxxxxxxxxxxxx vastu rahuldamata. Jätta menetluskulud T. Õ. kanda. Määrata xxxxxxxxxxxxxxxxxxx menetluskulude suuruseks 225 eurot. Mõista T. Õ. xxxxxxxxxxxxxxxxxxx kasuks välja 225 euro suurune menetluskulu. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb T. Õ. tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast
2-21-8481 menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.T. Õ. (hageja) esitas 26. mail 2021 xxxxxxxxxxxxxxxxxxx (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 1588 euro 48 sendi suuruse saamata jäänud töö- ja puhkusetasu. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja ajavahemikus 10. maist 2019 kuni 1. veebruarini 2021 kostja juures juhataja-klienditeenindaja ametikohal xxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Töölepingus oli brutotunnitasuks märgitud 3,80 eurot, aga suuline kokkulepe oli juba töövestlusel, et brutotunnitasu saab tegelikult olema 5,50 eurot ja vahe kantakse autokompensatsioonina hageja kontole. Kostja ise pakkus enne töölepingu sõlmimist hagejale, et osa töötasu makstakse autokompensatsioonina ja töölepingusse märgitakse väiksem töötasu. Hageja kasutas tööl käimiseks isiklikku sõiduautot. Kostja väidetel oli selline kokkulepe hagejale kasulik, kuna hageja pidi nii saama rohkem raha kätte. Alates 2020. a oktoobrist pidi hageja tegema tööd ka Võrus asuvas xxxxxxxxxxxx ja seal oli brutotunnitasu suulise kokkuleppe kohaselt 6 eurot. Tööaja arvestust peeti mõlemas kaupluses töötatud tundide kohta eraldi. Kuigi hageja soovis suulise kokkuleppe töölepingus kirjalikult sätestada, ei sõlminud kostja temaga töölepingu muutmise kokkulepet. Kostja on jätnud hagejale osa töötasust ja puhkusetasust välja maksmata, sest ületunnitöö ja riigipühade ajal töötamise eest makstud tasu ning puhkusetasu maksti hagejale sellise arvestuse alusel, et brutotunnitasu on 3,80 eurot. Seoses eelnevaga on kostja maksnud hagejale 1046 eurot 48 senti vähem töötasu ja 542 eurot vähem puhkusetasu. Vastuseks kostja vastusele märkis hageja, et kuigi kostja väidab, et tema töötajal xxxxxxxxxxxx ei ole õigust leppida kokku töötasu suurust, oli xxxxxxxxx ja hageja kirjavahetus kooskõlastatud juhatusega, sest juhatuse liikmed olid lisatud kirjavahetuse koopia saajate hulka. Samuti väitis xxxxxxxx hagejale suuliselt, et kui temaga on midagi kokku lepitud, siis see ka kehtib. Samasuguseid kokkuleppeid on sõlmitud ka teiste kostja töötajatega. Kostja ei selgita töötajatele, et kui nad lepivad kokku, et saavad osa palgast autokompensatsioonina, kaotavad töötajad haigushüvitises, puhkusekompensatsioonis, kogumispensioni maksetes, töötuskindlustusmaksetes ning riigipühade ajal töötamise ja ületunnitöö eest makstavas tasus. Hagejale ei ole räägitud, et talle makstakse sõiduauto kasutamise kompensatsiooni seetõttu, et tema elukoht asub ca 15 km kaugusel xxxxxxxxxxxxxxxxxx ja sobivat ühistransporti ei ole. Hagejale ei ole selgitatud, mida tähendab “töötaja kohta tehtav kogukulu”. Tööandja kulutused ei puuduta töötajat. Hageja pöördus saamata jäänud töö- ja puhkusetasu nõudega töövaidluskomisjoni, kuid töövaidluskomisjon jättis 29. aprilli 2021. a otsusega hageja nõude rahuldamata.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja väidete kohaselt on ta hagejale iga kuu maksnud töölepingus kokkulepitud tunnitasu ja see on olnud aluseks ka hagejale ületunnitöö ja pühade ajal töötatud aja eest tasumisel. Samuti on kostja maksnud hagejale lisatasu, arvestades hageja juhitud kaupluse tulu ning arvestanud lisatasu ka ületunnitöö ja pühade ajal töötatud aja eest tasu maksmisel. Kuna hageja elukoht asus töökohast ca 15 km kaugusel ja töötaja ei oleks ühistranspordiga jõudnud tööaja alguseks töökohta, siis leppisid pooled kokku, et kostja hüvitab hagejale isikliku sõiduauto kasutamise tööle sõitmiseks. Selline kokkulepe on hageja ja kostja vahel olnud alates hageja tööle asumisest ja hageja on sellest kokkuleppest tulenevalt esitanud iga kuu kostjale
