XX avaldus Tallinn, Tuulemaa tn 8 korteriühistu vastu Tallinn, Tuulemaa tn 8 korteriühistu 25. juuni 2020. a üldkoosoleku otsuse punkti
vaidlustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22. aprilli 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Tallinn, Tuulemaa tn 8 korteriühistu määruskaebus XX vastumääruskaebus
Menetlusosalised ja nende Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXXX) esindajad ringkonnakohtus Puudutud isik Tallinn, Tuulemaa tn 8 korteriühistu (registrikood 80160964), lepinguline esindaja Marina Suhnjova Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 22. aprillil 2021 tsiviilasjas nr 2-20-12310 tehtud määruse resolutsiooni p 2, kuid muuta osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi.
2.Harju Maakohtu 22. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-12310 on jõustunud osas, milles avaldus jäeti läbi vaatamata (maakohtu määruse resolutsiooni p 1).
5.Jätta määruskaebuste esitamisest tingitud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (avaldaja) esitas 25. augustil 2020 (täpsustatud 29. septembril 2020) Harju Maakohtule avalduse Tallinn, Tuulemaa tn 8 korteriühistu (puudutatud isik, korteriühistu) vastu korteriühistu 25. juuni 2020. a üldkoosoleku otsuse p 10 vaidlustamiseks, millega kohustati avaldajat võõrandama temale aadressil Tuulemaa tn 8, Tallinn kuuluv korteriomand (korter) võlgnevuse tõttu.
2.Harju maakohus peatas 29. oktoobri 2020. a määrusega menetluse. Puudutatud isik esitas
12.aprillil 2021 taotluse menetluse uuendamiseks, märkides, et avaldaja on tasunud majandamiskulud ja võõrandanud oma korteri. Avaldaja kinnitas 13. aprillil 2021, et võõrandas korteri, kuid puudutatud isikuga arveldas uus korteriomanik. Maakohus uuendas 13. aprilli 2021. a määrusega menetluse ning mh andis avaldajale tähtaja oma menetlushuvi põhjendamiseks. Avaldaja vastas kohtule 15. ja 19. aprillil 2021. Maakohtu määrus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis 22. aprilli 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avalduse läbi vaatamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võrreldes avalduse esitamise ajaga asjaolud muutunud ja avaldajal puudub kaitsmisväärne huvi menetluse jätkamiseks. Olukorras, kus avaldaja on korteri võõrandanud, ei saa avaldaja õigusi enam rikkuda otsus, millega kohustati avaldajat korteri võõrandamiseks. Samuti on korteriga seotud majandamiskulude võlgnevus tasutud. Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-le 1, § 168 lg-le 2 ja § 162 lg-le 4 ning leidis, et vaidluse asjaolude erandlikkuse tõttu oleks menetluskulude avaldaja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane. Avaldus ei olnud perspektiivitu selle esitamise hetkel, mida kinnitab mh avalduse menetlusse võtmine. Avalduse läbi vaatamata jätmise tinginud asjaolud ilmnesid hiljem. Avaldajal ei olnud keelatud korterit võõrandada ning oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumise ja omandi puutumatuse õigus võib saada riivatud olukorras, kus võõrandamise tõttu avalduse läbi vaatamata jätmisel peaks avaldaja tingimata kandma puudutatud isiku menetluskulud. Samuti vastab korteri võõrandamine puudutatud isiku huvile, sest puudutatud isiku sooviks oli avaldaja vaidlustatud otsuse järgi see, et avaldaja korteri võõrandaks ja võlg saaks tasutud. Võtmata seisukohta sisuliste väidete osas, tuleb märkida, et avaldaja vaidlustas korteriühistu üldkoosoleku otsuse erinevatel alustel, mistõttu üksnes võla hilisemast tasumisest ei järeldu avaldaja nõustumine otsusega. Lisaks puudub hagita menetluses üldjuhul vajadus kasutada professionaalset õigusabi ning kohtule on antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse kohta (Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19). Määruskaebused ja menetluse edasine käik
