Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
1. juuli 2022, Tallinn
Tsiviilasja number
2-18-18328
Tsiviilasi
Laitier OÜ hagi AS-i LHV Pank, OSAÜHINGU BEST IDEA ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo vastu nõude tunnustamiseks Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. jaanuari 2022. a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Laitier OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja (apellant) Laitier OÜ (registrikood 14156651), esindajad ringkonnakohtus lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja I (vastustaja) AS LHV Pank (registrikood 10539549), lepinguline esindaja vandeadvokaat Liis Könn Kostja II (vastustaja) OSAÜHING BEST IDEA (registrikood 10955220), lepinguline esindaja advokaat Marko Pikani Kostja III (vastustaja) Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Asja läbivaatamine
6. juuni 2022
1(10)
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 27. jaanuari 2022. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
3.Jätta ringkonnakohtu menetluskulud Laitier OÜ kanda.
4.Määrata AS LHV Pank vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruseks 1376 eurot ja mõista see välja Laitier OÜ-lt. OSAÜHINGUL BEST IDEA ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihalduril Indrek Lepsool menetluskulude puudumise tõttu ringkonnakohus neid kindlaks ei määra.
5.Väljamõistetud menetluskuludelt on Laitier OÜ kohustatud tasuma AS-le LHV Pank viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Laitier OÜ (hageja) esitas 4. detsembril 2018 Harju Maakohtule hagi AS-i LHV Pank (kostja I), OSAÜHINGU BEST IDEA (kostja II) ja Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo (kostja III) vastu, milles palus tunnustada hageja nõuet Kohila tn Muuseumi Arendus OÜ (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluses 10 454,08 eurot ulatuses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 märgitud rahuldamisjärgus. Hageja palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses 03.05.2018 nõudeavalduse, milles palus tunnustada oma 10 455,05 euro suurust pandiga tagamata nõuet (PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel teise rahuldamisjärgu nõudena). Nõue jäi tunnustamata, sest kostjad vaidlesid sellele vastu. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - OK (laenuandja) sõlmis võlgnikuga 08.07.2016 laenulepingu ja kandis samal päeval võlgniku arveldusarvele selgitusega „laen“ 9300 eurot tagasimaksmise tähtajaga 08.07.2017, intressiga 8% aastas ja kohustusega tasuda intressi kuni laenusumma tagastamiseni; - lepingu kohaselt tuli võlgnikul tasuda intressi lähtudes tegelikust päevade arvust kuus ja 365päevasest aastast laenuandja arvelduskontole ühekordse maksena koos laenusumma tagasimaksmisega laenu tagastamise tähtpäeval; - rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuli võlgnikul tasuda lepingu p 4.1. alusel viivitusintressi 0,02% iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest;
2(10)
- laenu ega intresse ei ole võlgnik tasunud; - 09.07.2016 – 08.07.2017 perioodi eest tuleb võlgnikul tasuda intressi 743,02 eurot ja 09.07.2017 – 14.02.2018 (pankroti väljakuulutamise aeg) perioodi eest viiviseid 411,06 eurot. Vastuseks kostjate väidetele märkis hageja järgmist: - laenulepingu järgi saabunuks võlgniku kohustuse täitmise tähtaeg 08.07.2017; - 01.02.2017 nimetati võlgnikule ajutine haldur; - 10.04.2017 kuulutati välja võlgniku pankrot ja sellega saabus võlgniku võlausaldajate nõuete täitmise tähtaeg; - 26.04.2017 loovutas OK võlgnikuga sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude hagejale; - 27.04.2017 esitas hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse; -12.07.2017 tasus hageja OK-le nõude loovutamise tasu 9854 eurot; - 15.02.2018 kuulutati teistkordselt välja võlgniku pankrot; - 03.05.2018 esitas hageja uuesti oma nõudeavalduse pankrotihaldurile. Kostjate vastuväited
