Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

võlgnik kostja I leppetrahvinõudeid summas 160 153,24 eurot ning luges kostja I leppetrahvinõuded selles ulatuses tasaarvestatuks enda tasu maksmise nõuetega kostja I vastu. Võlgnik ja kostja I sõlmisid 16.01.2017 kompromissi, mille kohus kinnitas 06.02.2017 ja see jõustus 08.02.2017. Kohus kinnitas kompromissi alljärgnevatel põhilistel tingimustel: − võlgnik tunnistas tema poolsest ehituslepingu rikkumisest tulenevat kostja I leppetrahvinõuet summas 550 000 eurot (kompromissimääruse p 5); − võlgnik ja kostja I leppisid kokku vastastikuste nõuete tasaarvestamises selliselt, et tasaarvestuse järgselt oli kostja I kohustatud võlgnikule üle kandma 363 050,11 eurot kolme tööpäeva jooksul arvates kompromissis ja selle lisas fikseeritud kõigi garantiitööde teostamisest (kompromissimääruse p-d 7 ja 7.1); − kõik muud rahalised nõuded peale kompromissimääruses märgitud tingimustel tekkiva võlgnikunõude kostja I vastu summas 363 050,11 eurot lugesid pooled lõppenuks (kompromissimääruse p 8); − pooled leppisid kokku, et võlgnik oli täitnud lõppakti sõlmimise eeltingimused ning lugesid lõppakti sõlmituks ja kõik tööd kostja I poolt vastuvõetuks selle kohta eraldi akti vormistamata. Hageja hinnangul kahjustas kohtulik kompromiss võlgniku võlausaldajate huve. Kompromissi sõlmimise, kinnitamise ja jõustumise ajal oli võlgnik maksejõuetu. Veidi enam kui kaks kuud pärast kompromissimääruse jõustumist, kuulutas kohus välja pankroti. Võlausaldajate nõuded võinuks saada rahuldatud suuremas ulatuses, kui kompromissi ei oleks sõlmitud. Kui kompromissi ei oleks sõlmitud, saanuks hageja astuda tsiviilasja menetlusse ja jätkata võlgniku nõuete sissenõudmist võlausaldajate huvides. Hageja ei oleks kompromissi kokkulepitud tingimuselt sõlminud, sest kompromissi tagajärjel laekus võlgnikule nõuetest kostja I vastu kõigest ca 50%. Kompromissi sõlmimise seisuga oli võlgnikul kostja I vastu nõudeid summas 644 427,85 eurot. 08.02.2017, 16.02.2017 ja 18.04.2017 maksetega laekus kostjalt I võlgnikule kokku 321 550,11 eurot. Kostja I oli maksejõuline äriühing. Kuna kompromiss sõlmiti ajutise halduri nimetamisele eelnenud kuue kuu jooksul, pidi kostja I tõendama, et kostja I ei teadnud ega pidanudki teadma, et kompromiss kahjustab võlgniku võlausaldajate huve. Kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Kuna kompromissi alusel nõuetest loobumisega ei andnud võlgnik kostjale I midagi üle, vaid loobus nõuetest, oli kompromissi tagasivõitmise õiguslik tagajärg nende nõuete taastumine algusest peale.

