Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Viru Maakohtule on 28.11.2017 esitatud PMT OÜ (hageja) hagi Mercanter Invest OÜ (esialgne kostja) vastu põhivõlgnevuse 16 600.00 eurot ja viivise 409.02 eurot nõudes. 19.06.2018 määrusega on käesoleva tsiviilasja menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel kaasatud R. M.. 10.12.2019 määrusega on kohus kaasanud käesoleva tsiviilasja menetlusse Mercanter Invest OÜ üldõigusjärglasena kostjana OÜ Mereel Invest (likvideerimisel). 10.12.2019 määrusest nähtub, et OÜ Mereel Invest on 02.05.2019 ühinemisotsuse alusel ühendanud endaga esialgse kostja Mercanter Invest OÜ. Mercanter Invest OÜ on registrist kustutatud 20.06.2019. 14.05.2020 teatas kohus pooltele, et kohtukoosseis on alates 11.05.2020 muutunud. Hageja nõue Esitatud hagiavaldusest ja hageja seisukohtadest nähtub, et hageja ja esialgne kostja sõlmisid haagise HUMUS 12BC (haagis, seade) müügilepingu, mille raames 21.07.2017 esitas hageja kostjale arve nr. M170631 summas 3 600.00 eurot ja 24.07.2017 arve nr. M170632 summas 15 600.00 eurot. Tellitud kaup anti tellijale üle tema poolt määratud kohas. Seadme valduse üleandmine toimus 24.07.2017. Poolte vahel puudus vaidlus kauba üleandmise ja kauba tellimise ning kvaliteedi kohta. Seega müüja asja üleandmise kohustus on täidetud nõuetekohaselt. Esialgne kostja on jätnud oma lepingulised kohustused täitmata, jättes esitatud arved summas 16 600.00 eurot õigeaegselt tasumata. Hageja palus korduvalt kostjal võlga tasuda. Hagi esitamise seisuga on Mercanter Invest OÜ tasunud hagejale koos käibemaksuga kokku 2 600.00 eurot. Esialgne kostja viivitas rahalise kohustuse täitmisega alates 08.08.2017, hageja on arvestanud viivist kokku summas 409.02 eurot. Kokku võlgneb kostja hagejale koos viivistega 28.11.2017 seisuga 17 009.02 eurot, millest põhisumma on 16 600.00 eurot ja viivis 409.02 eurot. Nimetatud summa palub hageja kostjalt välja mõista. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kuna R. M. tegutses esialgse kostja nimel, siis oli hagejal täielik alus eeldada, et tal oli selleks ka esindusõigus. Tehingu tegemisega esindatava nimel on tegemist ka siis, kui see tuleneb asjaoludest või tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses isik vastutab ja tehing on seotud selle majandusvõi kutsetegevusega. Taolisel juhul eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Samuti oli hagejal täielik mõistlik alus uskuda, et kostja esindajale ehk akti allkirjastajale on antud volitus tehingu tegemiseks ning esindatav teab ja peab teadma, et esindaja tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, mistõttu loetakse, et

esindatav on volituse andnud. Kostja vastutatab hageja ees ja kui kolmanda isiku käitumisega on hagejale tekitatud kahju, siis kostja saab esitada tema vastu hagi. Mercanter Invest OÜ on tasunud hagejale haagise eest kokku 2 600.00 eurot. Seega on vähemalt täidetud TsÜS § 68 lg 3 toodud kaudne tahteavaldus, kuna kaks ülekannet kogusummas 2 600.00 eurot on tegu, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Hagejale mitmekordselt kinnitasid telefonivestlustes nii Mercanter Invest OÜ juhatuse liige E. M. kui ka R. M., et soovisid soetada heinarullihaagist HUMUS 12BC. Muuhulgas kinnitas E. M. peale haagise kättesaamist telefoni teel, et seade teeb head tööd ning soovib seda kindlasti soetada. Seda siis vastuseks pakkumisele seade hagejale tagastada, kui oli selgunud, et hagejal on raskusi selle eest tasumisel. Sellest tulenevalt ei vasta tõele ei kolmanda isiku ega kostja väide, et juhatuse liige E. M. ei teadnud tehingust midagi. E. M. oli tehingust teadlik ja selle ka heaks kiitnud. Lisaks toimusid peale seadme valduse üleandmist telefonivestlused Mercanter Invest OÜ juhatuse liikme E. M.iga, kes kinnitas tehingu heaks. Antud puhul on täidetud ka TsÜS § 68 lg 2. 