Muud › CMR

1 (9)

Edasikaebamise kord, tähtaeg Otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuud avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue, põhjendused (21.04.20, lk 1, 17.05.20 dateeritud, allkirjastatud 20.05.20, lk 25) 04.10.2019 sõlmisid pooled veotellimuse. Selle veotellimuse järgi pidi hageja toimetama kaupa järgmisel marsruudil: Tallinn, Eesti - St. Peterburg, Venemaa. Vastavalt kokkuleppele, oli veotasu 345 euro, arvestades juurde 7 eurot vastavalt kaubakoodidele ja kogusele. Hageja toimetas kauba kohale ja esitas kostjale arve 345 + 7 = 325 €. Kostja maksis 06.11.2019 217 €. Kostja jättis ülejäänud summa tasumata, kuna leidis, et kaup võeti peale ja toimetati kohale hilinemisega. Hageja ei ole sellega nõus, sest nii peale- kui mahalaadimise päev oli kooskõlas veotellimisega. Kostja võlgneb 135 eurot. Hageja palus esialgses hagis kostjalt välja mõista põhivõlga 135 €, viivist perioodi 07.11.2019 – 21.04.2020 eest 4,93 euro ja alates 16.01.2019 kuni otsuse tegemiseni kindla summana VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras ja edasi VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras hagihinnast kuni kohustuse täitmiseni. 20.05.2020 (lk 25, allkirjastatud 20.05.20, dateering 17.05.20) avalduses märkis hageja, et kostja tasus 35 € põhivõlast ning palus kostjalt välja mõista: põhivõlga 100 €, viivist perioodi 07.11.2019 – 07.05.2020 eest 5,4 €, viivist alates 08.05.2020 kuni otsuse tegemiseni kindla summana VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras ja edasi VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras hagihinnast kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palub jäta kostja kanda ja palub määrata, et kostjal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega (21.08.20, 29.09.20, 30.11.20, 04.12.20, 21.01.21). Transpordilogistika praktikas kasutatakse kohaletoimetamise kuupäevade tähiseid: - asap (as soon as possible) – “niipea kui võimalik”; - mitte varem kui ___ (kuupäev); - mitte hiljem kui ___ (kuupäev); - FIX - ainult sellel kuupäeval __ = või lihtsalt viide kuupäevale, millal tarne peaks toimuma, - orienteeruvalt (selle sõna tavamõistes, üldlevinud tähenduses) kättetoimetamise kuupäev. See kättetoimetamine ei ole kindla kuupäevaga kohaletoimetamine. Kaubaomanikule antakse ligikaudne teave, et ta saaks aru, et tarne toimub sel nädalal, mitte järgmisel. Transpordilogistikas võib orienteeruv tarneaeg tähendada eeldatavast kuupäevast +/- 1-2 päeva. See tuleneb ka CMR-Konventsioonis art 19. Kostja saatis hagejale veotellimuse 04.10.2019 kell 11:29 kindla tarneajaga - 08-09.10.2019. Hageja parandas kohaletoimetamise kuupäeva "orienteerivaks". Hageja allkirjastatud lepingus lisatud kuupäevale 08-09.10.2019 sõna „orienteeruvalt” tõsteti esile punasega. On ilmne, et lepingu allkirjastamisel fikseeritud kohaletoimetamise aeg oli muutunud orienteerivaks. Juba enne lepingu sõlmimist oli tegemist 2 (9)