2.Kostja I palus jätta hagiavalduse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hagejal ei ole võlgniku vastu nõuet. Kostja I tugines laenulepingu osas peamiselt järgmistele asjaoludele: - võlgnik on OK-ga seotud äriühing, mis laenulepingu sõlmimise ajal oli OK kontrolli all; - võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige oli perioodil 29.07.2013-07.09.2016 HK, kes on OK-ga seotud isik; - laenuleping on erinevalt tavapärasest praktikast allkirjastatud omakäeliselt, puudub võimalus veenduda lepingu autentsuses (sh kas ja millal see sõlmiti) ja võib olla sõlmitud tagantjärgi eesmärgiga jätta mulje laenusuhte olemasolust ning tagada OK või temaga seotud isikute võimalus osaleda võlgniku pankrotimenetluses ja mõjutada selle läbiviimist; - ülekanne 9300 eurot selgitusega „laen“ ei viita konkreetsele laenulepingule (nt numbrile või sõlmimise kuupäevale), võib tõendada ülekande tegemise fakti, kuid on tõenäoline, et makse võidi teostati eesmärgiga jätta mulje laenu andmisest; - OK ega hageja ei ole enne võlgniku pankroti väljakuulutamist võlgnikult laenu tagasimaksmist nõudnud; - ülekande näol võib olla tegemist OK sissemaksega äriühingusse, mille tagastamise kohta puudus pooltel kokkulepe; - laenuleping ilmus välja võlgniku pankrotimenetluses ja pankrotihaldurile üle antud võlgniku dokumentide hulgas laenulepingut ei ole; - puudub selgus, mis eesmärgil laenu anti; - võlgniku ja kostja I vahelise laenulepingu üldtingimuste p 7.6 kohaselt oli võlgnikul kohustus teavitada panka laenulepingu sõlmimisest, kuid ta ei teinud seda; - OK ja võlgnik on teinud ka varasemalt näilikke ja tühiseid kokkuleppeid, nt 30.09.2013 sõlmitud tasu kokkulepe; - võlgniku pankrotimenetluses on vaidlustatud kõigi võlausaldajate (v.a MTA) nõuded; - kõik võlausaldajad peale kostjate I ja II on OK-ga seotud isikud ja nende nõuded põhinevad väidetavatel nõuetel ja loovutustel, mis on omakäeliselt allkirjastatud, neid ei ole võlgniku valduses, need ilmusid välja võlgniku pankrotimenetluses ja neid ei ole kajastatud raamatupidamise aruannetes; - puuduvad igasugused dokumendid nii laenulepingu kui nõude loovutamise lepingu ettevalmistamise kohta.
3(10)
Ka laenulepingust tuleneva 26.04.2017 nõude loovutamine ei ole tõendatud järgmistel põhjustel: - hageja osanik ja juhatuse liige RR on OK elukaaslane; - 03.05.2018 nõude loovutamise teade ei sisalda viidet nõude loovutamise lepingule ega täpsusta nõude loovutamise asjaolusid ning on tehtud rohkem kui aasta pärast nõude loovutamise lepingu sõlmimist; - nõude loovutamise eesmärgiks võis olla OK-le rahalise vastutuse tekkimise vältimine seoses pankrotimenetluse kohtuvaidlustega ja kaasnevate menetluskuludega; - isegi kui loovutamistehing on kehtiv, ei ole tõendatud, et OK on hagejale loovutanud 18.07.2016 laenulepingust tuleneva nõude. Kohtuistungil täpsustas kostja I, et tugineb eelkõige sellele, et laenuleping ei ole ehtne, st see on tagantjärele allkirjastatud. Alternatiivselt tugines kostja tehingu näilikkusele.
3.Kostja II palus jätta hagiavalduse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, korrates kostja I väiteid. Kostja märkis täiendavalt, et selgitus „laen“ võib tähendada ka nt laenu tagasimaksmist või seeläbi püütakse varjata seotud isikust OK sissemakset osaühingule. Kostja II hinnangul on isikutevahelisi seoseid ja eeltoodud asjaolusid arvestades põhjust arvata, et väidetav nõue on hagejale näilikult loovutatud, et vältida menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmist. Hageja ainuosanik ja juhatuse liige on RR ning hageja on saanud väidetava nõude loovutamise teel oma elukaaslaselt OK-lt.
