OÜ VITA-EHITUS hagi EVIKO Ehitus OÜ vastu töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmise ja kahju hüvitamise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 1. märtsi 2021 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
EVIKO Ehitus OÜ apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
11 633,68 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): OÜ VITA-EHITUS (registrikood 11395214), lepinguline esindaja advokaat Anu Toomemägi Kostja (apellant): EVIKO Ehitus OÜ (registrikood 11466472), seaduslik esindaja juhatuse liige Erik Liiv
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
I.
RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON
I.1. Harju Maakohtu 1. märtsi 2021 otsus tühistada kahjuhüvitise summalt 240 eurot viivise väljamõistmise osas. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata, arvestades lisaks käesoleva otsuse põhjendustega. I.2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. I.3. Ringkonnakohtu menetluskulu jätta kostja kanda ja määrata see kindlaks vastavalt kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.
II.
KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS II.1. Rahuldada hagi osaliselt. II.2. Välja mõista kostjalt EVIKO Ehitus OÜ-lt hageja OÜ VITA-EHITUS kasuks põhivõlg 9816,91 eurot, kahjuhüvitis 240 eurot, viivis 772,22 eurot ja võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates
22.augustist 2020 põhivõla 9816,91 eurot tasumata osalt kuni tasumiseni. II.3. Maakohtu menetluskuludest jätta 68,4% kostja kanda ja 31,6% hageja kanda. II.4. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda II.5. Välja mõista kostjalt EVIKO Ehitus OÜ-lt hageja OÜ VITA-EHITUS kasuks maakohtu menetluskulu 1217,52 eurot ja ringkonnakohtu menetluskulu 360 eurot ning neilt summadelt viivis alates otsuse jõustumisest kuni tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.OÜ VITA-EHITUS (hageja) esitas 21. augustil 2020 Harju Maakohtule hagi EVIKO Ehitus OÜ (kostja) vastu töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmise ja kahju hüvitamise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista: (1) põhivõla 9816,91 eurot, sellelt summalt sissenõutavaks muutunud viivise 3372 eurot ja viivise alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni määraga 0,1% päevas tasumata nõude summalt; (2) kohtueelse menetluse õigusabikulu hüvitise 240 eurot. Hageja peamised väited olid järgmised: -
-
-
-
pooled sõlmisid 18. märtsil 2019 töövõtulepingu, milles leppisid kokku, et hageja teeb kostjale alltöövõtu korras koolihoone ehitusobjektil plaatimistöö vastavalt projektdokumentatsioonile; töö algusajaks lepiti 18. märts 2019 ja lõpptähtajaks 19. juuli 2019; kostjal oli probleeme alustöö (betooni valamine) valmimisega ja arvete tasumisega ning tekkis lisatöö vajadus, mistõttu andis hageja töö üle teatava viivitusega; kostja ei ole tasunud hagejale arve nr 1645 alusel 3000 eurot (tasumise tähtaeg oli 14. august 2019) ja arvet nr 1688 alusel 6816,91 eurot (tasumise tähtaeg oli
