Fepower OÜ hagi AS LHV Pank, OSAÜHINGU BEST IDEA ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihalduri vastu nõude tunnustamiseks Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.03.2021 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
AS LHV Pank 20.04.2021 apellatsioonkaebus, hind 3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) Fepower OÜ (registrikood 12325730), esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostjad AS LHV Pank (registrikood 10539549; apellant), esindajad vandeadvokaadid Liis Könn ja Mailis Meier Osaühing Best Idea (registrikood 10955220; kaasapellant), esindaja vandeadvokaadi abi Marko Pikani Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ pankrotihaldur Indrek Lepsoo (kaasapellant)
Menetluse liik
(pankrotis)
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 22.03.2021 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega jätta rahuldamata Fepower OÜ hagi AS LHV Pank, OSAÜHINGU BEST IDEA ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihalduri vastu nõude tunnustamiseks Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses.
Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Fepower OÜ (hageja) esitas 29.11.2018 hagi AS LHV Pank (kostja I/pank), OSAÜHINGU BEST IDEA (kostja II) ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotihalduri (kostja III/pankrotihaldur) vastu nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Hageja palus tunnustada võlgniku pankrotimenetluses nõuet 22 109,99 eurot (põhinõue 16 440 eurot, intress 3 393,05 eurot ja viivis 2 276,94 eurot) pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 alusel teise rahuldamisjärgu nõudena ning jätta kõik menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 14.02.2018 kohtuasjas nr 2-16-16617 välja võlgniku pankroti 14.02.2018 kell 15.00. Võlgniku pankrotihalduriks määrati Veli Kraavi (alates 02.12.2020 Indrek Lepsoo). Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses 03.05.2018 nõudeavalduse, milles palus tunnustada nõuet 22 109,99 eurot. Nõue oli pandiga tagamata ehk tegemist oli teise rahuldamisjärgu nõudega. Võlgniku pankrotimenetluses 05.11.2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitasid kostajad hageja nõudele vastuväite. Hageja nõue tulenes laenulepingust. AS Rubla (edaspidi ka aktsiaselts) ja võlgnik sõlmisid 06.05.2014 laenulepingu, mille alusel andis aktsiaselts võlgnikule laenu 24 170 eurot. Aktsiaselts kandis laenusumma võlgniku arvelduskontole osade kaupa üle perioodil 06.05.2014–01.10.2015. Laenulepingu p 2.1 alusel oli laenu tagastamise tähtpäev 06.05.2017. Võlgnik maksis laenusummast 7 730 eurot aktsiaseltsile ennetähtaegselt tagasi, mistõttu võlgnes võlgnik aktsiaseltsile põhivõlana 16 440 eurot. Võlgnik laenu tähtaegselt ei tagastanud. Laenulepingu p 3.1 kohaselt kohustus võlgnik tasuma saadud laenusummalt intressi 8% aastas ning p 3.2 kohaselt lõpeb intressi arvestamine laenusumma täielikul tagastamisel. Intressi arvestamisel lähtus hageja lepingu p 3.2 alusel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Laenulepingu p-s 3.3 lepiti kokku, et laenusaaja maksab intressi laenuandja arvelduskontole ühekordse maksena koos laenusumma tagasimaksmisega laenu tagastamise tähtpäeval. Laenu tagastamise tähtajaks muutus sissenõutavaks intress 3 393,05 eurot. Intressi tagasi ei makstud. Lepingu p 4. kohaselt tuli võlgnikul rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tasuda viivist 0,05% päevas. Ajavahemikul 07.05.2017–14.02.2018 (kuni pankroti väljakuulutamiseni) moodustas sissenõutavaks muutunud viivis 2 334,48 eurot (16 440 eurot x 0,05% päevas x 284 päeva). Hageja nõudis viivist osaliselt, s.o 2 276,94 eurot. Aktsiaselts loovutas 03.04.2017 võlgnikuga sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude hagejale. Kostja I vastuväited hagile
