Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

14.02.2018 on sissenõutavaks muutunud viivised kokku summas 411,06 eurot (9300 eurot * 0,02% päevas * 221 päeva). OK loovutas võlgnikuga 08.07.2016 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude hagejale. Hagejal on võlgniku vastu 08.07.2016 laenulepingu alusel nõue summas 10 454,08 eurot (9300 eurot + 743,02 eurot + 411,06 eurot), mida hageja palub pankrotimenetluses tunnustada teise rahuldamisjärgu nõudena ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kostjate vastuväited Kostja 1 hagi ei tunnista ja vaidleb sellel vastu. OK ja võlgniku vahel sõlmitud laenuleping on näilik ja sellel puuduvad õiguslikud tagajärjed. Laenulepingul on kostja 1 hinnangul näiliku tehingu tunnused, sest võlgnik on OKga seotud äriühing, mis väidetava Laenulepingu sõlmimise ajal (08.07.2016) oli OK kontrolli all. Võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige perioodil 29.07.2013 -­ 07.09.2016 oli HK, kes oli avalikult kättesaadava info kohaselt nimetatud korduvalt OK „finantsasjade korraldajaks“. HK seotust OKga on Tartu Maakohus kinnitanud ka nt tsiviilasjas nr 2-16-13770. Laenuleping on allkirjastatud omakäeliselt (mitte digitaalselt), mistõttu puudub võimalus veenduda lepingu autentsuses (sh, kas ja millal see üldse sõlmiti). Laenuleping võib olla sõlmitud tagantjärgi eesmärgiga jätta mulje laenusuhte olemasolust ning tagada OK või temaga seotud isikute võimalus osaleda võlgniku pankrotimenetluses ja mõjutada selle läbiviimist. Kostja 1 hinnangul on omakäeliselt lepingute allkirjastamine praktikas ebatavaline ning sellises vormis lepingu sõlmimine seotud osapoolte vahel tekitab juba iseenesest kahtluseid väidetava lepingu sõlmimise osas. Laenu andmine ei ole tõendatud, sest maksekorraldus võiks ehk tõendada ülekande tegemise fakti, kuid maksekorraldus, mille selgituseks on märgitud „laen“, ei tõenda automaatselt laenu andmist ega laenulepingu sõlmimist. Samuti ei viita maksekorraldus ka konkreetsele laenulepingule (nt lepingu numbrile või sõlmimise kuupäevale). Asjaoludest tulenevalt on tõenäoline, et sellise selgitusega makse võidi teostada eesmärgiga jätta mulje laenu andmisest. Laen muutus väidetavalt sissenõutavaks juba 08.07.2017. Kostjale 1 teadaolevalt ei ole OK ega hageja enne võlgniku pankroti väljakuulutamist kordagi võlgnikult laenu tagasimaksmist nõudnud ja sellekohaseid tõendeid ei ole nõude- ega hagiavalduses esitanud ka hageja. Laenu sissenõudmata jätmine või sellega viivitamine kinnitab kostja 1 kahtlust, et võlgnikule tehtud ülekande näol ei olnud tegemist võlgnikule tegelikult antud laenuga, vaid OK kui võlgnikuga seotud isiku sissemaksega äriühingusse, mille tagastamise kohta puudus võlgniku ja OK vaheline kokkulepe. Loovutamistehing on näilik ja tühine. Isegi kui OK on sõlminud võlgnikuga laenulepingu ning tal on tekkinud nõue võlgniku vastu, ei ole OK nõuet hagejale kehtivalt loovutanud. Loovutamistehing on tühine TsÜS § 84 lg 1 ja § 89 lg 2 alusel, sest tegemist on näiliku tehinguga. Hageja ja OK on omavahel seotud isikud, sest hageja osanik ja juhatuse liige on RR, kes kostjale 1 teadaolevalt on OK elukaaslane. On tõenäoline ja usutav, et väidetava nõude näiliku loovutamise eesmärgiks oli vältida OKle rahalise vastutuse tekkimist võlgniku pankrotimenetlusega seotud kohtuvaidlustega kaasnevate menetluskuludega ja kohtuvaidlustega. Isegi kui loovutamistehing on kehtiv, ei ole tõendatud, et OK on hagejale loovutanud laenulepingust tuleneva nõude. VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta. Nõude loovutamise tõendamiseks on hageja esitanud kaks erinevate kuupäevadega nõude loovutamise teadet, mis on dateeritud 26.04.2017 ja 03.05.2018. Teadetes puudub kuupäev, mis seisuga on nõuded väidetavalt loovutatud. Samuti puudub 03.05.2018 teates summa, mis väidetavalt loovutati, pole nimetatud, millised nõuded on loovutatud. 27.04.2017 teates on nimetatud küll summa, kuid pole märgitud, millisest tehingust tulenev nõue on loovutatud.