04.08.2017 saatis kostja hagejale kaks e-kirja, milles esimeses, s.o kell 16:29 saadetud kirjas, E. M. teatab, et on esitanud PRIA-le taotluse toetuse saamiseks ning PRIA poolt märgitud seadmete hulgas on ka HUMUS haagis. Teises, s.o kell 17:07 saadetud kirjas, edastas E. M. maksekorralduse, millega tõendas 610.00 euro tasumist hagejale. 14.01.2021 kohtuistungil selgitas hageja kohtule, et poolte vahel sõlmiti 21.07.2017 suuline müügileping, lepingu sõlmis esialgse kostja nimel R. M.. Esialgse kostja juhatuse liige E. M. oli lepingu sõlmimisega kursis. Samal päeval esitati esimene arve selgitusega „ettemaks HUMUS 12BC“ ja see sai ka tasutud. 24.07.2017 anti seade kostjale üle. Seadme omandiõigus on kostjale samuti üle läinud. Toimikus olev maksekorraldus hagejale 27 000.00 euro tasumise kohta on kostja poolt võltsitud, hageja ei ole selle alusel raha saanud. Nimetatud arve esitati kostja poolt PRIA-le toetuse saamiseks. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta rahuldamata. Kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud. Paljasõnaline on hageja väide, et hageja ja Mercanter Invest OÜ vahel on sõlmitud müügileping haagise HUMUS 12BC soetamiseks. Samuti on vale hageja väide, et kostjale on haagise valdus üle antud. Üleandmis-vastuvõtmisaktist tulenevalt on haagis üle antud R. M.ile, kes ei ole seotud kostja ettevõttega. Arvestades eeltoodud põhjendusi on hagi esitatud vale isiku vastu. Hageja menetlusdokumendist ja esitatud tõenditest selgusid kostjale uued asjaolud, mis annavad alust eeldada, et kostja teadmata on toimunud tehingud, millele kostja (s.o kostja juhatuse liige) oma heakskiitu (volitust) ei ole andnud. Kuna R. M. on endine Mercanter Invest OÜ juhatuse liige, siis omas ta juurdepääsu Mercanter Invest OÜ e-posti aadressile [email protected] (paroole ei ole muudetud), millest tulenevalt olid tal kõik võimalused selleks, et hagejaga e-maili teel suhelda. Samuti on R. M.i allkiri seadme vastuvõtmise dokumendil. Jääb arusaamatuks ka millal leping väidetavalt sõlmiti. Hageja ei ole ka kohtu ette toonud, mis vormis leping poolte vahel väidetavalt sõlmiti. Lepingut kohtule esitatud ei ole. Väidetava lepingu raames esitas hageja 21.07.2017 kostjale arve nr. M170631 summas 3 600.00 eurot ning 24.07.2017 arve nr. M170632 summas 15 600.00 eurot. Kostja ei ole arveid kätte saanud, hageja ei ole kostja poolt arvete kättesaamist tõendanud. Ainus mõistlik selgitus saab olla see, et hageja ajas hooletult tegutsedes segi kostja ja kolmanda isiku või kostja ja kolmanda isiku äriühingu Mercanter Trans. Kuigi kostja ja kolmanda isiku eelnimetatud äriühing võivad tunduda sarnaste