3.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Laenuleping võis olla võltsitud – seda tegelikkuses ei sõlmitud või oli see sõlmitud tagasiulatuva kuupäevaga näilikust laenusuhtest mulje jätmiseks. Laenulepingul olid näiliku tehingu tunnused: − Tehingu osapooled olid seotud isikud ja lähikondsed. Võlgnik oli X-ga seotud äriühing, mis laenulepingu sõlmimise ajal oli X faktilise kontrolli all, kuigi X ei olnud äriregistri andmetel võlgniku juhatuse liige ega osanik. Võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige 29.07.2013–07.09.2016 oli Q. Q oli TERE AS-i raamatupidaja ja X oli TERE AS-i juhatuse liige ja omanik. Q oli X finantsasjade korraldaja. Q seotust X-ga kinnitati ka tsiviilasjas nr 2-16-137705 ning seda kinnitas ka asjaolu, et X andis 990 000 euro suuruse käenduse võlgniku ja kostja I vahel 05.09.2013 sõlmitud laenulepingule nr LL20130905KT. X oli 06.05.2014 laenulepingu sõlmimise ajal ja hilisemalt AS Rubla juhatuse liige ning ta teostas faktilist kontrolli selle üle. − Leping oli allkirjastatud omakäeliselt, mistõttu puudus võimalus veenduda lepingu autentsuses (sh, kas ja millal see üldse sõlmiti). Leping võis olla sõlmitud tagantjärgi eesmärgiga jätta mulje kokkuleppe olemasolust ning tagada X-ga seotud isikute võimalus osaleda võlgniku pankrotimenetluses ja mõjutada selle läbiviimist. − Laen muutus sissenõutavaks 06.05.2017, kuid hageja ei olnud enne võlgniku pankrotimenetlust laenu tagasi nõudnud. Hageja ei esitanud nõude- ega hagiavalduses ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et võlgnikult oleks nõutud laenu tagastamist. See kinnitas, et laenu ei antud ja võlgnikul puudus kohustus laenu tagastada. − Võlgnik ei kajastanud viimases avaldatud 2015. majandusaasta aruandes väidetud laenukohustust. Võlgniku kohustus kostja I ees oli laenulepingust nr LL-20130905KT tulenevalt 990 000 eurot (põhinõue), mis oli ka ainuke aruandes kajastatud laenukohustus. Kui võlgnik oleks aktsiaseltsilt laenu võtnud, oleks see kohustus kajastatud majandusaasta aruandes. − Võlgniku ja panga vahel 05.09.2013 sõlmitud laenulepingu p 11.1.1 kohaselt kohustus võlgnik ilma panga eelneva kirjaliku nõusolekuta mitte võtma täiendavaid intressi kandvaid kohustusi. Võlgnik ei teavitanud panka, et ta sõlmis 06.05.2014 laenulepingu. Väidetav laenuleping ilmus esmakordselt välja alles võlgniku pankrotimenetluses (esimene pankrot kuulutati välja 07.04.2017 ja nõue esitati haldurile 27.04.2017). − Hageja väitel oli laenu andmine tõendatud maksekorraldustega perioodil 29.12.2014– 01.10.2015. Maksekorraldused võisid tõendada ülekande tegemise fakti, kuid panga kinnituseta maksekorraldus ei tõendanud laenu andmist ega laenulepingu sõlmimist. Maksekorraldustest puudusid viited lepingule, mille alusel hageja nõue oli esitanud. Maksekorraldustest sai järeldada, et hoopis võlgnik andis aktsiaseltsile laenu, mida AS Rubla maksis tagasi. − AS-il Rubla puudusid laenu andmise hetkel likviidsed vahendid laenu andmiseks. Väidetav laenuleping sõlmiti 06.05.2014. Aktsiaseltsile määrati 28.11.2014 likvideerija ja algatati likvideerimismenetlus. Aktsiaselts esitas registrile viimase majandusaasta aruande 2010. Selle järgi oli aktsiaseltsi kahjum ca 0,5 miljon eurot, rahavoog oli negatiivne, ettevõttel puudusid töötajad ning äriühingu kogu müügitulu oli 10 994 eurot. Seega ei olnud eluliselt usutav, et selline äriühing oleks olnud suuteline laenu andma või miks sõlmis aktsiaselts vahetult enne likvideerimismenetluse algust sellise lepingu. Hageja ei tõendanud nõude loovutamist. Nõude loovutamise teade ei tõendanud seda, sest selle järgi polnud võimalik tuvastada, millise nõude aktsiaselts loovutas. Nõude loovutamise teade ei sisaldanud viidet lepingule, selles puudusid kuupäev ja mis seisuga nõuded loovutati.
Loovutuse kohta teate esitamine ei teinud loovutust kehtivaks. Nõude loovutamise teate kohaselt oli loovutatud nõudeks 19 714,14 eurot. Hagis oli märgitud suurem summa. Lisaks nõudis hageja viivist, mida nõude loovutamise teate kohaselt ei loovutatud. Loovutamine oli näilik. Nõude loovutamise tehingu tegid omavahel seotud isikud. Samuti ei teinud hageja aktsiaseltsile vastusooritust. Aktsiaselts oli likvideeritav ühing ja likvideerija võis teha vaid tehinguid, mis olid vajalikud äriühingu likvideerimiseks ning võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kostja II vastuväited hagile