4.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta menetluskulud avaldaja kanda või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks. Määruskaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti võtnud menetluskulude jaotuse aluseks TsMS § 162 lg 4, sest seda kohaldatakse üksnes juhul, kui otsus on tehtud poole kahjuks. Samuti ei saa avalduse perspektiivikust järeldada menetlusse võtmisest, sest avaldus võeti menetlusse tulenevalt vastavusest formaalsetele tunnustele. Kohtu hinnangul oli avaldus ka sisuliselt perspektiivne, aga see ei põhine asjas esitatud tõenditel ja materjalidel. Kohus on arusaamatult hinnanud korteriühistu otsuse kehtivust ning ei oleks tohtinud teha järeldusi ainult poole mitte nõustumise alusel ega hinnata otsuse kehtivust ilma asja sisulise arutamiseta ning tõendite ja vastuväidete hindamiseta. 2 (5)
Nõustuda ei saa ka maakohtu seisukohaga, et puudutatud isik peaks olema rahul sellega, et avaldaja on korteri võõrandanud, sest puudutatud isiku huvile vastaks vaid otsuse kehtivuse kinnitamine. Viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-18-11 on asjakohatu, sest kohus ei selgitanud, et kavatseb seda arvesse võtta menetluskulude jaotamisel, ei toonud ühtegi näidet suure aktiivsuse näitamise kohta menetluses ja arvestada tuleb, et avaldaja on vandeadvokaat.
5.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Avaldaja esitas ühtlasi vastumääruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda. Kuivõrd puudutatud isik aitas kaasa avaldaja korterit ebaseaduslikult kasutanud isikutele ning ei väljastanud avaldajale majandamiskulude nõude arvestust, selle aluseks olevaid otsuseid, koosolekute teateid ja registreerimislehti, siis ei saanud kohustada avaldajat võõrandama oma korterit. Samuti on analoogia alusel kohaldatav TsMS § 172 lg 6.
6.Puudutatud isik vaidles vastumääruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
7.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule. Kuivõrd maakohus jättis avaldaja tähelepanu juhtimata vastumääruskaebuses esinenud puudustele, siis tegi seda TsMS §-s 2 sätestatut silmas pidades ringkonnakohus ise. Avaldaja kõrvaldas puuduse, mistõttu võttis ringkonnakohus vastumääruskaebuse menetlusse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt määruse õiguslikke põhjendusi. Puudutatud isiku määruskaebus ja avaldaja vastumääruskaebus jäävad rahuldamata.
9.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Kuigi puudutatud isik on määruskaebuses märkinud, et vaidlustab maakohtu määruse terves ulatuses, nähtub määruskaebuse põhjendustest, et maakohtu määrus vaidlustatakse üksnes avalduse menetlemise kulude jaotamise osas. Samuti ei vaidlustanud avaldaja vastumääruskaebuses maakohtu määrust avalduse läbi vaatamata jätmise osas. Selles osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 1) on maakohtu määrus TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 kohaselt jõustunud.
10.Pooled vaidlevad ringkonnakohtus jätkuvalt selle üle, kuidas tuleks asjas jaotada menetluskulud. Maakohus jättis avalduse menetlemisega seotud menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjärelduse, kuid mitte kõigi põhjendustega.