ärinimedega, ei õigusta see hageja hooletut käitumist ostja ja ostja seadusliku esindaja või volitatud isiku tuvastamisel. Väidetavalt on tellitud kaup üle antud tellijale tema poolt määratud kohas. Seadme valduse üleandmine toimus väidetavalt 24.07.2017. Väidetava seadme valduse ülevõtmise kohta on andnud allkirja R. M., kes ei ole kostja seaduslik esindaja ja kellele ei ole väljastatud üld- ega erivolitust kostja nimel tegutsemiseks, sh haagise HUMUS 12BC ostmiseks või vastuvõtmiseks. Hageja on olnud hooletu ja jätnud kostja esindaja volitused kontrollimata. Kostja ei ole nimetatud haagise valdust vastu võtnud. R. M. ei eitagi, et ta on kas enda või tema äriühingu Mercanter Trans nimel käsitletava haagise valduse oma allkirjaga vastu võtnud, jättes samas (ilmselt ka hooletusest) valduse üleandmise akti läbi lugemata. Hagiavalduse lisas nimetatud aktis on hageja deklareerinud, et “toote” omandiõigus läheb kostjale üle “toote” lepingulise maksumuse täieliku tasumisega. Omandi ülemineku kohta koostatakse eraldi akt. Kohtu ette pole toodud akti omandiõiguse ülemineku kohta, mistõttu on haagise HUMUS 12BC omanikuks hageja. Siiski on kolmas isik teavitanud kostja esindajat, et vaatamata haagise eest kokkuleppelise hinna tasumisele, ei ole ta omandit endale saanud. Hagi aluses toodud asjaolud ei kinnita, et kostja oleks saanud vaidlusaluse haagise valduse või omandiõiguse. Seega puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt rahalise soorituse tegemist. Samas on hagejal kui omanikul võimalik otsustada, kes on õige kostja ning temalt nõuda kas rahalise soorituse tegemist või vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmist vms. Vastab tõele, et poolte vahel puudub vaidlus kauba üleandmise ja kauba tellimise ning kvaliteedi kohta, sest kostja ei ole seadet vastu võtnud (saanud), mistõttu pole tal ka millegi üle vaielda. Hageja ei ole täitnud VÕS § 209 lg 1 tulenevaid nõudeid. Samas on ka raske öelda, millistest nõuetest on jutt, kuna leping puudub. Kostja ei ole jätnud oma lepingulised kohustused täitmata, kuna puudub leping, mis kostjale kohustusi püstitaks. Kohtu ette toodud arved ei kvalifitseeru käesolevas asjas tõenditeks, kuna õigused ja kohustused tulenevad lepingust, mitte arvest. Kui arved on esitatud väidetavalt 21.07.2017 ja 24.07.2017, siis juba 22.08.2017 tehti kompromissettepanek tuua haagis tagasi (anda valdus tagasi), millele kostjalt vastust ei tulnud. Ning juba 31.08.2017 tegi hageja järelduse, et kompromiss on tagasi lükatud. Kostja ei ole hageja e-kirju kätte saanud. Lepingu olemasolu ja selle kehtivust peab käesoleval juhul tõendama hageja, mida ta aga teinud ei ole. Selleks, et lepingu täitmist hinnata, on vaja kohtu ette tuua lepingu tingimused, mida hageja samuti ei ole teinud. Esitatud tõenditest ei tulene, et kostja viivitas kohustuse täitmisega või täitis kohustuse mittekohaselt. Kohtu ette ei ole toodud lepingu tingimusi, mida kostja väidetavalt ei täitnud. Kuna kohustuste kindlaksmääramise kohta lepingus kohtu ette midagi toodud ei ole, ei saa ka hageja paljasõnaliselt väita, et kostja oli väidetavalt viivituses. Hageja väidab, et kostja viivitas rahalise kohustuse täitmisega alates 08.08.2017. Hageja soovib sellega ilmselt väita, et alates 08.08.2017 on väidetav nõue muutunud sissenõutavaks. Samas ei ole hageja kohtu ette toonud, millele toetuvalt hageja nii väidab. Nimetatud kuupäeva ei tulene lepingust (lepingut pole kohtule esitatud) ega ka seadusest. Ehkki kostja jaoks ei ole arve tõendiks, ei tulene sellist kuupäeva ka esimesest arvest M170631, kuna see on arve teksti järgi (st 3 600.00 eurot) juba ette tasutud “Prepaid” ja selle alusel enam midagi nõuda ei saa. Arve M170632 järgi tuleb see tasuda 07.08.2017. Seega peab hageja tõenäoliselt silmas just ja ainult arve M170632 tasumist hiljemalt 07.08.2017, mistõttu loeb ta nõude sissenõutavaks muutumist alates 08.08.2017.