4.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja ei tõendanud laenulepingu sõlmimist. Laenusummade ülekannete selgitustest oli ilmne, et tegemist ei saanud olla laenulepingute täitmiseks tehtud maksetega. AS Rubla ei saanud laenu tagastada olukorras, kus ta ise oli väidetav laenuandja. Selgitus „ülekanne“ ei viidanud mingile laenusuhtele. Arvestades seejuures, et aktsiaselts tagastas võlgnikule laenu, võisid ka ülejäänud maksed selgitustega „vastavalt laenulepingule“ ja „laen“ olla tehtud aktsiaseltsi kohustuste täitmiseks võlgniku ees. Ebaselge ülekande selgituse puhul oli hageja tõendada, et selgitused tähendasid laenu andmist, mitte tagastamist. Hageja väited olid ebaselged, tõendamata ja ebaõiged. Seda kinnitas võlgniku 2015. aasta majandusaasta aruanne. Sellist laenu nagu hageja väidab olevat, tegelikkuses ei antud. Võlgniku majandusaasta aruandes ei olnud mitte kunagi mitte ühegil viisil kajastatud ei laenu saamist ega väidetavat tagastamist. Aruanne välistas hageja väidete tõele vastavuse. Laenuleping oli allkirjastatud tagantjärgi, püüdes numbreid klapitades siduda neid kontode vaheliste ülekannetega. See omakorda tehti selleks, et luua mulje laenunõudest eesmärgiga saada olla nn väike võlausaldaja ning haarata kontroll pankrotimenetluses esmalt võlausaldajate üldkoosolekul ja toimkonna moodustamise puhul ka toimkonnas. Tegemist oli näiliku ja tühise tehinguga. Kui laenuleping oli tühine, siis oli ka mistahes viisil sellisest lepingust tulenev nõude loovutamine automaatselt tühine. Isegi kui laenuleping oleks sõlmitud ja nõue oleks tegelikkuses olemas, oleks loovutamine tühine tulenevalt heade kommete vastasusest. Praeguses olukorras olid võlgniku väidetavateks võlausaldajateks ka hageja, Imponente OÜ ja Laitier OÜ. Eelnimetatud isikud olid võlgniku ja X-ga seotud ning viimase kontrolli all. Nimetatud isikute väidetavaid nõudeid vaidlustas nii haldur, pank kui kostja II. Üks vaidlustatud nõue oli X isiklikust käendusest tulenev tingimuslik nõue, teine väidetavalt X ning võlgniku vahel sõlmitud käendamise tasu kokkuleppest tulenev nõue ja kolmas ning neljas X ning aktsiaseltsi (sisuliselt ka X) poolt väidetavalt võlgnikule antud laenulepingutest tulenevad nõuded. Kõik need nõuded olid erinevates nõude tunnustamise menetluse faasides ning nii haldur, pank kui ka kostja II olid nendes menetlustes tõendanud, et kõik kolm väidetavat võlausaldajat olid nõuded omandanud X / AS Rubla käest loovutuse teel. Tegemist oli kunstlikult genereeritud nõuetega, mille ainsaks eesmärgiks oli võlgniku pankrotimenetluses kontrolli haaramine. Antud nõuded tekkisid pärast pankroti välja kuulutamist võlgniku pankrotimenetluses. Enne pankroti väljakuulutamist olid võlgnik ja aktsiaselts mõlemad X kontrollitavad äriühingud. Hageja ei selgitanud, mis motiividel nõue loovutati ja mis oli loovutamisel saadud vastusooritus. Seega mingit legitiimset eesmärki ega tegelikku majanduslikku sisu nõude loovutamisel polnud. Tehingu eesmärgiks oli üksnes pankrotimenetluses kontrolli saavutamiseks vajalike nõuete genereerimine. Tehingu eesmärk oli vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õigustunde ja väärtushinnangutega. Kostja III vastuväited hagile
5.Pankrotihaldur nõustus kostjate I ja II seisukohtadega ning leidis, et hagi tuli jätta rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda.
Maakohtu otsus
6.Kohus rahuldas hagi ja tunnistas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses 22 109,99 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel teise rahuldamisjärgu nõudena. Hageja menetluskulud jäid võrdsetes osades kostjate kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda. Kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud. Vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel luges kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: Harju Maakohus kuulutas 14.02.2018 välja võlgniku pankroti ja määras pankrotihalduri, hageja esitas 03.05.2018 pankrotihaldurile nõudeavalduse, milles palus tunnustada hageja nõuet võlgniku vastu 22 109,99 eurot (I kd lk 7-16) ja 05.11.2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitasid kostjad hageja nõudele vastuväite ning hageja nõue jäi tunnustamata (I kd lk 17-19).
