Saarte Tamm OÜ (endine B.W.O. ) hagi FroggyLand OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
Tsiviilasja hind
315 190,04 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Saarte Tamm OÜ (registrikood 10334558, asukoht Savi tn 27, Tartu), lepingulised esindajad vandeadvokaat E.S. ja advokaat G.R. (e-post XXX)
Kostja FroggyLand OÜ (registrikood 12228004, asukoht Savi tn 27, Tartu), lepingulised esindajad vandeadvokaat K.L.E. (e-post XXX) ja vandeadvokaat A.L.
Menetlus
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista FroggyLand OÜ-lt Saarte Tamm OÜ (endine B.W.O. ) kasuks põhivõlgnevus summas 182 708 eurot.
3.Välja mõista FroggyLand OÜ-lt Saarte Tamm OÜ (endine B.W.O. ) kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates 14.12.2020 põhinõudelt summas 182 708 eurot.
4.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Menetluskulude jaotus
5.Jätta menetluskulud 62% ulatuses FroggyLand OÜ kanda ja 38% ulatuses Saarte Tamm OÜ kanda.
6.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Apellatsioonkaebuse esitamine
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Maakohtu menetluses on Saarte Tamm OÜ (end O.B.W. ) (hageja) 06.07.2020 hagi FroggyLand OÜ (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks (tlk 2-5).
2.06.07.2020 esitatud hagi ja 14.12.2020 esitatud hagiavalduse tervikteksti (I kd, tlk 137139) kohaselt on Saarte Tamm OÜ perioodil 01.01.2012 kuni 31.12.2019 andnud FroggyLand OÜ-le laenu kogusummas 196 142 eurot. FroggyLand OÜ on perioodil 01.01.2012 kuni 31.12.2019 OÜ-le Saarte Tamm tagastanud laenu kogusummas 5332 eurot. Võlgnevuse jääk on 190 810 eurot. Tõenditena on esitatud OÜ Saarte Tamm pangakonto väljavõtted aastatest 2012-2019, kus on kajastatud laenuraha liikumine hageja ja kostja vahel (I kd, tlk 13-21). Poolte vahelised laenulepingud olid kirjalikud, kus oli kokku lepitud ka intressides ja laenu tagastamise tähtaegades. Hageja juhatuse liige K.K. ja kostja juhatuse liige H.K. olid XXX ning H.K. töötas XXX O.B.W. Laenu olemasolu tõendab hageja saldoteatisega, mille on koostanud H.K. O.B.W. XXX ja kinnitanud OÜ FroggyLand OÜ juhatuse liikmena. Saldoteatise kohaselt oli FroggyLand OÜ võlgnevuseks hageja ees 31.12.2018 seisuga 161 710 eurot (hageja sõnul oli tegelik võlgnevus suurem). Kostja ei ole käesoleva ajani täitnud kohustust laenu tagastamiseks. Samuti on täitmata kõrvalkohustus intresside maksmise näol. Hageja soovib kostjalt põhivõlgnevuse 190 810 euro ja kõrvalkohustuste väljamõistmist, kogusummas 291 842,63 eurot.
3.Lisaks eeltoodud laenulepingutele on FroggyLand OÜ pangakonto väljavõttel (vt hagi lisa 1) kajastatud järgmised ülekanded: 20.01.2015 summas 400 eurot; 27.07.2018 summas 816 eurot; 03.05.2019 summas 216 eurot; 20.12.2019 summas 400 eurot.
4.V.M. 14.12.2020 kinnitusest nähtuvalt on H.K. temale väljastanud andmed, mille kohaselt on 20.01.2015 teostatud 400-eurose ülekande puhul samuti tegemist hageja poolt kostjale väljastatud laenuga. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt on pooled vormistanud absoluutselt kõigi väljamaksete kohta laenulepingud ja seda olenemata ülekande suurusest, saab eeldada, et O.B.W. ja FroggyLand OÜ vahel olid sõlmitud ka 27.07.2018, 03.05.2019 ja 20.12.2019 laenulepingud. Kui kohus leiab, et tegemist ei ole laenudega, tuleb vastavad summad hüvitada VÕS § 1028 lg 1 alusel.
5.Hageja märgib, et 05.04.2018 laenulepingu nr 11/2018 (vt 16.09.2020 vastuse lisa 21) punkti 1.2 kohaselt on selle laenusumma ja intresside tagastamise tähtaeg 15.04.2021. Saarte Tamm OÜ ütleb 05.04.2018 laenulepingu nr 11/2018 punkti 4.1.4 alusel käesolevaga erakorraliselt üles. Seega on lepingu täitmise tähtaeg 28.12.2020. TsMS § 369 võimaldab hagi kohtusse esitada ka enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kuna kostja ei ole pikaajaliselt täitnud sisuliselt ühtegi hagejaga sõlmitud laenulepingust
2/16
tulenevat kohustust, siis soovib hageja igal juhul 05.04.2018 laenulepingul nr 11/2018 põhineva võlgnevuse väljamõistmist, kuna on alust eeldada, et kostja seda ei täida, mis on ühtlasi lepingu erakorralise ülesütlemise alus.
6.31.12.2013 seisuga oli kostjale väljastatud laenu põhisumma 166 420 eurot, mida kinnitab hageja pangakonto väljavõte (vt hagi lisa 1). Nimetatud võlgnevuse olemasolu on FroggyLand OÜ 09.07.2014 saldokinnituses (I kd, tlk 145) tunnustanud. Toimikus on olemas saldokinnitused 31.12.2013 ja 31.12.2018 seisuga. Kuivõrd H.K. ise summeeris hageja raamatupidamises kostjale väljastatud laenud, siis on kostja hageja nõuet tunnustanud 09.07.2014 tervikuna (TsÜS § 158 lg 1). Lisaks on oluline, et esimene ja ühtlasi suurima laenusummaga 10.10.2012 laenuleping nr 9/2012 summas 125 000 eurot muutus sissenõutavaks 31.12.2013 ning kostja tunnustas seda ka 09.07.2014 saldokinnituses. Kostja on selle lepingu alusel teinud tagasimakseid 20.01.2015, 13.04.2016, 05.10.2017, 18.10.2017, 26.07.2018, 27.07.2018, 03.01.2019, 03.05.2019, 10.06.2019, 14.06.2019, 01.08.2019, 21.09.2019 ja 11.11.2019 järgi kokku summas 5332 eurot. Iga saldokinnituse andmise ning tagasimakse teostamisega on nõude aegumine katkenud ja uuesti alanud (lepingu punkt 1.4.2, VÕS § 88 lg 6 p 1 ja TsÜS § 158 lg 1 ja 2).
7.Kuivõrd FroggyLand OÜ rikkus läbi H.K. tegevuse laenude tagastamise kohustust tahtlikult, kohaldub asjas lisaks aegumise katkemisele ka TsÜS § 146 lg 4 ja laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtajaks tuleb lugeda kümme aastat. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu mistahes osas aegunud. Riigikohus on TsÜS § 146 lg 4 kohaldamisel selgitanud, et kohustust on tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (RKTKo 2-1614644, p 20). Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus (RKTKo 3-2-1-79-09, p 11).