− kostja II ja Bigbank leppisid kokku, et ühishüpoteek jääb edaspidi tagama kõiki kostja II ja Bigbanki vahel samal päeval ehk 08.11.2016 sõlmitud laenulepingust nr OL161464179 tulenevaid kohustusi kuni 11 596 000 eurot (notariaalse lepingu p 6.5.). 11.11.2016 ehk kolm päeva pärast notariaalse lepingu sõlmimist tagas kohus võlgniku hagi tagamise taotluse alusel hagi ning määras hagi tagamiseks seada kohtulikud hüpoteegid osale kostjale I kuulunud korteriomanditest Tartu mnt 56 korterelamus. Hüpoteekide kandmine kinnistusraamatusse ebaõnnestus, kuna uue omaniku kohta tehti kanded kinnistusraamatusse enne tagamise määrust. 19.12.2016 seisuga ei kuulunud kostjale I ühtegi kinnisasja. Ülaltoodud asjaoludest nähtuvalt võõrandas kostja I tsiviilasja nr 2-16-16120 menetluseajal kostja I majandustegevuseks olnud kinnisvaraarenduse kostjale II ilmse eesmärgiga vältida võlgniku poolt hagi tagamise korras kohtulike hüpoteekide seadmist. 08.11.2016 tehingu sõlmimise ja täitmisega toimus kostja I ettevõtte üleminek kostjale II võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 lg 1 ja lg 2 mõttes. Kui kohus rahuldab haginõude kostja I vastu, vastutab kostja II VÕS §-st 180 ja § 183 lg-st 1 tulenevalt nende rahaliste nõuete täitmise eest hageja ees solidaarselt kostjaga I. Juhul, kui kompromiss tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisele ei kuulu, vastutab kostja II ettevõtte üleminekust tulenevalt kostja I täitmata rahaliste kohustuste eest tulenevalt asjaolust, et VÕS § 66 lg 1 kohaselt ei mõjuta osaline või täielik nõudest loobumine ühe solidaarvõlgniku suhtes teise solidaarvõlgniku vastutust. Kostjate vastuväited hagile

Kompromissi läbirääkimistel ja selle sõlmimisel pidas võlgniku juhatuse liige seda mõistlikuks kokkuleppeks, mis aitab lahendada võlgniku ajutised raskused. Võlgniku juhatuse avalikud sõnavõtud andsid kostjale I kindlust, et võlgniku raskused on ajutise iseloomuga ning võlgnik polnud maksejõuetu. Lisaks sätetati kohtulikus kompromissis võlgniku kohustused seoses jätkuvalt tegemata vaegtöödega. Kui kostja I oleks teadnud, et võlgnik on tegelikult maksejõuetu ja ei suuda kohtuliku kompromissiga võetavaid kohustusi täita, ei oleks ükski kostjaga I samaväärne mõistlik isik kompromissi sõlminud. Hageja (kes oli ka võlgniku saneerimisnõustaja) ei tõendanud, et võlgnik oli kompromissi sõlmimise hetkel tegelikult maksejõuetu. Võlgniku saneerimismenetlus lõpetati alles märtsis 2017. Kaks kuud peale kompromissi sõlmimist ütles hageja meediale, et võlgnik pole maksejõuetu. Maksejõuetu võlgniku korral ei oleks saanud võlgniku saneerida. Maksejõuetus tekkis hiljem. Maakohtu otsus