7.Kostjad võisid tugineda lepingu tühisusele (Riigikohtu 02.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-95-11, p-d 11 ja 12). Kohus ei nõustunud kostjate käsitlusega laenulepingu näilikkuse kohta arvestades tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-d 1-2, § 84 lg-t 1, § 67 lg-t 2, § 75 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-d 1, 4, 5, § 396 lg-t 1 ja § 11 lg-t 1. Laenuleping kehtis. Ainuüksi asjaolu, et dokument oli allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine) ei välistanud lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt Riigikohtu 03.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3785, p 14 ja 23.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). Kohtule ei esitatud ühtegi tõendit, et laenuleping ei olnud allkirjastatud lepingus märgitud kuupäeval. Asjaolu, et laenuleping võis olla allkirjastatud teisel kuupäeval, kui oli märgitud laenulepingus, ei tähendanud, et sellest ei saanud tuleneda õiguslikke tagajärgi. Kostjad ei tõendanud, et aktsiaselts ja võlgnik ei soovinud laenulepingus märgitud õiguslike tagajärgede saabumist. Kohtule esitati 06.05.2014 laenuleping, mille alusel andis aktsiaselts võlgnikule laenu kokku 24 170 eurot (I kd tl 10-11). Kostjad ei väitnud, et laenulepinguga sooviti varjata teist tehingut. Kostjad I ja II leidsid, et maksekorraldused ei tõendanud laenu väljastamist. Kohus tuvastas, et aktsiaseltsi poolt oli võlgnikule tehtud järgmised maksekorraldused ja maksekorraldustele märgitud järgmised selgitused ( I kd tlk 12-15): − − − − − − −
Asjaolu, et kõigile maksekorraldustele ei olnud märgitud „laenu väljamakse“, ei tähendanud, et tegemist ei olnud aktsiaseltsi poolt laenulepingu alusel võlgnikule tehtud laenu väljamaksetega. Tunnistaja Q selgitas, et võlgnik ei andnud aktsiaseltsile laenu ja maksekorralduse selgitusena märgitud laenu tagastamine võis olla viga (II kd tl 99-108). Kohus leidis, et maksete tegemise aeg ja maksete summa kokku ning maksekorraldustele märgitud selgitused lubasid need siduda laenulepinguga. Kostjad I ja II ei väitnud ega tõendanud, et võlgnikule tehtud rahaülekanded olid tehtud võlgnikule mõne muu võlasuhte raames. Võlgniku pankrotihaldur, kellel oli juurdepääs võlgniku raamatupidamisele ja dokumentatsioonile, ei toonud välja, et aktsiaseltsi ja võlgniku vahel võis olla mõni muu võlasuhe. Olukorras, kus kohus tuvastas, et laenuleping sõlmiti ja muud võlasuhet lepingu poolte vahel polnud, siis ülekanded olid tehtud 06.05.2014 laenulepingu alusel.
Lepingu kirjalikus vormis sõlmimisel ei pruukinud olla võimalik tagantjärele tuvastada, mis kuupäeval leping allkirjastati erinevalt lepingu elektroonilisest allkirjastamisest. Asjaolu, et antud leping oli TsÜS § 78 tähenduses lepingupoolte poolt omakäeliselt allkirjastatud, ei tähendanud, et tegemist oli näiliku tehinguga. Võlgniku pankrot kuulutati esmakordselt välja 10.04.2017 (II kd tlk 15). Vastavalt laenulepingu p-le 2.1. kohustus laenusaaja kogu laenusumma tagastama hiljemalt 06.05.2017. Laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 06.05.2017. Seega polnud põhjendatud etteheited hageja või tema õigusjärglase poolt laenu sissenõudmisega viivitamise osas. Kostja II väitis, et tõendamata oli laenu väljamakse taotlemine võlgniku poolt vastavalt lepingu p-le 1.2. Hageja selgitas, et X-lt saadud informatsiooni kohaselt taotleti laenu enamasti suuliselt, millele järgnes aktsiaseltsi poolne laenu väljamaksmine võlgnikule. Laenu väljamakse taotlemist suuliselt kinnitas ka tunnistaja Q (II kd tl 195), kes oli võlgniku omanik ja juhataja ning tegi aktsiaseltsile raamatupidamist. Laenuleping ei sätestanud laenu väljamakse taotluse kirjalikku vormi. Võlgnik pidi laenulepingut kajastama korrektselt oma raamatupidamises. Asjaolu, et võlgnik seda ei teinud, ei muutnud laenulepingut olematuks, vaid tegemist oli võlgniku juhatuse poolse minetusega raamatupidamise korraldamisel, mis ei puutunud võlausaldajasse, sest võlausaldaja ei korralda võlgniku raamatupidamist. Kohtule esitatud võlgniku 2015 majandusaasta aruandest nähtuvalt olid 31.12.2014 seisuga laenukohustused 1 017 895 eurot ja 31.12.2015 seisuga 990 000 eurot (I kd tlk 168-173). Seega olid võlgniku 31.12.2014 seisuga laenukohustusi 27 895 eurot suuremad kui 21.12.2015 seisuga, kuid majandusaasta aruandest ei nähtunud, et tegemist oleks just aktsiaseltsi ees oleva käesolevas tsiviilasjas vaidlusaluseks oleva laenukohustusega, samas ei saanud seda välistada. Võlgniku ja panga vahel sõlmitud laenulepingu p 11.1.1 kohaselt kohustus võlgnik ilma panga eelneva kirjaliku nõusolekuta mitte võtma täiendavaid intresse kandvaid kohustusi. Võlgnik panka ei teavitanud, et ta sõlmis aktsiaseltsiga laenulepingu, millega võttis intressi maksmise kohustuse. Kohtu hinnangul oli kostja I etteheide põhjendatud. Samas see asjaolu ei mõjutanud aktsiaseltsi ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu kehtivust. Maksekorraldusest ja arveldusarve väljavõttest nähtuvalt oli aktsiaseltsi arveldusarvel piisavat raha, et nimetatud ülekanded võlgnikule teostada.