14.septembri 2019). Kokku on kostjal tähtaegselt tasumata 9816, 91 eurot; kostjalt ehitustöö tellijaks olnud Pärnu Linnavalitsus ja kostja kinnitasid, et neil ei ole hageja tehtud tööle pretensioone; kostja pakkus 31. jaanuari 2020 e-kirjas kolm võimalust olukorra lahendamiseks: 1) kostja arvutab välja leppetrahvi summa suurusjärguga 40 päeva ehk 6240 eurot ja ülejäänud summa ehk ca 3500 eurot kuulub tasumisele; 2) kostja ei arvesta ega rakenda leppetrahvi summat ning esitatud arved tasutakse peale [kostja ja tellija vahelise vaidluse] kohtuotsuse jõustumist; 3) kostja tasub hagejale 3000 eurot veebruarikuu jooksul ja 6816,19 eurot tasutakse peale kohtuotsuse jõustumist või kokkuleppelisel ajal, kui hageja tuleb vajadusel kohtusse ütlusi andma, et hageja töö oli teostatud tähtaegselt; arvete tasumata jätmisest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,1% päevas iga ületatud päeva eest; hagejale tekkis täiendav kulu, kuna ta pidi pöörduma õigusnõustaja poole nõudekirja koostamiseks. Advokaadibüroo arve alusel pidi hageja tasuma 240 eurot. 2 (8)
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
hageja rikkus lepingut ja hilines töö lõpetamise ja üleandmisega. Töö ei valminud tähtaegselt 19. juuliks 2019, vaid seda tehti vähemalt kuni 31. augustini 2019. Hageja ei koostanud ega esitanud allkirjastamiseks lõppakti. Pooled koostasid ja allkirjastasid
6.septembril 2019 viimase rahalise akti nr 6, millega akteeriti lepingukohasest tööst veel 16%. Selles mahus töö vastuvõtmine augustis tõendab, et hageja hilines täitmisega. Samuti väljastas hageja alles 31. augustil 2019 kostjale arve garantiikohustusena deponeeritud 871,26 euro tagastamiseks garantiiperioodi möödumisel. Arvet esitades hageja kinnitas, et lepingujärgne töö ei lõppenud enne 31. augustit 2019; kostja esitas hagejale 1. juulil 2020 pretensiooni ja tasaarvestuse avalduse, millega rakendas leppetrahvi töö tähtaja ületamise eest 6708 eurot ja teostas kinnipidamise seni esitamata garantiiaja tagatise eest 785,89 eurot. Tasaarvestuse alusel tuleb kostjal hagejale tasuda 2323,02 eurot. Hageja ei nõustunud tasaarvestusega, seetõttu kostja väljamakset ei teinud, vastav summa ei ole sissenõutav; viivise nõuet tuleb vähendada, sest lepingus on kokku lepitud seadusjärgses määras, milleks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise lause järgne määr.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas hagi 1. märtsi 2021 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 9816,91 eurot, kahjuhüvitise 240 eurot, 21. augusti 2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 772,22 eurot ja viivise põhinõudelt (10 056,91 eurot) alates 22. augustist 2020 kuni otsuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel ja määras need kindlaks rahaliselt.
3.1.Töövõtulepingul rajaneva hageja tasunõude rahuldas maakohus VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 7, § 635 lg 1 ja § 637 alusel. Lisaks kohaldas ta VÕS § 638, § 644 lg-d 1 ja 2 ning § 76 lg 4, mille põhjal leidis, et hageja on töövõtjana oma lepingulise kohustuse täitnud, kostja on täitmise vastu võtnud ega ole kohaselt teatanud töö puudustest. Tõendatud on, et hageja tööks vajaliku tööfrondi ettevalmistamine viibis hagejast sõltumatutel põhjustel. Kostja märgib üldiselt, et esinesid olulised puudused, aga need on täpselt nimetamata. Samas tõi hageja esile, et peatöövõtja akteeris 100% seinte ja põrandate plaatimistöödest ning põhilepingu mahus ei ole nendele töödele märkuseid.
