Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Gaida Kivinurm
Määruse tegemise aeg ja koht 24. august 2021, Tallinn Kohtuasja number
2-13-38365
Kohtuasi
X pankrotimenetlus. Võlgniku vabastamise menetluse lõpetamine
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21.09.2020 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Swedbank AS-i määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Võlgnik: X (isikukood XXXXXXXXXXX) Usaldusisik: Q (isikukood XXXXXXXXX) Võlausaldajad: Eesti Vabariik Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu (registrikood 70007340) Kohtutäitur Arvi Pink Kohtutäitur Marek Laanemets Era Liisingu Inkassoteenused AS (registrikood 10625474), seadusjärgne esindaja juhatuse liige RK Swedbank AS (registrikood 10060701), volitatud esindaja Britt Kärbis Maardu linn Maardu linnavalitsuse kaudu (registrikood 75011470) Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu (registrikood 70001975) Y (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
kohustustest
2-13-38365 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.
21.08.2013 esitas X pankrotiavalduse ning koos sellega ka kohustustest vabastamise menetluse algatamise avalduse. 15.10.2013 kuulutas kohus X pankroti välja ja nimetas pankrotihalduriks Eve Selbergi. Harju Maakohtu 10.04.2015 määrusega lõpetati võlgniku pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist ning algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Võlgniku usaldusisikuks määrati Q. Usaldusisik esitas aruande 26.04.2016, milles märgib, et võlgnik kannab vanglas karistust ja on üle viidud Tartu Vanglasse. Kuigi võlgniku võimalused töötamiseks on piiratud, on ta vanglas töötanud ning on usaldusisikule loovutanud 554,08 eurot. Usaldusisik on 25.04.2016 teostanud väljamaksed vastavalt kohtu kinnitatud jaotusettepanekule. Usaldusisik esitas aruande 19.05.2017. Aruandes märgib usaldusisik, et võlgnik viibib endiselt Tartu Vanglas. Võlgnik õpib ning on usaldusisikule loovutanud 578,26 eurot. Usaldusisik on 19.05.2017 teostanud väljamaksed vastavalt kohtu kinnitatud jaotusettepanekule. Usaldusisik esitas aruande 01.06.2018. Aruande kohaselt viibib võlgnik endiselt Tartu Vanglas ning on usaldusisikule loovutanud 256,63 eurot, millest usaldusisik on 01.06.2018 teostanud väljamaksed võlausaldajatele. Usaldusisik esitas aruande 24.06.2019, milles märgib, et võlgnik viibib endiselt Tartu Vanglas ning on usaldusisikule loovutanud 273,91 eurot. Usaldusisik teostas väljamaksed võlausaldajatele 22.06.2019. Usaldusisik esitas aruande 29.07.2020, milles märgib, et võlgnik viibib nüüd Tallinna Vanglas ning on usaldusisikule loovutanud 540,52 eurot, millest usaldusisik tegi väljamaksed võlausaldajatele 22.07.2020. Lõpparuandes märgib usaldusisik, et menetluse kestel on võlgnik tasunud võlausaldajatele kokku 2 203,10 eurot. 29.07.2020 esitas võlgnik taotluse kohustustest vabastamiseks.
2-13-38365 Maakohtu määrus ja põhjendused Maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on süüdi mõistetud pankrotikuriteos; 2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnikku ei ole süüdi tunnistatud pankrotikuriteos. Seega puudub PankrS § 175 lg 2 p 1 nimetatud alus kohustustest vabastamisest keeldumiseks. PankrS § 173 lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega, ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on terve menetluse kestel viibinud kinnipidamisasutuses, mistõttu on tema võimalused mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks olnud piiratumad kui vabaduses viibival isikul. Siiski on võlgnik teeninud tulu, loovutanud sellest seaduses ettenähtud osa usaldusisikule ning rahuldanud kinnipidamisasutuses viibimise ajal 11,58% võlausaldajate pankrotimenetluses täitmata jäänud nõuetest, s.o kogunõuetest summas 19 027,53 eurot on võlgnik tasunud 2 203,10 eurot. Võlgnik on teavitanud oma tegevusest ja sissetulekust nõuetekohaselt ja puuduvad andmed, et ta varjanuks oma vara. Võlgnik ja usaldusisik on olnud kohtule kättesaadavad ning on esitanud kohtu pärimisel dokumendid nõuetekohaselt. Arvestades, et võlgnik on viibinud menetluse kestel kinnipidamisasutuses, on ta andnud endast parima võlausaldajate nõuete täitmiseks. Võlgnik on võimaluste piires terve menetluse kestel töötanud, tema sissetulekust on teostatud kinnipidamisi vangistusseaduse § 44 alusel. Kohtule ei ole teada, et võlgnik oleks võtnud uusi üle jõu käivaid laenukohustusi. Täitemenetluse registrist ei nähtu, et võlgniku suhtes oleks algatatud uusi täitemenetlusi. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et võlgniku kohustustest vabastamine täidab eesmärki anda võlgnikule uus majanduslik algus ning võlgnik tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Määruskaebus ja menetluse edasine käik Swedbank AS esitas määruskaebuse, milles leiab, et maakohtu määrus ei ole põhjendatud ning see tuleb tühistada ja teha uus määrus, millega pikendada võlgniku kohustustest vabastamise menetlust 7 aastani. Võlgnik on viibinud kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul kinnipidamisasutuses ning ei ole saanud võimalust võimalikult suures ulatuses võlausaldaja nõuet tasuda. Võlausaldaja hinnangul on võlgnik kohustust tahtlikult rikkunud, kuid selline võlgniku käitumine ei ole kohustustest vabastamise menetluse raames lubatav ja seetõttu tulnuks võlgniku taotlust kohustustest vabastamiseks vähemalt pikendada. Võlgnikul ei ole olnud võimalik kinnipidamisasutuse väliselt tulu teenida ning tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega, mis ei kahjustaks võlausaldajate huve. Võlgnikul oleks võimalus kohustustest vabastamise menetluse pikendamisel 7 aastani, s.o kuni 10.04.2022, töötada mõistlikult tulutooval ning ilmselt täiskohaga töökohal. Võlgnik on viibinud terve menetluse kestel küll kinnipidamisasutuses, kuid võlgniku käitumine on põhjustanud olukorra, kus võlgnik on pidanud viibima seal terve menetluse kestel ning on sellega kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