8.Kohus ei nõustunud, et nõude loovutamine polnud tõendatud. Loovutamine polnud näilik ega seetõttu tühine. Kohtule esitati 03.04.2017 aktsiaseltsi ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping (II kd lk 13-13 pöördel) ja 03.04.2017 nõude loovutamise teade/tehingu kinnitus, milles oli märgitud, aktsiaselts kinnitab, et on loovutanud laenusummas ja intresside tasumise nõude võlgniku vastu summas 19 714,14 eurot hagejale (I kd tl 9). Hageja väitel oli ta pankrotihaldurile esitanud nõudeavalduse 27.04.2017, millele oli lisatud senise võlausaldaja kirjalikus vormis kinnitus nõue loovutamise kohta. Seega leidis aktsiaseltsilt hagejale nõude loovutamine kohtule esitatud nõude loovutamise lepinguga ja nõude loovutamise kinnitusega tõendamist. Kuna tõendamist ei leidnud, et aktsiaseltsi ja võlgniku vahel oleks muu võlasuhe peale 06.05.2014 sõlmitud laenulepingu, siis võis järeldada, et aktsiaselts teavitas 03.04.2017 teates 06.05.2014 laenulepingust tuleneva nõude loovutamiseks. Samal päeval oli ka aktsiaseltsi ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping. Kuna vastavalt nõude loovutamise lepingu p-le c) oli aktsiaselts loovutanud kõik võlgniku vastu tulenevast nõudest tulenevad kõrvalnõuded hagejale (II kd tlk 13-14), siis oli hagejale üle läinud ka 06.05.2014 laenulepingust tulenevad intressi ja viivisenõuded võlgniku vastu. Sellest tulenevalt ei nõustunud kohus kostjate seisukohaga, et hagejale oli loovutatud nõue üksnes 19 714,14 eurot ja hagejale ei loovutatud viivisenõuet. Hageja selgitas, et laenu tagastamise
tähtaeg saabus alles 06.05.2017, siis arvestati nimetatud kuupäevani intressi ja sealt edasi võlgniku pankrotistumiseni viivist. Kohus ei nõustunud panga seisukohaga, et aktsiaselts oli likvideerimisel olev äriühing ja TsÜS § 41 lg-st 4 ja äriseadustiku (ÄS) § 372 lg-test 1 ja 3 tulenevalt võisid likvideerijad teha ainult neid tehinguid, mis olid vajalikud aktsiaseltsi likvideerimiseks ning likvideerija tegevus pidi olema suunatud nõuete rahuldamisele. Kostja I poolt viidatud sätted puudutasid üksnes äriühingut ja tema likvideerija omavahelisi sisesuhteid. ÄS § 372 lg 4 kohaselt võivad likvideerijad teha neid tehinguid, mis on vajalikud aktsiaseltsi likvideerimiseks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kolmandate isikute suhtes on likvideerijate esindusõigus piiramatu. Likvideeritavale aktsiaseltsile kuuluvate nõuete tasu eest võõrandamine oli tavapärane likvideerimise osa, mis ei olnud keelatud. Nõuete tasu eest võõrandamised olid käsitletavad tehingutena, mis olid vajalikud aktisaseltsi likvideerimiseks. Tehingute tegemine lähikondsete vahel oli tavapärane ega võimaldanud väita, et sellised tehingud olid näilikud või heade kommetega vastuolus (Riigikohtu 18.06.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-7090, p-d 12-13). Asjaolu, et hageja ja X olid omavahel seotud isikud, ei tõenda, et vaidlusalune nõude loovutamise leping oli näilik. Kohus leidis, et laenuleping ja nõude loovutamise leping ei olnud tühised TsÜS § 86 lg 1 alusel heade kommetega vastuolu tõttu.Tõendamist ei leidnud, et laenuleping ja nõude loovutamise leping olid sõlmitud eesmärgiga saavutada üksnes nõue võlgniku pankrotimenetluses.
9.Võlgniku pankrot kuulutati välja 14.02.2018. Seega muutusid hageja nõuded sellel ajal sissnõutavaks vastavalt VÕS § 396 lg-le 1, § 82 lg-le 7 ja PankrS § 42. Võlgnik tasus 7 730 eurot (II kd tl 50) ja seega moodustas hageja põhivõlg 16 440 eurot. Hagejal oli õigus VÕS § 397 lg 1 ja laenulepingu p-de 3.1 ja 3.2 alusel nõuda intressi. Kostjad ei esitanud sisulisi vastuväiteid hageja intressiarvestusele. Hageja intressiarvestus (I kd tlk 16) oli seaduslik ja põhjendatud. Kohus luges hageja intressinõude 3 393,05 eurot põhjendatuks. Hagejal oli õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1, laenulepingu p 4.1 ja PankrS § 35 lg 1 p 6 alusel kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Kokkulepitud viivisemäär oli 0,05 % päevas. Hageja arvestas ajavahemiku 07.05.2017-14.02.2018 sissenõutavaks muutunud viivist kokku 2 334,48 eurot (16 440 eurot x 0,05% päevas x 284 päeva). Hageja nõudis viivist 2 276,94 eurot. Kuna vastavalt laenulepingule võlgnik võttis endale kohustuse tagastada laenusumma hiljemalt 06.05.2017, siis oli hagejal õigus nõuda viivist ajavahemiku 07.05.201714.02.2018 eest tagastamata laenusummalt iga tagastamisega viivitatud kalendripäeva eest. Kostjad ei esitanud sisulisi vastuväiteid viivise arvestusele. Kohus leidis, et viivisearvestus oli seaduslik ja põhjendatud. Kostja I apellatsioonkaebus