3.2.Kostja tasaarvestuse osas leidis maakohus, et tasaarvestus pole võimalik, sest kostjal ei ole sissenõutavaks muutunud nõuet hageja vastu. Maakohus põhjendas VÕS § 159 lg 2, § 6 lg 1 ja § 7 lg-ga 1, et kostja esitas leppetrahvi nõude pärast mõistliku aja möödumist. Töövõtulepingu p 3.2 kohaselt pidid lepingujärgne töö olema lõpetatud 19. juulil 2019. Kostja esitas leppetrahvi nõude viivitamise eest ajavahemikul 20. juuli 2019 – 31. august 2019. Kostja teavitas hagejat enda õigusest rakendada tööde üleandmisega hilinemise eest leppetrahvi e-kirjades, mida pooled vahetasid ajavahemikul 31. jaanuar – 2. veebruar 2020. Samas pidi kostjale olema 20. juulil 2019 selge, et töö ei valmi algselt kokkulepitud tähtaja jooksul. Järelikult teatas kostja leppetrahvi nõudmisest 6 kuud ja 12 päeva pärast väidetava rikkumise tuvastamist ning esitas leppetrahvi nõude alles aasta pärast väidetava rikkumise tuvastamist. Pole mõistlik, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik viivitab pool aastat nõudest teatamisega. Ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi maksmise nõude esitamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja viivitamist ei vabanda tema ja peatöövõtja vaheline kohtuvaidlus. Hageja polnud selles osaline ja asjaomases tsiviilasjas nr 2-20-2183 sõlmitud kompromiss toetab hageja väiteid, et tema töös puuduseid ei olnud ning töö viibis kostja tõttu. Leppetrahvi nõude eeldused olid kostjale teada alates 20. juulist 2019. 3 (8)
3.3.Viivise väljamõistmisel kohaldas maakohus VÕS § 101 lg 1 ja § 113 lg 1. Hagejal pole õiguslikku alust nõuda viivist arvetel märgitud määras. Töövõtulepingu järgi on hagejal õigus nõuda viivist VÕS-s sätestatud määras. Kohus arvutas viivise välja lähtudes arvete maksetähtpäevadest ja viidatud määrast kuni hagiavalduse esitamiseni – kokku on see 772,22 eurot.
3.4.Hageja kahju hüvitamise nõude 240 euro ulatuses rahuldas maakohus VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel.
3.5.Arvestades nõuete rahuldamise ulatust jättis maakohus menetluskuludest 68,4% kostja ja 31,6% hageja kanda. Hageja kulunimekirja järgi on tema menetluskulu 1780 eurot (sh riigilõiv 700 eurot). Hageja esindaja tasu vastab asja keerukusele. Hageja esindaja osutas õigusteenust 9 t tasumääraga 120 eurot, mis ei ületa mõistlikku hinda. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu 1780 eurot (= 9 × 120 + 700). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista vastavalt menetluskulude jaotusele 68,4% sellest summast ehk 1217,52 eurot. Kostja kulude nimekirja ei esitanud. Otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada ja uue otsusega jätta hagi tervikuna rahuldamata või saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks leiab kostja jätkuvalt, et hageja nõue ei ole sissenõutav. Hagejast tingituna jäi vormistamata töö üleandmise-vastuvõtmise akt ja seetõttu ei muutunud arvetel kajastatud nõue sissenõutavaks. Hageja lõpetas töö olulise hilinemisega, mis tekitas kostjale lisakulu ja mainekahju. Sellest johtuvalt otsustas kostja kasutada õigust nõuda hagejalt leppetrahvi 6708 eurot ja sisse nõuda seni esitamata garantiiaja tagatis 785,89 eurot. Kokku on kostjal hageja vastu nõue 7493,89 eurot. Ülejäänud 2323,02 eurot on kostja valmis kohtuotsuse jõustumisel ilma täiendavate dokumentide (üleandmise-vastuvõtmise akt) vormistamiseta hagejale koheselt tasuma.
4.2.Teiseks tasaarvestas kostja hageja nõude lepptrahvi nõudega. Kostja ei ületanud lepptrahvi nõuet esitades mõistliku aja piiri. Mõistliku aja kulg algas kõige varasemalt
6.septembril 2019, mil pooled koostasid ja allkirjastasid akti nr 6. Kostja hoidus hagejale konkreetses rahasummas väljenduva leppetrahvi nõude koostamisest, sest lootis jõuda Pärnu linnaga kokkuleppele tsiviilasjas nr 2-20-2183, milles käsitleti kooli ehitustööde lõpetamisega seotud rahalisi nõudeid. Menetlus asjas nr 2-20-2183 lõppes kompromissiga, millest tekkis kostjal rahaline kohustus. Töö tähtajaks lõpetamata jätmise tõttu oli selles süüdi ka hageja ja leppetrahvi nõude esitamisel lähtus kostja reaalselt tekkinud kahjust.