Sellest tuleneb kaks õiguslikku probleemi: 1) arve ei loo kostjale kohustusi – leping kohustuste alusena puudub; 2) kui teoreetiliselt lugeda haginõude sissenõutavaks muutumise ajaks 08.08.2017, siis ei saa see tähtpäev olle pädev esimese (prepaid) arve nr M170631 osas. Kokkuvõtvalt tuleb järeldada, et nõude sissenõutavaks muutumise aeg on hageja poolt tõendamata ja haginõue ei ole selge. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud hagiavalduse esitamine seadusest tuleneva viivise nõudes ja selle arvestus tulenevalt asjaolust, et väidetav põhinõue on ebaselge, on samuti vale. R. M. kinnitas, et helistas hagejale kas enda nimel või Mercanter Trans nimel (täpselt ei mäleta) ja tellis käsitletava haagise 3 000.00 euro eest. Hageja ei ole tõendanud, et HUMUS 12BC hind oleks olnud teistsugune kui 3 000.00 eurot. Kolmas isik on oma allkirjaõigust ära kasutades teinud kaks ülekannet kokku summas 2 600.00 eurot, pidades seda ise ad hoc lahenduseks, ehk sisuliselt kostja lühiajaliseks laenuks kolmanda isiku ettevõttele Mercanter Trans. Kas selline laenusuhe on õiguslikult siduv, on omaette küsimus ja väljub käesoleva kaasuse raamidest. Igal juhul ei kontrollinud rahaülekannete tegemist kostja seaduslik esindaja ning jääb positsioonile, et tegemist ei ole kostja poolt hagejalt soetatud seadmega või kostja hagejaga sõlmitud õigussuhtega. 14.01.2021 kohtuistungil ja lõppseisukohas teatas kostja, et lepingut hagejaga sõlmitud ei ole. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku kostja poolel seisukoht Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel R. M. teatas kohtule, et ta tegutses kostja juhatuse liikme E. M.i teadmata. Kolmas isik maksis seadme eest Mercanter Invest OÜ kontolt, kuna tal endal arveldusarved puuduvad. Haagist tahtis ta osta endale, edasimüügi eesmärgil. 14.01.2021 kohtuistungil teatas R. M. kohtule, et ostis hagejalt vaidlusaluse seadme endale 3 000.00 euro eest. Tegemist oli rikkis seadmega, mis oli eelnevalt neli aastat seisnud. Hageja väljastas arve koos käibemaksuga summas 3 600.00 eurot. R. M. soovis haagise korda teha ja müüa seejärel see edasi Mercanter Invest OÜ-le. Seade on aga tema poolt ajalehe kaudu edasi müüdud. Toimikus oleva maksekorralduse summas 27 000.00 eurot kohta selgitas kolmas isik, et nimetatud summa oli hagejale tasutud ja seejärel tehing koheselt tagasi lükatud.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud hagiavalduse, poolte seisukohtade ning menetluse käigus esitatud tõenditega, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 209 lg 1 sätestab, et juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda selle poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis. Mercanter Invest OÜ üldõigusjärglasena on käesoleva tsiviilasja menetlusse kaasatud kostjana OÜ Mereel Invest (likvideerimisel). TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tõi hageja esile, et tema ning Mercanter Invest OÜ vahel oli 21.07.2017 sõlmitud haagise HUMUS 12BC suuline müügileping, mille raames esitas ta 21.07.2017 kostjale arve nr. M170631 summas 3 600.00 eurot ja 24.07.2017 arve nr. M170632 summas 15 600.00 eurot. Haagise valduse üleandmine kostjale toimus 24.07.2017. Hageja on seisukohal ka, et kostja on jätnud oma lepingulised kohustused täitmata, s.o haagise eest osaliselt tasumata. Lepingu sõlmis esialgse kostja nimel R. M.. Kolmas isik tegutses hagejaga lepingu sõlmimisel Mercanter Invest OÜ huvides, vaidlusaluse lepingu sõlmimisest oli teadlik ka selle juhatuse liige. Mercanter Invest OÜ on tasunud hagejale haagise eest kokku 2 600.00 eurot. Kostja on seisukohal, et mistahes lepingut ta hagejaga sõlminud ei ole, mistõttu puudub tal ka väljastatud arvete tasumise kohustus. Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel R. M. teatas aga kohtule, et ta tegutses Mercanter Invest OÜ juhatuse liikme E. M.i teadmata. Kolmas isik maksis seadme eest Mercanter Invest OÜ kontolt, kuna tal endal arveldusarved puuduvad. Haagist tahtis ta osta endale, edasimüügi eesmärgil. Kolmas isik tahtis haagise edasi müüa samuti Mercanter Invest OÜ-le, s.o esialgsele kostjale. R. M. teatas muuhulgas kohtule ka, et ostis hagejalt vaidlusaluse seadme endale 3 000.00 euro eest. Tegemist oli rikkis seadmega, mis oli eelnevalt neli aastat seisnud. Hageja väljastas arve koos käibemaksuga summas 3 600.00 eurot. Kolmas isik on teinud hagejale kaks ülekannet kokku summas 2 600.00 eurot. Käesoleva asja lahendamiseks on kohtul seega vajalik kõigepealt tuvastada, kas R. M. võis tegutseda Mercanter Invest OÜ nimel ning kas hageja ja Mercanter Invest OÜ vahel oli tekkinud müügilepingul põhinev võlasuhe, mille objektiks oli kostjale 24.07.2017 üleantud heinarullihaagis HUMUS 12BC. Toimiku materjalidest nähtub, et Mercanter Invest OÜ juhatuse liikmeks on olnud E. M. (I kd, tlk 23 pöördel). R. M. on olnud Mercanter Invest OÜ juhatuse liige kuni 21.12.2015. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lg 2 kohaselt kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Kohus selgitab, et nimetatud isikute puhul eeldatakse volituse olemasolu ning kolmandad isikud ei pea esindusõiguse olemasolu eraldi kontrollima. Tehingu tegemist majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel eeldatakse eelkõige selliste isikute puhul, kes tegutsevad teisele poolele äratuntavalt teise isiku ettevõttes või kutsetegevuses. Oluline on ka, kuidas võis tehingut mõista teine pool. Kohus selgitab ka, et kui tehing on tehtud teise isiku nimel, sõltuvad sellise tehingu tagajärjed asjaolust, kas tehingu teinud esindaja omas tehingu tegemisel esindusõigust ning tegutses selle piires. Esindusõiguse piires tehtud tehing hakkab kehtima vahetult isiku suhtes, kelle nimel tehing tehti. TsÜS § 117 kohaselt on esindusõigus õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). Kuivõrd R. M. ei olnud vaidlusaluse tehingu tegemise ajal Mercanter Invest OÜ juhatuse liige, võis tema esindusõigus tulla tehingust. TsÜS § 118 alusel toimub volituse andmine esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Kui

esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Kui seaduses on tehingu tegemiseks ette nähtud teatud vorm, mille järgimata jätmise korral on tehing tühine, peab tehingu tegemiseks antud volitus olema samas vormis. Müügilepingu puhul seadus vorminõuet ei sätesta, mistõttu saab ka volitus olla antud suulises vms muus vormis. Kohus on tõendeid kogumis hinnates seisukohal, et R. M.ile oli siiski antud volitus Mercanter Invest OÜ nimel tehingute tegemiseks. Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et Mercanter Invest OÜ internetipanga kasutajaks on olnud R. M. (I kd, tlk 148). Lisaks on kostja kohtule teatanud, et kuna R. M. on endine Mercanter Invest OÜ juhatuse liige, siis omas ta juurdepääsu Mercanter Invest OÜ e-posti aadressile [email protected], e-posti aadressi paroole ei ole muudetud. Kohus on seisukohal, et kuivõrd R. M.il oli ligipääs nii Mercanter Invest OÜ rahalistele vahenditele (arveldusarvele) kui ka asjaamisele (e-postile), oli talle vähemalt antud kaudne volitus Mercanter Invest OÜ nimel tehingute tegemiseks. Lisaks kuivõrd E. M. on kohtule teatanud, et ta oli 2017 aasta suvel äärmiselt keerulises psühholoogilises olukorras ning alates oktoobrist 2017 käib ta regulaarselt ravil (ning ei olnud seetõttu võimeline igapäevaselt ettevõtte tegevusel silma peal hoidma, I kd, tlk 76), on ka eluliselt usutav, et sel ajal tegeles Mercanter Invest OÜ asjaajamise ja majandustegevusega R. M., kes on muuhulgas olnud E. M.i abikaasa kuni 01.02.2021. Usutav on, et selliselt sai R. M.i volitust Mercanter Invest OÜ nimel tegutsemiseks mõista ka hageja ega pidanud seetõttu vajalikuks täiendavalt R. M.i esindusõiguse olemasolu kontrollima. Lisaks nähtub PRIA poolt esitatud 19.02.2019 