tõenditega. Hageja ise kinnitas kostjal I nõude olemasolu võlgniku vastu, kuid hageja hinnangul peaks kostja I oma nõude maksma panema pankrotimenetluse võlausaldajana (II kd tl 155). Hageja selgitas, et kompromissi täitmisena saadud 321 550,11 eurot ei laekunud pankrotivarasse võlausaldajate vahel jagamiseks, vaid selle summa abil täitis võlgnik hädavajalikke majandustegevusega seotud kohustusi kuni pankroti väljakuulutamiseni (II kd tl 96-97). Kohus nõustus kostjatega selles, et kompromissi tulemusel ei saanud võlgnik enda kasutusse mitte ainult rahalisi vahendeid, vaid vabanes ka võimalikest rahalistest kohustustest tasaarvestatud leppetrahvinõuete näol ning kohtumenetluse kuludest. Kompromissi sõlmimine ei väljunud tavalise majandustegevuse piirest ning seda ei saanud pidada teadlikuks võlausaldajate kahjustamiseks. Kuivõrd võlgnikul puudusid piisavad rahalised vahendid enda jaoks oluliste majandustegevusega seotud kohustuste täitmiseks oleks kompromissi sõlmimata jätmine toonud kaasa olukorra, kus võlgniku jaoks oluliste võlausaldajatega oleksid lepingud ilmselt lõppenud. Võlgnik ise kinnitas kompromissi lisaks olevas pressiteates, et ka kostjaga I sõlmitud töövõtulepingu objekti lõpetamine oli võlgniku jaoks majanduslikult oluline. Kohus nõustus kostjatega (II kd tl 191), et juhul kui kostja I oleks teadlik olnud võlgniku püsivast maksejõuetusest, ei oleks kostjal I olnud põhjust kompromissi sõlmida. Eeltoodust tulenevalt polnud hagi õiguslikult põhjendatud ega kuulunud rahuldamisele. Kuivõrd hagi ei olnud õiguslikult põhjendatud kostja I suhtes, siis ei kuulunud see rahuldamisele ka kostja II suhtes. Hageja esitas kostjate vastu rahalise nõude 618 327,63 eurot, millele lisandusid viivised. Kohtu hinnangul puudus sellise nõude esitamiseks õiguslik alus. Kompromissi kehtetuks tunnistamine tagasivõitmise korras ei mõjutanud tsiviilasjas nr 2-16-16120 tehtud kohtulahendi kehtivust ega õigusjõudu. Kui tehingu tagasivõitmise eeldused on täidetud, ei ole õigustatud sellise kohtuotsuse sundtäitmine, sest selle alus - kohtule esitatud avaldus hageja nõude tunnustamise kohta - on ära langenud ning tunnustamistehingut ennast õiguslikus mõttes enam ei eksisteeri (vt ka Riigikohtu 13.10.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 15 ja 04.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-7541). Seega sai käesoleval juhul kompromissi kehtetuks tunnistamise puhul rääkida üksnes selle aluseks oleva tehingu ära langemisest, mitte menetlust lõpetava lahendi kehtetuks muutumisest. Eeltoodust tulenevalt polnud ka rahalise nõude esitamine kostja II suhtes õiguslikult põhjendatud. Harju Maakohus tuvastas 27.06.2019 kohtuotsusega tsiviilasjas 2-19-2245, et 08.11.2016 korteriomandite müügileping oli tühine. Kohtuotsus oli jõustunud. Eeltoodust tulenevalt ei saanud tühise tehingu alusel toimuda ka kostja I ettevõtte üleminekut kostjale II. Hageja rahaline nõue oleks TsÜS § 146 lg 1 tulenevalt ka aegunud. Leppetrahvinõude ja tasaarvestuse avalduse vaidlustamise aegumistähtaeg oli kolm aastat. Kostja I esitas 16.09.2016 võlgnikule leppetrahvinõude 1 255 305,19 eurot ja sama nõudega ka tasaarvestuse avalduse. Lisaks esitas kostja I võlgnikule 07.10.2016 täiendava leppetrahvinõude ja tasaarvestuse avalduse. Arve nr 20160135 maksetähtaeg oli 15.09.2016, arve nr 20160133 maksetähtaeg oi 19.09.2016, arve nr 20160161 maksetähtaeg oli 25.10.2016 ja arve nr 20160176 maksetähtaeg oli 14.11.2016. Hageja pöördus kohtusse 15.11.2019. Seega hilinenult. Hageja apellatsioonkaebus

põhjendamatud. Samuti ei saanud järeldada, et võlgnik oleks pidanud igal juhul kandma kostja I menetluskulusid. Maakohus ei saanud ilma leppetrahvinõudeid välja selgitamata võtta seisukohta selles, kas kompromiss, millega hageja väidete ja tõendite kohaselt tunnustati leppetrahvinõudeid ulatuses, milles seadus seda ei võimalda, kahjustas või ei kahjustanud võlausaldajate huve. Kohus ei analüüsinud sisuliselt hageja esitatud asjaolusid ja tõendeid võlausaldajate huvide võimaliku kahjustamise kohta. Hageja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kostjate vastu rahalise nõude esitamisel puudus õiguslik alus. Kohus rikkus PankrS § 110 lg-t 2, kui leidis, et kostjad ei teadnud ega pidanud teadma, et kompromissi sõlmimine võis kahjustada võlausaldajate huve, sest normist tulenev eeldus oli kostjatel ümber lükkamata. Kohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 146 lg-1 ja § 147 lg-t 1 ja jättis kohaldamata TsÜS § 147 lg 3, kui leidis, et hageja rahalise nõude aegumist tuli arvestada leppetrahvinõude ja tasaarvestuse avalduse „vaidlustamise nõude“ sissenõutavaks muutumisest arvates. Kuna hageja rahaline nõue oli materiaalõiguslikult kokkulepitud tasu maksmise nõue TsÜS § 147 lg 3 mõttes, mis muutus sissenõutavaks arve esitamisega, algas hageja rahalise nõude aegumistähtaeg 01.01.2017, sest võlgnik esitas selle nõude aluseks olevad arved 2016 jooksul. Hageja esitas hagi 15.11.2019, millest sai järeldada, et tema rahaline nõue ei olnud aegunud, kuna hagi esitamise hetkeks ei olnud 3 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest möödunud. TsÜS § 154 lg-st 1 teisest lausest ja kohtu praktikat silmas pidades (Riigikohtu 12.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 12) ei oleks aegunud ka hageja viivisenõuded. Kohus rikkus VÕS § 180 lg-t 1 ja § 183 lg-t 1 nende täieliku kohaldamata jätmisega, kui leidis, et 08.11.2016 sõlmitud korteriomandite müügilepingu tühisuse tõttu ei saanud toimuda kostja I ettevõtte üleminekut kostjale II. Maakohus, tuginedes üksnes tsiviilasjas nr 2-19-2245 tehtud lahendile ja hageja seisukohti ja tõendeid ei analüüsinud. Maakohus pidi ettevõtte üleminekut kui käesolevas asjas hagi aluseks olevat asjaolu ja selle väite toetamiseks esitatud tõendeid ise hindama, jättes selle kohustuse täielikult tegemata. Kostja II vastutas tasunõuete ja viivisenõuete täitmise eest VÕS § 183 lg-st 1 tulenevalt solidaarselt kostjaga I ja seda sõltumata kostjaga I sõlmitud kompromissi tagasivõitmise korra kehtetuks tunnistamisest. Vastustajate seisukohad