10.Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus hindas tõendeid valesti ja jättis osad tõendid hindamata, tehes selle tulemusel ebaõige järelduse, et laenulepingu sõlmimine oli tõendatud. Kohus jättis arvestamata võlgniku 2015. majandusaasta aruande, milles võlgnik väidetud laenukohustust ei kajastanud. Võlgniku juhatuse liige ja raamatupidamise eest vastutanud Q kinnitas kohtule antud ütlustes, et laenu oleks pidanud kajastama 2015. aasta aruandes, kuid laenu ei kajastatud. Laenu kajastamata jätmine viitas sellele, et laenulepingut ei sõlmitud. Kohus jättis arvestamata maksekorraldused, millest nähtus, et tegelikult andis võlgnik laenu aktsiaseltsile mitte vastupidi. Kohus jättis hindamata ka tõendid, mis kinnitasid, et AS Rubla juhatuse liige X ja võlgnik ning võlgniku juhatuse liige Q olid lähedalt seotud isikud. See viitas, et tegelikult laenulepingut AS Rubla
poolt võlgnikule ülekannete tegemise ajal ei eksisteerinud. Laenulepingu tagantjärgi sõlmimist kinnitas laenulepingu p 5.1 sõnastus, mille kohaselt laenu väljamakse taotlustele vorminõuet ei ole, kuigi kõikidele vähemtähtsatele teadetele kehtib kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõue. Laenuleping oli näilik. Puudus majanduslik loogika, miks maksejõuetu aktsiaselts vahetult enne likvideerimismenetluse algust ja likvideerimismenetluse ajal laenu andis või miks võlgnik just aktsiaseltsilt laenu võttis. Likvideeritava ettevõtte poolt laenu andmine oli vastuolus likvideerimismenetluse olemuse ja eesmärgiga. Laenulepingut ei allkirjastatud 06.05.2014. Laenuleping ilmus esimest korda välja alles võlgniku esimeses pankrotimenetluses 27.04.2017, kui hageja esitas laenulepingu koos nõudeavaldusega. Laenulepingut ei olnud varasemalt võlgniku pankrotihaldurile üle antud dokumentide hulgas ega ka aktsiaseltsi pankrotihaldurile üle antud dokumentide hulgas. Kohus leidis ebaõigesti, et kostjad pidid tõendama, et laenulepingut ei sõlmitud 06.05.2014 ning et aktsiaseltsi poolt võlgnikule tehtud rahaülekanded olid tehtud muu võlasuhte raames kui laenuleping. Tõendamiskoormis oli hagejal. Kohus jättis hindamata ka tunnistaja Q ütluste usaldusväärsuse. Hageja ei tõendanud nõude loovutamist. Kohus jättis hindamata väite, et nõude loovutamise leping oli tühine, sest nõude loovutamise eest tasu ei makstud. Kohus jättis kohaldamata ÄS § 307 lg 3. Nõude loovutamise leping oli tühine TsÜS § 89 lg 1 või ÄS § 307 lg 3 alusel. Menetlusosaliste seisukohad
11.Kostja II ja kostja III (kaasapellandid) toetasid apellatsioonkaebust ja taotlesid selle rahuldamist.
12.Hageja (vastustaja) vaidles kostja I apellatsioonkaebuse vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamise ning menetluskulude jaotuse osas tühistada. Ringkonnakohus jätab kostjate vastu esitatud hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad hageja kanda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
14.Ringkonnakohtu hinnangul hindas maakohus ebaõigesti tõendeid ja selle tulemusel tuvastas vääralt laenulepingu olemasolu (TsMS § 631 lg 1). Samuti jagas maakohus tõendamiskoormise poolte vahel ebaõigesti. Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse poolte esitatust (Riigikohtu 20.02.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-12587, p 10; 20.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). TsMS § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 5 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kostja võib piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid asjaolude tõendamiseks tõendeid (Riigikohtu 06.02.2008 otsus
tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt ning vajadusel neid ka tõendama (Riigikohtu 20.06.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-171601, p 27). Hagimenetluses on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus hagejal. Kuna hageja taotles hagis kohtult oma nõude tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses enne 01.02.2021 kehtinud PankrS § 106 lg 1 järgi, sest kaks võlausaldajat ja pankrotihaldur olid tema nõudele vastuväite esitanud, pidi hageja tõendama, et tal on pankrotivõlgniku vastu nõue. Maakohus leidis vääralt, et kostjad pidid tõendama, et laenulepingut ei sõlmitud. Hageja väitis, et tema nõue võlgniku vastu tulenes 06.05.2014 laenulepingust, mis oli sõlmitud võlgniku ja aktsiaseltsi vahel. Viimane loovutas 03.04.2017 nõude hagejale. Hageja esitas maksekorraldused, millega soovis tõendada laenu väljastamist. Kostjad vaidlustasid laenu väljamaksed, leides, et kohtule esitatud maksekorraldused ei tõenda laenulepingu sõlmimist ega laenu väljastamist selle alusel. Sellises olukorras oli hageja kohustus kostjate selline väide lükata ümber. Maakohus eksis, kui leidis, et kostjad pidid tõendama, et laenuandja poolt võlgnikule tehtud rahaülekanded olid tehtud võlgnikule mõne muu võlasuhte raames kui see, millele hagis tugineti. Hageja kohustus oli tõendada, et raha ülekanded toimusid väidetud võlasuhte raames. Raha üleandmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping. Tõenduslikult tähendab ülekande tegemine eeldust, et üks isik on teiselt isikult raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust (Riigikohtu 20.03.