Kohus on tsiviilasjas 2-18-18144 jõudnud sarnastel asjaoludel esitatud hagi puhul järeldusele, et laenusuhet ei eksisteerinud. Kostja 2 hagi ei tunnista ja vaidleb selle vastu. Hagi on alusetu ja tõendamata ning tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kostja 2 hinnangul on tühine 08. juulil 2016. a väidetavalt sõlmitud laenuleping OK ja võlgniku vahel, millega OK laenas võlgnikule 9300 eurot. Samuti on tühine 03. mai 2018. a väidetav loovutamistehing OK ja hageja vahel, millega OK väidetavalt loovutas mingi täpsustamata nõude hagejale. Mõlemad tehingud on tühised TsÜS § 84 lg 1 ja § 89 lg 2 alusel, kuivõrd need on näilikud. Näiliku tehingu tunnustele viitab esiteks asjaolu, et laenuleping ei ole allkirjastatud digitaalselt vaid omakäeliselt, mis ei ole lepingute allkirjastamise praktikas tänapäeval tavaline. Seejuures oleks digitaalselt allkirjastatud lepingu puhul lihtne tuvastada selle allkirjastamise aega, mida võidakse varjata eelkõige juhul kui tegemist on näiliku tehinguga. Sellest tulenevalt ei ole kostja 2 hinnangul võimalik veenduda selles, kas leping on allkirjastatud 08. juulil 2016. a või tagantjärgi ning kas pooltel oli või üldse sai olla tahe sellistel tingimustel laenulepingu sõlmimiseks. Teiseks on hageja väitel laenu andmine tõendatud maksekorraldusega, millega OK on teinud võlgnikule 08. juuli 2016. a ülekande summas 9300 eurot. Maksekorralduse selgituseks on märgitud „laen“, mis aga ei viita kindlale lepingule. Selgitus „laen“ võib tähendada ka nt laenu tagasimaksmist või näiliku tehingu puhul võidakse seeläbi püüda varjata seotud isikust OK sissemakset osaühingule. Kohila tn Muuseumi arendus OÜ juhatuse liige perioodil 29. juuli 2013. a – 07. september 2016. a ning ainuosanik perioodil 29. juuli 2013. a – 15. september 2016. a on olnud HK, kes on avalikult kättesaadava info kohaselt OKga seotud isik. Eelduslikult ei ole selles ka vaidlust. Seega on võlgnik olnud väidetava laenulepingu sõlmimise ajal OK kontrolli all. Lisaks eeltoodule ei ole ka kostjale 2 teadaolevalt hageja ega OK enne võlgniku pankroti väljakuulutamist kordagi nõudnud laenu tagasimaksmist ega esitanud ka selle kohta mistahes tõendeid. On eluliselt ebausutav, et võlausaldaja isegi ei pöördu võlgniku poole mitmete kuude jooksul sissenõutavaks muutunud kohustuse täitmisega seoses. Hageja on esitanud kohtule vaid nõude loovutamise teate/tehingu kinnituse, mis on allkirjastatud omakäeliselt OK poolt väidetavalt 03. mail 2018. a. Kostja 2 hinnangul ei kinnita see nõude loovutamist, sest kohtule ei ole esitatud nõude loovutamise lepingut ega ühtegi muud dokumenti8, millest nähtuks väidetavalt loovutatud nõude andmed, nõude aluseks olev õigussuhe jne. Loovutamise teatest ei nähtu, kas nõue loovutati tasuta või pidi hageja tegema vastusoorituse. Antud asjaolu kinnitab kostja 2 hinnangul tehingu näilikkust, sest hageja pole tõendanud, milline konkretiseeritud nõue ja millistel tingimustel väidetavalt loovutati. Kostja 2 hinnangul on isikutevahelisi seoseid ja ülaltoodut arvestades põhjust arvata, et väidetav nõue on hagejale näilikult „loovutatud“ ühe põhjusena menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmise vältimise eesmärgil. Laitier OÜ ainuosanik ja juhatuse liige on RR ning hageja on saanud väidetava nõude loovutamise teel oma elukaaslaselt OKlt. Kostja 3 vaidleb hagile vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja 3 nõustub ja ühineb kostja 1 ja kostja 2 poolt esitatud vastuväidetega. Menetluse käik 14.02.2018 Veli Kraavi. 02.12.2020 määrusega määrati võlgniku Pankrotihalduriks määrati Indrek