2-21-8481 sõidupäevikuid. Hagejal ei ole kogu töötamise ajal olnud kostjale autokompensatsiooni maksmise kohta mingeid pretensioone. Seega jääb kostjale arusaamatuks, miks hageja rohkem kui poolteist aastat pärast hüvitise maksmise alustamist leiab, et isikliku sõiduauto kasutamise hüvitamise kokkulepe ei kehti ning tema esitatud sõidupäevikute alusel makstud isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis on hoopis töötasu. Hageja on väitnud, et hageja tegelik kokkulepitud tunnitasu oli 5,50 eurot tunnis ja et alates oktoobrist 2020 oli see 6 eurot tunnis. Hageja on esitanud oma nõuete tõendamiseks kirjavahetuse kostja töötaja xxxxxxxxx. Hageja esitatud kirjavahetuses on aga juttu kogukulust, mida kostja hageja kohta arvestas. Kuna kauplusest saadav tulu on piiratud, siis peab kostja iga töötaja kohta sellist kogukulu arvestust. Tööandja jaoks kuulub töötaja kogukulu hulka mh isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis, aga see hüvitis ei ole töötasu. xxxxxxxx töötab kostja piirkondliku juhina ja tema ei saa kehtestada töötasude ja hüvitiste maksmise reegleid ega sõlmida palgakokkuleppeid. xxxxxxxx korraldab ja vahendab üksnes hageja ja kostja juhatuse vahelist suhtlust, jälgib kaupluste ja töötajatega seotud kulusid (sh tunnitasu, lisatasu ja isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist) ning kaupluste tulusid. Ka saamata jäänud puhkusetasu nõudes tugineb hageja väidetavalt valesti arvestatud tunnitasule. Kuna kostja on maksnud hagejale tunnitasu korrektselt ja vastavalt lepingule ning sellise tasu järgi on arvestatud ka puhkusetasu, siis ei ole hagejal jäänud saamata ka puhkusetasu.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3.Kohus, tutvunud asja kõigi materjalide ja poolte seisukohtadega ning hinnanud poolte esitatud tõendeid, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1).
5.Hageja nõuab kostjalt töötasu ja puhkusetasu, mida ta enda sõnul sai vähem, võrreldes sellega, mida ta oleks pidanud saama kostjaga sõlmitud tegeliku töötasukokkuleppe järgi. Hageja väidab, et tema ja tööandja vaheline kokkulepe töölepingu sõlmimisel oli see, et tema brutotöötasu saab olema 5,50 eurot tunnis. Samuti väidab hageja, et alates 2020. a oktoobrist pidi hageja brutotöötasu olema 6 eurot tunnis. Töötaja väitel maksti talle osa töötasust autokompensatsioonina. Tööandja töötaja seisukohaga ei nõustu. Tema väitel leppisid pooled lisaks töötasule kokku, et tööandja hüvitab töötajale isikliku sõiduauto kasutamise. Kohtu arvates võib hageja väiteid mõista kahel viisil. Esiteks väidab hageja, et tema tegelik kokkulepitud töötasu pidanuks olema suurem kui see, mis nähtub töölepingust. Teiseks võib hageja väiteid mõista ka nii, et tema arvates pidanuks tööandja võtma ületunnitöö ja pühade ajal töötamise eest makstud tasu ning puhkusetasu arvutamisel arvesse lisaks töölepingus märgitud töötasule ka isikliku auto kasutamise kompensatsiooni.