5.Hageja vaidleb kaebusele vastu. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele märkis hageja, et tema teha hinnangul ei saa ringkonnakohus käsitleda kahjuhüvitise summalt viivise väljamõistmist, sest seda pole vaidlustatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kahjuhüvitise summalt viivise väljamõistmise osas (TsMS § 657 lg 1 p 2). Lisaks tuleb täiendada maakohtu põhjendusi, jättes resolutsioon ülejäänud osas muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, aga kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.Maakohtu otsuse vaidlustas ainult kostja, st hagi osaliselt rahuldamata jätmise ja menetluskulu osaliselt hageja kanda jätmise otsustused on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 631 lg 1, § 633 lg 3 ja § 651 lg 1 järgi maakohtu otsust eelkõige vastavalt kaebuse väidetele (vt erandina järgnevas p 12). 4 (8)
8.Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest lepingu sõlmimise ja tingimuste ning arvete väljastamise ja osalise tasumise kohta (TsMS § 652 lg 1 p 1).
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega töövõtutasu, kahjuhüvitise ja töövõtutasult viivise väljamõistmisel, aga täpsustab rahalise kohustuse täitmisnõude õiguslikku alust (järgnevas p 10.1), hindab täpsemalt leppetrahvi nõude esitamise mõistlikku aega (p-d 11.2– 11.5), jätab kahjuhüvitiselt viivise välja mõistmata (p 12) ja põhjendab maakohtu menetluskulude jaotust (p 13). Ühtlasi vastab ringkonnakohus järgnevalt kaebuse väidetele.
10.Kaebuse esimese väite kohaselt pole hageja nõue sissenõutav. See väide pole põhjendatud ega anna alust vaidlustatud otsust sisuliselt muuta.
10.1.Töövõtulepingul rajaneva tasunõude rahuldas maakohus VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 7, § 635 lg 1 ja § 637 alusel. Lisaks kohaldas ta VÕS § 638, § 644 lg-d 1 ja 2 ning § 76 lg 4, mille põhjal leidis, et hageja on töövõtjana lepingulise kohustuse täitnud, kostja on täitmise vastu võtnud ega ole kohaselt teatanud töös esinenud puudustest. Rahalise kohustuse täitmisele suunatud nõude õiguslik alus on täiendavalt VÕS § 108 lg 1 koostoimes lepingulise tasumiskohustusega.
10.2.VÕS § 637 lg 4 sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Hagile vastates kinnitas kostja, et ta on töö vastu võtnud ja selle kvaliteedile pretensioone ei ole. Poolte väidetest nähtub, et töö üleandmine ja tasumine olid kokku lepitud ositi, mis on kooskõlas VÕS § 637 lg 4 teise lausega.
10.3.Maakohus leidis õigesti, et hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga nagu tuleneks lepingu p-st 4.5 selleks täiendavad tingimused.
10.3.1.Punktis 10.2 viidatud normid on dispositiivsed, st pooled võivad leppida kokku neist erinevalt. Sisuliselt heidab kostja ette lõppakti vormistamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et akti nr 6 (dtl 207–208) tuleb käsitleda ühtlasi lõppaktina. Viidatud akti kohaselt akteeriti sellega kokku 100% tööst. Pooled on mõlemad leidnud, et kõnealuse akti koostamisest ja allkirjastamisest hakkas kulgema lepingu p-s 6.2 kokku lepitud garantiiaeg. Viidatud punkt määras tähtaja alguse lõppakti allkirjastamisega. Eelkõige poolte käitumine ja ka lõppakti kokkuleppimise eesmärk (VÕS § 29 lg 5 p-d 3 ja 4) võimaldavad hinnata, et mõlemad pooled mõistsid lepingu täitmisel akt nr 6 ühtlasi lõppaktina lepingu p 4.5 tähenduses.