11.Kolleegium märgib, et nõustub puudutatud isiku seisukohaga, mille kohaselt on maakohus põhjendamatult viidanud tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 tehtud Riigikohtu lahendis väljendatud seisukohale. Kolleegium jätab selle viite seisukohale maakohtu määruse põhjenduste p-st 15 välja. Kolleegium selgitab, et Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt hüvitatakse hagita menetluses menetlusosaliste õigusabikulusid üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses (Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19), võib olenevalt asjaoludest olla asjakohane menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 175 lg 1 alusel. Esmalt tuleb jaotada menetluskulud ning seejärel jaotusest ja TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest lähtudes mõista välja õigusabikulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Seega tugines maakohus menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel ebaõigesti Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt puudub hagita menetluses üldjuhul hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada professionaalset õigusabi. Kuivõrd praeguses asjas jättis maakohus puudutatud isiku menetluskulud tema enda kanda, siis küsimust lepingulise esindaja kulude välja mõistmise põhjendatusest tõusetuda ei saanud. 3 (5)
12.Samas ei anna eelnev alust muuta maakohtu lõppjäreldust menetluskulude jaotuse määramisel. Ülejäänud osas nõustub kolleegium vaidlustatud määruse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Kolleegium selgitab, et TsMS § 172 lg 1 teine lause annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse menetluskulude jaotuse otsustamisel. Viidatud sätte kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11359/87, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kaalutlusõigust teostades diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks on õiglane jätta praeguses asjas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Vastuseks määruskaebuse ja vastumääruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.Puudutatud isik tugineb sellele, et TsMS § 162 lg-t 4 ei saa kohaldada olukorras, kus avaldus jäetakse läbi vaatamata. Kolleegium selle käsitlusega ei nõustu. Kohtul on TsMS § 172 lg 1 kohaldamisel lai kaalutlusõigus, mistõttu on avatud põhimõtteliselt ka kõik §-de 162 juures kirjeldatud menetluskulude jaotuse viisid. Hagita menetluse lõpetamine on sarnane hagimenetluse lõpetamisele, mistõttu saab siin kohaldada TsMS § 168 lg-t 2, mille järgi kannab hagi läbivaatamata jätmisel üldjuhul menetluskulud hageja. Sealjuures lähtub TsMS § 168 lg 2 samast üldreeglist nagu TsMS § 162, st menetluskulud peab kandma kohtuasja kaotanud või alusetult põhjustanud pool. Samas tuleb poolte vahel menetluskulude jaotamisel lisaks TsMS § 168 lg-tes 4 ja 5 sätestatule arvestada ka menetluskulude jaotamise üldisi põhimõtteid, sh TsMS § 162 lg 4 (vt Riigikohtu
26.jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 9). Kohus saab kulude jaotamisel hinnata, kas hageja vastutab hagi läbi vaatamata jätmise eest ja kas ta sai enda tegevusega hagi läbi vaatamata jätmist mõjutada. Kui kohus leiab, et sellises olukorras on hagejalt kostja menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane, saab kohus tuvastada, et kostja menetluskulude täies ulatuses hagejalt väljamõistmine ei ole põhjendatud (vt Riigikohtu
6.jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 14). Avaldaja kanda oleks põhjendatud jätta kulud juhul, kui menetluse põhjustamine ja sellest tingitud kulud oleksid talle ette heidetavad. Praegusel juhul jättis maakohus avalduse läbi vaatamata, sest avaldaja võõrandas vaidlusaluse korteri (vt maakohtu määruse põhjenduste p-d 11–13). Kuigi avaldaja sai mõjutada seda, kas ta võõrandab korteri või mitte, siis ei saa avaldajale sellist tegevust ette heita ega asuda seisukohale, et avaldaja vastutab läbi vaatamata jätmise eest. Avaldaja ei võtnud ise avaldust tagasi ning asjaolud, mis maakohtu hinnangul tingisid avalduse õigusliku perspektiivituse, ilmnesid menetluse kestel. Eelnevat arvestades ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire tuvastades, et sellises olukorras on avaldajalt puudutatud isiku menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane.
12.2.Puudutatud isik heidab ka määruskaebuses ette, et maakohus järeldas avalduse perspektiivikust selle esitamise hetkel menetlusse võtmisest, kuigi avaldus võeti menetlusse vaid seetõttu, et see vastas formaalsetele tunnustele. Kolleegium märgib, et maakohus on menetlusse võtmise hinnanud seda, kas esineb TsMS §-s 371 sätestatud menetlusse võtmisest keeldumise aluseid (kd I, tl 133 pöördel). TsMS § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud alus, millele tuginedes jättis maakohus praeguses asjas avalduse läbi vaatamata, on identne TsMS § 371 lg 2 p-s 2 nimetatud menetlusse võtmisest keeldumise alusega. Avaldaja oli avalduse esitamise hetkel vaidlusaluse korteri omanik, sest maakohus tuvastas, et avaldaja võõrandas korteri
18.detsembril 2020. Seega ei esinenud maakohtu märgitud avalduse läbi vaatamata jätmise tinginud alust avalduse esitamisel.