Hageja tugines hagi esitamisel PankrS § 109 lg-le 1 ja PankrS § 110 lg 1 p-le 2 ning ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus nende sätete kohaldamisel. PankrS § 109 lg 1 p 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve ja PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt, kui tehing oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Vaidlust ei olnud asjaolus, et kompromiss sõlmiti 16.01.2017 ja seega oli PankrS § 110 lg 1 p-st 2 tulenev ajaline eeldus tehingu kehtetuks tunnistamiseks täidetud.

tööd Vilniuses, US Military Ämari kasarmu ja kortermajade ehitus Tallinnas. Bauschmidti selle aasta käive ületab 30 miljoni euro piiri. Samal ajal ootab ees suur kahjum, märkis X. “Saneerimise õnnestumisel loodame järgmine aasta taas kasumisse jõuda. Järgmisteks aastateks on meil umbes 42 miljoni eurone lepingute portfell. Võlgniku avalikest sõnavõttudest oli võimalik välja lugeda, et võlgniku raskused on ajutised, need õnnestub saneerimisega ületada ning võlgnik ei ole püsivalt võimetu oma kohustusi täitma“ (II kd, lk 61 jj). Veel kinnitas võlgniku juhatuse liige avalikult, et Bauschmidt ja Endover Kinnisvara sõlmisid kohtuliku kompromissi, millega lõpetasid Tartu mnt 56 asuva City Residence elu- ja ärihoone valmimise olulisest hilinemisest põhjustatud vaidluse. Olukorra eripära tõttu andis Endover Kinnisvara oluliselt järele lepingust lähtuvate sanktsioonide nõudmisel ning pooled saavutasid kummagi huve arvestava ning õiguskindlust tagava leppe (II kd, lk 65 jj). Eeltoodu lükkab ümber apellandi väite, mille kohaselt oli võlgnik loobunud oma tasunõudest põhjendamatult suures ulatuses. Väited, et leppetrahvinõuded olid alusetud, on paljasõnalised ega ole kooskõlas asja materjalidega. Menetluses ei vaieldud, et kostja I leppis kompromissis kokku võlgniku poolt tasumata leppetrahvi nõude olulises vähendamises summani 550 000 eurot. Kostja I oli võlgniku arved tasaarvestanud kostja I poolsete tasaarvestustega enne kompromissi sõlmimist ja kompromissiga muudeti kostja I poolseid varasemaid tasaarvestusi. Kuigi tasaarvestus mõjutas võlgniku varalist sfääri, ei muuda see tasaarvestuse lubatavust ja sellega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi (Riigikohtu 4.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-14, p 14). Lisaks ei ole hageja maakohtu menetluses tõendanud, et võlgnikul olid kompromissi sõlmimisel või kohtumenetluse ajal võlausaldajad, keda kompromissi sõlmimine kahjustas. Samuti ei leidnud tõendamist, et kostjad olid teadlikud sellest, et kompromiss kahjustab võlgniku võlausaldajate huvisid või et kostjal I oleksid olnud erilised teadmised võlgniku majandusseisu kohta. Nõustuda saab maakohtu põhjendusega, mida ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda, et kostjad ei pidanudki teadma võimalikust võlgniku huvide kahjustamisest. Kostjad on apellatsioonkaebuse vastuses märkinud, et kompromissi heakskiitmisel osales saneerimisnõustajana, kelle ülesandeks SanS § 16 lg 2 kohaselt oli mh kontrollida ettevõtja tehingute otstarbekust. Seega poleks eluliselt usutav, et võlgnikule anti nõu sõlmida võlgniku võlausaldajate huve kahjustav kokkulepe. Lisaks nähtub võlgniku pankroti väljakuulutamise määrusest, et ajutine pankrotihaldur oli seisukohal, et tagasivõitmise võimalused puuduvad. Pankrotihaldurile, kes oli ka võlgniku saneerimisnõustajaks, olid kompromissi sõlmimine ja asjaolud teada.