10.3.2.Kaebuses tugineb kostja täiendavalt lepingu p-des 4.5 ja 5.13 märgitud muudele eeldustele (täitedokumentatsioon ja koolitus), aga neid väiteid ta maakohtus ei esitanud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et tema väitest lõppakti puudumise kohta pidid nii kohus kui ka hageja aru saama etteheiteid täitedokumentatsiooni ja koolituse kohta. Järelikult ei ole kõnealused väited apellatsioonimenetluses lubatavad (TsMS § 652 lg-d 3 ja 4).
10.4.Lisaks eelnevale väitis kostja, et kogu hagetav tasu pole sissenõutav, sest hagejal on esitamata garantiiaja tagatis summas 785,89 eurot. Tagatise summa arvutuskäiku kostja maakohtus ei esitanud, samuti ei esitanud hageja selget vastuväidet, miks ei peaks tagatise summa tasust kinni pidama. Ringkonnakohtu menetluses väitis kostja, et tagatis tuli anda summas 740,58 eurot (2% aktis nr 6 kajastatud koguhinnast, summale lisandub käibemaks). Hageja leidis sisuliselt, et akti nr 6 allkirjastades leppisid pooled kokku aktis märgitud tagatises 726,05 eurot (lisandub käibemaks), millega on juba arvestatud arve nr 1688 lõppsummas ja arves nr 1689. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et akti nr 6 allkirjastamisega avaldasid mõlemad pooled, et peavad kohaseks tagatiseks lepingu p 6.1 järgi 726,05 eurot (lisandub käibemaks). See summa on suurem kui lepingu p 6.1 järgi arvutatud 2% lepingu p-s 4.1 kokku lepitud tasust. Järelikult on hageja jätnud praegu nõudmata poolte tagatiskokkuleppele vastava osa töövõtutasust. 5 (8)
11.Kaebuse teine väide käsitleb kostja tasaarvestuseks kasutatud leppetrahvi nõuet. Ka see väide pole kokkuvõttes edukas, aga ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu põhjendusi.
11.1.Vaidlustatud otsusest võib aru saada, et maakohus tuvastas leppetrahvi nõudmise aluseks olevast hageja väidetavast lepingurikkumisest teada saamise ajana 20. juuli 2019 ja leppetrahvi nõudest teatamise ajana 2. veebruari 2020, sest nende vahele jääb otsuse p-s 22 märgitud 6 kuu ja 12 päeva pikkune ajavahemik.
11.2.Kostja kaebuse järgi on eelkõige vaidlusalune kõnealuse tähtaja kulgema hakkamise aeg (kostja väitel alates akti nr 6 koostamise ja allkirjastamise aeg, st 6. september 2019). Hageja möönis maakohtu menetluses, et töö lõpetati 31. augustiks 2019 ja kostja teatas leppetrahvist
31.jaanuari 2020 e-kirjas. Sellest järeldas hageja, et kostja teatas leppetrahvist umbes viis kuud peale leppetrahvi nõudmise õiguse tekkimisest. Maakohus väljus poolte seatud vaidluse piiridest, kui tuvastas leppetrahvist teatamata jätmise ajavahemiku pikemana sellest, millega hageja oli nõustunud. Ringkonnakohus tuvastab, et leppetrahvi nõude aluseks oleva väidetavast rikkumisest (töö hilinemine) sai kostja teada tööde lõpetamisel, st hiljemalt 31. augustil 2019. Leppetrahvi nõudest teatas kostja esimest korda 31. jaanuari 2020 e-kirjas (dtl 24).