orienteeruva tarneajaga. Varem tegid hageja ja kostja koostööd, kus tarneaeg oli määratud orienteeruvalt. Kui oleks soovitud fikseeritud aega, siis oleks saanuks nõuda lisatasu, mida ei hageja pole nõudnud ja pooled ei ole kooskõlastanud (CMR Konventsiooni art 26 lg 1). Seega oli tarnekuupäev orienteeruvalt 08.10.19-09.10.19. Kostja võttis endale sellise tähtaja, kuid hageja pole võtnud kohustust toimetada kaup kohale konkreetseks kuupäevaks. Seega täitis hageja kohustuse kooskõlas tellimusega, kostja arvestus veose vedamise aja ja tolli-protseduuride kohra ei ole põhjendatud. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega, mis puudus tema ja tema lepingpartnerite suhteid, need pole pooltele siduvad, hagejal ei ole teada need suhted. Lisaks pole need kostja vastuväited põhjendatud, tõendatud, et kostja oleks maksnud trahvi, kahjusid, või mingid tasud kinni peetud (et Megarex LLS oleks 150 € kinni pidanud tasust). Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hagejat teavitati, et kaup tuleks sihtkohta toimetada enne 08.10.19 või 09.10.19. Sõna orienteeruvalt tähendab esialgselt, loodetavasti, umbes, ligikaudu, kuskil jne. Hageja ei ole trahvinõuet ega selle kohta esitatud arvet saanud. Kostja ei saa teha tasaarvestust. Hageja esitas veodokumendi kostjale 05.11.19, seega pidi kostja maksma tasu 25.11.19. Viivis kulgeb 135 €-lt ning on 30.11.20 9,36 €. Kostja vastus (08.06.2020, lk 51, tõlge lk 55, 15.09.20, lk 154, 158, 23.09.20, lk 157, 05.10.20, lk 216, 217, 27.11.20, lk 227, 14.12.20, lk 254) Kostja hagi ei tunnista, vaidleb sellele vastu ja palub kohtul jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ja L OÜ vahel on leping, kellele osutab kostja teenust. Kostja pidi korraldama veo 04.10.2019 Tallinnast Peterburgi. Kostja tellis teenuse hagejalt, leping sõlmiti 04.10.19. Hageja pidi võtma veose peale 07.10.19 või 08.10.19 ja toimetama kohale orienteeruvalt 08.10.19 või

kostjale teatama, et ta ei saa kaupa enne kätte toimetada kui 10.10.19. Hageja pole tõendanud, viivitus tekkis tolli tõttu. M OÜ teeb koostööd F OOO-ga ja nad leppisid kokku 150 –euroses trahvis. Kostja tasus oma lepingupartnerile trahvi 150 €. M OÜ maksis F O-le 229685,81 rubla, mis on 3260 €, pidades kinni 150 €. Kui ta seda poleks kinni pidanud, siis oleks olnud tasu suurus 3410 €. Selle tõttu kandis kostja kahju oma tellija ees 150 € ja F O esitas kostjale nõude 10.10.19. M OÜ ja F O vaheline suhe ei oma vaidluses tähtsust, ent sellega tahab kostja näidata, et kahju on kostjal tekkinud, M OÜ nõudis oma lepingupartnerilt trahvi nii, et maksis talle vähem tasu (710-150=560). Kostja tunnistas, et hagejal on põhinõue kostja vastu 100 €, kuid leidis, et kostjal on nõue hageja vastu 100 € ja tasaarvestab oma nõude hageja nõudega (27.11.20). Hageja nõuab kostjalt viivised perioodi eest 07.11.2019-21.04.2020 summas 4,93 eurot ja alates 22.04.2020 kuni põhivõla kostja poolt tasumiseni VÕS § 113 lg 1 määratud ulatuses. Kostja sellega ei nõustu. Nimelt oli veolepingu alusel veotasu maksmise tähtajaks on 20 päeva pärast CMR-i originaali kättesaamist. Veolepingu p10 alusel tuleb dokumentide originaalid esitada 10 päeva jooksul pärast kauba mahalaadimist. Hageja andis kostjale üle CMR originaali 06.11.2019. Seega oli tasu maksmise tähtajaks 27.11.2019. Arve nr 19-0710 alusel tasus kostja 06.11.2019 summas 217 eurot ja 07.02.2020 35 eurot. Viivis oleks perioodi 26.11.19-07.05.19 eest 1,15 €. Menetluskulud palub jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused TsMS § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuna kohus