4.Kostja III palus jätta hagiavalduse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja III teatas, et nõustub kostjate I ja II esitatud põhjendustega ja tugineb nendele. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus jättis 27. jaanuari 2022. a otsusega hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja I kasuks menetluskuluna välja 6067 eurot, kostja II kasuks menetluskuluna 4420 eurot ja kostja III kasuks menetluskuluna 1927,79 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.
6.Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - võlgnik, hageja ja OK on omavahel seotud isikud; - laenulepingu sõlmimise ajal oli võlgnik OK faktilise kontrolli all, st Kohila tn Muuseumi Arenduse poolt arendatava kinnisvaraprojektis huvitatud isik; - HK oli võlgniku osanik ja juhatuse liige ning raamatupidamise korraldaja, kes oli avalikult kättesaadava info kohaselt nimetatud OK „finantsasjade korraldajaks“; - OK ja võlgnik, keda esindas HK, on allkirjastanud dokumendi, mis on pealkirjastatud laenulepinguna ja milles on kokku lepitud laenu andmine ja selle kasutamise tingimused; - OK tegi võlgnikule ülekande 9300 eurot, märkides maksekorralduse selgitusse „laen“;
7.Väidetav laenuleping on sõlmitud seotud osapoolte vahel ja kuigi selliste tehingute tegemine pole keelatud, võib see mõjutada kohtu hinnangut tõendite usaldusväärsusele. Tunnistaja HK ütluste kohaselt oli tema võlgniku tegelik kasusaaja ja ainus juhatuse liige. OK oli võlgniku projektist kasusaaja. Laenu saamiseks pöördus tunnistaja OK poole ja lepingu allkirjastasid OK ja tunnistaja, läbirääkimisi või eelnevat arutelu, sh e-posti teel, lepingu osas ei olnud. Tunnistaja ei suutnud meenutada laenu andmise eesmärki, seda, kes koostas lepingu
4(10)
projekti, mis oli lepingu sõlmimise kuupäev, laenu tagastamise tingimused ja tähtaeg. Tunnistaja kinnitas, et korraldas lepingu kajastamise ühingu raamatupidamises. Võlgniku kogu dokumentatsioon anti üle pankrotihaldurile. Tunnistaja osutas võlgnikule raamatupidamisteenust, seda tegi ta elektrooniliselt raamatupidamisprogrammiga. Tunnistaja ei osanud selgitada, miks ta juhatuse liikmena ei kajastanud laenukohustust 2016. aasta majandusaasta aruandes. Maakohus leidis, et laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Hageja esitatud tõendid on vastuolulised ja ebausaldusväärsed. Maksekorraldus tõendab üksnes raha ülekandmise fakti, mitte tehingu olemasolu, sest raha ülekandmise faktist ei teki õigusi ja kohustusi. Selleks on vajalikud tahteavaldused TsÜS § 68 mõttes. Maksekorraldus ei ole käsitletav tahteavaldusena. Ka ei ole maksekorralduse selgitusest üheselt arusaadav, kas tegemist võiks olla laenu andmise või tagasi maksmisega ning millise konkreetse tehinguga on tegemist. OK, kes oleks saanud anda selgitusi maksekorralduse tegemise asjaolude kohta, ei olnud tunnistajana kättesaadav. Tunnistaja HK ütlused ei ole usaldusväärsed, samuti on need vastuolus teiste tõenditega. Tunnistaja on võlgnikuga ja teise väidetava tehingu osapoolega seotud isik. Ta ei mäleta elementaarseid üksikasju lepingu sõlmimisest, samuti ei ole õige tema väide, et leping on kajastatud võlgniku raamatupidamises, sest selle kohta puudub info nii 2016. aasta majandusaasta aruandes kui ka pankrotihalduri valduses olevas raamatupidamise dokumentatsioonis, mida tunnistaja oma ütluste kohaselt isiklikult pidas. Hageja selgitused, et raamatupidamisdokumendid olid pankrotihaldur Veli Kraavi käes ja võisid minna kaduma, ei ole tõsiseltvõetavad, sest tunnistaja sõnul peeti raamatupidamist elektrooniliselt