Lepsoo. Käesolevas menetluses on kostjana 3 nimetatud võlgniku pankrotihaldur, olenemata sellest, kes see isik on, seega puudub vajadus kostja asendamiseks TsMS § mõttes. Kohtu põhjendused Kohtu hinnangul ei ole hagi põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Hageja on esitanud hagi nõude tunnustamiseks pankrotmenetluses, seega tuleb välja selgitada, kas hagejal eksisteerib nõue, mida võlgniku vastu maksma panna. Järelikult tuleb esmalt jõuda selgusele, kas OK ja võlgniku vahel oli sõlmitud laenuleping, kas ja millises ulatuses on see muutunud sissenõutavaks. Hageja kohustus on tõendada võlasuhte olemasolu ja asjaolud, et raha ülekanded toimusid väidetud võlasuhte raames. Pooled ei vaidle hageja õiguses esitada hagi. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hagi on esitatud tähtaegselt. Kohus kuulutas 14.02.2018 välja võlgniku pankroti (I kd tl 4), hageja esitas tähtaegselt nõudeavalduse võlgniku pankrotimenetluses (I kd tl 8-9), tema nõudele vaidlesid 05.11.2018 nõuete kaitsmise koosolekul vastu kostjad (I kd tl 10-16). Hagi on esitatud 04.12.2018. Osapoolte seotus Kohtu hinnangul on tõendatud, et võlgnik, hageja ja OK on omavahel soetud isikud. Võlgnik oli OKga seotud äriühing, mis laenulepingu sõlmimise ajal oli OK faktilise kontrolli all. Seda kinnitas tunnistaja HK, öeldes, et OK oli Kohila tn Muuseumi Arenduse poolt arendatava kinnisvaraprojektis huvitatud isik, samuti on HK, kes oli võlgniku osanik ja juhatuse liige ning raamatupidamise korraldaja, kes oli avalikult kättesaadava info kohaselt nimetatud OK „finantsasjade korraldajaks“ (II kd tl 50-53). Seega on väidetav laenuleping sõlmitud seotud osapoolte vahel ja kuigi selliste tehingute tegemine pole keelatud, võib see mõjutada kohtu hinnangut tõendite usaldusväärsusele. Samale järeldusele isikute soetuse osas on asunud ka Tallinna ringkonnakohus oma 31.08.2021 otsus tsiviilasjas 2-1818144. Laenusuhte olemasolu Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Nõude tunnustamise menetlusess on hageja kohustuseks tõendada lepingu sõlmimast ja kohustuse olemasolu. Tehingu tegemiseks on vajalikud selged tahteavaldused TsÜS § 67 lg 1 ja § 68 lg 1 mõttes. Kohtule esitatud dokumentaalset tõendist (I kd tl 5-6) nähtub, et OK ja Kohila Muuseumi tn Arendused OÜ (pankrotis), keda esindas HK, on allkirjastanud dokumendi, mis on pealkirjastatud laenulepinguna. Selles on kokku lepitud laenu andmine ja selle kasutamise tingimused. Kohtule esitatud maksekorraldusest on näha, et OK on teinud võlgnikule ülekande summas 9300 eurot, märkides maksekorralduse selgitusse „laen“. Tunnistaja HK 09.04.2021 kohtuistungil (II kd tl 88-89) antud ütluste kohaselt oli tema Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ tegelik kasusaaja ja ainus juhatuse liige. OK oli Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ projektist kasusaaja. Laenu saamiseks pöördus tunnistaja OK poole ja lepingu allkirjastas OK ja tunnistaja, läbirääkimisi või eelnevat arutelu sh e-posti teel lepingu osas ei olnud. Tunnistaja ei suutnud meenutada laenu andmise eesmärki, seda, kes koostas lepingu projekti, mis oli lepingu sõlmimise kuupäev, laenu tagastamise tingimused ja tähtaeg. Tunnistaja kinnitas, et korraldas lepingu kajastamise ühingu raamatupidamises. Võlgniku kogu dokumentatsioon anti üle pankrotihaldurile. Tunnistaja osutas võlgnikule raamatupidamisteenust, mida osutati elektrooniliselt