dokumendist, et E. M. on andnud R. M.ile täielikud volitused Mercanter Invest OÜ esindamiseks PRIA-s (I kd, tlk 164). Seega on ka seetõttu eluliselt usutav, et R. M.ile oli antud volitus Mercanter Invest OÜ majandus- või kutsetegevuses tegutsemiseks, kuna vaidlusalust haagist sooviti soetada justnimelt PRIA toetusel, milleks ka PRIA on luba andnud (I kd, tlk 42, 49). Eluliselt ei ole usutav samas, et haagise eest sai R. M. tasuda Mercanter Invest OÜ kontolt ning seejärel soovis selle Mercanter Invest OÜ-le müüja. Sellist tehingut teha ei ole võimalik. Kohtu hinnagul on seega R. M.i väited, et ta tegutses enda huvides, vastuolulised, ebausutavad ning tõendamata. Praegusel juhul ei oma ka kohtu hinnagul olulist tähtsust asjaolu, kes tegelikkuses Mercanter Invest OÜ e-posti kaudu hagejaga suhtles (s.o kas juhatuse liige E. M. ise või R. M.), kuna ilmselgelt oli ka R. M.ile antud volitus Mercanter Invest OÜ nimel tegutsemiseks. Kohus peab vajalikuks siinjuures lisada ka, et ettevõtte juhatuse liige peab tegutsema korraliku ettevõtja hoolsusega, majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, heas usus ja ühingu huvides. Lisaks peab juhatuse liige olema piisavalt informeeritud ettevõttes toimuvast ning mitte võtma põhjendamatuid riske. E. M.il tulnuks seega Mercanter Invest OÜ juhtimisel olla hoolsam ja informeeritum ning R. M.i poolt tehtud tehingutega mittenõustumisel need ka koheselt tühistada. Kohus on seega eelnevast tulenevalt kokkuvõtvalt seisukohal, et R. M.il oli esindusõigus Mercanter Invest OÜ nimel tehingute tegemiseks. Kohus selgitab, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Müügilepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes

viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. TsÜS § 77 lg 1 järgi võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Kohus selgitab ka, et lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi (VÕS § 11 lg 1). Müügilepingu sõlmimiseks ei näe seadus ette kohustuslikke vorminõudeid. Järelikult tuleb selline leping lugeda sõlmituks, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja on kohtu ette toonud, et vaidlusalune müügileping sõlmiti suuliselt. Toimiku materjalidest nähtub ning pooled ei vaidle, et R. M. on 24.07.2017 allkirjastanud „Toote valduse üleandmise-vastuvõtmise akti nr 2407171“ (akt), millest tuleneb, et tooteks on heinarullihaagis HUMUS 12BC, tellijaks Mercanter Invest OÜ, esindajaks R. M.. Kuivõrd nimetatud aktist nähtub, et toote lepinguline maksumus on 16 000.00 + käibemaks (I kd, tlk 11), on selge ja eluliselt usutav, et pooled on eelnevalt kokkuleppe saavutanud ning lepingu sõlminud. Eluliselt ei ole usutav, et R. M. oleks nimetatud akti allkirjastanud, kui toote hinnaks oleks tegelikkuses kokkulepitust oluliselt väiksem hind (s.o 3 000.00 eurot nagu on menetluses väidetud). Lisaks nähtub PRIA 19.02.2019 dokumendist, et põllumajandusettevõtete tulemuslikkuse parandamise toetuse taotlemine käib kahes etapis: esmalt esitatakse e-PRIAs tasutaotlus koos lisadokumentidega, mille alusel PRIA määrab toetuse, seejärel on taotlejal võimalik e-PRIA kaudu esitada maksetaotlusi koos kulutusi tõendavate dokumentidega, mille alusel otsustab PRIA toetuse väljamaksmise (I kd, tlk 163). Kohus on seisukohal, et PRIA-le taotluse esitamisega saab samuti lugeda kaudselt tuvastatuks, et Mercanter Invest OÜ on hagejaga lepingu sõlminud, vastasel juhul poleks tal alust ega põhjust PRIA-le taotluse esitamiseks. Puudub vaidlus ka, et kostja e-posti aadressilt on hagejale 04.08.2017 edastatud e-kiri, millest tuleneb, et PRIA on rahuldanud kostja taotluse haagise HUMUS ostmiseks (I kd, tlk 42, 49). Lisaks on kostja e-posti aadressilt hagejale 04.08.2017 edastatud e-kiri, millele on lisatud maksekorraldus summas 610.00 eurot, selgitusega „M170631 osamakse“ (I kd, tlk 54-55). Kohus loeb seega eelnevast tulenevalt tuvastatuks, et Mercanter