vastava programmi abil. Ei ole eluliselt usutav, et selliselt peetud raamatupidamises lähevad kaotsi üksikud programmi tehtud kanded. Kohtule ei ole kahtlust, et laenulepinguks nimetatava dokumendi on allkirjastanud OK ja HK, kuid kohtule ei ole kindlust, et tehing kui selline leidis aset. Väidetava kohustuse kajastamata jätmine raamatupidamise aruannetes kinnitab pigem kohustuse puudumist. Hageja ei ole tõendanud laenulepingu olemasolu, järelikult puudub vajadus hinnata poolte väiteid selle kohta, kas väidetavalt sõlmitud laenuleping oli tühine, sõlmitud tagantjärgi ja samuti puudub vajadus hinnata nõude loovutuse kehtivust. Muud asjas kogutud tõendid ei ole kohtu hinnangul asjakohased ja neid ei ole vajalik analüüsida. Apellatsioonkaebus
8.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Hageja leiab, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 9 lg-t 1 ja § 396 lg-t 1, kui asus seisukohale, et OK ja pankrotivõlgnik ei ole laenulepingut sõlminud. Maakohus hindas vääralt tõendeid, rikkudes oluliselt TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8. Maakohtu otsus on vastuoluline, sest maakohus märkis, et kohtule esitatud dokumentaalsest tõendist nähtub, et OK ja Kohila Muuseumi tn Arendus OÜ (pankrotis), keda esindas H. Konno, on allkirjastanud dokumendi, mis on pealkirjastatud laenulepinguna. Maakohus märkis, et selles on kokku lepitud laenu andmine ja selle kasutamise tingimused. Kohtule esitatud maksekorraldusest on näha, et OK on teinud võlgnikule ülekande summas 9300 eurot, märkides maksekorralduse selgitusse „laen“. Seega tuvastas maakohus 8. juuli 2016 laenulepingu põhjal, et OK ja pankrotivõlgnik on sõlminud laenulepingu. Samas ei olnud maakohtu hinnangul laenulepingu sõlmimine tõendatud.
5(10)
Hageja leiab, et laenulepingu sõlmimine on tõendatud 8. juuli 2016 laenulepinguga, maksekorraldusega, tunnistaja HK ütlustega, 26. aprilli 2017 nõude loovutamise lepinguga ning
26.aprilli 2017 ja 3. mai 2018 nõude loovutamise teadete ja tehingu kinnitustega ja 12. juuli 2017 hageja maksekorraldusega. Hageja ei nõustu maakohtuga selles, et tunnistaja HK ütlused on ebausaldusväärsed. Maakohus jättis tõenditena hindamata 26. aprilli 2017 nõude loovutamise lepingu ning 26. aprilli 2017 ja 3. mai 2018 nõude loovutamise teated ja tehingu kinnitused ja 12. juuli 2017 hageja maksekorralduse. Sellega rikkus maakohus TsMS § 232 lg-t 1, § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 68 lg-id 2 ja 3, leides, et maksekorraldus tõendab üksnes raha ülekandmise fakti, mitte tehingu olemasolu, sest raha ülekandmise faktist ei teki õiguseid ja kohustusi ning leides, et maksekorraldus ei ole käsitletav tahteavaldusena ning maksekorralduse selgitusest ei ole üheselt arusaadav, kas tegemist võiks olla laenu andmise või tagasi maksmisega ning millise konkreetse tehinguga on tegemist. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid kogumis ning vastastikuses seoses. Hageja ei nõustu maakohtuga selles, et 8. juuli 2016 maksekorraldus ei ole käsitletav tahteavaldusena. Hageja leiab, et maksekorraldus kajastab OK TsÜS § 68 lg 2 tähenduses otsest tahet laenulepingu järgne laen 9300 eurot välja maksta. Juhul, kui maksekorralduses ei kajastuks OK otsene tahteavaldus, siis kajastub selles TsÜS § 68 lg 3 tähenduses OK kaudne tahteavaldus, mis on suunatud laenulepingu järgse laenu väljamaksmisele. Seega OK on maksekorralduselt nähtuva tehingu teostamisega ehk laenu väljamaksmisega ka kinnitanud ja tunnistanud laenuandjana laenulepingul põhineva võlasuhte olemasolu ning on seda VÕS § 76 lg 1 alusel laenu väljamaksmise teel nõuetekohaselt täitnud. Maksekorralduse selgitus „laen“ viitab selgelt sellele, et tegemist oli laenu väljamaksmisega võlgnikule. Laenulepingu ja sellest tuleneva laenu tagastamise kohustuse olemasolu ei sõltu sellest, kas laenusaaja kohustust oma raamatupidamises kajastab või mitte, sest poolte õigused ja kohustused tulenevad lepingutest, mitte laenusaaja raamatupidamises kajastamisest. Maakohus jättis tähelepanuta selle, et pankrotivõlgnik ei ole saanud laenulepingut kajastada 2016. aasta majandusaasta aruandes, sest seda ei ole koostatud ja registripidajale esitatud. Kui kostjad väidavad OK poolt laenu tagastamist või soorituse tegemist mingi muu võlasuhte kui laenulepingu alusel, siis lasus kostjatel TsMS § 230 lg 1 alusel selles tõendamiskoormis. Hageja ei saa negatiivseid asjaolusid tõendada. Vastus apellatsioonkaebusele
9.Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Maakohus ei ole piisavas ulatuses täitnud otsuse põhjendamise kohustust. Osaliselt on maakohus puudulikult tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud. Ringkonnakohus saab nimeteatud menetluslikud minetused parandada.
6(10)
Lepingu järgi raha nõudes nõuab hageja sellest tuleneva rahaliste kohustuste täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. Viivist saab hageja nõuda VÕS § 113 lg 1 esimese lause ja lepingu p 4.1 alusel. Pooled vaidlevad peamiselt järgmiste asjaolude üle: - kas OK andis võlgnikule laenu 9300 eurot; - kas laenuleping on sõlmitud selles märgitud kuupäeval ja mis oli laenulepingu tegelik eesmärk; - kas laenulepingust tulenev nõue on loovutatud hagejale. Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 6 nimetatud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses, mistõttu võtab ringkonnakohus need aluseks asja arutamisel. Kostjad on hagile vastu vaieldes tuginenud samadele asjaoludele, mistõttu ringkonnakohus viitab nende vastuväidetele kui ühistele.
11.Hageja tugines kostjalt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist nõudes sellele, et OK ja võlgnik sõlmisid 08.07.2016 laenulepingu ja OK kandis samal päeval võlgnikule laenulepingus märgitud 9300 eurot, märkides maksekorraldusel laenuraha ülekandmise võlgnikule selgitusse „laen“.
11.1.Riigikohtu praktikas on leitud, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt RKTKo 3-2-1-11-08 p 11). Seega üldjuhul peaks kostjad tõendama, et hagejal puudub alus raha tagasisaamiseks, sest OK täitis sellega mingi muu seadusest või lepingust tuleneva kohustuse.
11.2.Kostjad ei ole tõendanud, et laenulepingut ei sõlmitud selles väljendatud tahtega võtta ja anda laenu ehk võlgnik ei võtnud OK ees laenukohustust hageja väidetud ulatuses. Seega ei saa laenulepingu puhul olla tegemist näiliku tehinguga (TsÜS § 89 lg 1 järgi). Ka maakohus ei ole sellisele järeldusele jõudnud.
11.3.Kostjad on seisukohal, et laenulepinguga taheti jätte mulje laenulepingu sõlmimisest selles märgitud kuupäeval, kuid tegelikult laenuleping sõlmiti mingil muul kuupäeval eesmärgiga kahjustada teiste võlausaldajate õigusi pankrotimenetluses, nõue aga loovutati hagejale („tühjale äriühingule“, kes on OK-ga seotud) selleks, et vältida pankrotimenetlusega seotud kohtuvaidlustes menetluskulude kandmist (vt kostja I 28.12.2018 menetlusdokumendi p 7). Nimetatule viitavad kostjate hinnangul asjaolud, et tasunõue esitati alles pärast võlgniku pankrotimenetluse algatamist, võlgniku raamatupidamisdokumentides ja pankrotihalduril puudub laenulepingu originaal, lepingud on sõlmitud omakäeliste allkirjadega.