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 23 ja 09.04.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-14766, p 13). Kohus peab TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindama tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis ning kujundab vastuolu korral enda seisukoha siseveendumuse alusel (Riigikohtu 11.11.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9117, p 16). Maakohus eksis tõendite hindamisel eeltoodud reegli vastu, kui leidis, et laenuülekandeid sai siduda laenulepinguga. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu sellise järeldusega. Tõendeid kogumis hinnates oleks kohus pidanud jõudma vastupidisele seisukohale. Ringkonnakohus leiab, et maksete tegemise aeg ja summad võisid kattuda hagiavalduses toodud väidetega lepingu sõlmimise aja ja laenusumma suurusega, kuid ülekannete selgitused ei viidanud ühelegi lepingule. Seega võisid ülekanded olla tehtud ükskõik millise kokkuleppe raames (I kd lk 12-15). 05.12.2014 tegi aktsiaselts võlgnikule väljamakse 1 550 eurot selgitused „laenu tagastamine“(I kd lk 13). Eeltoodu kinnitab kostjate kahtlust, et maksed ei olnud tehtud tegelikult 06.05.2014 laenulepingu raames. Maksekorralduse selgitus viitab, et AS Rubla tagastas laenu võlgnikule. Tunnistajana ülekuulatud võlgniku esindaja Q ütluste kohaselt võis ülekandesse tekkida viga. Ringkonnakohtu hinnangul oli tegemist tunnistaja oletusega, mis ei kinnitanud hagis toodud väidete õigsust.
15.Kohus leiab, et tunnistaja ütlusi (II lk 102 pöördel-207) ei saa praegusel juhul lugeda usaldusväärseteks. Tunnistaja ei mäletanud kokkuleppe sõlmimise üksikasju ja mäletas asjaolusid valikuliselt - tunnistaja tõi ebalevaid ütlusi selle kohta, millal oli leping sõlmitud, kui suur oli laenusumma, missugused summas makseid tagasi tehti, mis oli laenu tagastamise periood. Samas andis tunnistaja selgeid kinnitusi, et tema pöördus laenu saamiseks aktsiaseltsi juhatuse (X) poole, poolte vahel oli vaid üks laenuleping ning võlgnik laenu aktsiaseltsile ei andnud. Tunnistaja ühelt poolt kinnitas, et toimikus olevad maksekorraldused olid tehtud laenulepingu alusel, kuid samas ei osanud tunnistaja selgitada, miks olid laenukohustused majandusaasta aruannetes kajastamata. Ringkonnakohus peab tõendatuks kostjate väiteid selle kohta, et laenulepingu osapooled olid omavahel seotud isikud. Võlgnik oli X-ga seotud äriühing, mis laenulepingu sõlmimise ajal oli
X faktilise kontrolli all (I kd lk 153 pöördel esimene lõik). Võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige 29.07.2013–07.09.2016 oli Q (I kd lk 142 pöördel). Q oli TERE AS-i raamatupidaja (I kd lk 147) ja X oli TERE AS-i juhatuse liige ja omanik (I kd lk 145). Q oli avalikult kättesaadava info kohaselt nimetatud X „finantsasjade korraldajaks“ (I kd lk 150, 151). X seotust võlgnikuga kinnitas ka asjaolu, et ta andis 990 000 euro suuruse käenduse võlgniku ja kostja I vahel 05.09.2013 sõlmitud laenulepingule nr LL-20130905KT (I kd lk 157 pöördel, p 10.2.). X oli laenulepingu sõlmimise ajal aktsiaseltsi juhatuse liige (I kd lk 162) ning X teostas faktilist kontrolli aktsiaseltsi üle (I kd lk 165). Tunnistaja aga teostas laenu andmise ajal aktsiaseltsile raamatupidamist (II kd lk 100). Seega on väidetav laenuleping sõlmitud seotud osapoolte vahel. Selliste tehingute tegemine pole keelatud, kuid viidatud asjaolu tõttu tekib kohtul kahtlus tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Nimelt nähtub, et tunnistajal oli põhjust anda ühele poolele kasulikke ütlusi. Kohus on ka tsiviilasjas nr 2-18-18312 samade poolte vahel olevas vaidluses leidnud, et tunnistaja Q ütlused olid ebausaldusväärsed ja vastuolulised, mis puudutasid tema ja X vahel sõlmituid kokkuleppeid rahaliste kohustuste osas (II kd lk 64 pöördel). Lisaks arvestab kohus asjaoluga, et tsiviilasjas nr 2-18-18312 tuli ilmsiks, et Q avaldas, et ta jättis teadlikult majandusaasta aruandes kajastamata äriühingu kohustused (II kd lk 68). Ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud asjaolud kogumis viitavad, et tunnistaja ütlused polnud usaldusväärsed. Hageja ei esitanud muid tõendeid, mis kinnitaksid makse seotust vaidlusaluse laenulepinguga.