8.Hageja 6. oktoobri 2020 seisukohast (I kd, tlk 121-122) nähtub, et O.B.W. ei ole kunagi väljastanud kinnitust, et loobub FroggyLand OÜ-le laenatud raha tagasinõudmisest. Hageja ei ole kunagi ka kaudselt ega tegevusetusega laenude sissenõudmisest loobunud, kuna laenulepingute tähtaegade saabumisel vormistati neile juurde lisad, saldokinnitused, mis välistasid nõuete aegumise. Lisaks on kostja laene osaliselt tagasi maksnud. Seega on lepitud kokku uutes laenu tagastamise tähtaegades ning aegumine on katkenud ka TsÜS § 158 lg 1 alusel, mis mõlemad välistavad nõude aegumise.
9.FroggyLand OÜ väited, et ta tagastas hagejale raha vaid siis, kui hagejal puudusid käibevahendid ning need justkui ei seondunud laenudega, ei ole eluliselt usutavad. Nimelt on kostja ülekandeid tehes ise märkinud ülekande selgituseks „laen tagasi“, millest nähtuvalt aktsepteeris kostja nii seda, et tegemist on laenudega kui ka seda, et ta teostas laenude tagasimakseid.
10.Hageja 09.04.2021 (I kd, tlk 183-185) vastusest nähtub, et kostja ei saa tugineda VÕS § 88 lg-le 5, et praegu määrata, milliste kohustuste katteks ta on makseid teinud. Pooled on tagasimaksete tegemise järjekorra leppinud kokku laenulepingutes. Kõigis hageja valduses olevates laenulepingutes (kostja 16.09.2020 vastuse lisad 1-21; 14.12.2020 hagiavalduse tervikteksti Lisa 2) on punktis 1.4.2. sätestatud maksete tasumise järjekorrana alljärgnev: „1. viivis; 2. trahvid; 3. tähtajaks tasumata intressid alates varasemast võlgnevusest; 4. tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast võlgnevusest“. Seega on pooled kokku leppinud, et igasuguste tagasimaksete puhul asutakse esimesena täitma kõige varasemaid võlgnevusi. Samuti ei tulene kostja maksekirjeldustest, et saadud laene oleks mingis teises järjekorras tagasi makstud.
3/16
11.Isegi kui pooled ei oleks lepingus kokku leppinud tagasimaksete tegemise järjekorra (mis VÕS §-i 88 dispositiivse iseloomu tõttu tähendab, et laenulepingute tagasimaksetele kohaldatakse laenulepingus sätestatud järjekorda), ei oleks kostjal võimalik praegusel hetkel tugineda VÕS § 88 lg-le 5 ning praegu määrata, milliste kohustuste eest tasu maksti.
12.VÕS 88 lg 5 ei kohaldu, sest selle eeldused ei ole täidetud. Nimelt ei ole kostja enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, ning hageja ei ole tuginedes VÕS § 88 lg-le 4 määranud kohustuste täitmise järjekorda (sest VÕS § 88 lg 4 p 1-4 eeldused ei ole täidetud). Seega ei saa ka rääkida võlgnikupoolsest kohustuse täitmise järjekorrale vastuvaidlemisest, mis on VÕS 88 lg 5 eelduseks. Seega ei saa kostja VÕS 88 lg 5 alusel ka oma järjekorda paika panna.
13.Isegi, kui pooled ei oleks laenulepingutes tagasimaksete tegemise järjekorda määranud, kohalduks praeguses olukorras VÕS § 88 lg 6, mille alusel loetakse esimeses järjekorras laekunuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. See vastab ka laenulepingutes kokku lepitud järjekorrale.
14.Juhul kui kostja arvates ei peaks praeguses olukorras rakenduma nii lepingus kokkulepitud järjekord kui ka VÕS § 88 lg-s 6 kokkulepitud järjekord, siis tuleks VÕS § 88 lg 7 alusel lugeda täitmine toimunuks võrdeliselt kõikide kohustuste katteks. Hageja on siiski seisukohal, et pooled peavad lähtuma laenulepingutes kokkulepitud järjekorrast, mille kohaselt tehti tagasimakseid alates varasemast võlgnevusest.
15.VÕS § 204 lg 2 alusel loetakse, et saldo on õige, kui teine pool ei vaidlusta talle edastatud saldot mõistliku aja jooksul. Sel juhul loetakse negatiivne saldo võlatunnistuseks. Seega ei ole saldokinnitus kõigest raamatupidamisdokument, vaid õiguslikku tähendust omav võlatunnistus, millega võlgnik tunnustab oma võlgnevust.
16.Kostja on 15.04.2019 saldokinnituses (I kd, tlk 12) kinnitanud võlgnevust hageja ees summas 161 710 eurot. Sealjuures on oluline märkida, et hageja poolelt on saldokinnituse allkirjastanud samuti H.K. . Kostja üritab oma 26.03.2021 vastuses selle saldokinnituse kehtivust küsimuse alla panna, tuginedes asjaolule, et hageja esitatud info pinnalt on saldokinnituses toodud summa ekslik. Kostja on eksinud. Asjaolu, et hageja arvates ning raamatupidamise analüüsi alusel peaks saldokinnitus kajastama suuremat summat, ei tähenda, et hageja paneks kahtluse alla saldokinnituse olemasolu, mis on samaaegselt ka tõend kostjapoolsest võlgnevuse tunnustamisest. Olukorras, kus saldokinnituse on allkirjastanud nii hageja kui kostja poolelt H.K. kui kostja juhatuse liige, oleks hea usu põhimõtte vastane väita, et hageja ei saa tugineda saldokinnituse kui võlatunnistuse olemasolule, kui ta seal kajastatud nõude suurusega ei nõustu.
17.Kostja oma vastuses hagi ei tunnista (I kd, tlk 80-81), kuna kostjal ei ole hageja ees täitmata kohustusi. Kostja möönab, et hageja on kandnud kostja arveldusarvele perioodil 10.10.2012 kuni 20.12.2019 korduvalt erinevates summades raha märkides selgituseks „laen“. Pooled on alates 10.10.2012 kuni 05.04.2018 vormistanud hagejalt kostjale raha ülekandmise kohta laenulepingud (I kd, tlk 83-119). Kostja märgib, et hageja ei ole kunagi nõudnud kostjalt laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist, sh intresside ja laenu tasumist. Hageja on kostjale kinnitanud, et ta ei nõua kostjale antud summasid tagasi, so kostjal ei ole kohustust hagejalt saadud raha tagastada. Kostja väidet kinnitab hageja käitumine viimase seitsme aasta jooksul. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et esimesena, so 10.10.2012, sõlmitud laenulepingus nr 9/2012 sätestatud laenu tagastamise tähtaeg saabus juba 31.12.2013, so ligi 7 aastat tagasi. Kuni hagiavalduse esitamiseni, ei astunud hageja ühtegi sammu selleks, et saada kostjale 4/16
antud raha tagasi, sh ei esitanud hageja nõudeid laenu tagastamiseks, meeldetuletusi laenulepingu lõppemise kohta vms. Samamoodi on hageja käitunud ka teiste lepingute puhul. Hagiavalduses on esile toodud, et kostja on saadud laene osaliselt tagastanud. Kostja selgitab, et tegi hagejale ülekandeid siis, kui hagejal esines käibevahendite puudus ning hageja vajas oma kohustuste täitmiseks rahalisi vahendeid. Hageja ja kostja majandustegevus oli oluline mõlemale abikaasale. Hageja ja kostja puhul on tegemist äriühingutega, mille ainuosanikeks olid abikaasad.