raamatupidamisprogrammiga. Tunnistaja ei osanud selgitada, miks ta juhatuse liikmena ei kajastanud laenukohustust 2016.aasta majandusaasta aruandes. Kohtu hinnangul ei ole laenulepingu sõlmimine tõendatud. Hageja esitatud tõendid on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Maksekorraldus tõendab üksnes raha ülekandmise fakti, mitte tehingu olemasolu, sest raha ülekandmise faktist ei teki õiguseid ja kohustusi. Selleks on vajalikud tahteavaldused TsÜS § 68 mõttes. Maksekorraldus ei ole käsitletav tahteavaldusena. Ka ei ole maksekorralduse selgitusest üheselt arusaadav, kas tegemist võiks olla laenu andmise või tagasi maksmisega ning millise konkreetse tehinguga on tegemist. OK, kes oleks saanud anda selgitusi maksekorralduse tegemise asjaolude kohta, ei olnud tunnistajana kättesaadav olgugi, et kohus proovis teda kätte saada erinevatelt aardessidelt, mis kohtul oli võimalik välja selgitada sh OK enda poolt oma pankrotimenetluses (ts.asi 2-21-18410) antud aadressilt. Kohtukutse tagastati sellelt aadressilt märkega, et aadress ei ole õige. Tunnistaja HK ütlused ei ole usaldusväärsed, samuti on need vastuolus teiste tõenditega. Tunnistaja on võlgnikuga ja teise väidetava tehingu osapoolega seotud isik. Ta ei mäleta elementaarseid üksikasju lepingu sõlmimisest, samuti ei ole õige tema väide, et leping on kajastatud võlgniku raamatupidamises, sest selle kohta puudub info nii 2016 aasta majandusaasta aruandest kui ka pankrotihalduri valduses olevas raamatupidamise dokumentatsioonis, mida tunnistaja oma ütluste kohaselt isiklikult pidas. Hageja selgitused, et raamatupidamisdokumendid olid pankrotihaldur Veli Kraavi käes ja võisid minna kaduma, ei ole tõsiseltvõetavad, sest tunnistaja sõnul peeti raamatupidamist elektrooniliselt vastava programmi abil. Ei ole eluliselt usutav, et selliselt peetud raamatupidamises lähevad kaotsi üksikud programmi tehtud kanded. Kohtule ei ole kahtlust, et laenulepinguks nimetatava dokumendi on allkirjastanud OK ja HK, kuid kohtule ei ole kindlust, et tehing kui selline leidis aset. Väidetava kohustuse kajastamata jätmine raamatupidamise aruannetes kinnitab pigem kohustuse puudumist. Hageja kohustuseks on esitada tõendid selle kohta, et võlasuhe eksisteerib. Hageja ei ole oma tõendamiskohustust täitnud ega tõendanud laenulepingu olemasolu, järelikult puudub vajadus hinnata poolte väiteid selle kohta, kas väidetavalt sõlmitud laenuleping oli tühine, sõlmitud tagantjärgi ja samuti puudub vajadus hinnata nõude loovutuse kehtivust, sest kui algse nõude olemasolu ei ole leidnud kinnitust. Muud asjas kogutud tõendid ei ole kohtu hinnangul asjakohased ja neid ei ole vajalik analüüsida. Tsiviilasja hinna määramine Tsiviilasja hind on TsMS § 132 lg 4 p 9 järgi 3500 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kohus määrab TsMS § 173 lg 1 kohaselt asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kohus jätab kõik poolte menetluskulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel, sest hagi ei kuulu rahuldamisele. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab kohus ära lõpplahendis menetluskulude rahalise suuruse. Kostja 1 menetluskulude nimekirja järgi on kostja 1 menetluskulud 6067 eurot, millest 6055 on õigusabikulu ja 12 eurot tõendite saamise kulu. Kostja 2 esitas kohtukulude nimekirja, mille järgi on õigusabikulu 4335 eurot, millele lisandub tasu istungi aja eest. Kostja 3 poolt 26.05.2021 kohtul esitatud menetluskulude nimekirja järgi on kostja 3 õigusabikulud 1927,79 eurot. Kostjad paluvad kohtul välja mõista ka viivis menetluskuludelt.