16.Võlgniku 2015 majandusaasta aruandes oli laenukohustused kajastamata. Võlgniku 2015 majandusaasta aruande kohaselt (I kd lk 193 pöördel) oli võlgnikul lühiajalisi laenukohustusi 990 000 eurot (summa vastas AS LHV Pank laenu põhiosale). Aasta varem ehk 31.12.2014 seisuga olid lühiajalised laenukohustused kokku 1 017 895 eurot (990 000 eurot + 27 895 eurot). Rahavoogude aruandes olid saadud laenude all kajastatud 2015. aastal 0 eurot ja 2014. aastal 1 017 895 eurot (I kd lk 194 pöördel). Saadud laenude tagasimaksete real on 2015 toodud 27 895 eurot, st antud summa oli 2015 jooksul laenuandjale tagastatud (I kd lk 194 pöördel). Laenukohustuste jaotis kinnitas, et võlgnikul oli kohustus LHV ees summas 990 000 eurot nii 2014 kui ka 2015 lõpus (I kd lk 196 pöördel). Seega nähtus, et 2014 saadud laen 27 895 eurot oli aruande järgi tagastatud 2015 jooksul. Maakohus tuvastas, et aruandest ei nähtunud, et 27 895 eurot oli võlg AS-le Rubla, kuid seda ei saanud välistada. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldustega. Hageja polnud väitnud, et laenu oleks antud 27 895 eurot või et see tagastati 2015 lõpuks. Hagi p 2.1.1. kohaselt 2014 lõpuks oli võlgnik saanud aktsiaseltsilt kokku 24 120 eurot (50 eurot maksti väidetavalt 2015). Kuivõrd laenulepingu kohaselt oli väidetavalt laenusumma tagastamise tähtaeg 06.05.2017, siis oleks pidanud vastav kohustus olema kajastatud majandusaasta aruandes nii 2014 lõpus kui ka 2015 lõpus. Kuna väidetavalt tagastas võlgnik ka 2015 jooksul kokku 4 600 eurot ja sai samas 50 eurot uuesti laenu, oleks 31.12.2015 seisuga pidanud olema kajastatud laenukohustus 16 440 eurot. Aruandes kajastatud summad ei ühtinud hageja väidetega. Kui hagis toodud väited oleksid olnud õiged, siis oleksid kohustused ja summa muutused aastapõhises võrdluses olnud selgelt välja toodud. Q, kes teostas raamatupidamist, ei osanud selgitada, miks laenukohustus oli 2015 majandusaasta aruandes kajastamata (II kd lk 206 pöördel). Raamatupidamise seaduse § 4 näeb ette raamatupidamise korraldamise põhinõuded, mille kohaselt on raamatupidamiskohustuslane kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, finantstulemusest ja rahavoogudest;
dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites; koostama ja esitama majandusaasta aruande ning muud finantsaruanded käesolevas seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud korras; säilitama raamatupidamise dokumente. Ringkonnakohus leiab, et olemasolevad raamatupidamisdokumendid ei kinnita sellise laenusuhte olemasolu nagu hageja väitis olevat võlgniku ja aktsiaseltsi vahel. Väidetava kohustuse kajastamata jätmine raamatupidamise aruannetes kinnitab pigem kohustuse puudumist. Kostjad põhjendasid ja tõendasid nõuetekohaselt oma vastuväiteid hagile.
17.Kogumis viitavad tõendid sellele, et aktsiaseltsi ja võlgniku vahel polnud hagis väidetud laenusuhet. Kohus möönab, et aktsiaseltsi ja võlgniku vahel võisid olla lepingulised suhted, kuid mitte sellised nagu hageja hagiavalduses väidab olevat ja millele hageja oma nõudes tugineb. Olemasolevad tõendid ei kinnita hageja nõude aluseks oleva laenulepingu olemasolu aktsiaseltsi ja võlgniku vahel. Kuivõrd hageja ei tõendanud laenulepingu olemasolu, siis puudub vajadus hinnata poolte väiteid selle kohta, kas aktsiaseltsi ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping oli tühine. Eeltoodu tähendab, et kohtul puudub mh vajadus tuvastada, kas tegemist oli tagantjärgi sõlmitud lepinguga või mitte ning kas laenulepingu sõlmimiseks oli majanduslik loogika. Samuti puudub sellises olukorras vajadus hinnata poolte väiteid nõude loovutamise kohta. Eeltoodust tulenevalt tuvastab ringkonnakohus, et hagejal pole nõuet võlgniku vastu 22 109,99 eurot (põhivõlg 16 440 eurot, intress 3 393,05 eurot ja viivis 2 276,94 eurot) ning hagi nõude tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud
18.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Kuna hagi ei kuulu rahuldamisele, siis tuleb jätta kõik poolte maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Ringkonnakohtus poolte kantud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel samuti hageja kanda, kuna kohus rahuldab kostja I apellatsioonkaebuse. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.