18.Lisaks viitab kostja, et hageja nõuded on osaliselt aegunud. Kostja on seisukohal, et isegi kui tal oleks hageja eest täitmata kohustusi (millega kostja küll ei nõustu), on tal õigus keelduda nende kohustuste täitmisest nõuete aegumise tõttu. Laenulepingust tulenev laenusumma tagastamise nõue muutub sissenõutavaks alates laenulepingus kokkulepitud laenusumma tagastamise tähtpäevast. Hageja pöördus hagiga kohtusse 06.07.2020. Tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 on hageja nõuded, mis tulenevad lepingutest, mille täitmise tähtaeg saabus enne 06.07.2017, aegunud. Sellest tulenevalt on aegunud 10.10.2012 kuni 11.06.2014 sõlmitud laenulepingutest tulenevad nõuded. Kostja palub nende nõuete suhtes kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata täies ulatuses.
19.Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja väited õiged selles, et laenulepingute tähtaegade saabumisel vormistati juurde lisasid, saldokinnituste näol, mis välistavad aegumise. Hageja poolt väidetud lepingute lisasid ei ole sõlmitud. Kostja jääb vastuses hagile esitatud seisukoha, et hageja nõue on olulises ulatuses aegunud, juurde. Aegumine ei ole katkenud. Kostja ei ole hageja nõuet tunnustanud (I kd, tlk 130).
20.Kostja vastusest hagiavalduse terviktekstile nähtub, et kostja sai alles hagiavalduse terviktekstist teada, et hageja on kostja poolt tasutud maksed arvestanud laenulepingust nr 9/2012 tulenevate kohustuste katteks. Tulenevalt ülaltoodust, kasutab võlgnik oma VÕS § 88 lg-st 5 tulenevat õigust ja esitab vastuväide sellele, et võlgniku poolt tehtud võlausaldaja poolt viidatud maksed on võlausaldaja arvestanud laenulepingust nr 9/2012 tulenevate kohustuste, sh. viivise katteks. Seega võib kostja ise määrata, millise kohustuse ta on täitnud. Sel juhul loetakse, et kostja on täitnud tema poolt määratud kohustuse. Seega annab kostja teada ja määrab, et kostja poolt hagejale 20.01.2015, 13.04.2016, 05.10.2017, 18.10.2017, 26.07.2018, 27.07.2018, 03.01.2019, 03.05.2019, 10.06.2019, 14.06.2019, 01.08.2019, 21.09.2019 ja 11.11.2019 kokku summas 5332 eurot tehtud maksed on kostja tasunud järgnevate kohustuste katteks: 20.01.2015 400 eurot laenulepingu nr 18/2012 katteks; 13.04.2016 1600 eurot laenulepingu nr 18/2012 ja nr 6/2013 katteks; 05.10.2017 200 eurot ja 18.10.2017 300 eurot laenulepingu nr 6/2013 katteks; 26.07.2018 650 eurot, 27.07.2018 166 eurot, 03.01.2019 100 eurot laenulepingu nr 6/2015 katteks; 03.05.2019 216 eurot, 10.06.2019 800 eurot, 14.06.2019 100 eurot, 01.08.2019 150 eurot, 21.09.2019 200 eurot ja 11.11.2019 450 eurot laenulepingu nr 40/2015 katteks. Kokku summas 5332 eurot.
21.Tulenevalt ülaltoodust ja arvestades asjaoluga, et laenulepingust nr 9/2012 tulenev laenusumma on muutunud sissenõutavaks 31.12.2013 ning ei esine TsÜS §-s 158 toodud nõude aegumise katkemise ega peatamise aluseid, siis on igal juhul käesolevaks ajaks võlausaldaja laenulepingust nr 9/2012 tulenev laenusumma (ja kõrvalnõuded) tagastamise nõue aegunud, kostja palub laenulepingust nr 9/2012 tulenevate nõuete suhtes kohaldada aegumist ja selles osas jätta hagiavaldus rahuldamata.
22.Samuti juhib kostja tähelepanu asjaolule, et perioodiliste maksete korral ei saa eeldada võlgniku tahet tunnustada võlausaldaja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (vt Riigikohtu XX.XX.XXXX otsus tsiviilasjas nr XXX, p 20.1; 16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 13).
5/16
Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et perioodiliste maksete korral võib eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb võlausaldaja nõude aegumine üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Seega saab maksimaalselt eeldada, et ulatuses, milles võlgnik maksis võlausaldajale teatud rahasumma, tunnustas ta võlausaldaja nõuet üksnes selles ja mitte tasumata osas ning selles (tasutud) osas võib nõude aegumine olla katkenud ja uuesti alanud ajast, mil kostja maksete tegemise lõpetas (vt Riigikohtu XX.XX.XXXX otsus tsiviilasjas nr XXX, p-d 20.1-20.2). Seega ei ole kostja poolt tehtud maksed kuidagi mõjutanud ega katkestanud laenulepingust tulenevaid kostja poolt tasumata kohustuste aegumist.
23.Lisaks on ekslik ja vastuolus kohtupraktikaga hageja seisukoht, et kuna FroggyLand OÜ on kinnitanud saldokinnituses võlgnevuse olemasolu, siis välistab see aegumise kõigi enne 2015. aastat sõlmitud laenulepingute puhul. Saldokinnitus on üksnes raamatupidamislik dokument, mis ei loo ega tekita mingeid õigusi ja kohustusi. Saldokinnitus on vajalik üksnes raamatupidamisdokumentide koostamiseks. Asjaolu, et isikul on raamatupidamislikes dokumentides kajastatud nõue, ei tähenda veel automaatselt, et see nõue on ka reaalselt sissenõutav või nõude kajastamine välistab isiku õiguse nõudele põhjendatult vastu vaielda. Riigikohus on märkinud korduvalt oma praktikas, et kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, siis ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-122-02, p 11). Isegi kui saldokinnitus omaks mingit tähtsust, millega kostja igal juhul ei nõustu, siis ka sellisel juhul ei mõjutanud see kuidagi juba 15.04.2019 (ja ka 31.12.2018) ajaks aegunud nõuete aegumise katkemist. Kuna saldokinnituse ajaks oli laenulepingust nr 9/2012 tulenev laenusumma tagastamise nõue igal juhul aegunud ja selle aegumist saldokinnitus ega TsÜS § 158 ei mõjuta, saab kostja jätkuvalt tugineda nõude aegumisele. Isegi kui lähtuda hageja esitatud tõlgendusest, siis ei oma saldokinnitus kostja suhtes mingeid õiguslikke tagajärgi, kuna selle andmisel ei saanud kostja aru saada tasaarvestuse õiguslikest tagajärgedest, s.o. et vastav saldokinnitus mõjutab kuidagi vastavate kohustuste aegumist.