11.3.VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu järgi tuleb leppetrahvi teade esitada mõistliku aja jooksul Termin „mõistlik aeg“ tähistab määratlemata õigusmõistet, mida tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades. Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-1618005, p 13 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika).
11.4.Maakohus ei otsustanud selgelt, kui pikk on käesoleva juhtumi asjaoludel mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses. Ringkonnakohus kõrvaldab selle puuduse ja otsustab, et leppetrahvist teatamise mõistlik aeg käesoleva juhtumi asjaoludel oli kolm kuud. Lepingu p-de 3.1 ja 3.2 järgi oli tööde tegemise tähtaeg neli kuud. Tegelikult kulus lepingu täitmiseks ligi poolteist kuud kauem, aga töö lõpetati varem kui poole aasta möödumisel lepingu sõlmimisest. Pole mõistlik, et ajaliselt mitte väga mahuka ehitustöö puhul on puuduse avastamise mõistlik aeg pikem kui pool täitmise ajast. Hageja võimaliku viivituse avastamine ei võtnud oluliselt aega, see pidi olema kostjale selge hiljemalt akti nr 6 allkirjastamisel
6.septembril 2019, st umbes nädala jooksul. Kostja ei toonud esile, et pooled oleks seejärel kohe alustanud läbirääkimisi või teinud muid toiminguid, mis võinuks takistada leppetrahvi nõudest teatamist.
11.5.Kuivõrd leppetrahvi nõudest teatamise mõistlik aeg käesoleva juhtumi asjaoludel oli kolm kuud ja kostja teatas leppetrahvi nõudest alles viie kuu möödumisel väidetava rikkumise avastamisest, siis kaotas ta VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse leppetrahvi nõuda. Järelikult jättis maakohus kokkuvõttes õigesti leppetrahvi nõude ülejäänud osas sisuliselt kontrollimata ega võtnud arvesse kostja tasaarvestust.
12.Olenemata kaebuse väidetest tuleb maakohtu otsus tühistada 240 eurolt alates
22.augustist 2020 viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.
12.1.Kostja vaidlustas tema suhtes hagi rahuldamise tervikuna, sh ka viivise väljamõistmise. Kaebus ei sisalda eraldi väiteid viivise kohta. Maakohus mõistis alates 22. augustist 2020 viivise välja summalt 10 056,91 eurot, mis sisaldab kahjuhüvitist 240 eurot. Viimati märgitud osasummalt viivise saamise nõuet hageja ei esitanud, mistõttu rikkus maakohus TsMS § 439. Viidatud säte keelab kohtul ületada nõude piire ja teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Ühtlasi ei põhjendanud maakohus kahjuhüvitiselt viivise väljamõistmist, millega rikkus lisaks TsMS 436 lg 1 ja § 438 lg 1 esimest lauset.
6 (8)
12.2.Nõude ületamine on oluline menetlusõiguse rikkumine, mida kohus saab kaebuse piires arvesse võtta ka juhul, kui kaebuse esitaja sellele otseselt ei tugine. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus hagejaga, et kostja apellatsioonkaebuse alusel ei saa vaidlustatud otsust viivise väljamõistmise osas muuta.
12.3.Kirjeldatud rikkumine ei mõjuta kindla summana välja mõistetud viivist, mille maakohus arvutas hageja arvete summade ja nende tasumise tähtpäevadest hagi esitamiseni möödunud aja põhjal. Viivise arvutuse õigsust kostja kaebuses kahtluse alla ei seadnud.
12.4.Neil kaalutlustel tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse osas, milles sellega mõisteti välja viivis kahjuhüvitise summalt 240 eurot. Selle tulemusel muutub summa, millelt arvutatakse viivist alates 22. augustist 2020 ja õige summa on 9816,91 eurot. Ringkonnakohtul ei ole vaja teha uut otsust hagi osaliselt rahuldamata jätmise kohta, sest hageja kõnealuses osas viivist ei nõudnudki.
13.Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas kostjalt välja mõistetud viivise vähendamine annab alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust.