Invest OÜ ja hageja sõlmisid suulise heinarullihaagise HUMUS 12BC müügilepingu. Kuivõrd kohtule ei ole usaldusväärseid tõendeid, millest nähtuks, millal vaidlusalune leping täpselt sõlmiti, esitatud, peab kohus siinkohal nõustuma hagejaga, et ilmselt oli asjaoludest tulenevalt vaidlusalune leping sõlmimitud 21.07.2017, mil kostjale esitati esimene arve nr. M170631 summas 3 600.00 eurot, selgitusega „ettemaks HUMUS 12BC“ (I kd, tlk 9), mis sai ka Mercanter Invest OÜ poolt osaliselt tasutud (I kd, tlk 55, 151). Puudub vaidlus, et Mercanter Invest OÜ arvelduskontolt tasuti hagejale kokku 2 600.00 eurot, seega vaatamata arve maksetingimustele („Prepaid“) ja 24.07.2017 arvel nr M170632 kajastatule (ettemaksu mahaarvestamine) jäi kostjal tegelikult tasumata 16 600.00 eurot. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

Vastavalt VÕS § 208 lg 1 sätestatule on seega ostja kohustuseks tasuda müügilepingu järgi müüjale asja ostuhind rahas ja võtta asi vastu. Puudub vaidlus, et hageja poolt on Mercanter Invest OÜ-le väljastatud ka arve nr. M170632 koos käibemaksuga summas 15 600.00 eurot (I kd, tlk 9-10). Arvest nr. M170632 nätub, et sellelt on ettemaks summas 3 000.00 (käibemaksuta) maha arvestatud. Eelkirjeldatud asjaolude põhjal võib kohtu hinnangul järeldada, et müügilepingu alusel esialgsele kostjale müüdud haagise tasumise kohustus saabus 24.07.2017 arvest nr. M170632 nähtuvalt 07.08.2017 (I kd, tlk 10). Eluliselt ei ole usutav, et kostja ei ole nimetatud arvet kätte saanud, kuna ka poolte kirjavahetuses on muuhulgas jutt selle arve tasumata jätmisest. Nimetatud arve on sissenõutavaks muutunud ning hageja saab nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel selle täitmist. Kohus märgib, et võlasuhe lõpeb esmajoones kohase täitmisega. VÕS § 76 lg 3 sätestab, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 4 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja taganeda lepingust. VÕS § 114 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. VÕS § 116 lg 1 järgi võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. VÕS § 116 lg 2 p 1 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist juhul, kui kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Kohus selgitab ka, et müügilepingu puhul on oluline omandiõiguse ülemineku hetk. Tavapäraselt läheb omandiõigus üle koos asja valduse üleminekuga. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 ja 2 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Poolte kokkuleppel annab omandiõiguse ülemineku hetke müügilepingus muuta, s.o siduda seda täieliku tasumisega. Seda on ka pooled toimiku materjalidest nähtuvalt teinud. Poolte sõlmitud „Toote valduse üleandmise-vastuvõtmise aktist nr 2407171“ (I kd, tlk 11) nähtub, et sellega antakse üle toote valdus, kuid toote omand kuulub kuni tellija poolse toote lepingulise maksumuse täieliku tasumiseni tootjale, s.o hagejale. Sellist kokkulepet müügilepingus nimetatakse omandireservatsiooniks (VÕS § 233). Aktist nähtub ka, et haagise valdus on esialgsele kostjale üle läinud. Vaatamata sellele, et hageja on kohtule teatanud, et Mercanter Invest OÜ-le läks üle ka haagise omandiõigus, ühtegi usaldusväärset tõendit selle kohta kohutule esitatud ei ole. Omandireservatsioonile tuginedes võib müüja asja ostjalt üksnes siis välja nõuda, kui müüja on lepingust taganenud (VÕS § 233 lg 2 esimene lause). Kuivõrd Mercanter Invest OÜ tasus hagejale vaid 2 600.00 eurot ning on jätnud 16 600.00 eurot (sh käibemaks) lepingust tulenevalt hiljemalt 07.08.2017 tasumata, on hageja pöördunud 22.08.2017, 24.08.2017 ja 31.08.2017 kostja poole haagise tagastamiseks ja lahenduse leidmiseks (I kd, tlk 12-13). Kostja hagejale haagist tagastanud ega kokkulepitud ostuhinda täies ulatuses tasunud ei ole. VÕS § 103 lg 1 kohaselt võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt kohustuse rikkumine on olnud vabandatav.