6.Hageja nõude aluseks on TLS § 28 lg 2 p 2, mille kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töö eest tasu kokkulepitud tingimustel. Samuti on hageja nõude aluseks TLS § 44 lg 7, mille kohaselt maksab tööandja ületunnitöö hüvitamisel rahas töötajale 1,5-kordset töötasu,
2-21-8481 ja TLS § 45 lg 2, mis näeb ette, et kui tööaeg langeb riigipühale, maksab tööandja töö eest 2kordset töötasu. TLS § 70 lg 1 näeb ette, et töötajal on õigus saada TLS § 29 lg-s 8 sätestatud korras (ehk siis keskmise töötasu alusel) arvutatud puhkusetasu. Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrusega nr 91. Viidatud määruse § 2 lg 1 kohaselt võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud summad ja sama paragrahvi teise lõike esimese lause kohaselt arvutatakse keskmine töötasu selle arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud ja sissenõutavaks muutunud töötasust.
7.Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 10. mail 2019 töölepingu, mille kohaselt asus töötaja tööandja juurde tööle kaupluse juhataja-klienditeenindajana. Seda asjaolu tõendavad ka asjas tõendina esitatud tööleping nr 3413 (tl 44) ja hageja ametijuhend (tl 43). Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kõnealune tööleping lõppes 1. veebruaril 2021. See nähtub ka hageja töölepingu lõpetamise avaldusest (tl 45).
8.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja pidi maksma hagejale brutotöötasu sellises suuruses, nagu see on ette nähtud töölepingus ehk 3,8 eurot tunnis, või oli poolte vahel kokkulepe, et kostja maksab hagejale alguses 5,5 euro suurust ja hiljem 6 euro suurust brutotöötasu. Hageja nõuded on tingitud sellest, et tema arvates pidanuks kostja arvutama nii ületunnitöötasu kui ka riigipühade ajal töötatud aja eest makstava tasu, samuti puhkusetasu tegelikult kokkulepitud brutotöötasu järgi, aga kostja arvutas neid töölepingus kirjas oleva töötasu järgi.
9.Hageja on väitnud nii seda, et tal oli juba alates töölepingu sõlmimisest kokkulepe, et kostja maksab talle brutotunnitasu 5,5 eurot tunnis kui ka seda, et töölepingus märgitust suurem tasu lepiti hiljem eraldi kokku. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 6.1 järgi (tl 44 pöördel) oli hageja brutotöötasu 3,80 eurot tunnis, Seega pidanuks hageja tõendama, et tegelik tunnitasukokkulepe oli teistsugune kui töölepingu järgi.
10.TLS § 4 lg 1 kohaselt kohaldatakse töölepingu sõlmimisele ka võlaõigusseaduses sätestatut. TLS §-st 12 tulenevalt saab töötasu kokkulepet muuta vaid poolte kokkuleppel. Töölepingu muutmise kokkulepe on oma olemuselt leping. Võlaõigusseaduse § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Eeltoodust tulenevalt peab selleks, et lugeda hageja brutotöötasu suuruseks vastavalt 5,5 ja 6 eurot tunnis, olema poolte vahel selline kokkulepe. Kuna töölepingust sellist kokkulepet ei nähtu, tuleb kindlaks teha, kas poolte vahel võib olla muul viisil kokku lepitud suurem töötasu, kui see nähtub töölepingust.
11.Igasuguse kokkuleppe sõlmimine eeldab vastastikuste tahteavalduste vahetamist. Tahteavalduste tegemist, kehtivaks muutumist ja tõlgendamist reguleerivad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 67-75. TsÜS § 67 lg 1 kohaselt on tahteavaldus niisugune tahteväljendus, mis on suunatud mingi õigusliku tagajärje kaasatoomisele. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse üldjuhul teha mistahes viisil, sh suuliselt.
12.Hageja on tõendina esitanud e-kirjavahetuse xxxxxxxxx (tl 2-5), millest hageja arvates nähtub eelnimetatud tasukokkulepete olemasolu. 29. detsembril 2020 on xxxxxxxx hagejale saadetud e-kirjas märkinud, et „Hetkel oleme kokku leppinud vastavalt 5,50 eurot Väimela ja 6 eurot Nooruse brutotund koos sõiduga“ (tl 2). TsÜS § 75 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui
2-21-8481 tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Eeltoodu tähendab, et selleks, et teha kindlaks, kas kostja töötaja xxxxxxxx on ka tegelikult väljendanud tahet maksta hagejale vastavalt 5,5 ja 6 euro suurust brutotunnitasu, tuleb kõigepealt teha kindlaks, milline oli seejuures tema tahe.