24.Tulenevalt kõigest ülaltoodust tuleb asuda seisukohale, et käesolevaks ajaks on igal juhul hageja laenulepingust nr 9/2012, nr 10/2012, nr 18/2012, nr 3/2013, nr 6/2013, nr 12/2013, nr 15/2013, nr 22/2013, nr 27/2013, nr 42/2013, nr 21/2014, nr 26/2014, nr 29/2014 ja nr 34/2014 tulenev laenusumma (ja seega ka kõrvalnõuete) tagastamise nõue aegunud, kostja tugineb aegumisele, palub kohtul nimetatud lepingutest tulenevate kohustuste suhtes kohaldada aegumist ja jätta vastavas ulatuses hagi rahuldamata. Kostja on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu saab maksimaalselt tuleneda üksnes laenulepingust nr 6/2015, nr 14/2015, nr 40/2015, nr 3/2016, nr 30/2016, nr 30/2017, nr 40/2017 ja nr 11/2018, millest on kostja tagastanud käesolevaks ajaks 2 802 eurot. Seega saab hageja põhinõudeks olla maksimaalselt kokku 7 888 eurot (10 690 – 2 802).
25.Tartu Maakohtu 4. märtsi 2021 määrusega tuvastas kohus, et FroggyLand OÜ valduses ei ole saldokinnitusi kostja võlgnevuse kohta hagejale 31.12.2014, 31.12.2015, 31.12.2016, 31.12.2017 ja 31.12.2019 seisuga ning laenulepinguid 20.01.2015 ülekande summas 400 euro kohta, 27.07.2018 ülekande summas 816 euro kohta, 03.05.2019 ülekande summas 216 euro kohta ja 20.12.2019 ülekande summas 400 euro kohta (I kd, tlk 173-174).
KOHTU SEISUKOHT
6/16
26.Kohus, läbi vaadanud hagiavalduse ja asja materjalid, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.
27.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - Hageja ja kostja sõlmisid perioodil 01.01.2012 kuni 31.12.2019 laenulepinguid, mille alusel andis hageja kostjale laenu summas 196 142 eurot; - Kostja on tagastanud hagejale perioodil 01.01.2012-31.12.2019 laenu summas 5332 eurot.
28.06.07.2020 esitas hageja hagi kostja vastu täitmisnõude VÕS § 108 lg 1 alusel, st põhivõlgnevuse summas 190 810 euro väljamõistmiseks ning 14.12.2020 täpsustatud hagi intresside ja viiviste summas 95 700, 63 euro väljamõistmiseks.
29.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.
30.Hageja on esitanud tõendid raha üleandmise kohta (tlk 13-21), kostja on esitanud 21 laenulepingut (I kd, tlk 83-117). Hageja on esitanud täiendavalt 06.10.2017 laenulepingu nr 40/2017 (I kd, tlk 147). Lisaks on hageja 14.12.2020 hagiavalduse terviktekstis märkinud, et hageja on kandnud kostjale 20.01.2015 400 eurot, 27.07.2018 816 eurot, 03.05.2019 216 eurot ja 20.12.2019 400 eurot. Hageja on seisukohal, et kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt on kostja kinnitanud, et 20.01.2015 teostatud 400-eurose ülekande puhul on samuti tegemist hageja poolt kostjale väljastatud laenuga, siis eeldades, et pooled on vormistanud absoluutselt kõigi väljamaksete kohta laenulepingud ja seda olenemata ülekande suurusest, saab eeldada, et hageja ja kostja vahel olid sõlmitud ka 27.07.2018, 03.05.2019 ja 20.12.2019 laenulepingud. Kostja pole vastavat asjaolu kinnitanud. Esmalt tuleb tuvastada, millistest laenulepingutest tulenevad kohustused on sissenõutavaks muutunud.
31.Kohtule on esitatud 22 kirjalikult sõlmitud laenulepingut, mis olid tähtajalised. Hagi esitamisel 06.07.2020 ei olnud 15.08.2017 ja 05.04.2018 sõlmitud laenulepingutes sätestatud laenu tähtaeg saabunud. 14.12.2020 hagiavalduse terviktekstis ütles hageja 05.04.2018 laenulepingu nr 11/2018 p 4.1.4 alusel erakorraliselt üles. Käesolevaks ajaks on kõigis kohtule esitatud kirjalikes laenulepingutes sätestatud laenu tagasimaksmise tähtajad saabunud ning kostja ei ole laenulepingutest tulenevaid kohustusi tähtaegselt täitnud. Seega on kõik kirjalike lepingute alusel esitatud nõuded muutunud sissenõutavateks.
32.Lisaks kirjalike laenulepingute alusel kantud summadele on hageja kandnud kostjale 20.01.2015 400 eurot, 27.07.2018 816 eurot, 03.05.2019 216 eurot ja 20.12.2019 400 eurot, kuid kirjalikke laenulepinguid nende maksete kohta esitatud ei ole. Tartu Maakohtu 4. märtsi 2021 määrusega tuvastas kohus, et FroggyLand OÜ valduses ei ole laenulepinguid 20.01.2015 ülekande summas 400 euro kohta, 27.07.2018 ülekande summas 816 euro kohta, 03.05.2019 ülekande summas 216 euro kohta ja 20.12.2019 ülekande summas 400 euro kohta (I kd, tlk 173-174).