12.Esmalt hindab ringkonnakohus kostjate laenulepinguga seonduvat väidet. Maakohus leidis, et laenulepingu olemasolu ei ole tõendatud.
12.1.Iseenesest on õige hageja seisukoht, et üksnes laenulepingu omakäelisest allkirjastamisest, lepingute sõlmimise kohta kirjavahetuse puudumisest, tehingute tegemisest lähikondsete vahel, laenulepingu puudumisest võlgniku raamatupidamisdokumentide hulgast, hageja ja kostja I vahelise laenulepingu üldtingimuste punktist 7.6. tuleneva kohustuse rikkumisest ei saa teha järeldust laenulepingust tulenevate kohustuste puudumise kohta. Samas võivad need asjaolud koosmõjus teiste tõenditega seada kahtluse alla laenulepingu ehtsuse.
12.2.Hageja 10.07.2020 menetlusdokumendis väljendatud seisukoht, et kostjad ei ole laenulepingute allkirjastamist OK või HK poolt vaidlustanud, on õige. Samuti on õige hageja
7(10)
seisukoht, et laenulepingu allkirjastamine hiljem selles märgitud kuupäevast ei tähenda üldjuhul seda, et dokument oleks võltsitud. Pooled võivad kohustused ka tagantjärele heaks kiita.
12.3.Kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus jätta otsuse tegemisel selle arvestamata (TsMS § 277 lg 4). Praegusel juhul seda teha ei saa, sest dokumendi intellektuaalse võltsituse väide ei ole lahendatav TsMS § 277 järgi, vaid sel puhul kontrollitakse sisuliselt dokumendi koostaja usaldusväärsust ning kõrvutatakse dokumendist tulenevat teavet muude tõenditega. Seda on maakohus ka teinud ja seetõttu ei ole maakohus jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormist.
13.Nii hageja kui kostjad esitasid põhistusi ja tõendeid laenulepinguga seotud asjaolude kohta, mida maakohus ei ole analüüsinud ega kogumis hinnanud. Ringkonnakohus parandab selle menetlusliku minetuse.
13.1.Hageja on esile toonud, et võlgniku suhtes on kaks korda pankrot välja kuulutatud ja mõlemal korral on nõudeavaldus pankrotimenetluses esitatud. 10.04.2017 ja 15.02.2018 pankroti väljakuulutamise teadetest (I kd, tl 4 ja 144) nähtub, et 07.04.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas 216-16617 kuulutati esimest korda ja 14.02.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas 2-16-16617 teist korda välja võlgniku pankrot.
13.2.Hageja on märkinud õigesti, et laenu tagastamise tähtaeg saabus 08.07.2017 ja võlgniku esmakordse pankroti väljakuulutamise ajaks (10.04.2017) ei olnud laenulepingust tulenev nõue veel muutunud sissenõutavaks, kuid muutus sissenõutavaks seoses võlgniku pankroti väljakuulutamisega (PankrS § 42). 26.04.2017 loovutas OK laenulepingust tuleneva nõude võlgniku vastu hagi kohaselt hagejale. 27.04.2017 hageja nõudeavaldusega pankrotihaldurile (I kd, tl 147) on tõendatud, et hageja esitas nõudeavalduse pankrotihaldurile. 04.05.2017 võlausaldajate esimese üldkoosoleku protokolliga on tõendatud, et pankrotihaldur määras hagejale nõude eest hääled (I kd, tl 148-149). Kuivõrd nõue muutus sissenõutavaks 10.04.2017 ja nõudeavaldus esitati 27.04.2017, ei saa hagejale ette heita nõude esitamisega viivitamist.
