Desmet TR OÜ hagi OÜ Green CSC ja pankrotihaldur Martin Pärna vastu nõude tunnustamiseks Loode House OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind Menetlusosalised esindajad
ja
Asja läbivaatamine
3500 eurot nende Hageja: Desmet TR OÜ (rg-kood: 10918905, asukoht J. Vilmsi tn 60-11, 10147 Tallinn, lepinguline esindaja Mihkel Leesment, epost xxx); Kostja I: OÜ Green CSC (rg-kood 12224696, asukoht: Laki 14a, 16201 Tallinn, Harjumaa, seaduslikud esindajad Alfred Hallika ja Ivar Paulson, e-post: xxx); Kostja II: Loode House OÜ pankrotihaldur Martin Pärn e-post xxx. Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Tunnustada Desmet TR OÜ nõuet summas 26000 eurot Loode House OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase nõudena. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
3.Jätta menetluskulud 83/100 ulatuses solidaarselt kostjate OÜ Green CSC ja Loode House OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Martin Pärna kanda.
4.Välja mõista hageja Desmet TR OÜ kasuks kostjatelt OÜ-lt Green CSC ja Loode House OÜ (pankrotis) pankrotihaldurilt Martin Pärnalt solidaarselt menetluskulu 415 eurot.
5.Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus
2-20-11492 kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.Desmet TR OÜ (edaspidi hageja) esitas 10.08.2020 Harju Maakohtusse hagi OÜ Green CSC (edaspidi kostja I) ja pankrotihaldur Martin Pärna (edaspidi kostja II) vastu oma nõude tunnustamiseks summas 31470,26 eurot Loode House OÜ (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotimenetluses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 18.10.2017 (muudetud 23.01.2018) laenulepingu, mille kohaselt andis hageja võlgnikule tähtajatut laenu summas 15000 eurot intressiga 12% aastas kuni 01.01.2018 ja alates 01.01.2018 18% aastas (edaspidi laenuleping). Aja jooksul algset kokkulepet muudeti ning laenusummat suurendati suuliste kokkulepetega. Kokku on hageja andnud võlgnikule laenu summas 93500 eurot. 10.02.2020 kuulutas kohus välja võlgniku pankroti. Laenujääk pankroti väljakuulutamise seisuga oli 26000 eurot. Lisaks võlgneb võlgnik perioodi 01.06.2019 kuni 10.02.2020 eest laenulepingu alusel hagejale intressimakseid 5470,26 eurot. Sellest tulenevalt esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses tähtaegselt nõude 31470,26 eurot. Väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmus 30.06.2020 teade nõuete kaitsmise koosoleku toimumise kohta. Koosolek toimus 16.07.2020. Hageja nõue jäi tunnustamata, kuna sellele vaidles vastu esmajärjekorras kostja I ja seejärel kostja II. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kohtul tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 31470,26 eurot II rahuldamisjärgu nõudena.