33.Samas vaidlust ei ole selles, et vastavad summad on kostjale kantud. Kui 15.01.2021 vastuses oli kostja viidanud, et 20.01.2015 ja 27.07.2018 tagastas kostja hagejale hageja poolt 20.01.2015 ja 27.07.2018 kantud 400 eurot ja 816 eurot, mistõttu nende
7/16
summade kohta ka laenulepinguid ei vormistatud, siis 26.03.2021 vastuses märgib kostja, et 20.01.2015 teostatud makse 400 eurot on tehtud laenulepingu nr 18/2012 katteks ja 27.07.2018 teostatud makse 816 eurot on tehtud laenulepingu nr 40/2015 katteks. Seega ei tunnista kostja eelpoolviidatud maksete osas laenulepingute olemasolu. Kohus on seisukohal, et arvestades poolte varasemat praktikat laenude andmise osas on käesoleval juhul kõigi nelja makse puhul tegemist hageja poolt kostjale laenu andmisega. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et tegemist oleks mõne muu lepinguga. Kuna kirjalikke laenulepinguid ei ole sõlmitud, on tegemist suuliste laenulepingutega. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. Käesoleval juhul kostja kui laenusaaja seda teinud ei ole. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Asjas ei ole tõendatud tähtajatute laenulepingute ülesütlemine. Nii TsÜS § 147 lg 2 kui ka VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 7 3. lause kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kui tegemist on lepingulise kohustuse täitmisega, tuleb mõistlikku aega arvestama hakata alates sellest, mil võlausaldaja täitmist nõudis. VÕS § 82 lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
34.Kuna asjas ei ole tuvastatud, et hageja oleks nõudnud enne hagiavalduse esitamist kirjalikest laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist, tuleb eeldada samasugust käitumist ka suuliste laenulepingute puhul, millest tulenevalt ei ole möödunud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg ning kohus asub seisukohale, et 20.01.2015, 27.07.2018, 03.05.2019 ja 20.12.2019 laenulepingutest tulenevad nõuded ei ole sissenõutavaks muutunud ning hageja nõue kogusummas 1832 euro väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Järgmisena hindab kohus, kas hageja nõuded on aegunud.
35.Kostja on seisukohal, et hageja nõuded on osaliselt aegunud. Hageja on sellele vastu vaielnud, siis selgitanud, et aegumine on katkenud kostja poolt kohustuse täitmisega ning saldokinnituste andmisega võlgnevuse kohta. Esimene ja ühtlasi suurima laenusummaga 10.10.2012 laenuleping nr 9/2012 summas 125 000 eurot muutus sissenõutavaks 31.12.2013 ning kostja tunnustas seda ka 09.07.2014 saldokinnituses. Kostja on selle lepingu alusel teinud tagasimakseid 20.01.2015, 13.04.2016, 05.10.2017, 18.10.2017, 26.07.2018, 27.07.2018, 03.01.2019, 03.05.2019, 10.06.2019, 14.06.2019, 01.08.2019, 21.09.2019 ja 11.11.2019 järgi kokku summas 5332 eurot. Hageja hinnangul on iga saldokinnituse andmise ning tagasimakse teostamisega nõude aegumine katkenud ja uuesti alanud (lepingu punkt 1.4.2, VÕS § 88 lg 6 p 1 ja TsÜS § 158 lg 1 ja 2).
36.TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1
8/16
kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lg 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Laenulepingust tulenev laenusumma tagastamise nõue muutub sissenõutavaks alates laenulepingus kokkulepitud laenusumma tagastamise tähtpäevast.
37.TsÜS § 147 lg 1 järgi algab nõude aegumine selle sissenõutavaks muutumisega (Riigikohtu 12. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 12; 4. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-14, p 12). Käesoleval juhul on tegemist kõikide kirjalike laenulepingute puhul laenu tagastamise tähtaja saabumisega, millest tulenevalt on laenulepingutest tulenevate kohustuste aegumine alanud nõuete sissenõutavaks muutumisega.
38.TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Seega hindab kohus seda, kas maksete tegemine katkestab aegumise ning millise laenulepingu katteks kostja poolt teostatud maksed arvestada tuleks.
39.FroggyLand OÜ on perioodil 01.01.2012 kuni 31.12.2019 OÜ-le Saarte Tamm tagastanud laenu kogusummas 5332 eurot. Tõenditena on esitatud OÜ Saarte Tamm pangakonto väljavõtted aastatest 2012-2019, kus on kajastatud laenuraha liikumine hageja ja kostja vahel (I kd, tlk 13-21).
40.Hageja 09.04.2021 (I kd, tlk 183-185) vastusest nähtub, et kostja ei saa tugineda VÕS § 88 lg-le 5, et praegusel ajahetkel määrata, milliste kohustuste katteks ta on makseid teinud. Pooled on tagasimaksete tegemise järjekorra leppinud kokku laenulepingutes. Kõigis hageja valduses olevates laenulepingutes (kostja 16.09.2020 vastuse lisad 1-21; 14.12.2020 hagiavalduse tervikteksti Lisa 2) on punktis 1.4.2. sätestatud maksete tasumise järjekorrana alljärgnev: „1. viivis; 2. trahvid; 3. tähtajaks tasumata intressid alates varasemast võlgnevusest; 4. tähtajaks tasumata laenusumma alates varasemast võlgnevusest“. Seega on pooled kokku leppinud, et igasuguste tagasimaksete puhul asutakse esimesena täitma kõige varasemaid võlgnevusi. Samuti ei tulene kostja maksekirjeldustest, et saadud laene oleks mingis teises järjekorras tagasi makstud. Hageja on seisukohal, et VÕS 88 lg 5 ei kohaldu, sest selle eeldused ei ole täidetud. Nimelt ei ole kostja enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, ning hageja ei ole tuginedes VÕS § 88 lg-le 4 määranud kohustuste täitmise järjekorda (sest VÕS § 88 lg 4 p 1-4 eeldused ei ole täidetud). Seega ei saa ka rääkida võlgnikupoolsest kohustuse täitmise järjekorrale vastuvaidlemisest, mis on VÕS 88 lg 5 eelduseks. Seega ei saa kostja VÕS 88 lg 5 alusel ka oma järjekorda paika panna. Isegi, kui pooled ei oleks laenulepingutes tagasimaksete tegemise järjekorda määranud, kohalduks hageja hinnangul praeguses olukorras VÕS § 88 lg 6, mille alusel loetakse esimeses järjekorras laekunuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. See vastab ka laenulepingutes kokku lepitud järjekorrale.
41.Kostja vastusest hagiavalduse terviktekstile nähtub, et kostja sai alles hagiavalduse terviktekstist teada, et hageja on kostja poolt tasutud maksed arvestanud laenulepingust
9/16
nr 9/2012 tulenevate kohustuste katteks. Tulenevalt ülaltoodust, kasutab võlgnik oma VÕS § 88 lg-st 5 tulenevat õigust ja esitab vastuväide sellele, et võlgniku poolt tehtud võlausaldaja poolt viidatud maksed on võlausaldaja arvestanud laenulepingust nr 9/2012 tulenevate kohustuste, sh. viivise katteks. Seega võib kostja ise määrata, millise kohustuse ta on täitnud. Sel juhul loetakse, et kostja on täitnud tema poolt määratud kohustuse. Seega annab kostja teada ja määrab, et kostja poolt hagejale 20.01.2015, 13.04.2016, 05.10.2017, 18.10.2017, 26.07.2018, 27.07.2018, 03.01.2019, 03.05.2019, 10.06.2019, 14.06.2019, 01.08.2019, 21.09.2019 ja 11.11.2019 kokku summas 5332 eurot tehtud maksed on kostja tasunud järgnevate kohustuste katteks: 20.01.2015 400 eurot laenulepingu nr 18/2012 katteks; 13.04.2016 1600 eurot laenulepingu nr 18/2012 ja nr 6/2013 katteks; 05.10.2017 200 eurot ja 18.10.2017 300 eurot laenulepingu nr 6/2013 katteks; 26.07.2018 650 eurot, 27.07.2018 166 eurot, 03.01.2019 100 eurot laenulepingu nr 6/2015 katteks; 03.05.2019 216 eurot, 10.06.2019 800 eurot, 14.06.2019 100 eurot, 01.08.2019 150 eurot, 21.09.2019 200 eurot ja 11.11.2019 450 eurot laenulepingu nr 40/2015 katteks. Kokku summas 5332 eurot.