13.3.Hageja märkis, et võlgniku ja OK vahel on vaid üks laenulepingul põhinev võlasuhe, s.o 08.07.2016 laenulepingust tulenev võlasuhe. Kostja I ja võlgniku pankrotihalduri 2.-3. märtsil 2020 e-kirjavahetusest (I kd, tl 174) nähtub, et kostja I on palunud pankrotihaldurilt viitega praeguse asja menetlusele infot, kas pankrotihaldurile üle antud raamatupidamisdokumentide hulgas on vaidlusaluse laenulepingu originaal ja pankrotihaldur on vastanud sellele eitavalt. Pooled ei vaidle, et võlgniku 2016 raamatupidamisaruannet ei ole koostatud, seega ei saa nõue seal kajastamist leida. Kuigi maakohus on ekslikult otsuses tuginenud asjaolule, et nõue ei kajastu 2016. aasta majandusaasta aruandes, on maakohus märkinud õigesti, et see ei kajastu ka kostja raamatupidamisdokumentides. Õige on hageja seisukoht, et kostjad ei ole tõendanud, et OK-l olnuks kostja ees mingi muu kohustus, mida ta 9300 eurose ülekandega täitis (vt hageja vastuväide I kd, tl 128 pöördel p 1.17). Samas leidis maakohus põhjendatult, et maksekorralduse selgitusest „laen“ ei saa järeldada, kas tegemist oli laenu andmisega või laenu tagasimaksega.
13.4.Hageja on tuginenud asjaolule, et ajutise halduri aruandes kajastas kostja III hageja nõuet 9854,43 euro suuruses, mis nähtub Harju Maakohtu 14.02.2018 määrusest võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta (I kd, tl 175-179). Nimetatu ei tähenda, et laenulepingu originaal oli kostjal III olemas või laenulepingust tulenev nõue nähtus raamatupidamisdokumentidest, sest määrusest selline seisukoht ei tulene. Tõenditest saab siiski järeldada, et hiljemalt 27.04.2017 hageja nõudeavalduse esitamisel pankrotihaldurile oli laenuleping allkirjastatud.
8(10)
13.5.Kostjad tõid esile ja esitasid tõendid selle kohta, et hageja esitas võlgniku pankrotimenetlustes kaks nõude loovutamise teadet, millest esimene on allkirjastatud 26.04.2017 ja teine 03.05.2018 (II kd, tl 42 ja I kd, tl 15). Iseenesest võib võlausaldaja väljastada erinevatel kuupäevadel teateid sama võla loovutamise kohta. Kuigi nõude loovutamise kinnitused ei viita laenukohustuste suurusele ega ka laenulepingu kuupäevale või numbrile, on põhjendatud hageja seisukoht, et sellist kohustust ei tulene seadusest.
13.6.Maakohus ei ole rikkunud menetlusõigust, kui leidis, et tunnistaja HK ütlused ei ole usaldusväärsed ja on vastuolus teiste tõenditega. Maakohus on õigesti märkinud, et tunnistaja ei mäletanud lepingu sõlmimise üksikasju ja leidis valesti, et leping on kajastatud võlgniku raamatupidamises. Seejuures väitis tunnistaja, et leping on kajastatud võlgniku raamatupidamises, mida tunnistaja oma ütluste kohaselt isiklikult vastava elektroonilise programmi abil pidas. Ilmselt pidas tunnistaja silmas kirjet raamatupidamisprogrammis laenu võtmise kohta. Maakohus ei pidanud põhjendatult usutavaks, et selliselt peetud raamatupidamisprogrammis lähevad kaotsi üksikud programmi tehtud ülekannete kirjed.
14.Kostjad on tuginenud asjaolule, et OK-ga seotud isikud Latier OÜ (hageja), Fepower OÜ ja Imponendte OÜ esitasid võlgniku pankrotimenetluses nõudeid, mis põhinesid OK väidetavatel loovutustel. Ühel juhul oli nõude loovutaja aktsiaselts Rubla, kelle esindajana on OK loovutamisteate allkirjastanud.