2.Hageja leiab täiendavalt, et kostja I vastuväide hageja nõudele alusetu, kuna hageja poolt laenu andmisega võlgnikule ei kahjustatud võlgniku võlausaldajate huve. Hageja selgitab, et kõnealune laen läks võlgniku vanade võlgade tasumiseks töötajatele ja tarnijatele, st võlausaldajatele maksmiseks. Selle rahaga ei tekitatud võlgnikule võlgu juurde, vaid vähendati neid, et tagada võlgniku tegevuse jätkamine. Laenu eesmärk oli jätkata võlgniku poolt lepingute täitmist, et tagada klientide objektide lõpetamine ja laekumised. Kostja II vastuväidete osas hageja selgitab, et 2017.a. sõlmisid võlgniku asutajad partnerlusleppe majatehase äriplaani elluviimiseks. Selle lepingu kohaselt (p 9) pidi iga asutaja korraldama äritegevuse rahastamiseks finantseeringu summas 15000 eurot. Asutaja M J korraldas nimetatud finantseeringu hageja kaudu ning see vormistati kirjaliku laenulepinguna 18.10.2017 algse intressikokku-leppega 12% aastas. 2018.a. alguses otsustati majatehase omakapitali parandamiseks osa laenust vormistada täiendava reservkapitalina, milline muudatus tõi kaasa ka laenulepingu muudatuse ning intressimäära suurendamise 18 % -ni alates 01.01.2018. Majatehase käivitamine oli aga seotud suuremate kuludega kui esialgu prognoositud. Seetõttu tekkis aeg-ajalt käibekapitali puudujääk ja asutaja M J, kes osales majatehase projektis passiivse investorina, korraldas hageja kaudu täiendava laenu andmise (vahepeal ka isiklikult, mida on näha pangaväljavõttelt). Kuna majatehase asutajad olid omavahelistes usalduslikes suhetes, siis täiendavate summade laenamisel jäi kirjaliku lepingu muudatus vormistamata. Koostööpõhi-mõtted olid kokku lepitud nii partnerluslepinguga kui ka 18.10.2017 laenulepinguga ning sellest koostööpartneritele piisas. Hageja leiab, et kuna puuduvad muud laenulepingud hageja ja võlgniku vahel, siis on tõendatud, et hagi esemeks olevad laenud on antud just 18.10.2017 lepingu alusel. Isegi kui see nii ei oleks, siis on vaieldamatult tegemist laenudega, mis tuleb
2-20-11492 tagastada ja mille osas kehtib intressikokkulepe 18% aastas alates 01.01.2018. Hagiavalduses on välja toodud, et intressivõlgnevus tekkis alates juunist 2019. Kostja II on esitanud kontoväljavõtte, kust on näha, et viimane intressimakse on olnud maikuu 2019 eest. Seega on hageja intressinõude esitamisel arvestanud kõiki makseid enne juunit 2019. Kostjate vastuväited
3.Kostja I ei võta hagi õigeks ega tunnista hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid. Kostja I selgitab, et vaidlustas hageja nõude, kuna hagi aluseks olevat laenulepingut on pikendatud kuus kuud enne võlgniku suhtes ajutise pankrotihalduri määramist, millal hageja pidi teadma, et võlgnik kahjustab sellega võlgniku võlausaldajate huve. Kostja I palub kohtul tunnistada laenuleping kehtetuks alates hageja poolt alates 30.04.2019 antud laenusummade osas PankrS § 110 lg 2 alusel. Kui tehing on tehtud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Selle kuue kuulise perioodi jooksul on antud laenulepingu raames tehtud seitse lubamatut laenutehingut kogusummas 32500 eurot.
4.Kostja II vaidleb samuti hagile vastu. Kostja II selgitab, et vaidlustas hageja nõude esiteks seepärast, et nõude vaidlustas esmalt kostja I. Juhindudes Riigikohtu 02.02.2011 kohtulahendis nr 3-2-1-154-10 antud juhistest pidi seetõttu ka pankrotihaldur hageja nõude vaidlustama. Teiseks vaidleb pankrotihaldur hageja nõudele vastu põhjusel, et see ei ole tõendatud. Kostja II osutab, et hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 18.10.2017 laenulepingu, mida muudeti 23.01.2018 ja mille alusel pidi hageja andma võlgnikule tähtajatut laenu summas 15 000 eurot. Tegelikkuses kandis hageja võlgniku arvele 09.06.2017- 28.06.2019 kokku 93 500 eurot ja kõikide ülekannete, mis on tehtud alates 08.06.2018, selgitusse on märgitud „lühiajaline laen“, mitte tähtajatu laen. Seega ei ole tõendatud, et ülekanded, mis on tehtud alates 08.06.2018, oleksid tehtud vaidlusaluse laenulepingu alusel, mille järgi tuli saadud laenult tasuda intressi 18% aastas alates 01.01.2018. Hageja väite osas, et aja jooksul algset kokkulepet muudeti ning laenusummat suurendati suuliste kokkulepetega, kostja II leiab, et see väide on tõendamata. Hagi kohaselt võlgnik võlgneb intressides perioodi eest 01.06.2019-10.02.2020 eest 5470,26 eurot. Kostja II hinnangul ei ole hageja intressinõude kujunemisest võimalik aru saada. Niisamuti ei selgu kostja II arvates hagist ega sellel lisatud arvestusest, kas nõude esitamisel on arvesse võetud ka võlgniku poolt hagejale tasutud intresse, mis nähtuvad lisatud väljavõttelt. Hagi kohaselt võlgnik võlgneb põhiosas 26 000 eurot aga lisatud võlgniku konto väljavõte kohaselt on laenu põhiosa tagasi makstud üksnes summas 43 000 eurot ehk selle järgi peaks laenu tasumata osa olema hoopis 50 500 eurot.