42.Riigikohus on lahendis nr 2-17-7502 punktis 14.3 selgitanud, et VÕS § 88 lg-t 6 saab sisu järgi ja § 88 süstemaatikat arvestades kohaldada vaid siis, kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks võlgniku üleantud raha arvestatakse. Enne VÕS § 88 lg 6 kohaldamist tuleks kontrollida, kas esinesid VÕS § 88 lg 4 kohaldamise eeldused. VÕS § 88 lg 4 p 1 kohaselt, kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib selle määrata võlausaldaja, kui ta mh teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist.
43.Pooled on esmakordselt avaldanud seisukohta kohustuste täidetuks lugemise kohta kohtumenetluses. Seda ei ole pooled ka vaidlustanud ega esitanud tõendeid, et varasemalt oleks teist poolt konkreetse kohustuse täitmisest teavitatud.
44.VÕS § 88 lg 6 sätestab, et kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks: 1) esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus; 2) teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus; 3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus; 4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. Eeltoodud järjekorra määramisega on seadusandja püüdnud arvestada nii võlausaldaja kui võlgniku huvisid. Vastavalt asjaoludele tuleb selgitada, milline kohustus on kõige vähem tagatud ning milline on võlgniku jaoks kõige koormavam. Võlgniku jaoks on kohustus koormavam kui ta peab rahalise kohustuse puhul maksma suuremat intressi ja viivist, muude kohustuste korral leppetrahvi; koormavam on kohustus, mille suhtes on kokku lepitud võlausaldaja nõude pikem aegumistähtaeg.
45.Kohtule esitatud laenulepingutest ei nähtu, et ühegi kohustuse tagamiseks oleks antud tagatist. Laenulepingute intressimääradeks on 2-3% aastas. Seejuures on kõrgema intressimääraga laenulepingud sõlmitud alates 14.01.2013 aastast (seega hilisemad lepingud).
10/16
Esimesena muutusid sissenõutavaks laenulepingud nr 9/2012; 10/2012; 18/2012 (sissenõutavad alates 01.01.2014). Seejuures on kõigi kolme laenulepingu järgseks intressimääraks 2% aastas ning ükski neist pole teistest rohkem tagatud. Seega tuleb kohtu hinnangul lugeda kostja poolt tasutud laenu tagasimaksed esmajärjekorras kõige varasemalt tekkinud kohustuse katteks, mis tuleneb laenulepingust nr 9/2012.
46.TsÜS § 158 lg 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kuivõrd kohus loeb kostja poolt teostatud maksed laenulepingu nr 9/2012 katteks, tuleb kohtu hinnangul asuda seisukohale, et antud lepingu aegumine on katkenud iga laenu tagasimaksega (I kd tlk 13-21). Kuivõrd kostja on teinud laenu tagasimakseid igal aastal ei ole antud lepingust tulenevad nõuded aegunud.
47.Laenulepingu nr 9/2012 alusel sai kostja hagejalt laenu 125 000 eurot. Kuivõrd kohus loeb kostja poolt tehtud tagasimaksed summas 5332 eurot laenulepingu nr 9/2012 katteks, tuleb kostjalt hageja kasuks antud lepingu alusel välja mõista 119 668 eurot (125 000-5332). Järgnevalt hindab kohus seda, kas saldokinnituse esitamine katkestab aegumise.
48.Hageja on seisukohal, et kostja poolt saldoteatise esitamine on kostja poolt võlgnevuse tunnistamine, mis tähendab aegumise katkemist.
49.09.07.2014 on FroggyLand OÜ juhatuse liige H.K, allkirjastanud O.B.W. saldokinnituse, mille kohaselt kinnitab FroggyLand OÜ, et on 31.12.2013 seisuga B.W.O. võlgu 166 420 eurot (I kd tlk 145).
50.Saldokinnituse puhul, võib eeldada, et kohaldatavateks õigusnormideks on VÕS § 203 lg 1 ja § 204 lg 1. Viidatud sätete kohaselt võivad jooksva arvega lepingu sõlmida majandus- ja kutsetegevuses tegutsevad isikud, kellel on püsiv ärisuhe. Jooksva arvega lepingu korral teatab tasaarvestav pool, kes korraldab jooksva arve pidamist, teisele poolele arveldusperioodi lõpus saldo, näidates ära jooksvale arvele kantud nõuded, millest teisele poolele ei ole veel teatatud, ja eeldatakse, et arveldusperioodi kestuseks on üks aasta. Sama paragrahvi teise lõike järgi loetakse, et juhul, kui teine pool ei vaidlusta talle edastatud saldot mõistliku aja jooksul, on saldo õige. Sel juhul loetakse negatiivne saldo võlatunnistuseks. VÕS § 203 lg 1 kohaldamine nõuab seega pooltevahelist püsivat võlasuhet, selle raames tehtud tehinguid ning mõlema poole rahalisi nõudeid ja kohustusi teise poole vastu, mis tuleb summeerida. Samuti eeldab jooksva arve olemasolu seda, et poolte vahel toimub vastastikuste nõuete tasaarvestus (vt Riigikohtu XX.XX.XXXX kohtuotsus tsiviilasja nr XXX 13).
51.Hageja ei ole menetluse kestel esitanud asjaolusid, mille alusel võiks tulla kõne alla VÕS §-de 203 ja 204 kohaldamine. Tuvastatud ei ole, et poolte vahel üldse oli jooksva arve leping VÕS § 203 mõttes ning, et hageja ja kostja vahel olid sedalaadi püsivad majandussuhted, mille käigus toimus nõuete tasaarvestamine.
52.Kuna kohus ei tuvastanud jooksva arve lepingu olemasolu, ei loeta negatiivne saldo võlatunnistuseks. Seega on käesolevas asjas viidatud saldokinnitus kõigest raamatupidamisdokument. Saldokinnitus oli vajalik üksnes raamatupidamisdokumentide koostamiseks. Nimetatud asjaolu on kinnitanud ka vande alla antud ütlustega H.K.