menetleb vaidlust lihtmenetluses, on otsus lihtsustatud vormis TsMS § 444 lg 2 järgi. Vaidlust polnud järgnevas: - 04.10.2019 sõlmisid pooled veolepingu nr 01069-LV, mille kohaselt tellis kostja hagejalt osakoorma autoveo Tallinnast St. Peterburgi hinnaga 345 eurot pluss 7 eurot, - veolepingu p–s 7 leppisid pooled kokku, et kauba kohaletoimetamise aja rikkumise eest maksab vedaja trahvi 100 eurot päevas, kuid mitte rohkem kui veotariif, - kaup toimetati kaubasaajale kätte 10.10.2019, mida kinnitab ka saateleht CMR L-0410/19 (lk 175), - 10.10.2019 esitas hageja kostjale arve nr 19-0710 (lk 110-112) tasumiseks summas 352 eurot, - kostja tasus arve nr 19-0710 alusel hagejale kokku 252 eurot, s.h. 06.11.2019 tasus kostja 217 eurot ja 07.05.20 35 €, - kostja keeldus tasumast ülejäänud 100 eurot, - veotasu tuli maksta 20 päeva jooksul arvates saatelehe originaali saatmisest. CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu. Kuna vaidlust ei olnud selles, et vedu tehti sõidukiga ning kauba vastuvõtmise koht ja üleandmise koht asusid eri riikides, siis kohaldub asjas CMR konventsioon. Vedaja tasunõuet saatja (veose tellija) vastu CMR otseselt ei reguleeri, kuid see tuleneb CMR-i üldisest mõttest. CMR art 13 lg 2 alusel saab vedaja nõuda saajalt kaupade üleandmisel veokirjas (saatedokumendis) märgitud 4 (9)

maksete tasumist. Riigikohus on 25.02.2009 lahendi nr 3-2-1-3-09 punktis 12 leidnud, et CMR ei reguleeri kõiki veolepingut puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. Pooled kinnitasid (vt istungi protokoll) kohtule, et vaidluses kohaldub Eesti õigus lisaks CMR-le. Võlaõigusseaduse järgi on saatjal kohustus maksta vedajale veotasu VÕS § 774 lg 1 teise lause ja § 787 lg 1 esimese lause järgi. VÕS § 787 lg 1 kohaselt tuleb veotasu vedajale maksta veose üleandmisel saajale. Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb võetud kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Vaidlus Vaidlust ei olnud selles, et kostja pidi hagejale maksma veotasu, kuid vaidlus tekkis selle üle, milline oli kauba kohaletoimetamise tähtaeg ja kas hageja ületas seda tähtaega, mis võimaldab kostjal nõuda leppetrahvi lepingu p 7 järgi ja seda tasaarvestada. CMR art 19 sätestab, et kui kaupa ei toimetatud kohale kokkulepitud tähtajaks või kui kokkulepitud tähtaja puudumise korral veo tegelik kestus, arvestades konkreetseid asjaolusid, eriti osalist pealelaadimist või aega, mis on vajalik tavalistes oludes kauba komplekteerimiseks täieliku täislaadimiseni, ületab aja, mis peaks olema mõistlikult võimaldatud kohusetruule vedajale, siis loetakse kaup kohaletoimetatuks viivitusega. VÕS § 29 lg 1 kohasel lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 5 kohasel lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingu poolte vahelist praktikat. Hageja on tõendanud kohtule esitatud pooltevahelise lepinguga nr 01069-LV 04.10.18 (lk 3, 112a, 115- 119, 249), et algselt esitas kostja hagejale lepingu, milles oli määratud kauba kohaletoimetamise ajaks 08-09.10.19, kuid hageja lisas sinna märkuse, et see on orienteeruvalt 08.