5.Kostja II leiab täiendavalt, et hageja ja võlgniku vahel täiendavate kirjalike laenulepingute puudumine ei ole piisavaks tõendiks lugemaks, et hageja poolt tehtud ülekanded on teostatud just 18.10.2017 laenulepingu alusel, mistõttu kohalduks kõigile hageja poolt tehtud kannetele 18.10.2017.a lepingu lisaga kokku lepitud intressimäär 18 % aastas. Kostja II osutab, et hageja on ise kinnitanud, et majatehase asutajad olid usalduslikes suhetes, mistõttu täiendavate summade laenamist kirjalikult ei vormistatud. Kostja II on seisukohal, et pangaväljavõtte kohaselt oli poolte vahel sõlmitud vähemalt kaks laenulepingut, millest üks on tähtajatu ja teised lühiajalised. Poolte vahel 18.10.2017 sõlmitud laenuleping on tähtajatu laenuleping ja selle alusel tehtud makseid ei saa käsitleda lühiajalise laenuna. Seega on kostja II hinnangul jätkuvalt tõendamata, et täiendavad laenud anti 18.10.17 laenulepingu alusel ja tingimustel. Kuna laenulepingut võib sõlmida ka suuliselt, siis tuleb lugeda, et kanded selgitusega „lühiajaline laen“ on tehtud 18.10.2017 laenulepingust eraldiseisvate kokkulepete alusel ja neile ei laiene 18.10.2017 laenulepingus ja selle lisades sätestatud tingimused.
2-20-11492 Kohtuotsuse põhjendused
6.Kohus, läbi vaadanud hagiavalduse ja kostjate vastused ning poolte täiendavad seisukohad ning olles tutvunud asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
7.Kohus selgitab, et käesoleval juhul kohaldub kuni 31.01.2021 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) redaktsioon, lähtuvalt nõuete koosoleku toimumise ajast. Kehtiva PankrS § 193 lg 5 kohaselt kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne 2021. aasta 1. veebruari, kohaldatakse ajutise halduri ja halduri tasu arvestamisele käesoleva seaduse § 23, § 55 lõike 3 punkti 52, §de 65, 651, 66 ja 661 ja § 127 lõike 1 redaktsiooni ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 183 lõike 2 redaktsiooni ning nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele käesoleva seaduse § 3 lõike 2, § 77 punkti 6 ja 5. peatüki 2. jao redaktsiooni ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 132 lõike 4 punkti 9 redaktsiooni, mis kehtisid 2021. aasta 31. jaanuarini.
8.Kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS § 94 lg 1 tulenevalt peab võlausaldaja esitama pankrotihaldurile kirjaliku nõudeavalduse, millele lisatakse avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Pankrs § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. PankrS § 107 kohaselt nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Seega on hageja nõude rahuldamise eeldusteks, et hageja oleks esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude, mida nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud, et hageja oleks esitanud seejärel tähtaegselt nõude tunnustamise hagi kohtusse ning et nõue võlgniku vastu oleks võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise aja seisuga kehtiv.