53.Kohus selgitab, et TsÜS § 158 käsitleb „nõude tunnustamist“ autonoomsena. Nõude tunnustamine väljendub selle sätte tähenduses tahteavalduses, millest järeldub tahe
11/16
nõude olemasolu tunnistada. Seega on aegumise katkemise aluseks esmalt loomulikult nõude tunnustamine tehinguga, eelkõige konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega (RKTKo 3-2-1-21-06 p 15, 3-2-1-63-08 p 15), veksli või tšekiga. Samas hõlmab säte ka kõiki faktilisi tegusid, millest ilmneb võlgniku võla tunnistamise tahe. Nii võibki defineerida nõude tunnustamist aegumise peatumise alusena kui võlgniku toimingut võlausaldaja suhtes, millest vaieldamatult järeldub teadlikkus nõude olemasolust. Nõude tunnustamine on võimalik ka järeldusliku käitumisega ning erandina võib kõne alla tulla isegi vaikimine. Oluline on, et võlgnik peab oma käitumisega teadmise võlast selgelt esile tooma, näiteks kehtetus nõude loovutamises. Nõuet peab tunnustama võlgnik või tema esindaja võlausaldaja suhtes.
54.Jooksva arvega mitteseotud nõuete alusel saldoteatiste esitamist reguleerib raamatupidamise seadus, mille § 15 lg-st 3 tuleneb kohustus muu hulgas majandusaasta aruande koostamiseks inventeerida raamatupidamiskohustuslase varade ja kohustuste saldod. Inventeerimiseks kasutatakse praktikas enamasti saldoteatiste esitamist, kus üks ettevõte saadab omapoolse allkirjastatud arvelduste seisu teisele ettevõttele, kellel palutakse kinnitada võlgnevuse või nõude suurus ning siis see esialgsele saatjale tagastada. Saldoteatiste kasutamine pole otseselt kohustus. Kui leidub mõni tulemuslikum arvelduste inventeerimise viis või tegemist on ebaoluliste summadega, ei ole kohustust saldoteatisi väljastada, kuid praktikas on see kõige levinum viis. Selge saldoteatisi puudutav regulatsioon seaduses puudub.
55.Kohtupraktika on mõningatel juhtudel lugenud ka mittepüsivates ärisuhetes väljastatud saldoteatisi võrdseks võlga tõendavate instrumentidega. (Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsus tsiviilasjas nr XXX ning Pärnu Maakohtu XX.XX.XXXX otsus asjas nr XXX.)
56.Võlatunnistuse mõttes saab võlga tunnistada siiski üksnes see isik, kes isiklikult ka võlausaldajale võlgneb midagi. Juriidiliste isikute puhul peaks võlga tunnistama seega järelikult juhatuse liige. Samas on enamasti alati praktikas saldoteatised allkirjastatud raamatupidajate poolt, kes aga välissuhtes ei vastuta ettevõtte tegevuse eest. Kohus selgitab, et käesoleval juhul on kostja juhatuse liige olnud samal ajal ka hageja raamatupidaja ning andnud välja 09.07.2014 saldoteatise, kinnitades 31.12.2013 seisuga võlgnevust summas 166 420 eurot. Kohtu hinnangul järeldub antud saldoteatisest vaieldamatult teadlikkus nõude olemasolust arvestades, et kogu raamatupidamise eest vastutas H.K B.W.O.
57.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-63-08 p-s 15 selgitanud, et nõude tunnustamine enne selle sissenõutavaks muutumist aegumise algust ja kestust ei mõjuta. Kuivõrd laenulepingud nr 9/2012; 10/2012 ja 18/2012 muutusid sissenõutavaks 31.12.2013 siis antud saldokinnitus (I kd, tlk 145) nende aegumist ei mõjuta, kuivõrd kõnealused lepingud hakanuks ka ilma saldoteatiseta aeguma 01.01.2014.
58.15. aprillil 2019 allkirjastas kostja teise saldokinnituse, mille kohaselt võlgnes kostja
31.detsembri 2018 seisuga hagejale 161 710 eurot (saldokinnitus).
59.TsÜS § 158 lg 1 kohane aegumise katkemine võib olla korduv ja toimuda ka aegumise peatumise ajal (RKTKo 3-2-1-41-07 p 26). Nõude tunnustamine pärast aegumistähtaja möödumist ei tekita uut aegumist ega kõrvalda toimunud aegumist (RKTKo 3-2-1-12202 p 11), kuid võib olla hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena ja/või konstitutiivse võlatunnistusena või garantiina (VÕS § 142 lg 5).
12/16
60.Seega ei katkestanud 15.04.2019 saldoteatis laenulepingute nr 10/2012; 18/2012 aegumist, kuna aegumistähtaeg oli möödunud. Vastav saldoteatis katkestas laenulepingute 3/2013; 6/2013; 12/2013; 15/2013; 22/2013; 27/2013; 42/2013; 21/2014; 26/2014; 29/2014; 34/2014; 6/2015; 14/2015; 40/2015 aegumise. Kuivõrd laenulepingud 3/2016; 30/2016; 30/2017; 11/2018; 40/2017 ei olnud saldoteatise andmise ajaks sissenõutavaks muutunud ei olekski saanud 15.04.2019 saldoteatis nende aegumist mõjutada.
61.Samas tuleb kohtul hinnata, kas kostja avaldust saab käsitleda aegumistähtaja pikendamise avaldusena. Riigikohus on leidnud, et aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Seega saab selgesõnalist võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2013 otsus 3-2-1-146-13 p 24).
62.Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa raamatupidamislikku saldoteatist pidada aegumistähtaja pikendamise kokkuleppeks. Kostja ei ole saldoteatise andmisel selgesõnaliselt väljendanud oma tahet pikendada nõuete aegumist. Samuti ei nähtu saldoteatisest, millistest laenulepingutest kostja võlgnevus koosneb ning milliste nõuete aegumistähtaja pikendamises kokku lepitakse.
63.Hageja on viidanud, et kuivõrd FroggyLand OÜ rikkus läbi H.K. tegevuse laenude tagastamise kohustust tahtlikult, kohaldub asjas lisaks aegumise katkemisele ka TsÜS § 146 lg 4 ja laenulepingutest tulenevate nõuete aegumistähtajaks tuleb lugeda kümme aastat. Seega ei ole hageja nõue kostja vastu mistahes osas aegunud. Riigikohus on TsÜS § 146 lg 4 kohaldamisel selgitanud, et kohustust on tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (RKTKo 2-16-14644, p 20). Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus (RKTKo 3-2-1-79-09, p 11).
64.Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kostja käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Hageja ei ole väga pika ajaperioodi jooksul kostjalt laenude tasumist nõudnud. Samuti ei ole hageja kohtule tõendanud, millist õigusvastast tagajärge kostja tema väitel soovis. Eelnevast tulenevalt kohaldub hageja ja kostja vahel tulenevatele laenulepingutele 3 aastane aegumistähtaeg.