Hageja vastuväidete järgi on põhjendatud menetluskulud kostja 1 puhul 2640 euro ulatuses. Kahe esindaja kasutamine ei ole põhjendatud, tunnitasu suurus on ülemäärane ning esindusele kulunud aeg samuti ülemäärane. Kostja 2 puhul on põhjendatud õigusabi kulu 1080 eurot. Kostja 2 esindaja tunnitasu suurus on ülemäärane, samuti on ülemäärane õigusabiteenuse osutamise maht. Kostja 2 on märkinud töödena hagiavalduse koostamine ja kliendiarutelu, kuid hagi ega vastuhagi ei ole kostja 2 esitanud. Kohtu hinnangul on menetluskulude suurus põhjendatud, osutatud teenuse maht ja kvaliteet on kohane, arvestades kohtuasja sisu ja menetluse kestvust. Kohtul puudub alus kahelda, et esindajad on teinud tööd nimekirjas mainitud mahus. Asjaolu, et kostja 2 on märkinud nimekirjas hagiavalduse koostamine, on ilmselge inimlik eksitus, mis ei tähenda, et kliendisuhtlust ei toimunud ja teenust ei osutatud. Kokkuvõttes on menetluskulude nimekirjas toodud toimingud olnud vajalikud, tegemist on pikalt veninud kohtuasjaga, millele on kaas aidanud eelkõige hageja esindaja enda tegevus, kui ta jättis esitamata kohtu poolt palutud informatsiooni, mis talle ilmselgelt oli kättesaadav, nimelt OK postiaadressi, esitas kohtuniku tarbetu taandamise avalduse ning ega leidnud aega kohtuisutngi pidamiseks perioodil juuli 2021 kuni jaanuar 2022. Kostjatel tuli vastata ka hageja poolt esitatud mittevajalikele seisukohtadele, mis puudutasid OK õiguseid ja kohustusi menetluses, eelkõige temale kohtukutse kättetoimetamist ja temale trahvi määramist. Olles hageja, mitte tunnistaja esindaja, ei olnud hageja esindajal ega ka hagejal endal vajadust OK õiguseid menetluses kaitsta, seda enam, et vastuväited olid põhjendamatud. Kohtu hinnangul vastab kostjate 1 ja 2 esindajate poolt pakutud teenus kvaliteedile, menetlustoimingud olid vajalikud ja kahe esindaja kasutamine tagas kostjate poolt sujuva menetluse. Hageja viited 2013 aasta lahenditele õigusabiteenuse turuhinna suhetes on ilmselgelt vananenud. Pelgalt majanduskasvust ja tarbijahindade tõusust lähtuvalt ei saa mõistlikult eeldada, et õigusteenuse turuhind püsib 9 aastat samal tasemel. Kohtu hinnangul on tunnihind 140 eurot tunni eest käesoleval ajal mõistlik hind ja on turul tavapärane. Hagejalt tuleb kostja 1 kasuks välja mõista menetluskulu 6067 eurot, kostja 2 kasuks menetluskulu 4420 eurot ja kostja 3 kasuks 1927,79 eurot. Menetluskuludelt tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Härmand Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.