2-13-38365
Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse või oleks maakohus pidanud PankrS § 175 lg 51 alusel menetlust pikendama ja määrama täiendava tähtaja. Maakohus on kolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et võlgnik ei ole oma kohustusi rikkunud, ta on tegelenud võimaluste piires mõistlikult tulutoova tegevusega, arvestades kinnipidamisasutuses viibimist ning ei ole vara varjanud, millest tulenevalt esineb alus võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada. Ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu määruse põhjendusi ja neid ei korda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud PankrS § 175 lg 5 alusel menetlust pikendama ja määrama täiendava tähtaja. PankrS § 175 lg 51 kohaselt võib kohus, kui ta leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Ringkonnakohus märgib, et võlgniku kohustustest vabastamise põhjendatust hindab kohus määruse tegemise aja seisuga, lähtudes võlgniku käitumisest võlgadest vabastamise menetluse ajal. Antud juhul viibis võlgnik kinnipidamisasutuses kogu võlgadest vabastamise menetluse aja (alates 10.04.2015 kuni 21.09.2020) ja omas seega piiratud võimalusi mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks ja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Ka määruskaebuse esitaja nõustub sellega, et võimalused sellises olukorras võlausaldajate nõuete rahuldamiseks on piiratud. Seega ei ole võlgnik PankrS § 173 lõikes 1 sätestatud kohustust rikkunud. Olukorras, kus nimetatud kohustuse rikkumist ei ole esinenud, samuti pole võlgnik varjanud enda vara, ei saa ka asuda seisukohale, et võlgniku kohustustest vabastamine poleks põhjendatud. Ainuüksi asjaolu, et võlgnik võib kinnipidamisasutusest vabanedes (13.02.2021) asuda tööle ja omada suuremaid võimalusi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, ei anna alust menetluse pikendamiseks. Selleks peab esinema ka olukord, kus võlgnik ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kolleegiumi hinnangul ei viita asjaolu, et võlgnik on rahuldanud kinnipidamisasutuses viibimise ajal 11,58% võlausaldajate pankrotimenetluses täitmata jäänud nõuetest, s.o 2 203,10 eurot, sellele, et võlgnik poleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. PankrS § 175 lõiked 2 ja 4 sätestasid absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS2010 § 175 lg 2 p 2). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-4613, p 11; Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asja materjalide pinnalt võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik oleks võlausaldajate huve süüliselt kahjustanud, mis omakorda välistaks võlgniku kohustustest vabastamise.
Kolleegium ei nõustu ka määruskaebuse väitega, et kuna võlgniku käitumine on põhjustanud olukorra, kus võlgnik on pidanud viibima kinnipidamisasutuses terve võlgadest vabastamise menetluse aja, siis tuleb sellist käitumist pidada tahtlikuks võlausaldajate
2-13-38365 kahjustamiseks. Ehkki võlgnik on toime pannud tahtliku kuriteo, mille eest on teda karistatud pikaajalise vangistusega, ei saa sellest järeldada, et võlgnik süüliselt rikuks PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustaks sellega võlausaldajate huve. Asja materjalidest ei saa järeldada, et võlgnik sattus vanglasse eesmärgiga takistada võlausaldajate nõuete rahuldamist PankrS § 171 lg 2 p 4 mõttes. Lisaks märgib kolleegium, et määruskaebuse esitaja käsitluse kohaselt poleks pikaajalise vangistusega karistatud inimeste kohustusest vabastamine üldse võimalik. Seadusandja tahe ei ole olnud võlgade vabastamise menetluse kestust hõlmava vangistust kandvate isikute välistamine võimalusest kohustustest vabaneda. Võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske ja peaks lõpptulemuses võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse ning andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 14.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Antud juhul on kolleegiumi hinnangul tegemist võlgnikuga, kes ei ole olnud pahatahtlik ja väärib võlgniku kohustustest vabastamist. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Kuna maakohus kulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei tee seda määruskaebuse lahendamisel ka ringkonnakohtus (TsMS § 174 lg 4). Kulud määrab mõistliku aja jooksul pärast määruse jõustumist kindlaks maakohus. PankrS § 175 lg 6 teine lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.
(allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.