-09.10.19. Seda, et hageja tegi lepingusse muudatusi ja et kostja sai ka selliste muudatustega lepingu, kinnitas kostja oma vastuses (14.12.20, lk 254jj), Kostja leidis, et kauba kohaletoimetamise aeg pidi olema kas 08.või 09.10.19 ja et sõna orineteeruvalt tähendab seda, et kaup pidi olema kohale toimetatud kas 08.või 09.10.19, mitte hiljem (10.10.19). Hageja on tõendanud kohtule pooltevahelise lepinguga nr 000858-LV 15.05.19, et pooled sõlmisid lepinguid ka varem nii, et kauba kohaletoimetamise aeg määratleti sõnaga orienteeruvalt ja sinna lisati ka kuupäev: näiteks orienteeruvalt 16.05.19 (lk 252). Hageja on tõendanud kohtule esitatud CMR saatelehega nr 1-1505/19 (lk 253), et lepingu nr 000858-LV 15.05.19 alusel toimetati kaup kohale

- mitte varem kui ___ (kuupäev); - mitte hiljem kui ___ (kuupäev); - FIX - ainult sellel kuupäeval __ = või lihtsalt viide kuupäevale, millal tarne peaks toimuma; - orienteeruvalt (selle sõna tavamõistes, üldlevinud tähenduses) kättetoimetamise kuupäev. hageja selgitas, et transpordilogistikas võib orienteeruv tarneaeg tähendada eeldatavast kuupäevast +/- 12 päeva. Eeltoodud hageja selgitusi hinnates, leiab kohus, et logistikas kasutavad mõisted, nagu orienteeruvalt kauba kohaletoimetamise aeg, mille puhul viidatakse ka mingile kuupäevale, tähendavad transpordi logistika praktika ja tava järgi nendele kuupäevadele võimalikku lähedast aega, mitte konkreetset kuupäeva (VÕS § 29 lg 5 p 5,6). Seda, et pooled pidasid kirjavahetust kauba pealelaadimise ajast ja kohaletoimetamise ajast ja et jutt käis orienteeruvast ajast, kinnitab nii kostja kui hageja poolt kohtule esitatud poolte ekirjavahetus 04.10.19 (lk 238-240). Arvestades 1) hageja selgitusi mõistete kasutamisel transpordilogistikas, 2) seda, et ka varasemalt on hageja toimetanud veose kohale lepingus kokkulepitud orienteeruvale kuupäevale lähedasel ajal, mitte lepingus märgitud konkreetsel kuupäeval, 3) et kostja ei ole varasemalt nõudnud leppetrahvi selle eest, et hageja ei toimetanud kaupa kohale konkreetsel kuupäeval, mis oli lepingus märgitud sõna „orienteeruv“ juurde, 4) et pooltevahelised varasemad lepingud on sõlmitud sama moodi viitega orienteeruvale ajale, 5) poolte kirjavahetust 04.10.19, leiab kohus VÕS § 25 lg 5 p 2, 3, 4, 5, 6 järgi, et pooled, sh kostja on varasemalt samuti mõistnud veolepingutest tulenevates suhetes, et kauba kohaletoimetamise kuupäev, millele lisandub ette sõna „orienteeruvalt“, tähendab lähedast aega sellele kuupäevale, mitte konkreetset kuupäeva. Lisaks leiab kohus eeltoodut hinnates, et niisugune kohaletoimetamise aja määratlus (orienteeruvalt + kuupäev) on transpordilogistikas ja veolepingutes tavaline. See on kooskõlas ka CMR art 19. Seda, et tegemist oli takistustega teel, et tolliprotseduurid kestsid oodatust kauem, et kostja korraldusel laaditi just kostja kaup (lisaks muule kaubale) peale varem kui muu kaup, kinnitab kohtule hageja esitatud pooltevaheline e-kirjavahetus 08.10.19, 09.10.19 (lk 138-139, 146). Käesoleval juhul toimetati kaup kohale 10.10.19 ehk kuupäevale „09.10.19“ lähedasel ajal, mis on kooskõlas CMR art 19, sest ei ületa aega, mis on mõistlik kohusetruule vedajale. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja on tõendanud, et toimetas kauba kohale lepingus kokkulepitud ajal ja kostjal ei ole õigus nõuda hagejalt trahvi lepingu p 7 alusel. Seega ei saa kostja tasaarvestada oma trahvinõuet 100 € hageja nõudega VÕS § 197 lg 1, 2 järgi ja seetõttu pole hageja nõue ka kostja vastu lõppenud. Eeltoodu tõttu ei oma vaidluses tähtsust kostja ja tema lepingupartnerite suhted, selle kohta esitatud tõendid (arved, lepingud, pretensioonid, lk 64-72, 104-105, 107-108, 177-108, 177-203p) ja kohus neile hinnangut ei anna. Mis puudutab hageja väidet, et ta ei tea midagi leppetrahvist, siis tegelikult pole see õige, kuna kostja on oma e-kirjas 11.10.19 , mille ta saatis hagejale, viidanud leppetrahvi nõudele. Seega oli ta mõistliku aja jooksul pärast väidatavat hageja-poolset kohustuse rikkumist teatanud oma leppetrahvi nõudest hagejale. Lisaks esitas ka arve leppetrahvi tasumiseks(lk 91, 230, 257). Nii ei ole õige hageja väide, et kostja kaotas VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse nõuda leppetrahvi. Käesoleval juhul ei ole aga sellel asjaolul vaidluse seisukohalt tegelikult tähtust, sest kohus tuvastas, et hageja ei rikkunud oma kohustust. VÕS § 100 kohaselt loetakse kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmist, mittekohast täitmist, sealhulgas täitmisega viivitamist. VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 6 (9)

alusel saab võlausaldaja kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ja VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral on võlausaldajal õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kuna kostja on jätnud tasumata hagejale veotasu 100 € ja ei võinud seda tasaarvestada hageja nõudega, siis on ta rikkunud VÕS § 774 lg 1, 787 lg 1 järgi veotasu maksmise kohustust, olles samal ajal tasumisega viivituses VÕS § 100 mõttes. Kuna pooltevahelises lepingus ei ole kokku lepitud viivise määra, kohaldub vaidluses VÕS § 113 lg 1 2. lause järgi seadusjärgne määr ehk VÕS § 94 sätestatud määr, millele lisandub 8% aastas. Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 järgi kohustuse täitmist ja viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1 2. lause järgi. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Hageja on tõendanud, et saatis kostjale vaidlusaluse saatelehe originaali 05.11.19, mis väljastati kostjale 05.11.19 kl 9-47 (lk 236, hageja 30.11.19 dokumendi lisa, väljavõte saadetisest). Vaidlus puudus selles, et veotasu tuli maksta 20 päeva jooksul arvates saatelehe originaali saatmisest. Seega on õige hageja väide, et tasu tuli maksta 25.11.19 mitte 27.11.19 nagu märkis kostja (hageja 30.11.20 dokument, p 6, lk 234). Eeltoodu alusel muutus hageja tasunõue sissenõutavaks VÕS § 82 lg 1 järgi 25.11.19. Hageja väitis, et kostja tasus esimese makse 06.11.19 (217 €), seega enne kui tasunõue muutus sissenõutavaks. Eeltoodu alusel saab hageja nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 2. lause järgi võlalt alates 26.11.19 mitte alates 07.11.19 nagu hageja on hagis nõudnud. Hagiavalduses märkis hageja, et tasu oli 345 € pluss 7 €, mis teeb 352 € (arve 19-0710 ). Selles polnud ka vaidlust. Kostja tasus 06.11.19. 