12.3.Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatu ka puudutatud isiku etteheide, et maakohus pidas puudutatud isiku huviks avaldaja korteri võõrandamist ja sellega seotud võlgnevuse tasumist. Maakohtu seisukohta kinnitab vaidlustatud korteriühistu üldkoosoleku otsuse punkt, millega kohustati avaldajat võõrandama temale kuuluv korter võlgnevuse tõttu (kd I, tl 54). 4 (5)
Maakohus ei välistanud, et puudutatud isiku huvi on käesolevas kohtuvaidluses suunatud otsuste kehtivuse kinnitamisele, vaid hindas asja läbi vaatamata jätmise tinginud asjaolude vastavust puudutatud isiku huvidele.
12.4.Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga justkui oleks maakohus menetluskulude jaotamise otsustamisel hinnanud vaidlustatud korteriühistu üldkoosoleku otsuse kehtivust. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks avaldust sisuliselt lahendanud. Vastupidi, maakohus märgib, et ei võta seisukohta menetlusosaliste sisuliste väidete osas (maakohtu otsuse põhjenduste p 15). Sisulist hinnangut korteriühistu üldkoosoleku otsuse kehtivuse osas ei saa järeldada ka maakohtu põhjendusest, et kuna avaldaja vaidlustas korteriühistu üldkoosoleku otsuse p 10 erinevatel alustel, siis ei järeldu ainuüksi korteriga seotud võla hilisemast tasumisest avaldaja nõustumist vaidlusaluse otsusega. Kolleegiumi arvates viitab maakohus sellele, et praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus võlgnevuse tasutud saamisega oleks avaldaja ühtlasi kinnitanud otsuse kehtivust, mistõttu ei saa asuda enne vaidluse sisulist lahendamist seisukohale, et avaldaja pöördus kindlasti kohtusse põhjendamatult. Seega ei ole ka alust jõuda järeldusele, et avalduse menetlemisega seotud kulud oleks tingimata õiglane jätta avaldaja kanda.
12.5.Kolleegium leiab, et vaidlustatud määruse muutmiseks ei anna alust ka avaldaja viited sellele, et puudutatud isik aitas avaldaja korterit väidetavalt ebaseaduslikult kasutanud isikuid ega väljastanud nõutud dokumente, mistõttu puudus õigus kohustada avaldajat korteri võõrandamiseks. Kõnealused väited on menetluskulude jaotuse seisukohast asjakohatud. Kolleegium ei saa praeguses määruskaebemenetluses hinnata vaidlustatud korteriühistu üldkoosoleku otsuse p 10 otstarbekust ega tühisuse või kehtetuse aluseid. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjas esile toodud ka mistahes muid asjaolusid, mis annaksid aluse jätta avalduse menetlemisega seotud kulud puudutatud isiku kanda.
12.6.Kolleegium ei nõustu ka avaldajaga, et analoogia alusel on kohaldatav TsMS § 172 lg 6, mille kohaselt kannab juriidilise isiku sundlõpetamise menetluse ning asendusliikme, audiitori, erikontrolli läbiviija ja likvideerija määramise ja sellega seotud menetluse kulud juriidiline isik. Seadusandja on lähtunud eeldusest, et vaid nimetatud sättes loetletud toimingud on üldjuhul juriidilise isiku kui terviku huvides. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust kohaldada TsMS § 172 lg-t 6 korteriühistu üldkoosoleku otsuste vaidlustamisel ning avaldaja ei ole oma sellekohast järeldust ka põhjendanud.
13.Määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause alusel.
14.Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätab kolleegium TsMS § 171 lg 1 alusel kummagi menetlusosalise enda kanda, võttes arvesse, et nii määruskaebus kui ka vastumääruskaebus jäävad rahuldamata. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt)
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.