13.Kohtu arvates ei tulene eelnimetatud e-kirjast, et xxxxxxxx oleks soovinud leppida hagejaga kokku töölepinguga võrreldes suurema töötasu, vaid selles kirjas selgitab xxxxxxxx hagejale, et 5,5 ja 6 eurot on kogusumma, mida kostja saab kokku kulutada hagejale töötasu maksmisele ja muude hüvede andmisele ja et see summa sisaldab nii töötasu kui ka hagejale makstavat isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist („brutotund koos sõiduga“). Hageja 31. detsembri 2020. a e-kirjast (tl 4) nähtub, et tegelikult on ka hageja ise mõistnud kostja töötaja saadetud e-kirja just selliselt, kuna selles e-kirjas kirjutab hageja: „Kirjas oli, et saame rääkida netotund 6,90 koos sõiduga, sellega oleksin nõus“.
14.Eelviidatud tõlgendus vastab kohtu arvates ka mõistliku isiku arusaamisele sellest, mida võis kostja töötaja e-kirjaga väljendada. Hagejaga sarnane mõistlik isik ei saanud eelviidatud e-kirjast järeldada, et ta on kostjaga sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt on tema brutotunnitasu (kas siis tagasiulatuvalt või edaspidi) 5,5 ja 6 eurot. Kohtu arvates on eluliselt usutav kostja selgitus, et väikeses äriühingus peab tööandja iga töötaja kohta pidama kogukulu arvestust ja et sellise kogukulu hulka kuulub nii töötasu ja lisatasu kui ka isikliku sõiduauto kasutamise kompensatsioon. Iseenesest on õige hageja väide, et töösuhet reguleerivad õigusaktid ei näe ette sellist mõistet nagu kogukulu, kuid tegu on majandusliku mõistega, mida kostja võib ja isegi peab kasutama, selleks, et tema majandustegevus oleks jätkusuutlik. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja esitatud e-kirjavahetus ei tõenda, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud mingi kokkulepe, mille kohaselt oli hageja brutotunnitasu vastavalt 5,5 ja 6 eurot. Vastupidi, hageja enda esitatud palgateatistest (tl 6-18) nähtub, et hageja brutotunnitasu on kogu aeg olnud 3,8 eurot.
15.Kostja on tuginenud ka sellele, et isegi kui xxxxxxxx oleks sõlminud hagejaga eraldi töötasukokkuleppe, ei oleks see kehtiv, kuna xxxxxxxxx ei olnud õigust kostjat selliste tehingute tegemisel esindada. Hageja seevastu leiab, et kostja juhatus pidi xxxxxxxxx sõlmitud kokkuleppest teadma, kuna juhatuse liikmed olid lisatud e-kirja koopiasaajate hulka. Kuna kohus tuvastas eelnevalt, et xxxxxxxxx e-kirjas väljendatu ei olnud töötasukokkulepe, siis ei pea kohus menetlusökonoomiast tulenevalt vajalikuks analüüsida, kas xxxxxxxxx oli õigus kostja nimel palgakokkuleppeid sõlmida.
16.Kohtu arvates võib hageja esitatud asjaoludest välja lugeda ka seda, et hageja arvates oli poolte vahel sõlmitud niisugune kokkulepe, et osaliselt makstakse hagejale töötasu asemel autokompensatsiooni. Hageja on allkirjastanud ja esitanud kostjale sõidupäevikud (tl 48-55) ning nendes on sõidupäeviku pidamise põhjuseks märgitud sobiva bussiühenduse puudumine. Hageja on hagiavalduses ise kinnitanud, et ta kasutas isiklikku autot tööl käimiseks.