65.14.12.2020 menetlusdokumendis on hageja märkinud, et 05.04.2018 laenulepingu nr 11/2018 punkti 1.2 kohaselt on selle laenusumma ja intresside tagastamist tähtaeg 15.04.2021. Saarte Tamm OÜ ütles 05.04.2018 laenulepingu nr 11/2018 punkti 4.1.4 alusel käesolevaga erakorraliselt üles. Seega on lepingu täitmise tähtaeg 28.12.2020. TsMS § 369 võimaldab hagi kohtusse esitada ka enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kuna kostja ei ole pikaajaliselt täitnud sisuliselt ühtegi hagejaga sõlmitud laenulepingust tulenevat kohustust, siis soovib hageja igal juhul 05.04.2018 laenulepingul nr 11/2018 põhineva võlgnevuse väljamõistmist, kuna on alust eeldada, et kostja seda ei täida, mis on ühtlasi lepingu erakorralise ülesütlemise alus. Kuivõrd kostja ei ole laenulepingu nr 11/2018 ülesütlemisele vastu vaielnud, loeb kohus laenulepingu alusel antud laenu sissenõutavaks muutumise ajaks 28.12.2020 (lepingu punkt 4.2 alusel).
66.TsÜS § 160 lg 1 sätestab, et aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hageja esitas kostja vastu kohtule nõude
13/16
06.07.2020. Järgnevas tabelis on välja toodud laenulepingute sissenõutavaks muutumine ja nende aegumise tähtaeg: Laenulepingu nr
Muutus sissenõutavaks
Aegumise kuupäev
Laenusumma
9/2012
31.12.2013
31.12.2016
125 000 eurot
10/2012
31.12.2013
31.12.2016
18/2012
31.12.2013
31.12.2016
3/2013
14.01.2016
14.01.2019
1200 eurot
6/2013
21.02.2016
21.02.2019
1200 eurot
12/2013
17.04.2016
17.04.2019
6300 eurot
15/2013
30.04.2016
30.04.2019
5100 eurot
22/2013
30.05.2016
30.05.2019
7650 eurot
27/2013
10.07.2016
10.07.2019
11 200 eurot
42/2013
26.09.2016
26.09.2019
2500 eurot
21/2014
11.04.2017
11.04.2020
5000 eurot
26/2014
22.05.2017
22.05.2020
2100 eurot
29/2014
03.06.2017
03.06.2020
6600 eurot
34/2014
11.06.2017
11.06.2020
3500 eurot
6/2015
10.02.2018
10.02.2021
900 eurot
14/2015
30.03.2018
30.03.2021
550 eurot
40/2015
18.08.2018
18.08.2021
3000 eurot
3/2016
06.01.2020
06.01.2023
840 eurot
30/2016
15.04.2020
15.04.2020
900 eurot
30/2017
15.08.2020
15.08.2023
2300 eurot
40/2017
06.10.2020
06.10.2023
200 eurot
11/2018
28.12.2020
28.12.2023
2000 eurot
67.Eelnevast tabelist tulenevalt saab lugeda hageja nõuded aegunuks laenulepingute nr 10/2012; 18/2012 järgi.
68.Kostja on 26.03.2021 esitatud seisukohas viidanud, et hageja nõue kostja vastu saab maksimaalselt tuleneda üksnes laenulepingust nr 6/2015, nr 14/2015, nr 40/2015, nr 3/2016, nr 30/2016, nr 30/2017, nr 40/2017 ja nr 11/2018. Seega on kostja nende lepingute osas oma võlgnevust tunnistanud.
69.Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et laenuleping nr 30/2017 oli hagi esitamise seisuga, so 06.07.2020 sissenõutavaks muutunud, samas on see muutunud
14/16
sissenõutavaks hagiavalduse tervikteksti esitamise ajaks (so. 14.12.2020), seega rahuldab kohus hageja nõude ka selle lepingu osas. Laenulepingud nr 3/2013; 6/2013; 12/2013; 15/2013; 22/2013; 27/2013; 42/2013; 21/2014; 26/2014; 29/2014; 34/2014; 6/2015; 14/2015; 40/2015, 6/2015, nr 14/2015, nr 40/2015, nr 3/2016, nr 30/2016, nr 40/2017 ja nr 11/2018 olid hagi esitamise ajaks sissenõutavad ja kostja ei ole neile vastu vaielnud. Seega rahuldab kohus nendest lepingutest tulenevad nõuded, kokku summas 63 040 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja laenulepingutest tuleneva põhinõude summas 182 708 eurot.
70.14.12.2020 hagiavalduse terviktekstis on hageja nõudena esitanud taotluse mõista välja kostjalt 291 842,63 eurot vastavalt hagi lisale 1 (I kd tlk 146). Lisast 1 nähtub, et hageja on oma nõude sisse arvestanud ka viivise ja intressi. Hageja ei ole hagi resolutsioonis täpsustanud nõude koosseisu. Kuivõrd hageja põhinõudeks on 196 142 eurot, siis tuletab kohus antud tabelist, et hageja kõrvalnõuete suuruseks on kokku 95 700,63 eurot (291 842,63-196 142).
71.Kohus selgitab, et hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on takistada õiguste kuritarvitamist. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-70-09.
72.Kohus on seisukohal, et antud juhul on hageja viiviste ja intresside nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Laenulepingute sõlmimise ajal olid hageja ja kostja juhatuse liige abikaasad ning mitte kordagi ei ole hageja nõudnud kostjalt laenude tagastamist kirjalikult, vaid tagasimakseid on tehtud vastavalt vajadusele poolte suuliste kokkulepete alusel. Seda on kinnitanud ka H.K. 22.02.2021 toimunud ärakuulamisel (I kd tlk 168-170). Seetõttu on käesolevaks ajaks ka osadest laenulepingutest tulenevad nõuded aegunud. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit, et hageja oleks alates esimese laenulepingu sissenõutavaks muutumisest so. 31.12.2013, kostjalt intresse ja viiviseid nõudnud. Seega ei ole pooled seitsme aasta jooksul kõrvalnõudeid arvestanud. Samuti ei ole hageja seda teinud ka 06.07.2020 kohtusse hagi esitamisel vaid alles 14.12.2020 hagi täpsustamisel.
73.Kohtu hinnangul on hageja käitumine eelnevast tulenevalt kõrvalnõuete esitamisel vastuolus lepingulise suhte olemusega, lepingu eesmärgiga ning poolte varasema käitumisega. Seega loeb kohus hageja viivise ja intressinõude hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõude seetõttu lõppenuks.
74.Eelnevast tulenevalt jätab kohus hageja viivise ja intressinõude, kokku summas 95 700,63 eurot, rahuldamata.
75.14.12.2020 hagiavalduse täpsustuses on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhisummalt alates 15.12.2020.
15/16
76.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
77.Kuivõrd kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summas 182 708 eurot (119 668 +63 040) on põhjendatud välja mõista edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates 15.12.2020 (kõigi laenulepingute alusel tekkinud nõuded on muutunud sissenõutavaks enne nimetatud kuupäeva).
78.Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõude VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates 14.12.2020 põhinõudelt summas 182 708 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
79.Tulenevalt TsMS §163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st jätab menetluskulud 62% ulatuses FroggyLand OÜ kanda ja 38% ulatuses Saarte Tamm OÜ kanda.
80.Kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.
81.Kohus ei määra kohtulahendiga kindlaks menetluskulude rahalist suurust, vaid teeb seda TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel eraldi määrusega pärast lahendi jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Hele Kaldma kohtunik
16/16
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.