Kostja on seega eelnevast tulenevalt lepingut rikkunud ning hageja on soovinud lepingust taganeda. Kohus leiab poolte esitatud asjaoludel, et hageja poolt Mercanter Invest OÜ-le avaldatust tagastada hagis, on ta soovinud tehingut tagasi pöörata. Kohus leiab, et hageja tegi sisuliselt müügilepingust taganemise tahteavalduse. Kohus selgitab, et taganemise näol on tegemist kujundusõigusega, mille puhul saab õigussuhte subjekt ise ühepoolselt suhet muuta. Teine pool ei saa sellist suhte muutmist takistada, kui kujundusõiguse materiaalsed eeldused on täidetud ning taganemise formaalset korda on järgitud (vt RKTKo 3-2-1-34-13, p 14). VÕS § 188 lg 1 järgi taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Taganemine on kindlale isikule suunatud ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus. Seadus ei näe taganemisavaldusele ette vorminõuet, s.o taganemisavaldus kui tahteavalduse andmine võib sõltumata lepingu enese vormist olla tehtud ükskõik millises vormis. TsÜS § 69 lg 1 järgi kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Üldreeglina võib VÕS § 116 lg 1 kohaselt lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Lisaks VÕS §-s 116 sätestatule annab seadus võimaluse lepingupoolele taganeda lepingust ka siis, kui teise poole kohustus ei ole veel muutunud sissenõutavaks ning ta ei ole lepingut rikkunud, kuid on ilmne, et ta seda edaspidi teeb. Kohus leiab, et kuivõrd on tuvastatud oluline lepingurikkumine kostja poolt, võis hageja müügilepingust VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 116 alusel taganeda. VÕS § 188 lg 1 kohaselt lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Puudub vaidlus, et Mercanter Invest OÜ on hageja tahteavalduse lepingu lõpetamiseks kätte saanud (I kd, tlk 12). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on õiguspäraselt ning kehtivalt poolte vahel sõlmitud suulisest müügilepingust taganenud. VÕS § 188 lg 2 kohaselt vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. VÕS § 189 lg 1 järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kuivõrd kostja on kohtule teatanud, et ta on vaidlusaluse haagise edasi müünud ning seda tagastada ei ole enam võimalik, leiab kohus, et hagejale tuleb tasuda haagise eest tasumata jäänud ostuhind, milleks on 16 600.00 eurot (sh käibemaks). Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 16 600.00 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise perioodi 08.08.2017 - 28.11.2017 eest summas 409.02 eurot seadusjärgse viivisemäära alusel. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja paluski kohaldada seadusest tulenevat viivise määra ning on arvestanud viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutmisest 08.08.2017 kuni hagi esitamiseni 28.11.2017. Kohus leiab, et hageja poolt viivisenõude esitamine oli antud juhul tingitud kostja enda käitumisest

kõnealuses võlasuhtes. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on korduvalt edastanud kostjale meeldetuletusi võlgnevuse tasumise kohta või palunud haagist tagastada. Kostja võlgnevust tasunud ega haagist tagastanud ei ole. Kohtu hinnangul on hagejal seega õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude summas 16 600.00 eurot ja viivise perioodi 08.08.2017 - 28.11.2017 eest summas 409.02 eurot. Seoses tõendina esitatud 24.07.2017 arvega nr. M170632 summas 27 600.00 eurot (I kd, tlk 60) peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Vaatamata sellele, et hageja nimetatud arve alusel kostjalt võlgnevust ei nõua ning kostja on kohtule selgitanud, et ta on peale nimetatud arve tasumist tehingu tühistanud (II kd, tlk 76), on kas pooled koos või kostja ainuisikuliselt (hageja väidab, et arve on võltsitud) ilmselt soovinud siiski näidata PRIA-le suuremat summat, kui tegelikkuses tuli hagejale haagise eest tasuda. Kohus märgib, et mõlemad arved on 24.07.2017 kuupäeva ning sama numbriga, s.o M170632 (I kd, tlk 10). Lisaks nähtub toimikust, et pooled on 24.07.2017 allkirjastanud „Toote valduse üleandmise-vastuvõtmise akti nr 2407171“, millest nähtub, et toote lepinguline maksumus on 23 000.00 eurot + käibemaks (II kd, tlk 16). Kohus märgib, et erinevus kahe esitatud akti vahel on vaid summas (16 000.00 + käibemaks ning 23 000.00 eurot + käibemaks), pooled, toode, kuupäev, number jne on samad.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast käesoleva otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 19.11.2021 kohtuotsusega jäeti Viru Maakohtu 21. mai 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muudeti osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. 21.05.2021 kohtuotsus 2-17-17881 jõustus 21. detsembril 2021 Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Herne referent

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.