esitamiseks puudub õiguslik alus. Harju Maakohtu 27.06.2019 otsusega tsiviilasjas 2-19-2245 tuvastati 08.11.2016 toimunud korteriomandite müügilepingu tühisus. Kohtuotsus on jõustunud. Eeltoodust tulenevalt ei saanud tühise tehingu alusel toimuda ka kostja I ettevõtte üleminekut kostjale II. Lisaks sellele ei ole esitatud asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid ettevõtte ülemineku kohta.

et

hagi

rahuldamisele

ei

kuulu

ja

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18.03.2021 taotluse koostamine (2 tundi 50 minutit); 23.03.2021 taotluse koostamine (3 tundi 15 minutit); 26.03.2021 kliendi ja kohtuga suhtlemine (1 tund 10 minutit); 14.04.2021 täiendav seisukoht (1 tund 45 minutit); 04.06.2021 vastuväited tähtaja pikendamise taotlusele, kliendiga kooskõlastamine ning ringkonnakohtule edastamine (3 tundi 05 minutit); 16.06.2021 apellatsioonkaebusele vastuse koostamine (4 tundi 50 minutit); 17.06.2021 apellatsioonkaebusele vastuse koostamine (4 tundi 15 minutit); 21.06.2021 vastuse apellatsioonkaebusele täiendamine, kliendiga suhtlemine ning ringkonnakohtule esitamine (2 tundi 45 minutit); 18.08.2021 lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine tsiviilasjas nr 2-19-17934 (2 tundi); 19.08.2021 lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine tsiviilasjas nr 2-19-17934 (2 tundi 15 minutit).

04.06.2021 vastuväited kohtu nõudmiseta. Selliseid toiminguid ei saa pidada vajalikeks ja põhjendatuks, kuna kostjatel puudus vajadus nende esitamiseks ja selliseid kulusid ei pea vastaspool hüvitama. Ringkonnakohtu hinnangul olid kostjate esindaja muud toimingud vajalikud ja põhjendatud TsMS § 175 lg 1 mõttes ja olid kooskõlas menetluse käiguga. Ajakulu kokku on põhjendamatu 7 tunni ja 55 minuti (2 tundi 50 minutit + 15 minutit + 1 tund 45 minutit + 3 tundi 5 minutit) ja põhjendatud 20 tunni 15 minuti (28 tundi 10 minutit - 7 tundi 55 minutit) ulatuses. Arvestades esindaja toimingute ajakulu, toimingute sisu ja asja keerukust saab käesolevas vaidluses lugeda põhjendatuks ja vajalikuks tunnitasu suuruseks 160 eurot. Seega tuleb hagejalt kostjate kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 3 240 eurot (160 eurot x 20,25 tundi). Kulud ei sisaldanud käibemaksu, kuna kostjad olid käibemaksukohustuslased. Kostjate taotlus menetluskulude väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele osaliselt ja jääb rahuldamata 1 266,66 euro osas (4506,66-3240).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.