13.1.Maakohus jaotas menetluskulud suhtes 68,4 : 31,6. Maakohus rikkus ka selles osas otsuse põhjendamise kohustust, sest vaidlustatud otsusest pole võimalik aru saada, kuidas kohus nende arvudeni jõudis. Kuigi TsMS § 163 lg 1 annab hagi osalise rahuldamise korral kohtule avara kaalutlusõiguse, siis ei tähenda see, et vastavat otsustust pole vaja põhjendada.
13.2.Eeldatavasti arvutas maakohus, kui suure osa moodustab rahuldatud nõudelt määratav hagihind 11 633,68 eurot (≈ 9816,91 + 240 + 772,22 + 10 056,91 × 8%) tsiviilasja hinnast 17 013,01 eurot – see oleks ligikaudu 68,4%. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu valitud metoodika ei ole käesoleval juhul põhjendatud. Hagi esitamisest ei olnud otsuse tegemiseni möödunud veel aastat, mistõttu polnud põhjust võtta arvesse viivise nõuet osas pärast otsuse tegemist. Kirjeldatud olukorras on kulude jaotuse otsustamisel praeguse vaidluse asjaoludel õiglasem lähtuda esitatud ja rahuldatud nõetest otsuse tegemise aja seisuga.
13.3.Menetlus maakohtus kestis 193 päeva (21. august 2020–1. märts 2021). Hageja esitatud nõuete järgi oli nõudesumma otsuse tegemise aja seisuga 15 324,50 eurot (≈ 9816,91 + 240 + 3372,93 + 9816,91 × 193 × 0,1%). Eespool toodud kaalutlustel oli põhjendatud sellest summast välja mõista 11 244,40 eurot (≈ 9816,91 + 240 + 772,22 + 9816,91 × 8% × 193 : 365). Viimasena saadud summa moodustab esimesest 73,4%.
13.4.Järelikult võinuks maakohus kulud jaotada suhtes ligikaudu 73,4 : 26,3. Kuna maakohus jaotas kulud kostjale soodsamalt ja hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud, siis jääb otsus kulude jaotuse osas muutmata. Ühtlasi puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude hüvitise summat, sest ka selle kohta ei sisalda kaebus ühtegi väidet.
14.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 mõtte kohaselt kostja kanda. Eespool p-s 13.3 kirjeldatud metoodika järgi mõjutas maakohtu eksimus asja lahendamise tulemust 10,15 euro võrra (≈ 240 × 8% × 193 : 365), mis moodustab samas punktis põhjendatuks hinnatud summast 11 244,40 eurot umbes 0,09%. Nii väikeses ulatuses kaebuse alusel maakohtu otsuse muutmine ei viita sellele, et kaebuse esitaja oleks saavutanud kaebusega taotletava tulemuse määral, mis mõjutab menetluskulude jaotust. Lisaks võtab ringkonnakohus arvesse, et kaebuse väited maakohtu kõnealust eksimust ei käsitlenud.
15.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. Hageja taotles 540 euro hüvitamist, mis on tasu 4 t 30 min õigusteenuse eest tasumääraga 120 eurot/t (käibemaksu ei lisandu). Kostja ei esitanud kulude osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu 3 t (sh kaebuse analüüs ja vastuse koostamine 2 t; kohtumäärusega tutvumine ja seisukoha koostamine 1 t). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ja pooled ei esitanud uusi tõendeid. 7 (8)
Esindaja tunnitasu määr on kohane. Käibemaksu hüvitamist hageja ei taotle. Neil kaalutlustel tuleb kostjal hagejale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 360 eurot (= 3 × 120). Rahuldamata jääb hageja taotlus 180 euro (= 540 – 360) hüvitamiseks. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 peab kostja tasuma hüvitatava kulu summalt viivist.
16.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse, milles märgib kõigi seniste menetluskulude jaotuse. (allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.