17.Kostja on tõenditena esitanud hageja 2019. a mai, juuni, juuli, oktoobri, novembri ja detsembri ning 2020. a jaanuari, veebruari, aprilli, mai, juuni, augusti, novembri ja detsembri sõidupäevikud (tl 49-55), millest saab järeldada, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud TLS § 29 lg 4 kohane kokkulepe hagejale lisahüve andmiseks. Sama nähtub ka kostja tehtud sõiduauto kasutamise kompensatsiooni väljamaksetest hagejale (hageja pangaväljavõte, tl 21).
18.Hageja väite, et isikliku auto kasutamise kompensatsioon pidi tegelikult olema töötasu, lükkab ümber ka see, et kogu töölepingu kehtivuse ajal ei ole töötaja tööandjale väljendanud, et talle on töötasu makstud vähem, kui ta oleks pidanud saama. Hageja esitatud e-kirjad kinnitavad pigem seda, et hageja pidi mõistma, et ta saab tööandjalt nii töötasu kui ka isikliku
2-21-8481 auto kasutamise kompensatsiooni. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjas tõendatud, et hageja ja kostja oleksid isikliku auto kasutamise kompensatsiooni maksmise kokkuleppega varjanud tegelikku töötasukokkulepet.
19.Hageja on esitanud tõendina ka 2020. a oktoobrikuu sõidupäeviku (tl 63) ja väidab, et sellesse sõidupäevikusse on lisatud 292 kilomeetrit kostja käsul ja et tegelikult ta Tartus käinud ei ole. Kohus märgib, et eelnimetatud sõidupäevik ei kinnita samuti hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid ehk seda, et tegelik töötasukokkulepe oleks olnud teistsugune kui töölepingus märgitud. Kui hageja on sõidupäevikus näidanud sõite, mida tegelikult ei ole olnud, võib see tähendada, et kostja on maksnud hagejale sõitude eest, mida ei ole toimunud, mh võib see kujutada endast maksuõiguslikku rikkumist. Kuid eelnev ei tähenda, et kostja pidanuks ületunnitöö ja pühade ajal töötamise tasustamisel ning puhkusetasu maksmisel võtma arvesse ka autokompensatsiooni. Nagu eespool märgitud, võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse vaid töötasuna teenitud summasid (vt otsuse p 6).
20.Hageja on tõendina esitanud ka kõneregistri väljavõtte (tl 66), millest nähtub, et hageja on veebruaris helistanud kostja juhatuse liikmele ja et kostja juhatuse liige on helistanud hagejale. Sellest väljavõttest ei ole aga võimalik järeldada ei seda, millise aasta veebruariga on tegemist ega ka seda, mis põhjusel väidetavad kõned toimusid. Hageja väidab, et kostja juhatuse liige üritas hagejat veenda, et ta ei pöörduks töövaidluskomisjoni ja pakkus kokkulepet. Eeltoodud asjaolu näitab kohtu arvates üksnes seda, et poolte vahel oli vaidlus. Vaidluse vältimiseks kokkuleppe pakkumine ei ole kostjale aga etteheidetav.
21.Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja vahel oli kokkulepe, et hageja brutotöötasu oleks olnud vastavalt 5,5 eurot ja 6 eurot tunnis, mistõttu on kostja hagejale töötasu ning puhkusetasu maksnud välja nii, nagu seadus ette näeb. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).
23.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja palub hagejalt välja mõista 225 euro suuruse lepingulise esindaja kulu. Sellele summale ei lisandu käibemaksu.
24.TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS § 218 kohaselt. Kostjat on menetluses esindanud TsMS § 218 kohane lepinguline esindaja.
25.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale osutatud õigusabi 2,5 tunni hinnaga 90 eurot tund, seega on kostja menetluskulud kokku 225 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tehtud toiminguteks hagiavaldusega tutvumine, nõupidamine kliendiga ja vastuse koostamine.
26.Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu on mõistliku suurusega ning taotletavad menetluskulud on ka mahult põhjendatud ja vajalikud, mistõttu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 225 euro suurune õigusabikulu. Kostja on kinnitanud, et kõik taotletavad menetluskulud seonduvad vaid käesoleva tsiviilasjaga.
2-21-8481
27.TsMS § 177 lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on sellise taotluse ka esitanud, seega tuleb hagejal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.