9.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus loeb asjas esitatud tõendite ning üldtuntud ja poolte poolt vaidlustamata asjaolude alusel (TsMS § 231 lg 2 ja 4) tuvastatuks järgmised asjaolud: - hageja ja võlgnik sõlmisid 18.10.2017 kirjaliku laenulepingu (muudetud 23.01.2018), mille alusel andis hageja võlgnikule tähtajatut laenu 15000 eurot intressiga alates 01.06.2017 12 % aastas ja alates 01.01.2018 18 % aastas (tl 3-4); - perioodil 09.06.2017 - 28.06.2019 on hageja teinud võlgnikule 14 pangaülekannet kogusummas 93500 eurot, sh 09.06.2017 summas 3000 eurot selgitusega „tähtajatu laen intress 12% aastas vastavalt laenulepingule“ ja ülejäänud erinevates summades selgitusega „lühiajaline laen“ (pangakonto väljavõte tl 5); - 16.12.2019 esitas võlgnik Harju Maakohtule avalduse pankroti väljakuulutamiseks. 19.12.2019 kohtumäärusega võttis kohus võlgniku pankrotiavalduse menetlusse ja nimetas ajutiseks halduriks Martin Pärna (kostja II). 10.02.2020 kuulutati välja võlgniku pankrot ja kostja II nimetati võlgniku pankrotihalduriks;
2-20-11492 - 03.04.2020 esitas hageja võlgniku pankrotimenetluse oma nõude summas 31470,26 eurot (tl 6); 16.07.2020 toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, kus hageja nõue pandi kaitsmisele PankrS § 153 lg 1 p 2 nõudena summas 31470,26 eurot. Hageja nõudele esitasid vastuväited kostjad I ja II, mistõttu jäi hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata (protokoll ja tunnustatud nõuete nimekiri tl 8-11); - hageja esitas kohtusse nõude tunnustamise hagi 10.08.2020, st tähtaegselt (PankrS § 106 lg 1).
10.Kostja I vastuväidete osas hageja nõudele kohus leiab, et laenu andmise puhul võlgnikule, isegi kui see toimus ajavahemikul kuus kuud enne võlgniku suhtes ajutise halduri määramist, ei pea eeldama võlausaldajate huvide kahjustamist. Kohus on seisukohal, et ainuüksi võlgniku poolt laenu võtmine enne võlgniku suhtes ajutise halduri nimetamist ei ole võlgniku võlausaldajate huve kahjustav tehing, kuna selle tulemusena ei ole võlgniku varaline olukord halvenenud, vaid paranenud (vara on suurenenud). Küll aga võib võlgniku võlausaldajaid kahjustavaks olla asjaolu, et võlgnik kasutas hagejalt võetud laenu mitte kõigile, üksnes valitud võlausaldajatele võlgade tasumiseks. Võlgade tasumist valitud võlausaldajatele võib pidada vastavate eelduste olemasolul tagasivõidetavaks võlgniku rahalise kohustuse täitmiseks, juhul kui see oleks toimunud enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades (PankrS § 113 lg 1 p 2), kuid vastava hagi raha tagasinõudmiseks peaks vastavate võlausaldajate vastu esitama pankrotihaldur (PankrS § 118). Käesoleval juhul ei ole tegemist tagasivõitmise hagiga, vaid nõude tunnustamise hagiga, mille rahuldamise eelduseks on, et hagejal kui võlausaldajal oli võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal võlgniku suhtes kehtiv nõue. Seega kostja I vastuväide hageja nõudele ei ole põhjendatud.