217 €. Hagi täpsustuse kohaselt maksis kostja 35 € 07.05.20 (lk 25, 17.05.20 avaldus). Seega on viivis võlalt 135 € perioodi 26.11.19-07.05.20 eest vastavalt 4,84 €, mitte 5,4 €, nagu hageja on nõudnud (vt lk 25). TsMS § 367 järgi saab võlausaldaja nõuda viivist protsendina võlalt, mis polnud muutunud sissenõutavaks hagi esitamise ajaks ja seda saab nõuda nii, et kohus määrab viivise kindlaks otsuse tegemise aja seisuga. Hagi esitati kohtule 21.04.20, hageja täpsustas nõuet 17.05.20 ja nõudis viivist alates 08.05.2020 võlalt 100 € selliselt, et see määrata kindlaks otsuse tegemise aja seisuga ja sealt edasi protsendina võlalt kuni kohustuse täitmiseni. Selline nõue on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 2. lause ja TsMS § 367. Nii on viivis võlalt 100 € perioodi 08.05.2020- 30.04.2021 eest 7,83 €. Kokku on viivis 30.04.21 seisuga 12,67 €. Nii on hageja viivisenõue osaliselt põhjendatud ja tõendatud. VÕS § 113.1 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Kohus tuvastas, et hagejal on õigus nõua viivist, seega on hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulusid 40 € VÕS § 113.1 lg 1 järgi. Selline nõue on seega põhjendatud. Tegemist ei ole menetluskuluga TsMS § 138 lg 1, 2, § 143, § 144 järgi, nagu hageja on märkinud. Eeltoodu alusel ja kooskõlas VÕS § 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 2. lause ja TsMS § 367, § 113.1. lg 1 tuleb kostjalt hagejale välja mõista põhivõlga 100 €, viivist 12,67 € ja alates 01.05.2021 viivist põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 2. lause järgi kuna põhivõla tasumiseni ning lisaks sissenõudmiskulusid 40 €. 7 (9)

Otsus kuulub viivitamatule täitmisele koosõlas TsMS § 405 lg 1 p 10. Menetluskulude jaotus, rahaline suurus, hind Kohus leidis, et hageja viivisenõue 5,4 € ei ole põhjendatud ja põhjendatud oli viivis 4,84 €. Hagi kuulus seetõttu viivisenõudes osalisele rahuldamisele, aga sisult siiski peaaegu täies ulatuses rahuldamisele. Selle tõttu jäävad TsMS § 162 lg 1, 2 alusel hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kohus ei määra seetõttu kindlaks kostja menetluskulude suurust ning ei hinda poolte vastavaid väiteid. TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Seda, kas on võimalik rakendada TsMS § 162 lg 4, vaatleb kohus edaspidi. Hagihind määratakse kindlaks TsMS § 122 lg 1, 2, § 123 järgi avalduse esitamise aja seisuga (21.04.20). Sellel ajal oli hagihind 190,73 € (põhivõlg 135 € + viivis 4,93 € + edaspidine aastane viivis 10,8 € + sissenõudmiskulud 40 €). Kohus võttis hagi menetlusse 27.04.2020, kuid nõudis hagejalt dokumentide tõlget 07. maiks 2020 (lk 12). Enne ei toimetanud kohus kostjale materjale kätte. Selleks ajaks ehk 07.05.20, nagu hageja märkis, tasus kostja ära 35 €. Nii maksis kostja 35 € ära ajal, mil kostjale ei olnud veel hagimaterjalid, sj täpsustatud ja vähendatud nõue ja hagi menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud (kätte toimetatud 27.05.20, lk 122). Kohus selgitas 08.05.20 hagejale, et hageja oli vähendanud oma haginõuet, täpsustanud asjaolusid ja kohus palus need dokumendid tõlkida (lk 22) ja esitada 20.05.20, mida hageja tegigi (lk 25, 26, allkirjastatud 20.05.20, kuigi dokument kannab kuupäeva 17.05.20). Nii asub kohus seisukohale, et kostja tasus osa võlast ära enne kui ta hagist kohtu kaudu teada sai. Kohtu arvates tuleb seda arvestada menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel ja kohtu hinnangul on alus kohaldada TsMS § 162 lg 4 sätestatut. Hageja menetluskuludeks on lõiv 125 €, tõlkekulud ja juhatuse liikme tasu. Esitatud materjalidest nähtub, et hageja tõlkekulud