14.1.Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses, et võlgnik on OK kontrolli all olev äriühing. Pooled ei vaidle, et hageja ainuosanik ja juhatuse liige on RR, kes on OK elukaaslane. Fepower OÜ äriregistri väljavõttest (I kd, tl 180-181) nähtub, et viimase ainuosanik on hageja (Latier OÜ). Imponente OÜ äriregistri väljavõttest (I kd, tl 182) nähtub, et viimase ainuosanik ja juhatuse liige on KK. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on KK OK poeg. Puudub vaidlus, et selliseid võlasuhetest tulenevaid nõuete loovutusi on võlgniku pankrotimenetluses tehtud ka eelnimetatud seotud isikutega ja kohtud on sellised hagid jõustunud otsustega rahuldamata jätnud (hageja esindaja viide kohtuistungil jõustunud lahendile tsiviilasjas nr 2-18-18144). Kostjad on esitanud tõendi, et tsiviilasjas nr 2-18-18312 väitis Fepower OÜ, et talle on OK loovutanud tasunõude 30.09.2013 lepingust tulenevalt (I kd, tl 2114-218). Kuigi iga võlasuhet tuleb hinnata konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt, on põhjendatud kostjate kahtlus, et selliselt läbi mitmete seotud isikutega tehtud tehingute võis olla OK soov kahjustada võlausaldajaid või saada pankrotimenetluses oluline mõju.
14.2.Ringkonnakohus mõistab maakohtu seisukohta laenulepingu puudumise kohta viisil, et laenulepingu dokument ei ole usaldusväärne tõend. Sellisele seisukohale saab asuda tulenevalt poolte seotusest ja eelpool analüüsitud tõenditest nende kogumis. Kui OK ja võlgnik sõlmisid laenulepingu, et tagada OKle läbi temaga seotud isikute võlgniku pankrotimenetluses osalemine või mõjutada selle läbiviimist, ei olnud poolte eesmärk kooskõlas heade kommetega, kuna selline eesmärk on moraalselt taunitav ja laenuleping on sel põhjusel tühine (TsÜS § 86 lg 1). Seetõttu on kokkuvõttes õige maakohtu seisukoht, et vaidlusalust võlasuhet ei eksisteeri ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, et sellest tulenevalt ei olnud vaja hinnata nõude loovutamisega seonduvaid asjaolusid.
15.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).
9(10)
Vastavalt TsMS § 174 lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes. Kostjad II ja III on teatanud, et neil ei ole ringkonnakohtus menetluskulusid tekkinud. Kostja I on esitanud menetluskulude nimekirja ja hageja on esitanud sellele kohtuistungil vastuväited.
15.1.Kostja I menetluskulude nimekirja kohaselt on õigusabi osutatud kliendile 7,85 tundi hinnaga 250 eurot. Kostja I on selgitanud, et esindajal kulus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumisele ja kliendi informeerimisele 0,15 h, vastuse koostamisele apellatsioonkaebusele ja kohtule esitamisele 6 h, kohtukutsega tutvumisele ja kliendi informeerimisele 0,10 h, kohtuistungiks ettevalmistumisele ja menetluskulude nimekirjade koostamisele 0,6 h. Lisaks on kostja I palunud arvestada istungikuluga vastavalt istungi pikkusele. Protokolli kohaselt kestis istung asjas 45 minutit. Hageja vaidles vastu kostja I esindaja tunnihinnale ja leidis, et mõistlik tunnihind oleks 125 eurot. Arvestades apellatsioonkaebuse ja selle vastuse sisu ning mahtu ning kostja I tehtud toiminguid peab ringkonnakohus ajakulu toodud ulatuses 7,85 h + 0,75 h = 8,6 h vajalikuks ja põhjendatuks. Põhjendatud on hageja seisukoht, et tunnihind 250 eurot on ülemäärane. Praegune vaidlus on keskmiselt keerukas. Põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasuks ei saa seetõttu pidada 160 eurot ületavat tunnitasu, sest muidu ületaks see oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seetõttu kuulub hagejalt väljamõistmisele kostja I kasuks apellatsioonimenetluse kulu (8,6 x 160) 1376 eurot. Seoses kostjatel II ja III menetluskulude puudumisega ringkonnakohus neid kindlaks ei määra.
15.2.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
15.3.TsMS § 178 lg 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust ja väljamõistetavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja menetluskulud välja mõisteti, kui hüvitatavate menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.