11.Kostja II vastuväidete osas kohus nõustub kostjaga II, et hageja tõendamiskoormiseks oli tõendada, et vaidlusalune nõue (summas 31470,26 eurot) on kujunenud justnimelt 18.10.2017 laenulepingu (muudetud 23.01.2018) alusel, mitte aga muude hageja ja võlgniku vaheliste laenukokkulepete alusel, mida aga hageja ei ole vähemalt intressinõude osas 5470,27 eurot piisavalt tõendanud. Kohus võtab siinkohal arvesse, et ehkki kirjaliku laenulepingu alusel kohustus hageja laenama võlgnikule 15000 eurot, on ta hagi kohaselt teinud võlgnikule ülekandeid kogusummas 93500 eurot, kusjuures ainult üks ülekanne summas 3000 eurot on tehtud selgitusega „tähtajatu laen intress 12% aastas vastavalt laenulepingule“ ning ülejäänud erinevates summades, kogusummas 90500 eurot selgitusega „lühiajaline laen“. Seega ei ole tõendatud, et rahaülekanded, mis on tehtud hageja poolt võlgniku pangakontole alates 08.06.2018, oleksid tehtud vaidlusaluse laenulepingu alusel, mille järgi tuli võlgnikul saadud laenult tasuda intressi 18% aastas alates 01.01.2018. Hageja väite osas, et aja jooksul on algset kokkulepet muudetud ning algset laenusummat (15000 eurot) on suuliste kokkulepetega suurendatud, nõustub kohus kostjaga II, et selline väide on tõendamata. Samuti on kohus seisukohal, et hageja intressinõude arvestusest (tl 6) ei nähtu, et väidetav intressinõue 5470,27 eurot oleks kujunenud justnimelt laenulepingust peale 01.01.2018 tulenevate laenukohustuste alusel (intress 18 %). Hageja seisukoha osas, et seda tõendavat asjaolu, et intressiarvestuse aluseks olevad laenud on võlgnikule üle kantud peale 01.01.2018 ja muud laenulepingud hageja ja võlgniku vahel puuduvad, jagab kohus kostja II seisukohta, et see ei ole piisav lugemaks tõendatuks, et hageja poolt tehtud ülekanded on teostatud just 18.10.2017 laenulepingu alusel, mistõttu kohalduks kõigile hageja poolt tehtud kannetele 18.10.2017.a lepingu lisaga kokku lepitud intressimäär 18 % aastas. Põhjendatud on kostja II osutus, et hageja poolt esitatud kontoväljavõttest nähtuvalt võib järeldada, et lisaks vaidlusalusele tähtajatule laenulepingule oli hageja ja võlgniku vahel sõlmitud ka üks või mitu lühiajalist ehk tähtajalist laenulepingut, mille puhul pole 18 %-ist intressi põhjust kohaldada. Kuna laenulepingut võib sõlmida ka suuliselt, siis tuleb lugeda, et kanded selgitusega „lühiajaline laen“ on tehtud 18.10.2017 laenulepingust eraldiseisvate kokkulepete alusel ja neile ei laiene 18.10.2017 laenulepingus ja
2-20-11492 selle lisades sätestatud tingimused.
12.Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hageja nõude koosseisu kuuluv intressinõue summas 5470,27 eurot ei ole tõendatud. Põhivõlgnevuse osas (26000 eurot) kohus leiab, et kuivõrd see summa vastab hageja poolt võlgnikule teostatud laenumaksete 93500 eurot ja väidetavate tagasimaksete 67500 eurot vahele (tl 6), siis selle võib lugeda nõudena põhjendatuks. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt ja tunnustab hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 26000 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
13.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, jäävad menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st 83/100 ulatuses solidaarselt kostjate ja II kanda (26000/ 31470,26).
14.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
15.Hageja menetluskuludeks on hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 300 eurot ning lepingulise esindaja kulud 200 eurot. Hageja lepingulise esindaja tunnihind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks, kuid kuna hageja on käibemaksukohustuslane, saab hageja lepingulise esindaja tasult käibemaksu tagasi arvata.
16.Kostjad ei ole hageja menetluskulu suhtes vastuväiteid esitanud ega omapoolseid menetluskulude nimekirju esitanud.
17.Kohtu hinnangul on hageja tasutud riigilõiv 300 eurot TsMS § 138 lg 2 alusel vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Lepingulise esindaja tasu osas on Riigikohus märkinud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Kohus on seisukohal, et võttes arvesse käesoleva tsiviilasja sisu ja keerukust ning ühtlasi lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on põhjendatud ja vajalik tunnitasumäär 100 eurot. Hageja on palunud lepingulise esindaja kulu välja mõista käibemaksuta, kuna hageja on käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10). Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatud suuruseks 200 eurot. Kokku on hageja põhjendatud menetluskulude rahaline suurus seega 500 eurot (sh riigilõiv 300 eurot ning lepingulise esindaja kulu 200 eurot). Võttes arvesse hagi rahuldamise ulatust (83/100), mõistab kohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulu 415 eurot (500 x 0,83).
2-20-11492
18.TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.