on 65, 25 € (lk 20-21, 37, 38, 39, 42, 43,44, 45) ja seadusliku esindaja kulu kokku 800 € (nimekiri 22.03.21). Kostja vaidles kuludele vastu (25.03.21), mis puudutab materjalide tõlkimist, seadusliku esindaja kulusid ja lõiv. Kostja leidis, et põhjendatud lõiv on 75 €. TsMS §144 p 3 järgi on kohtuväliseks kuluks menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Hagejat esindas kohtumenetluses seaduslik esindaja, kelle esindusõiguslikus rollist tulenevalt saab eelkõige järeldada äriühingu põhitöö tegemist, mitte kohtuvaidluses esinduse tegemist. Viimane ei tähenda aga seda, et kohtuvaidluses osalemine väljuks juhatuse liikme esindusõiguse rollist. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et seaduslikul esindajal tekib siiski kohtuvaidluse pidamisega täiendav töö, mis ei seostu otseselt igapäevase tööga. Nii võib pidada tema tööd ja ajakulu kohtumenetluses menetluskuluks TsMS § 144 p 3 järgi, mille eest on võimalik saada kulude hüvitamist vastaspoolelt, seda enam, et vastaspool kasutas vaidluses lepingulist esindajat, millega kaasnevad kulud. Hageja seaduslik esindaja on arvestanud selliseks kuluks ehk tasuks kokku 800 €. Kohus võtab arvesse seda, et vaidlus ise puudutas hageja igapäevast majandustegevust ehk transpordi teenuse osutamist, mille kohta on seaduslikul esindajal eelduslikult olemas kogemus, praktika, erialane teadmine, mis ei tee vaidlust tema jaoks eripäraseks ega keeruliseks ja mille tõttu võiks tasu olla suurem. Seega, arvestades vaidluse sisu, keerukust ja asja materjalide mahtu, peab kohus mõistlikuks tasu suuruseks TsMS § 144 p 3, § 162 lg 4 järgi 200 €. 8 (9)

Hageja väidab, et tasus lõivu 125 €, kuid hagihinnalt 190,73 € on RLS Lisa 1 järgi lõiv 75 €. Seega on põhjendatud lõiv TsMS § 162 lg 1, 2 järgi 75 €, mida kostja peab hagejale hüvitama. Lisaks nähtub hageja esitatud materjalidest, et lõiv 50 € on tasutud viitega tsiviilasjale nr 2-20-750 (maksedokument 30.01.20, lk 41, tõlge 40). Seega ei ole hageja tasunud käesolevas asjas (2-205851) lõivu kokku 125 € ning hageja taotlus lõivu hüvitamiseks 50 € ulatuses pole põhjendatud. TsMS § 143 p 1 järgi on kohtukuluks tõlkekulu. Hageja on tõendanud, et kandis dokumentide tõlkimiseks kulusid 90 € (lk 20-21, 37, 38, 39, 42, 43,44, 45). Kuigi kohtumenetlus on eesti keeles, tuli hagimaterjal toimetada kätte kostjale Läti Vabariiki, kuna kostja asukoht on Lätis. Seega oli hagimaterjalide, menetlusse võtmise määruse tõlkimine vajalik, et kostja saaks aru, mida temalt nõutakse. Tõendeid, et kostja oleks saanud aru eesti keelest, ei ole ja asjaolu, et ta kasutas teatud menetluslikus staadiumis Eestis esindajat (vt istungi protokoll ja järgnevad menetlusdokumendid), ei võimalda järeldada, et hageja ei oleks justkui pidanud menetlusdokumente tõlkima. Tõlketöö piirdub hagimaterjali ja menetlusse võtmise määruse tõlkimisega ja tasu on kooskõlas asja materjalidega ning on ka tõendatud (lk 20-21, 37, 38, 39, 42, 43,44, 45). Seega on hageja põhjendatud menetluskuluks TsMS § 143 p 1 järgi tõlkekulu 90 €. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude katteks kokku 365 € ja kostjal tuleb tasuda hagejale menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/digitaalne allkiri/ Kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.